— 74 —
muud, tarwis korra weel õnne katsuma minna, ehk saab ometi.
„Hans, wana wennas, sa oled mind petnud! Sa ei ole mulle sugugi oma werd annud!“ ütleb wanapagan Hansule.
„Wõi petnud! Ise oled sa mind petnud! Lubasid mind rikkaks teha, aga pole mulle midagi annud!“
Wanapagan wasta: „Aga eks sa saanud wiimase korra minu käest hulga kuldraha?“
Hans wasta: „Waata sind petist! Läksid ära, waatasin järele, polnud su kuldraha muud midagi kui haawa lehed.“
„See tuli sest, et mulle wõerast werd andsid. Anna mulle nüüd oma werd, siis on sull raha ja rikkust küllalt!“
Hans aga wasta: „Olen täna liig wäsind; tule homme õhtu minu juurde, siis teeme kaupa!“
Teise õhtu oli wanapagan aegsasti platsis. Juba ootas teda Hanski. Hans oli enesele nahksõrme teinud, oma sõrme pio pesasse pigistanud ja nahksõrme oma sõrme kohta liiminud. Nahksõrme riputas ta enne seda natuke kuke werd.
Kui wanapoiss Hansu juurde tuli, ütles Hans: „Kuule wennas, see on weel liig wähe, et sa mulle rikkust annad. Mina nõuan rohkem, kui sulle oma werd annan!“
„Mis siis?“ küsis wanapagan hirmuga.
„Anna mulle oma mõlemad silmad!“ päris Hans.
„Kulla wennas, ära nii palju nõua!“ ägas wanapoiss. „Mis ma siis ise hakan tegema,
