Mine sisu juurde

Lehekülg:Wanapagana jutud Eisen 1893.djvu/51

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 50 —

Mees toonud roika jämeduse puu. Wõeras ütelnud: „See ehk aitaks, aga mull ei ole enam aega kala küpsetada, waenlased tulewad!“ Küsinud siis mehe käest: „Kulla mees, kas annad mulle luba wankri ratta rummu sisse warjule minna?“

Nüüd alles saanud mees aru, et wõeras keegi muu ei olnud kui wanakõhn. Sellegi poolest ütelnud mees: „Mine peale!“

Selle peale tulnud hundid sinna ja waadanud mehe otsa, nagu tahaksiwad küsida: ‚kuhu wanakõhn läks.‘ Mees näidanud käega ratta rummu peale. Hundid müranud seni kuni wana kuradi seal kätte saanud ja lõhki kiskunud.

Selle peale pannud mees hobuse jälle wankri ette ja hakanud linna poole sõitma. Ja nüüd ei ole hobune enam märjaks läinud ega ära wäsinud.


17.

Wanapagan ja kütt.

Joosep Tamm Wõrumaalt.

Üks noor kütt kaebanud wana te kütile, et temal wähä saagi õnne olla. Palunud wanemat, et wanem teda õpetaks, kudas rohkem saaki saaks. Wanem kütt wastanud: „Hea meelega tahan sind õpetada! Wõta püss ja käi sellega kolm neljapäewa õhtut nelja risttee peal, küll siis sulle kolmandamal neljapäewa õhtul õpetatakse, kudas saaki saab!“