Liiwimaa kroonika (Leetberg)/Eeskõne IV
Eeskõne Liiwimaa kroonika neljandale osale.
Kuningliku Tallinna linna austatud, lugupeetud ja kõrgestõppinud purmeistritele ja raatmannidele ja austatud eltermannidele ja wanematele ja kõigile kodanikkudele kõigist kolmest kildist, minu käskijatele ja suurearmulikkudele härradele ja headele sõpradele.
Aulikud, lugupeetud, kõrgestõppinud ja targad, aulikud, nimekad ja ettenägijad, käskijad ja suurestarmulikud härrad ja head sõbrad! Peale selle, kui ma aastal 1573 ühe lihtsa ja kohtlase Liiwimaa kroonika wälja saatsin, mis sellepärast sündis, et mina oma ette kedagi teist leida ei wõinud, kelle kätte ma selle töö ja mure ennemini kui iseenesele oleksin usaldanud ja et see ka kõigile liiwimaalastele igawene häbi ja õud oleks olnud, kui need lood, mis Liiwimaa muutuses on sündinud, mitte korrapärast kirja ei oleks pandud, waid unustusse oleksid jäänud, mispärast siis mina mõne hea inimese tungimisele järele andsin seda tegema, aga mitte ei oleks arwanud, et seda mõned, kes ise mulle seda nõu andsid, nii wäga pahaks pidid panema, nagu ma seda nüüd küll tunda olen saanud. Selleks wastumeeleks ei wõi ühtki muud põhjust leida, kui et ma Liiwimaa armetutest asjadest mitte niisugust juturaamatut igamehe lõbuks ei ole kirjutanud, kust nad oma wiina- ja õllelauas natuke ajawiidet saaksid. Mõned on ka ütelnud: „Mis on õpetajatel asja ilmlikkude lugudega tegemist teha?“ miska need inimesed siis oma suurt mõistmata meelt ilmutawad ja mitte ei tea, mis õpetaja amet on: Nimelt Jumala imetegusid, karistust ja armu mitte ainult suusõnal, waid ka kirjalikult rahwa ees kuulutada, nagu seda küll paljugi piiskoppisid, superintendentisid, pastorid, doktorid ja jutlustajaid igal ajal on teinud, mis kiiduwäärt eeskujule siis minagi olen järele teinud ja ei ole ka tõesti mitte oma kasu pärast, ka mitte kellegi heaks meeleks wõi pahandamiseks, waid Jumala auks ja kõigile Liiwimaa järeltulijatele kasuks seda ette wõtnud, ja ei ole ka mitte rõõmuga — Jumal teab seda —, waid suure kurbtusega, ohates ja silmaweega selle kallal kirjutanud. Et aga mitmed sellepärast üsna kannatamatud on ja minuga mitte hästi rahul ei ole, seda ei wõi ma mitte just pahaks panna, sest et see inimene weel sündimata on, kes kõigile inimestele sõnade ja tegudega meele järele oleks, ja minu enesega ja meie kõikidega lugu nõnda on, et kui meile tõtt öeldakse, siis me sellest tahame rahutuks minna. Aga olgu selle kõigega kuda on, mind sundis üks kindel tõe troost ja minu hea südametunnistus ja üks Saalomoni sõna, Tark. S. 28: „kes noomib, sellest peetakse enam lugu kui sellest, kes meelitab,“ mitte ainult Liiwimaa lugusid edasi kirjutama, waid ka neid lugusid, mis enne unustuses ja teadmata olid, ühes sisse wõtma, ja Jumala tegu, nagu sünnis, kõige rahwa ees kuulutama, nagu püha Taaniel manitseb, Laul 9: „Kiitke Issandat, kes Siionis elab, kuulutage rahwale tema tegusid!“
