— 35 —
Lase mind koorma otsas natukegi puhata. Ma annan sulle piotäie kuldraha selle eest!“
Ja kohe wõttis wõeras taskust kuldraha ja andis mehele. Nüüd polnud enam muud kui wõeras heinakoorma otsa. Ja waewalt oli ta heina koorma otsas, kui ta ju ka heina koorma sisse ära kadus.
Mees pani wõera tegu imeks ja sammus koorma kõrwas edasi. Korraga tõusis aga kange müristamine. Wälku lõi wälgu peale. Ja iga wälk jooksis mehe ligidal maha, üks siia, teine sinna. Äkisti lõi wälk aga heina koormasse ja esimese wälgu järele weel kolm, neli wälku. Nüüd kargas wäike mehike nagu tuul heina-koormast wälja ja hüppas karsumm! ligidasse ojasse. Ja kohe jooksiwad wälgud sellesama koha peale wette.
Nüüd alles sai mees aru, et see wanapoiss olnud, kes ta heina koorma otsas istunud. Seda tunnistas talle antud raha. Kätt tasku pistes ei leidnud ta sealt enam raha kopikatki, waid ainult haawa lehti.
10.
Wanapagan karbis.
Juhan Holts Nõwalt.
Ennemuiste jäänud sepp korra nõnda waeseks, et oma peret enam ei ole jõudnud toita. Keegi ei ole ta juures enam sepisel käinud.
