— 19 —
ääre kaewu. Ei ütle ise wanapoisile midagi. Wanapoiss waatab wee peale, arwab kaewu sügawust järele. Korraga tõrs karkolks wanapoisi pähä.
Nüüd alles Hans hüüdma: „Hoia alt ära!“ Aga juba wanapaganal pill pios. „Ai, ai, ai!!!“ õhkab mehike.
Ei Hans lase pilli lüüa. Hüüab alla: „Ära lõuga! Pue ruttu tõrde, tõmma tõrs üle pea ja kisu ta siis kaewu põhja. Juba wälgud käiwad. Kui müristamine mööda, küll siis hüüan!“
Nagu kuul kadus wanapoiss tõrrega kaewu põhja.
Müristamine läheb peagi mööda.
Hansul tahtmine wanapoisile pussi edasi teha. Teind kaewu äärde tule ülesse, rauatükid tulesse. Hakand siis kaewu serwal teist tõrt tegema.
Korraga kuuleb solinat. Waatab alla: wanapoiss pistab pea weest wälja: „Kulla sõber, kas müristamine juba möödas?“
Hans kohe wasta: „Ei, wennike! Wälgud käiwad weel siuh ja säuh!“
Ja silmapilk tuline rauatükk kaewu wanapoisile kaela.
Wanapoiss wette nagu tina tuhka kadunud.
Tükk aega läheb mööda, wanapoiss jälle pea wälja küsima. Seesama wastus ja palk.
Nii piinand Hans wanapoissi kolm päewa. Hansu himu saanud siis aga kaewu ääres istumisest täis. Kui wanapoiss jälle pea weest