Ja et see ka mitte tühine asi ja Jumala imetöö mitu aastat Tallinnaga on olnud, nagu seda paljudes ajalugudes mitte leida ei wõi, millest igaüks imestama peab, sellepärast ei ole mitte üsna ilmaaegu ja tarbeta sellest lühidalt midagi jutustada ja meelde tuletada. Sest see on ju õige ja tõsi, et hea ja kuri, see on arm ja karistus, ainult Kõigewägewamast Jumalast tuleb, nagu seda Püha kiri ja paljude maade ja linnade saatus ka tunnistab ja kinnitab, millest ka Teie Aulik Tarkus ja Auwäärt Tallinna linn mitte wähene tunnistus ja eeskuju on, mis linna Kõigewägewam Jumal tema mitmesuguste pattude ja pahategude pärast ka mitte wähe ei ole karistanud ja ei ole ka seda karistust ja häda ilma hoiatamata saatnud, waid peale selle, kui oli palju aastaid enne mõne truu õpetaja läbi ja wiimaks weel wähe aegu enne õnnetust õndsa härra Petrus von Hall’i läbi neid lasknud truisti hoiatada ja neile kõike tulewat nuhtlust kuulutada, kui see õnnis Petrus von Hall püha Olewiste räästoolis Jumala asemel tallinlasi tihti ja sagedasti suure agarusega ja kõige tõe ja lahkusega noomis patust pöörma ja tõsiselt meelt parandama, kusjuures ta ütles, et kui tallinlased oma pahast elust mitte aegsasti ei lahku ja ümber ei pööra, siis tuleb nende üle niisugune karistus Jumalast, nagu seda ükski inimene ei tahaks uskuda, ja tulewat neile lühikese ajaga kätte, et Jumal neilt kõik kauplemise ja toiduse ära wõtab ja et kõik laewad Tallinna linnast mööda jooksewad ja purjega nende poole nikutawad. Ja et seisawad Tallinna kaupmehed ülewal Roosiaias ja waatawad seda südamewaluga pealt ja Tallinna Roosiaiast saab kurwastuseaed, ja kui ka kõik tallinlased püha Olewiste tipus seisaksid, siis ei jõuaks nad ometi oma õnnetust, mis neile juba üsna ligi on, üle waadata ja otsa näha jne. See tuli siis ka, sest et usku ja Jumala poole pöörmist ei olnud, nõnda õndsa härra Peetri sõna mööda Tallinna linnale õigesti ja tõsiselt kätte. Selle truu hoiatuse ja manitsuse pärast pidi ta palgaks saama pilkamist ja räästooli keeldu. Ja kauged ja wõõrad inimesed ei suuda seda uskuda, aga kõik naabrilinnad ja -maad teawad seda hästi küll, mis wiletsus, rasked pikad sõjad, õnnetused ja hädad niisugusel määral Tallinna linna peale tulid, et just nõnda paistis, nagu oleks nüüd Tallinnal ots peal olnud. Siiski ei ole Kõigewägewam Jumal teda selle raske risti ja rõhumise all mitte täiesti maha jätnud, waid wõttis armus teda selles suures õnnetuses ja hädas kõrgeauliku Rootsi kuninga armuliku abi ja wäljapäästmise läbi trööstida ja hoida. Ja kuda oleks see küll inimese mõistusest wõimalik olnud, et niisugune linn, millel mitte palju rahwast ei ole ja mis kõigist kristlikkudest maadest ja linnadest kaugel ära on, ja pooleteisesaja penikoorma pealt mere tagant pidi sõjamehi maale tooma, mis linn ka 26 aastat Poola, Taani ja Moskwaga sõjajalal oli ja mitmesugust raskust kannatas ja mida mitte ainult moskwalase poolt mitme kawala sepitsusega, plaaniga ja raskete piiramistega ja suure wäega taga kiusati ja peale käidi, waid mille ka Liiwimaa naaberlinnad kaua aega üsna maha jätsid ja ühtlasi oma maa mehed, Kuramaa, stifti ja teised aadlikud, suurest mõistmata meelest wihkasid ja taga kiusasid, millele hirmus moskwalane iga päew ligemaks naabriks wärawa all oli, — nii kaua pidi seisma jääma, kui Jumal ise teda mitte imelikul wiisil ei oleks kaitsnud ja hoidnud. Et ta siis Jumala nähtawa abi läbi wastu kõigi inimeste mõistust, kes teda sagedasti hoopis kadunuks pidasid, kunni siiamaani weel ärawõitmatuks on jäänud, siis wõib sellest kindlasti otsustada ja näha, et Jumal temale weel armulik on ja Jumalal temaga miski iseäralik nõu pidi olema wõi weelgi peab olema. Ja kui kõiki Teie Auliku Tarkuse ja Auwäärt raadi toimetusi ja kõiki suuri