Liiwimaa kroonika (Leetberg)/I

Allikas: Vikitekstid
Liiwimaa kroonika
Balthasar Russow, tõlkinud Kaarel Leetberg

Liiwimaa kroonika esimene jagu,

kus ristiusu ja kristliku walitsuse hakatusest ja selle maa olukorrast lühidalt jutustatakse.

Liiwimaast.

Liiwimaa on oma nime saanud liiwlastest, kes wana rahwas ja selle maa elanikud igal ajal on olnud ja praegu weel on, ja on terwe Liiwimaa pea 120 penikoormat pikk, Narwast kunni Meemelini arwatud, ja 40 penikoormat laiuti. Kõik see maa jaotatakse esiteks kolmeks peaprowintsiks, nimelt Eestimaa, Lätimaa ja Kuramaa, millel kõigil jälle oma teised isemaakonnad on. Eestimaa on kõige ülem ja parem ja tema maad on Harju, Wiru, Alutaguse, Waidla, Otepää, see on Tartu stift, Järwa ja Lääne. Siis on weel mõned saared, mis Eestimaa külge kuuluwad, nagu Saaremaa, Hiiu, Muhu, Wormsi, Prangli, Kihnu, Osmussaar ja weel teisi, mis kõik täis rahwast ja millest Saaremaa ja Hiiu kõige suuremad, sest Saaremaa on 14 ja Hiiu 9 penikoormat pikk ja 4 penikoormat lai. Ja nende maade ja saarte rahwad tarwitawad kõik Eesti keelt, aga mõnel pisikesel saarel tarwitatakse ka Rootsi keelt — tunnistuseks, et nende maapaikade elanikud Rootsist wõi Soomest peawad pärit olema. Aga ülematel, aadlil ja kodanikkudel oli Saksa keel üleüldine.

Eestimaa maakondades on järgmised linnad ja lossid ühes nende alewitega olemas. Harjus on linn ja loss Tallinn, ühes Kiwiloo ja Paadisega. Wirus on Rakwere, Toolse ja Porkuni lossid. Alutaga on Narwa, Etsi ja Nyeschloti kindlused. Otepää ehk Tartu stiftis on Tartu linn ja loss ja weel Wernebcke, Kirienpol, Oldentorne, Helme, Rõngu, Rannu. Järwas on lossid Paide, Laiuse, Põltsamaa, Wiljandi, Tarwastu ja Karksi. Läänes on lossid Lihula, Koluwere, Haapsalu, Wigala ja Pärnu linn ja loss. Saaremaal on Kuressaare ja Maasilinna lossid ja nende alewid.

Teises Liiwimaa peaprowintsis, nimelt Lätimaal, on ka liiwlaste maakond. Ja sel prowintsil on oma isekeel, mida eestlased ei mõista. Linnad ja kindlused ja nende alewid ses prowintsis on Riia, Kokenhuusi, Wõnnu, Wolmari, Lennewardt, Nyemöle, Kerkholm, Dunemünde, Dalen, Ükskül, Ronnenburg, Sosswegen, Segewolde, Ascherade, Smilten, Treiden, Kremon, Lemsal, Selburg, Marienburg, Dunenburg, Schwanenburg, Frouwenburg, Lutzen, Rositten, Marienhusen, Jürgensburg, Rope, Bürtnik, Trikaten, Ruigen, Purkel, Ermis, Hochrosen, Moyan, Erle, Barsom, Kaltsenow ja weel teisi.

Kolmanda peaprowintsi, Kuramaa külge käib ka Semigalli osa. Selle prowintsi rahwas tarwitab Kura ja Liiwi keelt ja mõnes paigas ka Leedu keelt, ja on Düne jõe läbi lätlastest lahutatud. Lossid ja alewid Kuramaal on Mitow, Golding, Candow, Dobbeleen, Dürben, Window, Tuckem, Nyehuß, Talsen, Grubyn, Pilten, Angermünde, Dondangen, Amboten ühes Hasenpoti alewiga. Bauskenburi loss on Semigallimaal.

Kõigi nende kolme peaprowintsi ja saarte losside ja alewite hulgas on ainult üheksa müüritud linna, nimelt Riia, Tallinn, Tartu, Narwa, Wiljandi, Pärnu, Wõnnu, Wolmari ja Kokenhuusi. Ja neis linnades ja lossides ja nende alewites olid orduajal igal pool sakslased elamas ja walitsemas.

See maa piirab ida pool wastu Moskwa, lõunas wastu Leedu ja Preisi maad, läänes uhab teda meri ja põhjas on Soomemaa põiki üle mere.

