Lehekülg:Wanapagana jutud Eisen 1893.djvu/35

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 34 —

Mees läinud niitma. Warsti olnud wana kurat jälle mehe kõrwas niitmas. Mees rutanud seda nähes kohe wana kuradi jälgedesse niitma. Niitnud nii kuradi jälgede ligidal, et kurat wandudes metsa jooksnud ja ise ütelnud: „Sina pagan tahad mind ilma jalgeta jätta!“

Nii saanud mees wanapoisist lahti. Nende kaarte peale, kus kurat niitnud, ei ole pärast enam ühegi aasta rohtu kaswanud, waid teine kaar olnud paljas, teise peal suur rohi. Meiegi päiwil leitakse mõne korra heinamaa peal niisugusid kohte. Wanad inimesed ütlewad, et niisuguse koha peal on wana kurat oma wikatiga niitnud.


9.

Wanapagan heina koormas.

M. Liedenberg Wigalast.

Mees tuli heina koormaga. Ilm oli palaw, mehel tilkus higi otsa eest. Korraga tuli wäike habemega mehike ta juurde ja hakkas paluma: „Ole hea, wõta mind oma wankri peale. Olen nii wäsinud, et enam sammugi edasi ei jõua astuda.“

Mees aga wasta: „Eks sa näe, et mull enesel higi mööda nägu maha tilgub ja suur heina koorm wankri peal on. Hobusel wedada küllalt juba. Ei taha ise heina koorma otsa istuda, ja pian sinu nüüd laskma istuda! Mis weel!“

Wõeras aga mesikeeli paluma: „Kulla mees!