kiusatusi, hädaohtusid, wastikuid asju, kahjusid, kurwastusi, waewa, hoolt, tööd, wõitu, õnne ja õnnetust, mis Teie Aulik Tarkus ja Auwäärt linn kõigis sõdades nende 26 aasta sees maal ja merel ära on kannatanud, peaks kirjeldama, siis oleks selleks kõigeks küll iseäralikku kroonikat tarwis, sest et kõike seda wõimata on lühidalt jutustada, sest esiteks ei wõi seda lühikese aruandega mitte ütelda, kui tihti ja sagedasti Tallinna linn nende aastate sees mitmesuguste waenlaste poolt, iseäranis aga tema pea- ja põlise waenlase moskwalase poolt, mitte ainult mitmekordse tapmise, rööwimise ja põletamisega ja kõige kauplemise, toiduse ja kätteweo keelamise ja takistamisega ja kõigi ümberkaudsete maade ja kindluste ärawõitmisega, waid ka sõja raske pikkusega ja niisuguste kawalate sepitsusega ja suure wäega on waewanud ja kiusanud, et ka paljud, kes ennast targaks ja mõistlikuks pidasid ja selleks ka tahtsid peetud olla, neid sepitsusi mitte ei wõinud tähele panna ja ära mõista, ja kes ka Teie Aulikku Tarkust ja Auwäärsust mõistmata, pimedateks ja arusaamata inimesteks pidas ja nimetas sellepärast, et Teie Aulik Tarkus ja Auwäärsus moskwalase sepitsusi mitte nagu nemad ei tahtnud uskuda ja heaks wõtta. Siis weel, mis suure tõega, waewa, hoole ja tööga Teie Aulik Tarkus ja Auwäärsus need kõrged rundeelid, uued wallid, kraawid, müürid ja laskewallid moskwalase pealetuleku wastu ses sõjas iga aasta ja iga päew on ehitanud ja parandanud, ja mis ilmatu suurt kahju Teie Aulik Tarkus ja Auwäärt linn on saanud mitme kiriku, hospidali, weski ja niisama ka mitme aia, lusthoonete, eluhoonete, küünide ja puukuuride häwitamise läbi linna ees, seda ei suuda ükski inimene küllalt uskuda. Peale selle, kui suurt muret, tüli ja pahandust Teie Aulikul Tarkusel ja Auwäärt raadil on olnud nii kaua aastaid mõisamehi ja maasulaseid pidada mitte ilma suure tuntawa kahjuta ja raskete maksude kõrwa weel suuri korjamisi teha, ka seda ei jaksa lühidalt mitte küllalt ära mõtelda. Niisama ei olnud see ka mitte wähene asi, et Teie Aulik Tarkus ja Auwäärsus sel raskel ja kawalal sõjakäigul, kus hea nõu ja plaanid igal ajal hädasti tarwilikud olid, igapäew raatuses ja kilditubades nõu pidasid, kuda kõike õnnetust ja moskwalase werejanulisi plaanisid ära hoida ja tühjaks teha, niisama ka mitmepidiseid reisisid, saatkondi ja püüdmisi toimetada — mis see raskust ja koormat annab, ei ole mõtlejatele mitte teadmata. Peale selle, missuguse mehisuse, wapruse ja ettenägemisega Teie Aulik Tarkus ja Auwäärsus ühes walitsejate härradega lossis, kõigi Tallinna sõjameestega ja auliku Mustpeade seltsiga ja Toome kodanikkudega ja kõigi elanikkudega waenlasele igal ajal wastu on hakanud, neid sagedasti minema saatnud ja mitme penikoorma tagant rööwi nende käest jälle ära toonud ja kui ausasti ja waprasti Teie Aulik Tarkus ja Auwäärsus ühes nimetatud Rootsi walitsusega, kodanikkudega, seltsiga ja kõigi sõjameeste ja elanikkudega ennast on pidanud suures üksmeeles kõigis piiramises, taplustes ja alarmides, niisama kõigis öö- ja päewa-wahikordades üksikult ja hulkades, kus kuulid hulgana ümber pea lendasid ja wägewad kiwikuulid ja tulekerad ka mitte wähe hirmu ei teinud, see on kõigile sõjameestele, kes Tallinnas on teeninud, kõige paremas mälestuses ja on nende läbi ka igal maal kõlanud, teada ja awalikuks saanud.