Liiwimaal on ka iseäranis palju mõisaid ja külasid ja palju aadlikke Saksa maadelt pärit, ja on üsna tasane maa ja seal on palju soosid, metsi, põõsastikke ja rägastikke, siis weel palju seiswaid järwi ja kalarikkaid jõgesid, nõnda et terwel maal pea ühtegi lossi, alewit, mõisat ega küla ei ole, iseäranis Eesti maadel mitte, kust mitte toredad järwed, jõed ja ojad mööda ei woolaks, kust kõiksugu kalu ja wähkisid wõib wälja tuua ja nii ülirohkel määral, et ka talupojalgi iialgi keeldu ei ole olnud kalu ja wähke püüda ja müüa, kuda aga ise tahtis. Kõigist Liiwimaa järwedest on Peipsi ja Wõrtsjärw kõige suuremad, sest Peipsi arwatakse 15 penikoormat pikuti ja 7 penikoormat laiuti ja on aset kagu pool selle raja peal, mis Eestimaad ja Wenemaad lahutab, ja sinna jooksewad 72 jõge ja üks jõgi, mis wälja jookseb Narwast mööda suurde merde. Wõrtsjärw on kaks penikoormat lai ning 7 penikoormat pikk ja on aset Wiljandi, Tarwastu ja Tartu stifti maade wahel. Mõlemad need nimetatud järwed on wäga kalarikkad ja annawad kala suwel mitmele maaosale, iseäranis aga talwel reeteega kogu Eestimaale.

Ja ehk küll suuri ja pisikesi jõgesid iseäranis palju on, siis on ometigi Düne jõgi kõige ülem ja kõige suurem. Ta tuleb Wenemaalt ja jookseb Riia linna alt mööda suurde merde ja ei ole mitte wähem kui Elbe Hamburi all.

Niisama on siin maal ka jahiloomi suures külluses: põtru, jäneseid, hirwi ja igasugu metslindusid, keda ka talupojad maal wõiwad ilma keelmata ja takistamata püüda ja müüa. Peale selle käib see maa mee, lina, wilja ja muu maasaagi poolest mitmest maast ette, sest Tallinna linn üksi wõib aastas ilma wähematki puudust tundmata üle kümnetuhande sälitise rukkid ära anda, peale selle, mis teised linnad ja alewid ära wõiwad anda, ja nii odawasti, et terwes ilmas wist kuskil odawam ei ole. Sest terwe sälitise rukkid ehk linnaseid wõidi wiimase ordumeistri ajal talupoegadelt weel 12 taalri eest osta, ja sälitis ja wakk on siin maal ka suuremad kui mitmel teisel maal ja linnas. Ja sellepärast on Hollandi, Lüübeki ja weel teisi laewu mitu tuhat sälitist rukkid Liiwimaa linnadest wedanud.

Niisama ei ole ka karjapidamisest ja igasugu loomadest siin maal puudust olnud, sest toreda rammusa härja wõis kolme taalri eest osta ja nuumatud sea pooleteise taalri eest. Peale selle kõige oli Liiwimaa linnades wenelastega ja Liiwimaa aadli ja talupoegadega niisugune mõnus ostu- ja müümakord, et paremat üheski linnas ega maal ei wõiks olla, iseäranis aga Riias ja Tallinnas, mis linnad üle wiiekümne Saksa penikoorma teineteisest kaugel on. Ja kummalgi neist on niisugune tore ladu, empoorium ja staapel iga rahwa ja maa kaupasid, nagu seda üheski linnas terwe Lääne mere ääres leida ei ole, maha arwatud üksnes Dantske linn. Ja sellepärast on palju waese rahwa lapsi, kes Saksa maadest siia teenima tulid, warsti rikkaks ja wägewaks saanud. Ja et see maa ka sakslaste kaitsemaa oli ja sakslaste käes ka kõik wõimus ja walitsus oli, siis pidasid mittesakslased neid nii suures aus ja tähtsuses, et nad ka kõige alamat mõisateenrit ja käsitöölist härraks ja junkruks pidasid. Ja see oli mõisa sulasele wõi käsitöölise sellile suur häbi ja teotus, et ta siin maal jala pidi käima ehk rändama, sest aadlikud wiisid teda Saksa keele pärast ilma maksuta ja talupojad üsna pisikese maksu eest hobuse ja wankriga ühe juurest teise juurde, kuhu ta tahtis minna, ja teel polnud tal tarwis söögi ja moona pärast mures olla: seda sai sakslaste käest muidu ja mittesaksa talupoegade käest ühe Lüübeki kuuiku eest omale ja hobusekondile terweks ööks ja päewaks. Ja sakslasele, oli ta nii waene ja alatu kui tahes, pandi seda wäga pahaks, kui ta mõne härra ehk aadliku mõisast mööda läks, kus sakslane oma Saksa keele pärast ikka armas külaline oli ja kõik prii sai. Ja kui mõni sakslane midagi nuhtluse wäärt kurja oli teinud, siis käidi temaga tema Saksa soo pärast ikka heldemalt ümber kui mittesakslastega. Ja ei tahetud ka neid mitte hea meelega põlatud ametite peale wõtta teiste sakslaste häbiks. Ühe sõnaga, Liiwimaa oli niisugune maa, et kõik, kes Saksa maadest wõi mujalt sinna tulid ja maa olukorda ja häid päewi õieti tunda said, pidid ütlema ja tunnistama: Lyfflandt — Blyfflandt![1] Sest seal ei puudunud midagi, mida inimese lõbuks, rõõmuks ja heaks eluks maa peal tarwis on. Aga Moskwa pika sõjaga tuli kõigisse neisse nimetatud iludesse, rõõmudesse ja heasse elusse suur muutus.

