— 39 —
Wanaõelus warsti paluma: „Paranda, hea mees, kui mõistad!“ Sepal olnud üht määret juures; sellega wõidnud tangid kokku, hakanud wanapagana ninasse kinni ja käänanud ja wäänanud õiete mehisesti. Teise käega wirutanud wasaraga wanapaganale pähä ja ütelnud ise: „Muidu ma sind lahti ei lase, kui sa mulle seljakoormat raha ei anna!“
Wanaõelusel olnud suur häda käes. Lubanud kohe, mis nõutud. Sepp ajanud taskud ja sääred raha täis ja tulnud siis wanapagana lossist ära. Kui ta weel ära ei ole surnud, siis elab ta täna päewani omast suurest rikkusest.
11.
Wanapagan maadlemas.
J. Pint Estonkast.
Muiste olnud poisid ööse õitses. Hakanud jõudu katsuma ja hüüdnud ise kurja. Juba jõudnud poole öö aeg kätte, aga poisid ei ole oma maadlemist ega wandumist järele jätnud. Korra saanud üks wõidu, korra jälle teine. Kuu paistnud taewast selgesti, nii et kõik hästi ära wõinud näha. Korraga tulnud ilma nägemata üks wõeras poiss õitsiliste sekka ja wirutanud kõik õitsilised maha. Poisid saanud selle üle weel pahasemaks ja wandunud weel täiema suuga kurja. „Kes see kurat ometi piaks olema, kellest me enam wõitu ei saa!“
