Lehekülg:Wanapagana jutud Eisen 1893.djvu/41

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 40 —

Terasemalt wõerast poissi waadates näinud nad, et see ilma ninata olnud ja muidu koguni ise nägu. Wõeras hoidnud ka ennast alati teiste warju, nii et kuu maadleja warju ikka tema peale heitnud.

Poisid katsunud selle peale warju wõera poisi pealt eemale heita ja waata, kohe saadud wõerast poisist jagu. Ilma nägemata kadunud nüüd wõeras poiss õitseliste seast ära.

Homiku alles märganud õitselised, et öösine wõeras poiss keegi muu ei ole olnud kui wanapagan, keda nad enne ise nii tihti hüüdnud. Mälestuseks jätnud wanapagan mitmele werise näo ja kriimustatud silmad järele.


12.

Wanapagan weskes.

J. Holts Nõwalt.

Ennemuiste ehitanud mees jõe käänu peale weske. Weske hakanud juba walmis saama, kui korraga mehele üeldud: „Ära tee oma peldikut meie sööma laua peale. Katsu, et sa aegsasti ennast siit koristad!“

Mees aga olnud kange kurja wanduja. Kostnud wasta: „Ei ma sind kuradit karda! Tee, mis tahad, ei mina oma wesket enam ära ei laota!“ Ja ehitanudki weske walmis.

Nüüd aga hakanud kurjad waimud iga ööse möldrit waewama. Ööse kuuldud kõiksugu ääli