See maa oli, enne kui sakslased tema ära wõtsid ja ristiusku pöörsid, päris barbaarne ja paganlik ja linnadest, alewitest, lossidest, kirikutest, kloostritest ei teadnud tema elanikud midagi; alles sakslased hakkasid neid maal ehitama. Ja enne kui ristiusk maale tuli, pidasid Liiwimaa paganad mitmesugust jäledat ebajumala teenistust päikese, kuu ja tähtedega, niisama ka madudega ja teiste loomadega. Ja on ka põõsaid pühaduseks pidanud, kust ühtegi puud ei tohtinud raiuda, ja olid niisuguses sõgeduses, et see, kes sest arwatud pühadusest mõne puu ehk rao pidi raiuma, kohe sealsamas pidi surema. Seesugust ebausku ja tühja arwamist on weel tänapäew alale jäänud mõnes paigas, kus Jumala sõna ei õpetata.

Selle maa walitsejad on olnud esiteks härra ordumeister oma komtuuride ja fogtidega, siis Riia ülempiiskopp ühes nelja teise piiskopiga Tartus, Saares, Kuramaal ja Tallinnas. Ordumeister pidas oma koda kui maawürst Wõnnus, ülempiiskopp Kokenhuusis, Tartu piiskopp pidas oma olemist Tartu lossis, Saaremaa piiskopp Kuressaares, ja Kuramaa piiskopp pidas oma koda Piltenis ja Tallinna piiskopp Porkunis Wirumaal. Kõigist neist Liiwimaa walitsejatest, ordumeistritest, komtuuridest, fogtidest, piiskoppidest, toomhärradest ja munkadest ei ole ühtegi enam olemas, kõik on moskwalane maalt wälja ajanud ehk on muidu hukka saanud.


Kuda Liiwimaa esimest kord üles leiti ja ristiusku pöördi.

Kuda Breemeni kaupmehed Liiwimaa leidsid 1158.

Meie Issanda aastal 1158, keiser Friedrich Barbarossa ajal, olid Breemeni kaupmehed, kes kõige enne Liiwis maale tulid, seal paigas, kus liiwlased elawad, wastu oma tahtmist, tormi ja paha ilmaga, ja leidsid sealt kurja paganarahwa eest. Ja need paganad tulid, kui ristirahwa kaupmehi nägid, neile jäledal wiisil wastu, wõtsid nende wara ja tapsid mõned surnuks. Kaupmehed hakkasid wastu, lastes, wisates ja lüües, ja lõid paganaid ka palju maha. Wiimaks sobiti rahu, mida nad kummaltki poolt wandega tõotasid truisti pidada. Siis olid kaupmehed rõõmsad, wõtsid julguse ja läksid wabalt maale, sest neile näis, et Jumal neid sinna oli saatnud. Ja neil oli palju wara laewades, mis nad suure kasuga teiste kaupade wastu wahetasid. Siis nad tegid edaspidiseks kindla rahu Liiwimaa paganatega, nõnda et nad wõiksid sagedasti tagasi tulla, ja kõik, kes nendega pidid tulema ja seal kaubelda tahtma, need pidid kõik selle rahu alla käima ja neid pidi hästi wastu wõetama. See sündis Dünemündes Liiwimaal, ja Breemeni kaupmehed läksid jälle omale maale ja tulid sagedasti tagasi oma kaupadega ja nende kaasas weel teisi kaupmehi suurel hulgal, keda kõiki hästi wastu wõeti, ja see kestis kaua aega ja nende asi õnnestas hästi. Nad läksid wiimaks oma kaupadega kaugemale maa sisse, penikoormat kuus, ja panid oma kaubad paganate loaga sinna maha ja jäi neid endid sinna palju peatama. Pärast seda andsid paganad neile woli, et nad seal wõisid kaubamaja ehitada. Siis nad ehitasid Düne kaldal ühe mäe peale toreda rahumaja ja kindluse nii kindlasti, et seal üsna kartmata wõisid asetseda. Ja see kindlus sai nime Ükskül. Aga paganad ei lootnud mitte, et neile sealt midagi halba pidi tulema. Mitte kaua pärast seda ehitati ka Daleni maja, ja need on esimesed kristlaste kindlused Liiwimaal.


