Lehekülg:Wanapagana jutud Eisen 1893.djvu/10

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 9 —

aga waata, siin on üleliigne kasuraha, sellest wõid niipalju wõtta kui ise tahad. Parem lähme weel edasi teise keldrisse.“

Astunud edasi teise keldrisse. Jälle läinud uks iseenesest ees lahti ja tagant kinni. Nüüd seisnud nad keldris, kus kastid ja kotid kuhjaga kulda täis olnud. Wanapagan ütelnud jälle: „Waata, see on õigusega saadud raha, seda ei wõi puutuda; siin on kasuraha, seda ei wõi ka puutuda, aga siin on üleliigne kasu, sest wõid wõtta nii palju kui kanda jõuad. Aga pia meeles, et sa seda nime ei nimeta, kelle nimetamise ma sulle ära keelasin!“

Mees ajanud kaasa wõetud koti kulda täis. Wõtnud selga ja astunud teise kambrisse. Uks läinud iseenesest jälle takka kinni. Mehel tulnud tahtmine ka natukese hõbedat kaasa wõtta. Wõtnudki hõbedat kaasa, aga koorm läinud liig raskeks, ei jõudnud enam õieti kanda. Pidanud juba Jumala nime nimetama, aga seal tulnud wanapagana keeld meelde.

Uks läinud jälle iseenesest lahti ja kinni. Mees jõudnud wiimsesse kambrisse. Jälle waadanud mees hulga waskraha peale ja mõtelnud: „Oh kui siit ka weel wõiks kaasa wõtta!“ Pannud koti seljast maha ja wõtnud üleliia kasu waskraha ka weel kaasa. Nüüd aga läinud koorm nii raskeks, et enam ei ole jõudnud kanda.

Koormat tõstes nimetanud mees Jumala nime. Kohe ütelnud selle peale kuriwaim: