— 10 —
„Nüüd oled sa kinni! Nüüd piad wangi minema!“ Ja kadunud ise mehe silmist. Kadudes aga ütelnud ise weel mehele: „Kui sull kõige suurem häda kätte jõuab, siis tuleta mind meelde!“
Küll katsunud mees keldrist wälja päästa, aga asjata kõik! Homikul tulnud peremees keldrisse ja wõtnud mehe kinni. Mees wiidud kohtusse. Kohus mõistnud mehe hukka. Mees wiidud lageda platsi peale ja tõmmatud tulpa ülesse. Palju rahwast tulnud kokku seda pealt waatama. Juba alganud peksmine.
Sell silmapilgul juhtund mehele meelde, et wanapoiss häda ajal ennast käskinud meelde tuletada. Kohe ütelnnd mees: „Kuhu mu hea sõber kurat on jäänud!“
Sedamaid seisnud wanapagan tulba all, päästnud mehe tulpast wallale ja sidunud mehe asemele hao kimbu tulba külge. Selle hao kimbu wõtnud wanapagan tee äärest kraawist, aga peksjate meelest olnud see nagu nende wang. Wanapagan läinud mehega kõrwale ja naernud, kui teised hao kimpu nõnda peksnud, et tükid küljest ära pudenenud.
Kui rahwas hao wihu puruks peksnud, wiinud wanapoiss mehe jälle keldresse tagasi ja ütelnud: „Et sa mulle korra head tegid ja mind surmast päästsid, piad sa minu käest palka saama. Wõta nii palju kui ise tahad, aga pia meeles, et sa Jumala nime enne ei nimeta kui koju oled saanud. Muidu wõib su käsi jälle pahasti käia!“