Piiskopp Meinert, kunni 1193.

Korra oli üks õpetatud preester, Meinert nimi, Segebergi munk, nende kaupmeestega maale tulnud. See preester wõis oma olemisega nõnda olla, et igamees temale hea oli. Seesama hakkas paganatele kuulutama ja õpetama kõige hoolega, nõnda et paljud neist paganausust pöörsid. Selle uue kindluse Üksküla mail oli üks pagana mees elamas, kes wäga rikas ja wägew oli maal sõprade ja waraga. Selle mehe nimi oli Kobbe, ja Jumala armust sai ta ristiinimeseks ja palju tema sõpru ja sugulasi ühes temaga, ja lasksid kõik ennast sellest preestrist Meinertist ristida, misüle kaupmeestel suur rõõm oli. Ja kui maal kuuldawaks sai, et Kobbe oma sõprade ja poolemeestega ristiusku oli läinud, hakkasid leedulased, wenelased, eestlased, saarlased ja kurelased liikuma ja wõtsid sõjariistad, kui kuulsid, et ristiusk Liiwimaale oli tulnud ja teda seal wälja laotatakse.

See preester Meinert rändas paawsti juurde, et maale piiskopi seada, ja Kobbe läks temaga ja weel teisi kristlasi. Ja kui nad Rooma tulid, siis seadis paawst Aleksander III, kui maa ja rahwa olukorra üle oli järele pärinud ja teateid saanud, selle preestri Meinerdi piiskopiks ja pani temale peale ja käskis seda Liiwimaal kuulutada, ja kõigest jõust kõige paremat teha, mis wõib. Sündinud aastal 1170.

Kui nüüd piiskopp Meinert ja Kobbe jälle Liiwimaale tulid, siis olid Liiwimaa kristlased wäga rõõmsad, et nad piiskopi olid saanud. Ja tema järg pandi sinna, kus nüüd Riia on. Ja kristlaste wõimus maal kaswas wäga, ja piiskopp Meinert kuulutas hoolega ristiusku ja pööras palju paganarahwast. Tema oli piiskopp 23 aastat ja suri aastal 1193.


Piiskopp Bartolt, kunni 1204.

Siis läkitasid kristlased saadiku Breemeni ülempiiskopi juurde, et ta neid aitaks, et nad jälle piiskopi saaksid. Neile saadeti üks Breemeni mees, Bartolt nimi, kes teiseks Liiwimaa piiskopiks sai. Kui see piiskopp Liiwimaale tuli, tõusid liiwlased, wenelased ja leedulased üles ja tahtsid piiskopi ühes kõigi kristlastega maalt wälja ajada. Aga piiskopp Bartolt ühes teiste kristlastega kaitses ennast rüütlikult. Seal sai Kobbe surmawalt haawata ja jäi seekord umbes 800 kristlast surnult maha Kokenhuusi wäljale. Aga kristlased pidasid weel paika ja said aegamööda juba enam abi. Warsti peale seda suri Kobbe oma haawadesse, mis ta oli saanud.

See piiskopp oli esimene, kes Riia linna hakkas ehitama, mis eestlasi wäga pahandas. Sellepärast walmistasid nad kõigest wäest sõdima ja tulid Riia alla alustatud ehitust takistama. Aga seal oli palju usurändajaid kristlastele appi tulnud, nendega tuli piiskopp Bartolt waenulistele eestlastele wastu ja pidas nendega taplust. Seal löödi piiskopp Bartolt maha, peale selle kui ta 11 aastat oli walitsenud, temaga ühes tapeti ka üle 1100 kristlase maha, ja paganatest sai surma 600. Aga kristlased pidasid weel paika.


Piiskopp Albrecht, mõõgawennad ja nende meister Vinno. Lihula Hermann.

Kui piiskopp Bartolt surnud oli, siis olid kristlased wäga kurwad ja läkitasid saadikud Breemeni ülempiiskopi juurde, et ta neile jälle uue piiskopi saadaks. Selsamal ajal oli seal Breemenis üks õiglane mees, nimega Albrecht. See kolmas kinnitati aastal 1204 paawst Innotsens III poolt Liiwimaa piiskopiks. Ja paawst asutas ka ühe rüütliordu piiskopp Albrechtile abiks. Need orduwennad pidid Liiwimaal elama ja aitama terwet maad edaspidi ära wõita. Sellele ordule andis ja kinnitas paawst kõik wõidetud maad ja rahwad Liiwimaal, ja mis nemad ja nende järeltulijad iial wõitma peaksid, need maad pidid nad kui wabad pärishärrad omaks pidama ja püha kiriku kaitsjad olema. Need orduwennad pidid kandma walget kuube mõõgaristiga ja punase tärniga, ja neid nimetati mõõgawendadeks.

