— 73 —
„Lõksu läks! Lõksu läks!“ hüüdis wanapoiss juba eemalt kodusele rahwale.
Taluwägi jooksis kokku. „Kes läks lõksu? Kas kuningas?“ hüüdsiwad kõik.
„Kuningast pole kasu midagi,“ wastas wanapagan lõõtsutades. „Kuninga wõin ma iga päew enesele saada. Aga rehepapp Hans läks lõksu, see esimene nupumees! See on õnn! Selle rõõmu pärast pidagem pidu!“
Seitse päewa söödi ja joodi ühte lugu ja löödi tantsu. Ei tea, kui kaua pidu oleks kestnud, kui mitte üks piduline rehepapi werd waatama ei oleks läinud.
„Tata, kelle weri see on?“ küsis waataja.
„Noh, eks ta selle ole, kelle pärast me pidu piame!“ wastas wanapagan naeratades.
„Ei see inimese weri ole!“ hüüab teine wasta.
Nüüd jooksiwad kõik pidulised mürinal kokku waatama. Waatawad, waatawad, teewad wiimaks selle otsuse, et ei ole inimese weri. Aga wanapoiss ei taha uskuda. Laseb were tilga keele peale, maitseb, maitseb: näm, nämm, ptüh! Ei ole kellegi inimese weri! Oh seda rehepappi! On mind ometi petnud!
Ei nüüd midagi muud kui pidul ots käes. Mispärast enam pidu piad, kui pidu pidamiseks mingisugust põhjust ei ole. Kurwa meelega läks wanapoiss hulkuma.
Mõtles, mõtles: kas ei oleks kudagi ometi wõimalik rehepapi käest werd saada. Ei midagi
