53
sad junkrid üksiku ja täieste ilmasüüta rändaja kallale kipuwad, nagu siin lähedal alles tunaeile juhtunud, mõtelge siis, kuda Teie käsi käiks, kui hulguste ja rööwlitega kokku puutuksite, kelledest meie waene kodumaa praegu kubiseb. Meie peame suurest teest hoopis kõrwale hoidma, metsadest ning rabadest teed läbi otsima. Enne kui teele läheme, on Teil weel üht weikest asja hädaste waja. Teie praegune ülikond (Agnes lõi häkiste punastades silmad maha) on Teile — nagu wist kõik ülikonnad — küll üliwäga näo järele, aga põgenemiseks ei ole ta mitte täitsa omane; jalakattest on kõige suurem puudus. Pakuksin Teile küll omad saapad, aga kardan, et need Teile wahest ei sünni (Agnes pidi wastu tahtmist naeratama). Kas teate, mis minu arust kõige parem nõuu on? Ma tunnen Wenelaste wiisi. Neid ei ole wist mitte rohkem kui käputäis julgeid mehi, kes mõisameestele pisut kolli tahtsiwad teha ja kerge saagiga koju minna. Wõib olla, et päewa tõusu ajal enam ühtgi Wenelast Kuimetsas ei ole. Nad teadwad, et suurem hulk mõisamehi ja wist kõik ülemad pakku on jooksnud, kes endid siin lähedal koguda ja, päewawalgel waenlaste weikest arwu tähele pannes, nende kallale wõiksiwad kippuda. Mina ei usu seda küll mitte, sest ma olen junkrite imelikku agarust ja wisadust — plagamise asjus näinud, aga Wenelased ei tea seda mitte, waid peawad arwama, et mõisamehed siitsamast metsast neid waritsewad. Minu nõuu on nüüd see: Teie jääte siia padrikusse ootama ja hoiate ennast hästi warjul, kuna mina