Selsamal aastal waliti ses ordus mõõgawendade ülemaks ja meistriks üks õiglane mees, härra Vinno nimi. Ja piiskopp Albrecht ja Vinno püüdsid kõige hoolega, et palju aadlimehi ordusse saaks. Ja paljud tulid Jumala pärast ja paawsti patukustutuse pärast ühes Liiwimaale ristirahwa waenlaste wastu sõdima. See meister Vinno sõdis palju mittekristlastega ja tappis ühe Wene würsti ühes 600 wenelasega ühel ajal ja wõitis Gerseke ja Kokenhuusi lossid paganate käest tagasi.

Sel ajal asutas piiskopp Albrecht kaks piiskopkonda, Lihula ja Uggenuse, ja keegi Hermann, Breemeni abt, oli esimene Lihula piiskopp, kes ehitas ka Lihula maja ja neitsikloostri, mis sealsamas on. See Hermann seati pärast esimeseks piiskopiks Uggenuse stifti üle. Selsamal ajal hakkas piiskopp Albrecht ehitama palju kirikuid ja kloostrid, peale nende Riia toomkiriku ja Dünemünde kloostri, mis orduhärrad pärast Dünemünde lossi ehitusega ühte wõtsid.


Rootslased Lihulas 1208. Saare piiskopkond.

Aastal 1208, kui Lihula piiskopp Hermann piiskopp Albrechti juures ära oli käinud, tuli kuningas Johannes, esimene seda nime, sõjawäega Rootsist Liiwimaale ja tõi preestrid ja piiskoppisid kaasa, kes paganausku eestlasi ristiusus pidid õpetama. Ja kui kuningas Rokelisse oli pärale jõudnud, hakkas ta oma käiku läänlaste wastu kohe peale ja wõttis ühtlasi Lihula lossi ära, ja pani sinna oma piiskopi mõne preestriga sisse, niisama ka pealiku Karoluse 500 mehega, ja kui oli mehed sisse pannud, purjetas jälle tagasi Rootsimaale ja käskis oma mehi, et nad Lihula maja pidid tõsiselt hoidma. Kui nüüd kuningas Liiwimaalt oli ära läinud, hakkasid saarlased ja läänlased seda linna jälle kõige wäega piirama ja tulega kohutama. Ja kui rootslased waenlaste kallale tungisid ja mitte ei arwanud, et nad nii tugewad pidid olema, piirati nad kõik sisse ja tapeti maha. Siis läksid saarlased ja läänlased tormates maja peale, wõtsid ta ära ja tapsid maha niihästi piiskopi kui ka asewalitseja Karoluse ja kõik, kes seal olid, põletasid siis maja maha ja tegid maatasa. Seega olid niihästi sakslased kui ka rootslased Lihula linnast ja terwest Läänemaast jälle ilma, mis piiskopp Albrechti ja kõiki kristlasi maal wäga kurwastas. Aga mitte kaua pärast seda pidas piiskopp Albrecht läänlastele jälle sõda ja sundis nad sõna kuulma. Nad pidid siis Lihula maja jälle üles ehitama, ja määrati ja seati sinna üks teine piiskopp, ka Hermann nimi. Sel ajal oli toom Wanas Pärnus, sest et terwel Eestimaal ei olnud weel ühtegi linna ega alewit ehitatud. Aga pärastpoole, kui Haapsalu ehitati, seati toom Wanast Pärnust Haapsalusse. Ja pärast seda, kui Kuressaare Saaremaal asutati, wiidi piiskopi koda Lihulast Kuressaarde. Siis kaotas Lihula piiskopkond oma nime ja pandi nimi Saare stift.


Taanlased Eestimaal. Tallinna asutamine 1223.

Kui piiskopp Albrecht läänlaste üle jälle oli wõidu saanud ja need sõna kuulma sundinud, wõttis Taani kuningas Waldemar II ka ette oma õnne eestlaste kallal katsuda ja saatis Liiwimaale sõjawäe ette, kes Harju-, Wiru- ja Järwamaa alla heitis. Aga mõne aasta pärast tuli Taani kuningas Waldemar II isiklikult suure wäega ja Lundi ülempiiskopiga Liiwimaale ja hakkas Tallinna linna ehitama aastal 1223. Niisama ehitasid sakslased ka pärast seda aega Rakwere ja Narwa lossi, et nendest ümberkaudseid maid sundida ja kaitsta. Ja siis asutasid ka Taani piiskopid Tallinnas Taani kuninga helde awitusega üksteise järele kõik need kirikud ja kloostrid Harjus ja Wirus ja ehitasid hoolega.


