— 67 —
inimese jalad all olnud. Poiss lasknud hobuse jala maha ja löönud jälle risti ette.
Herra ütelnud seda nähes poisile: „Mull pole enam aega oodata, pian kohe edasi sõitma!“ Istunud peale, annud hoostele piitsa ja hüüdnud: „Nõõ parun ja krahw!“ Ja silmapilguga olnud wõeras poisi silmist kadunud.
Nüüd saanud poiss selgesti aru, et wõeras keegi muu pole olnud kui wanapagan ise. Tuppa minnes sepp poisi käest kohe küsima: „Noh, kas hoostel nii ruttu rauad all?“
Poiss aga wasta: „Mis ma seal pidin rautama! Hoostel oliwad inimeste jalad all ja herral hobuse jalad! Ega wanapaganat ometi wõi rautada. Lõin risti ette ja wanapagan oma hoostega oli nagu tuul kadunud!“
25.
Wanapagan ja soldat.
J. Holts Nõwalt.
Ennemuiste hakanud soldat korra teenistusest koju minema. Arwanud oma teekäiku kolm nädalit kestwat. Käinud juba paar nädalit teed ja olnud õige wäsinud. Ütelnud ise paha meelega: „Kurjawaimu päralt! Niisugust waewa ei näe keegi muu!“
Kui soldat seda wiisi ütelnud, tulnud korraga üks wõeras mees soldati juurde ja ütelnud: „Minu tee läheb sinnasama poole, kuhu sinugi tee. Lähme ühes! Üheskoos käies ei
