52
„Noh, siis jätke mind siia ja — jookske edasi!“
Õigust ütelda, Agnes wiitis pisut aega, enne kui wiimse sõna wälja ütles, aga ta oli ärritatud tujus ja põlgaw sõna tuli lõpuks nagu iseenesest wälja.
„Seda uhkust!“ mõtles Gabriel, tõuswa koidu walgel noore neiu nägu silmates, kus puna ja walge järsku wahetasiwad. „Ime, et ta mulle sina ei ütle. Pahandab wist, et mina oma talupojakätega tema kõrgeste sündinud keha külge julgesin puutuda. — Jooksuga ’pole weel nii suurt häda,“ kõneles ta waljuste edasi. „Esiotsa oleme siin hästi warjatud ja wõime puhata.“
„Mina ei ole wäsinud,“ tähendas Agnes külmalt. „Ma tean, kust tee Tallinna poole wiib ja hakkan kohe minema.“
„Teie unustate, et tõld ja hobused Wenelaste kätte on jäänud, kes korra püütud saaki wisalt kinni hoiawad. Mina kardan neid kui tuld ega julge neid tülitama minna, Teie isa ja wahwa junker Hans on häkiste Tallinna poole reisinud, mõisa orjadest ei ole paraku kedagi käepärast — kuda tahate siis reisi pääle minna, preili Agnes?“
„Minul ei ole kellegi abi tarwis, ma lähen üksipäine,“ kostis Agnes wihaselt.
„Ei, preili Agnes, Teie ei lähe mitte üksipäine,“ ütles Gabriel tõsisemalt. „Põlake mind küll südame põhjast ja tõrjuge mind enesest eemale — mina ei lahku Teist, enne kui Teid terwelt isa kätte tagasi olen andnud. Tallinna reis ei ole nii kerge, kui arwate. Tee on pikk ja hädaohtlik. Kui juba auu-