Meister Vinno surm 1223.

Selsamal ajal, kui taanlased Liiwimaal hakkasid wägewaks saama, ei olnud ka piiskopp Albrecht ja meister Vinno mitte laisad sõdima ja ehitama. Meister Vinno tegi palju häid tegusid ja ehitas Segewoldi, Wõnnu ja Ascheradi lossid. Aga seal oli keegi, kes meister Vinnot salajas wäga wihkas. Ja see lõi, kui oma aja oli ära näinud, meistri ühes tema kaplaaniga surnuks. See oli waga meistri ots, peale seda kui ta 18 aastat oli walitsenud. See äraandja, kes üks asjamees Wõnnus oli, wõeti pärast kinni ja pandi ratta peale. Sündinud aastal 1223.


Meister Volquin ja Saksi Albrecht.

Aastal 1223, pärast Vinno surma, waliti jälle Liiwimaa mõõgawendade meistriks üks wend, Volquin nimi. Tema oli otsekohene ning õiglane meister ja oma ordule truu. Ta ehitas Wiljandi maja, mis eestlasi wäga pahandas. Ja kui meister oma orduwennad ja wähe sõjamehi lossi kaitsjaks Wiljandi saatis, tulid eestlased teel neile kallale ja lõid nad kõik maha. Aga kui nähti ja märgati, et paganad tahawad piiskoppidele ja ordule liig tugewad olla, pidi piiskopp Albrecht üle mere Saksimaale minema abi tooma. Ja kui ta Saksimaale jõudis, sai ta Saksi härtsogi Albrechti enda nõusse, nõnda et see oma rüütlite ja palwerändajatega Liiwimaale kristlastele appi tuli. Kui eestlased nüüd seda kuulsid, et palju kristlasi on maale tulnud, tulid nad kokku, et nende rändajate wastu wõidelda ja nad jälle maalt wälja ajada.

See Saksi härtsog Albrecht wõeti Riias meister Volquini poolt suure auga wastu. Siis hakkas härtsog meistrile rääkima ja ütles: Armas meister, meie oleme siia tulnud kui rändajad pilgrimid Jumala waenlasi suruma, ja kuhu teie lähete, sinna läheme meie oma rändajatega järele ja tahame head ning kurja teiega ühes kannatada. Siis läksid härtsog ja meister eestlaste wastu, kus siis kõwasti wõideldi; seal löödi üle 1500 pagana maha, teised põgenesid wõsasse ja rägasse. Kristlased aga olid wõitjad ja ei kaotanud enam kui 60 meest ja kaks orduwenda. Kui nüüd härtsog ja meister olid ühe osa eestlasi sõna kuulma saanud, läksid nad jälle rõõmsalt Riiga tagasi. Ja kui nad sinna olid jõudnud, olid järwlased ühes saarlastega, kes neile olid appi tulnud, jälle liikumas. Seepeale läksid härtsog Albrecht ja meister Volquin jälle wälja ja tulid Järwamaale, kus nad ka saarlased eest leidsid, ja sündis jälle suur taplus Kandle wäljal, kus palju paganaid maha löödi ja ka mõned kristlased. Siis oli mõni aeg rahu ja härtsog Albrecht reisis jälle Saksimaale, kui oli palju rüütlikka tegusid Liiwimaal teinud.


Volquin wõidab Tallinna.

Kui nüüd meister Volquin oma orduga Liiwimaal hakkas wägewaks saama, ei olnud see taanlastele Tallinnas mitte hästi meelt mööda. Sellepärast sepitsesid nad, kuda wõiks teha, et meister rahul peatama jääks, nõnda et nemad ise maad omale wõidaksid ja oma jalad Liiwimaal kaugemale tõstaksid. Et neil Tallinna linn kindlustatud oli ja neil ka wägew kuningas oli, kes neid küll wõis ära päästa, mõtlesid nad niisuguse kawaluse, et nad wale saadiku, nagu tuleks ta paawstilt, meistri juurde läkitasid, kes meistrile paawsti poolt pidi teada andma, et tema pidada ennast rahul hoidma ja paganaid edaspidi mitte enam tülitama ega kimbutama, ehk olgu siis, et paganad kristlaste maadesse langewad ja seal kahju teewad. Selle saadiku pärast oli meister ja kõik ristirahwas Riias üsna kohkunud ja kurwastatud ja ei teadnud, kuda seda mõista, sest et paawst ise selle ordu oli asutanud ja kinnitanud ja oli temale lubanud, et nad kõik, mis paganatelt ära wõidawad, wabalt omaks pidid pidama ja igaweseks ajaks kui wabad pärishärrad walitsema. Aga kui märgati, et saadikuga asi mitte õige ei olnud, siis saadeti ta nõnda minema, et tal mitte enam himu ei olnud teist korda tulla. See sundis meister Volquini taanlaste käest Tallinna lossi ühes linnaga ning kõigi sinna kuuluwate maadega ära wõtma, mis siis ka sündis. Kui nüüd meister Volquin Taani walitsusest oli wõidu saanud, ehitas ta Tallinna kõwa kiwist lossi kõrgete müüride ja tornidega, nagu see weel tänapäew silma ees näha on.