Ei ole ka minu wähesest teadmisest mitte palju kuuldud, et kuskilgi mingile linnale niisuguste raskete tulekerade ja kiwikuulidega, mis igaüks üle wiieteistkümne tsentneri kaalus, nii kaua oleks peale käidud ja linn siiski seisma jäänud, nagu üksi Tallinna linn nüüdsel ajal. Ja peale kõigi ülewalnimetatud raskuste, mis tallinlastel oli, ei suuda weel küllalt awaldada seda suurt ahastust ja südamewalu, mis Tallinnale pärast ta endist suurt au ja elu ja head käekäiku osaks tuli, ja et need päewad olid tulnud, kus laewad kõigist kristlikkudest riikidest, rahwastest, maadest ja linnadest, mis enne oma staaplit ja ladu Tallinnas olid pidanud, nüüd Tallinnast mööda jooksid, ja et toredast, rikkast kaubalinnast waene ja tühi linn oli saanud, ja ka, et terwe pikk sõja-aeg üsna toiduseta oldi, see, mis käes oli, ära söödi ja kõik wanad warad nõnda ära tarwitati, et paljudel, kes ennast küll kõwasti olid pidanud, meel tusasem oli, kui nad seda julgesid näidata, ja aastast aasta paremat ootasid, aga mida kaugemale, seda hullemat nägid. Mispärast paljud neist, sest et selle määratu pika õnnetuse ots ja lõpp neile liig kirju ja kõigest inimese arust ja mõistusest üle käis, oma elust hoopis wäsinud ja tüdinud olid, nii et paljud sesse kurwastusse surid, nõnda et Tallinnas leski naisi peaaegu enam oli kui mehi, mispärast ka kõik wõõrad, kes Tallinna seisukorda olid näinud, awalikult ütlesid, et nemad ei tea terwes ristiilmas teist linna, kes seda Tallinnale wõiks järele teha. Siiski kannatasid teised selle risti ning kurwastuse kannatlikult ära ja wõtsid ennem kõik wastu, kui et oma linna oleksid maha jätnud ja ajaliku toiduse pärast mõnda rahulikumasse paika läinud. Seepärast olid Teie Aulik Tarkus ja Auwäärt linn, et kaubaajamist ja toidust ei olnud, kõige aja aina sõjas wägewasti tegewad ja said selle alatasase hoole, harjumise ja harjutamise läbi nii osawaks, wapraks ja tundjaks, et Teie Auliku Tarkuse ja Auwäärt linna lapsed, poisid ja majasulased sõja-asjadest ja -plaanidest enam teadsid kui wanad nimekad mehed endisel heal ajal; ja nii hooletusest julgeks kui wanad Liiwimaa seisused pika rahu kestusel olid saanud ja selle sõja alguses, kui wenelast kuulsid nimetatawat, üsna wärisesid ja hirmu täis olid, nii wapraks, julgeks, südiks oli kõik Tallinna kogukond selle pika harjutuse läbi jälle saanud, ja et neil moskwalase tuleku pärast enam ihkamist kui kartust oli. Ja mida ausamini ja õigemini Teie Aulik Tarkus ja Auwäärt raat ennast kõigi waenlaste wastu on pidanud, seda enam on mõned kadedad Teie Aulikku Tarkust ja Auwäärsust wihanud ja kaetsenud, ja neil ei ole heast tahtmisest ka mitte puudu olnud Tallinna linna kõrge ülemuse ja kõigi Rootsi riigiseisuste ees wäärutada ja kahtlustada.
