— 49 —
kiitma: „Mis hobused teil ka on minu hobuse kõrwal. Kui ma sõidan, siis jäete te’ minust maha mis tuhk ja tolm!“ Seltsimees warsti wasta: „Ära kiida enne kui sa weel linnas ei ole!“ Mees aga lõiganud hobusele piitsaga pihta ja ütelnud: „Tulge, kuradid, järele, kui teil head hobused on!“
Hobune jooksnud mõne sammu sörkides, jäänud warsti märjaks ja hakanud ära wäsima. Teised tulnud takka järele, ei rikas pääse enam eest ära. Küll peksnud hoost ja wandunud kuradit, siiski kõik ilma asjata.
Lasknud siis teised ette minna. Et hobune enam pole jõudnud sõita, ajanud ta hobuse wankriga tee körwa metsa, wõtnud wankri eest ära ja sidunud nööriga puu külge sööma. Ise aga teinud tule ülesse, wõtnud puust ora, ladunud silgud peale ja hakanud siis tulel silku küpsetama.
Korraga tulnud metsast üks mees ta juurde ja hakanud paluma: „Ole hea mees ja küpseta mulle ka kalukesi. Sa oled noorem, mine too mulle metsast õige üks puu ora, kellega ma enesele wõin kala küpsetada.“
Mees läinud metsa, wõtnud kase oksa, teinud terawaks ja pakkunud wõerale. Wõeras aga wasta: „See ei ole kellegi kala ora. Nii pisukene ei kõlba!“
Mees läinud, toonud teiwa jämeduse. Wõeras jällegi wasta: „Ei nii pisuke aita!“
