— 20 —
wälja pistnud, kostnud Hans, et müristamine möödas. Kribinal, krabinal ronind wanapoiss kohe mööda kaewusalwi ülesse.
Ülewal mees õhkama: „Oli aga see müristamine! Ei ma niisugust ole enne näinud. Ei tahtnud ega tahtnud lõpeda. Pidi mu hinge wõtma. Ei ma oleks eluga pääsnud, kui sa, kulla sõber, mind ei oleks aidand. Wälkusid käis pauh ja pauh! wasta tõrre põhja. Aga tugew oli see tõrs, ei wälgud jõudnud tõrre põhja puruks lüüa!“
Hans naerdes teasta: „Mis nad mehe tõrrele siis wõiwad teha!“
Wanapoiss wasta: „Ja jah, mees sa oled, seda ma näen. Teist nii tublit meest ei ole weel mu silma puutunud. Kas tead mis? Tule õige minule poisiks. Niisugust meest läheb mull tarwis. Hea söögi ja hea palga annan. Annan aastas koti täie kulda. Et niisugune tark mees minu juurest pea ära ei läheks, siis teeme kauba seitsme aasta peale. Seda ma nõuan aga, et mu käskusid karwa pealt piad täitma!“
Hans teasta: „Aga sa ei tohi suuremat tööd mulle teha anda kui jaksan teha! Mis jõuan, tahan teha!“
Wanapoiss wasta: „Ära karda! Üle jõu ei nõua ma iial su käest!“
Hans wasta: „Kui lugu nii, siis kaup küps. Aga mis mull meelde tuleb. Ma olen ise hea mees ja tahan, et ka mu peremees hea mees