Tartu wõitmine 1230.

Selsamal ajal oli Tartu loss, mida wenelased oma keeles Juriowgerod’iks nimetawad, ühes ümberkaudse maaga alles wenelaste käes. Ja kui kristlased ka korra oma õnne tema kallal olid katsunud, ilma midagi kätte saamata, siis nad taotlesid rahu nende Tartu waenlastega. Aga need ei tahtnud rahu teha, waid olid oma kindluse pärast suuresti uhked ja suurelised, mis siis piiskopp Albrechti, meister Volquini ja kõiki orduwendi wäga pahandas. Sellepärast nad hakkasid kõik sala ja waikselt kõige tõega jälle walmistama, et weel kord Tartu wenelastega õnne katsuda; nende hulka tuli ka Uggenuse piiskopp Hermann ja Orlemünde krahw Albrecht, kes ordu teenistusse oli astunud. Kui nad nüüd kõik walmis olid, läksid nad terwe koguga Wõrtsjärwe poole ja sealt edasi ruttu Tartu peale. Ja Tartu ei olnud seekord mitte müüritud linn wõi loss, waid ainult puuloss, ehitatud plankudest ja mullawalliga sõja wastu ja kindlustatud. Ja sakslased kutsusid esiteks neid heaga end alla andma. Aga wenelased andsid oma kommet mööda ülbeid sõnu ja lootsid, et neid Nowgardist ja Pihkwast päästma tullakse. Aga kui Saksa härrad nägid, et seda maja ilma wägiwallata kätte ei saa, hakkasid nad kõigest jõust peale tormama. Ja ehk küll wenelased ja eestlased mehiselt wastu panid ja sakslastele tulega ning teiste abinõudega palju kahju tegid, said sakslased neist wiimaks ometi wõidu, wõtsid lossi tormiga ära ja tapsid kõik wenelased ja eestlased, kes seal olid, maha, ühes lossi würstiga; pärast põletasid ja lõhkusid lossi maani maha. Aga kui abiwägi Pihkwast tuli ja kuulis, et Tartu nõnda oli ära wõetud, läksid nad kõik koos kurwalt jälle tagasi. Kuid kristlased olid selle suure wõidu pärast suuresti rõõmsad terwel maal. See sündis 1230. aasta ümber.


Eestlaste allaheitmine. Tartu piiskopkond.

Kui nüüd eestlased, saarlased ja teised, kes kristlastest olid ära langenud, Tartu lugu kuulsid, siis nad ehmatasid suuresti ja läkitasid suurest kartusest saadikuid piiskopp Albrechti juurde ning palusid armu ja andsid kõik kristlased, kes nende käes wangis olid, jälle wabaks ja tõotasid ka, mis siiasaadik olid maksmata jätnud, kahekordselt tasa maksta.

Siis pidid eestlased igal pool kokku tulema ja peale kirikute ja kloostrite ka iseeneste majad ja külad üles ehitama. Ja kõik need, kes siiamaani kaua aega padrikutes olid peidus olnud, pidid wälja tulema takistamata oma põldu harima, mida mitu aastat enam ei olnud sündinud. Aga need eestlased, kes sakslaste wastu olid õiglased olnud, tehti maksust ja mõisa teenistusest priiks. Siit tulewad Liiwimaa prii-inimesed ja paljud neist maitsewad seda priiust kunni tänapäewani.

Kui nüüd igal pool terwel Eestimaal hea rahu walitses, siis hakkas Uggenuse piiskopp Hermann ärahäwitatud Tartu lossi kiwist ja lubjast jälle üles ehitama ja ehitas ka walmis, nõnda kui ta täna seisab, ja seadis oma järje sinna. Selle uue lossi Tartus andis piiskopp Hermann nelja mehe kätte, kelle ta sinna pealikuks pani; need olid nimelt: tema wend Diderik, Engelbrecht von Tisenhusen, Helmoldt von Lünenborg ja üks wana härra Dalenist. Tartu toome asutas ta Emajõe äärde ja seadis oma wenna Othmari sinna praostiks, andis temale weel palju külasid lääniks. Siis kaotas Uggenuse stift oma nime ja ta nimetati Tartu stiftiks. Toomhärrasid nimetati Tartus kanoonikuteks ja reguleereriteks. See Tartu piiskopp Hermann ehitas ka palju kirikuid ja kloostrid, peale muu ka Kärkna kloostri, ja elas kaua aega, ja kui ta oli Rooma reisinud ja 77 aastat wana ja pime, siis läks mungaks Kärkna kloostri ja suri seal ja andis weel elu ajal oma piiskopkonna ühele Aleksandrile, kelle ta wäljamaalt oli kutsunud ja kes teiseks Tartu piiskopiks sai.