Ja ehk küll sellest Tallinna õnnetusest ja wiletsusest ka Meilani ja Preisi linnadest sarnaseid näitusi on, et nemad endistel aegadel ka palju aastaid otsa raskes sõjas on olnud, ka hästi wastu on pidanud ja kõik oma hea käekäigu kaalu peale pannud, aga siiski ei kestnud see õnnetus neile nii kaua, kui Tallinna linnale, ja nende lugu oli ka selle poolest suuresti parem, et neil ainult kristlikkude kuningatega ja oma usuhõimudega tegemist oli, kuna Tallinna linna wenelased, tatarlased ja paganad ja niisugused barbari rahwad waewasid, kes mitte ainult ihulikku wara ja hea korra wastu, waid ka ristiusu ja ristiinimese hingeõnnistuse wastu wäljas olid, ja neilt ajalikku ja igawest õnne mõlemaid tahtsid riisuda, wastu kõike truudust ja usku. Selles nimetatud suures wiletsuses ja kiusatuses oli Teie Aulikule Tarkusele ja Auwäärt linnale see weel üks iseäralik Jumala arm, et neid mitte, nagu Hollandi ja Madalmaa linnu, ihuliku sõja kõrwal ka mitmesugused sisemised waimulikud sõjad ja hullustused waewamas ei olnud, mis eest Kõigewägewam Jumal Teie Aulikku Tarkust ja Auwäärt linna siiamaani armulikult on hoidnud ja kaitsnud ja ka edaspidi igawesti selle eest armus kaitsta wõtku.
Mis aga pikast ja kardetawast moskwalase sõjast ütelda, siis on Teie Aulik Tarkus ja Auwäärsus, moskwalase kuulmata hirmsa wägiwalla ja waeste wangilangenud ristiinimese suure häda ja wiletsuse pärast Moskwas ja Tatarimaal, ennast aulikkude Rootsi isandate ja walitsejatega Tallinna lossis ja kõigi aulikkude Saksa ja Rootsi sõjameestega nõnda ühendanud ja kokku wandunud, et nemad kõik ennem Tallinna wallide peal surra tahawad kui moskwalasele heaga alla anda ja linna ristiinimese käest ära wõtta lasta. Seepärast siis ei leidnud moskwalane kõige oma kawaluse, wäe ja wõimuga maad Teie Auliku Tarkuse ja Auwäärsuse juures, ja mida suuremat wõimu ja kawalust ta Tallinna linna wastu tarwitas, seda enam pidi ta Jumala armu ja Teie Auliku Tarkuse ja Auwäärt raadi sõjaosawuse, püsiwuse ja ettewaatuse pärast tema üle kahtlema lööma ja meelt heitma, nagu ka suurwürst ise tallinlastest on imestanud ja ütelnud, et mis need tallinlased ometi iseenestest mõtlewad, et nad ennast tema ette ei taha alandada ja rahu paluda, kuna ometi suured wõimumehed temalt rahu on palunud. Niisama olewat temal Kaasani ja Astrihani kuningriigiga tegemist olnud ja weel mitme maa ja linnaga, need kõik ära wõitnud ja oma wõimu alla wõtnud, aga ükski nendest ei olewat nõnda wastu pannud kui Tallinna linn üksi. Nõnda siis see asi ka sügawamas põhjas tõesti oli, et kui Teie Aulik Tarkus ja Auwäärsus Jumala abiga moskwalasele nii mehiselt mitte ei oleks wastu seisnud ja teda tagasi pidanud, siis oleks tema juba ammu kõik Liiwimaa oma wõimu alla wõtnud ja wägewaks Läänemere isandaks saanud. Ja kõigeks selleks kahjuks ja alanduseks, mis Poola kuningas ja Rootsi kuningas temale on teinud, on Tallinna linn mitte wähe põhjust annud; sest kui tallinlased Jumala armuga temale mitte nii kaua kõige tõega wastu ei oleks pannud, kunni kõrgestnimetatud kuningad temaga tegemisesse tulid, siis oleks ta Liiwimaale juba ammu otsa peale teinud. See aga on kõik Kõigewägewama Jumala tegu ja peame ainult teda tänama. Seepärast siis kiidawad nüüd õigusega Teie Aulikku Tarkust ja Auwäärsust selle Jumalast antud püsiwuse, mehisuse ja ettewaatuse pärast kõik, kõrgest ja madalast seisusest, niisama ka kõik kadedad, kes Teie Aulikule Tarkusele ja Auwäärsusele enne suurest mõistmata meelest ägedasti wastu ning pahased olid. Ja oleks ka üsna sünnis, kui see wõimalik oleks, et kõigi nende Rootsi walitsejate ja Tallinna linna raehärrade ja kodanikkude nimed awalikult teada antaks, kes seda hädaohtlikku sõda on pidanud, rasket koormat kannud ja nii hästi on wastu pannud ja peale selle mitte ainult au pärast, waid ka üleüldise armsa ristiilma tulu ja hea korra eest on wõidelnud. Aga et nad Teie Auliku Tarkuse ja Auwäärt linna ameti- ja kildiraamatutes korralikult kirjas seisawad, siis ei ole sellepärast tarwilik neid siin nimetada.
