Lehekülg:Wanapagana jutud Eisen 1893.djvu/69

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 68 —

haka igaw! Pealegi arwan ma, et soldatil ikka raha puudus on. Mull on seda prügi küll ja wõin sind tee peal sellega aidata. Kui koju saad, küll siis ära maksad!“

Soldat olnud wäga rõõmus, et pikal teel niisuguse mehega kokku juhtunud. Läinud siis üheskoos edasi. Seltsimees õpetanud soldatile, kudas hästi warastada saab ja muid niisugusid asju. Soldat kuulanud seda kõik hea meelega pealt. Mida enam nad edasi jõudnud, seda ilusamaks ja laiemaks läinud tee.

Soldat wiimaks küsima: „Eks ole me ju nädal aega teed käinud? Ma arwasin kolme nädali pärast koju jõudwat!“

Seltsimees wastanud ometi: „Me oleme juba kolm nädalit seltsis edasi käinud!“

Soldat ehmatanud seda kuuldes ära ja ütelnud: „Wist olen ma eksiteele jõudnud!“

Seltsimees kostnud ometi: „Ei mina ole seal juures süüdlane. Sa ei ütelnud mulle ju sugugi, kus su kodu on. Nüüd ei maksa sull enam tagasi pöörda. Warsti saame minu isa linna. Tule meile sulaseks. Me anname sulle head palka ja iga päew wiina nii palju juua kui süda soowib!“

Selle kaubaga jäänud soldat rahule ja heitnud nii wanapagana teenistusesse. Soldati seltsiline polnud ju keegi muu kui noor kuriwaim. Nüüd saanud soldat iga päew raha nagu raba ja wiina juua nagu kalja. Wiimaks ei teadnud soldat enam, kuhu raha panna. Wii-