Arnstede krahw.

Sel ajal tuli ka üks Arnstede krahw Tüüringist hulga palwerändajatega Liiwimaale ja käis ühes meister Volquiniga saarlastega talwel sõdimas, ja tappis peaaegu 2300 inimest, noori ja wanu, ja sai saarlastest wõidu ja sundis nad sõna kuulma. Pärast seda wõitu läks meister Volquin nende rändajatega Semigalli maale ja sõdis ka nende rahwastega ja lõi neid maha 1600 ühe korraga. Seal langes sessamas tapluses ka kristlasi üle 800. Siis walmistasid semigallid jälle meistri wastu ja asusid temaga taplusesse, kus semigallid jällegi alla jäid ja üle 500 mehe kaotasid. Ja kristlasi sai ka ligi 200 surma.

Pärast seda hakkasid leedulased liikuma ja kogusid meistri wastu suure sõjawäe. Aga meister ja Tüüringi krahw oma rändajatega walmistasid ka. Siis sõditi mõlemalt poolt tõsiselt, nõnda et üle 2000 leedulase ja meistri sõjameestest 600 surma said. Aga sakslased jäid wõitjaks ja said umbes 1500 hobust saagiks. Pärast seda läks krahw oma rändajatega jälle koju omale maale, kui oli kristlaste eest õiglaselt wõidelnud.


Meister Volquini ots 1238. Aja kiitus.

Pärast seda aega tuli üks Dannenbergi krahw ja härra Johan Haseldörp palwerändajatega Liiwimaale kristlaste wastastega sõdima. Meister Volquin oma wäega walmistas ka ja wõttis kõik oma sõjajõu kokku ja läks kõige oma wäega ühes krahwi ning palwerändajatega wälja, ja pärast läksid suure wäega Leedumaale. Aga leedulased olid ka sõjawalmis ja tulid meistriga kokku. Kristlaste wägi wõideti ära ja ka meister Volquin ja Dannenbergi krahw said tapluses surma ühes 48 orduwennaga ja hulga palwerändajatega. Sündinud aastal 1238. Nõnda oli selle kõrgeauliku meistri ots, peale seda kui ta 15 aastat oli walitsenud, palju head teinud ja oma walitsemise ajal palju tüli kannatanud.

Aga piiskopp Albrechti ja meister Volquini ajal tulid siia Liiwimaale mitte ainult Saksi härtsog Albrecht, Orlemünde krahw Albrecht, Arnstede krahw Tüüringist ja Dannenbergi krahw, waid ka weel palju teisi würstisid sel ajal ja pärast seda, nagu nimelt Waldemar, Taani kuningas; Barnim, üks Pameri würst; mõned krahwid Holsteinist, Stadest, Oldenburist, Lippest ja weel teisi krahwisid ja härrasid, mitte oma kasu pärast, waid üleüldise armsa ristirahwa pärast, tema õnne ja hüüt edendama tulid nemad Liiwimaale wett ja maad mööda pikka hädaohtlikku teed ja andsid piiskoppidele ja meistritele ritterlikku abi, oma warast ja werest hoolimata, ja pöörsid waesed paganamaad ristiusule.


Mõõgawendade ots 1238.

See meister Volquin hakkas ka oma elu ajal, aastal 1234, Preisi kõrgemeistri Hermann von Salza ja kõige Saksa ordu juures Liiwi orduwendi Saksa ordu wendadeks sobitama, mis, et Taani kuningas takistusi tegi, mitte nii ruttu ei wõinud sündida, sest Taani kuningal oli Tallinna linna ja maade pärast mõõgawendade wastu nõudmisi. Aga wiimaks kui meister ja Liiwi mõõgawennad mitmele korrale olid püüdnud ja Preisi orduhärrad kaua olid aru pidanud ja ka, et nad Taani kuningaga olid ära leppinud, liideti nad Saksa ordusse ja kinnitati paawst Gregor IX poolt aastal 1238, just selsamal ajal, kui meister Volquin ära tapeti.

  1. Liiwimaa on jäämamaa. Blyfflandt praeguses Saksa keeles: Bleibland. Ü. p.