Ei ole ka tõesti mitte ainult Teie Aulikule Tarkusele ja Auwäärsusele, waid ka kõigile naabrimaadele ja linnadele ja kõigele ristiilmale wäga tähtis, et lugupeetud Tallinna linn, mis moskwalasele nii wäga silmas on ja kõigile Läänemere riikidele, maadele ja linnadele müüriks ja eelkindluseks on, hästi ehitatud linn ja wägew kuninglik kindlus ja — peale Jumala — warjupaik ja troost kõigile tagakiusatuile, armetuile ja wiletsatele Liiwimaal, peale selle tore kaubalinn, mis palju waeseid mehi kõigist maadest warsti rikkusele ja toredusele on aidanud ja weel aidata wõib, et see linn iial mitte ristiinimese käest ära ei läheks; mis linna läbi Riia kõrwal terwe Liiwimaa alla heideti ja igal ajal jälle wõidakse alla heita; ja niikaua kui need kaks linna Riia ja Tallinna alale jääwad, ei ole moskwalane ärawõidetud maade, linnade ja kindluste isand, waid on ainult külaline; ja kui need nimetatud kaks linna käest kaotsi läheksid — mida Jumal hoidku sündimast — siis oleks terwe Liiwimaa igawesti kadunud, mis mitte ainult kõigile maadele ja linnadele ümberringi suureks mureks ja hädaohuks ei oleks, waid ka Läänemerele niisuguse segaduse ja pöörase korra tooks, mida igawesti kahetseda ja kaebada oleks.
Siin ehk wõiks mõni ütelda ehk mõtelda, et mina kui oma linna mees ja Tallinna linna kaashõim Teie Auliku Tarkuse ja Auwäärt raadi heaks meeleks siin meelitusi räägin ja meelituseks natuke enam kirjutan kui tõe ees õige. Selle peale on minu lühike ja lihtne wastus: Töö kiidab siin ise oma tegijat ja awalik tõde teoga on awalikult nähtaw ja kõigile naabrimaadele ja -linnadele üsna hästi teada, mida ka kõik wastased ja kadedad tunnistawad ja tõeks wõtawad. Sellepärast siis ei ole ka mitte sündmata, et mina hea südametunnistusega ilma mingi waleta ja salaliku meeleta oma armsast kodulinnast tema kiiduwäärt wooruste pärast, mis ma ise temast olen näinud, tunnud ja ühes elanud, kõike paremat räägin. Ja ehk küll minu kunst ja wõimine, teda, nagu sünnis oleks, kiita ja ülistada, wähene on, siis on niipalju ometi tõsi, et Tallinna linn Jumala armu ja kõrgeauliku Rootsi krooni helde kaitsmise läbi terwes ilmas endale oma rüütlipärase püsiwuse ja tubliduse läbi ausa nime on wõitnud ja kõigile teistele linnadele kõigi ausate wooruste igaweseks ja hiilgawaks eeskujuks on tõusnud, miseest Kõigewägewamat Jumalat õigusega peame tänama ja seda ka kõigile Tallinna järeltulijatele ja kõigile kristlikkudele linnadele, kellele paganad peale käiwad, soowima. Need Teie Auliku Tarkuse ja Auwäärt raadi eespoolnimetatud tublidused olid minulegi põhjuseks seda käesolewa kroonika neljat osa Teie Aulikule Tarkusele ja Auwäärsusele pühendada ja üsna alandlikult paluda, et Teie Aulik Tarkus ja Auwäärsus selle kõiges heas wastu wõtaks. Selle eest olen mina jälle Kõigewägewama Jumala ees Teie Auliku Tarkuse ja Auwäärsuse ajaliku ja igawese õnne ja õnnistuse pärast, enda warma teenistuse kõrwal, igal ajal paluma wõlglane ja kohustatud.
Teie Auliku Tarkuse ja Auwäärsuse
warmas teener