40
„Mis siis?“ kogeles Agnes, keda isa auulised sõnad ja tõsine nägu kohe jälle araks tegiwad.
„Oh Agnes, sa ilmasüüta ingel!“ õhkas Mönnikhusen südame põhjast. „Kui wähe tunned sa weel meie kallist mõisnikkude seltsi, nende kurje mõtteid ja weel kurjemat keelepeksmist! Sarnane ettewaatmata tegu, nagu sa minu käest uisapäisa nõuad, paneks kohe, sõja hädast ja kõigest wiletsusest hoolimata, tuhanded keeled liikuma. Ühe suurtsugu tütarlapse auu on nii ütlemata õrn taim, et ühe ainsa kurja keele puutumine teda närtsima wõib panna.“
„Kuda wõib see minu auu külge puutuda, kui —“
„Kui pulmad pidamata jääwad? Oh Agnes, teaksid sa, kui kergeste meie auu rikkumine sagedaste meie kõige paremate sõprade käes käib, ja kui raskeks see mulle läheb, sinule seda ära seletada! Igal sündmusel on oma põhjus, ja kui põhjust kohe silmaga ei nähta, siis hakatakse seda otsima ja arutama. Jääwad pulmad nüüd ilma mingisuguse nähtawa põhjuseta pidamata, siis pääsewad jutud lahti —“
„Missugused jutud?“ küsis Agnes järsku.
„Noh, näituseks, nagu oleks sinu ja Risbiteri wahele keegi teine meesterahwas pugenud —“
„Keegi teine meesterahwas?“ kordas Agnes kohkudes.
„Nüüd sa ehmatad isegi ära,“ naeratas wana rüütel, südame põhjas oma korda läinud kawaluse üle rõõmustades. „Ära sunni mind seda tumedat asja pikemalt seletama, see on mulle wäga wastu meelt. Maailm on kuri ja mõtleb ligemisest hää meelega kurja, liiategi siis, kui see ligemine — noor naes-
