Lord Jim/XLIV
| Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XLV→
|
NELJAKÜMNENELJAS PEATÜKK.
„MA ei usu, et nad oleksid veel isekeskis mõne sõna vahetanud. Paat sõitis kitsasse kõrvalharru, kus teda tõugati edasi aeruotstega pudedast kaldast, kuna nende peade kohal vanus pimedus, nagu oleksid nende üle levitatud ilmatu suured mustad tiivad pealpool udu, mis ulatas kuni puieladvuni. Puuoksad nende peade kohal pillasid jämedaid tilku udu pimedusest. Corneliuse pomina peale käskis Brown meestel püssid laadida. „Annan veelkord teile võimaluse nendega tasa saada, ennekui meie lugu lauldud, te viletsad sandid,“ ütles ta oma jõugule. „Vaadake, et jälle kõik luhta ei läheks, te kutsikad.“ Tasane urin oli vastuseks sellele kõnele. Cornelius askeldas väga oma lootsiku alalhoiu pärast.
„Vahepeal oli Tamb’ Itam oma teekonna lõpule jõudnud. Udu oli teda pisut viivitanud, kuid ta töötas vahetpidamata mõlaga, pidades silmas lõunakallast. Pikkamisi ilmus päevavalgus helgina tumedas klaaskeras. Kaldad mõlemal pool jõge tundusid tumeda tombuna, milles võis eraldada midagi sammaste taolist ja okste varjusagaraid ülal kõrgel. Veepinnal oli udu alles tihe, kuid valvus oli hoolas, sest kui Tamb’ Itam lähenes laagrile, kerkisid kahe mehe kogud aurust ja hääled karjusid talle ägedalt. Tema vastas ja kohe ilmus tema kõrvale lootsik ning ta andis sõudjaile oma teated üle. Kõik oli hea. Häda oli möödas. Nüüd lasksid mehed tema küna vabaks ja kadusid jalamaid silmist. Tema jätkas oma teed, kuni kuulis rahulikke hääli ja nägi tõusvas, lailavas udus mitu väikest tuld põlemas liivasel joomel, mille tagaseinaks pikad, saledad puud ja põõsad. Ka siin oli valvur, sest teda hüüti. Tema ütles neile oma nime, kuna kaks viimast mõlalööki tõukasid ta küna kalda äärde. See olid suur laager. Mehed vestlesid mitmes rühmas vaikselt kükitades. Hulk peeni suitsuvinesid keerles pikkamisi valges udus. Väikesed varjualused olid maapinnale ehitatud pealikute tarvis. Püssid seisid väikestes püramiidides ja pikad piigid olid tulede läheduses liiva sisse püsti pistetud.
„Tamb’ Itam, tehes tähtsa näo, nõudis, et teda viidaks Dain Warise ette. Ta leidis oma valge isanda sõbra pikutamas bambusest valmistatud kõrgel asemel, mida kattis keppidele tugenev mattidest valmistatud vari. Dain Waris oli ärkvel ja suur tuli põles tema magamisaseme ees, mis sarnanes altariga. Nakhoda Doramini ainuke poeg võttis tema tervituse lahkesti vastu. Tamb’ Itam algas sellega, et andis talle sõrmuse, mis pidi tagama käskjala sõnade tõsiduse. Dain Waris, toetudes küünarnukile, palus teda rääkida ja teatada kõik uudised. Alates pühendatud ütlusega „Teated on head“, kordas Tamb’ Itam Jimi öeldud sõnu. Valged mehed, kes lahkuvad kõigi pealikute nõusolekul, tuleb lasta mööda jõge alla. Mõnele esitatud küsimusele vastates jutustas siis Tamb’ Itam viimase nõupidamise sündmused. Dain Waris kuulas tähelepanelikult lõpuni, mängides sõrmusega, mille laskis viimaks libiseda oma parema käe esisõrme. Kui oli kõik kuulnud, mis Tamb’ Itamil öelda, laskis ta tema minna sööma ja puhkama. Jalamaid anti käsud, et õhtupoolikuks oldaks valmis kojuminemiseks. Pärast seda heitis Dain Waris jällegi pikali, silmad lahti, kuna tema isiklikud teenrid valmistasid talle toitu tule ääres, kuhu istus ka Tamb’ Itam, et jutelda meestega, kes tahtsid kuulda viimaseid uudiseid linnast. Päike õgis pikkamisi udu. Peajõevoolul valvati hoolsasti, sest siin oodati valgete meeste paati iga silmapilk.
„Just siis maksis Brown maailmale kätte, mis keeldus kahekümne-aastase põlastava ja halastamatu hirmutamise peale vaatamata temale andmast hariliku röövli menu. See oli külmaverelise julmuse toiming ja ta lohutas teda tema surisängil nagu mälestus taltsutamatust jonnist. Tasahilju maandus ta oma meestega selle saare teisel serval, kus asus buugiste laager, ja viis nad hiilides üle saare. Lühida ja vaikse heitlemise järele pidi Cornelius ka siin juhiks olema, et leida harvema alusmetsaga maapinda, kuigi ta oli tahtnud maandumissilmapilgul kõrvale putkata. Brown hoidis tema mõlemad kondised käed selja taga oma peos ja sundis teda ajuti metsikute võmmudega edasi astuma. Cornelius püsis tummana nagu kala, jäädes alatuks, kuid ustavaks oma eesmärgile, mille teostus virvendas tumedalt tema silme ees. Metsasalga serval läksid Browni mehed laiali ja jäid ootama. Laager oli otsast otsani täis ja ükski ei vaadanud nende poole. Ükski ei näinud sellest undki, et valgeil meestel võiks aimu olla kitsast kõrvalharust selle saare taga. Kui ta arvas olevat saabunud paraja silmapilgu, karjus Brown: „Andke neile!“ ja neliteistkümmend pauku kõlas nagu üks.
„Tamb’ Itam ütles mulle, üllatus olnud sedavõrt suur, et peale surnult ja haavatult langenute ei osanud ükski ennast alguses liigutada. Siis karjatanud keegi ja alles pärast seda tõusnud hirmu- ja jahmatusekisa kõigist kõridest. Pime kabuhirm muutis mehed tormavalt edasi-tagasi jooksvaks hulgaks jõekaldal, nagu oleksid nad kari loomi, kes kardavad vett. Mõned kargasid jõkke, kuid suurem hulk tegi seda alles pärast viimist kogupauku. Kolm korda tulistati seda hirmunud hulka ja Brown, kes ainukesena paistis silma, karjus vandudes: „Sihtige madalalt!“ Sihtige madalalt!“
„Tamb’ Itam ütles, et tema taibanud esimesel kogupaugul kohe, mis sündinud. Kuigi ta oli puutumatu, ometi langes ta kohe maha, lamades surnuna, silmad lahti. Esimeste paukude silmapilgul kargas Dain Waris oma asemelt üles ja jooksis välja lagedale kaldale just parajaks ajaks, et teiskordse laskmise ajal kuuli saada otsa ette. Tamb’ Itam nägi, kuis ta viskas oma käed laiali, ennekui langes maha. Alles nüüd valdas Tamb’ Itami suur hirm — mitte enne. Valged mehed taandusid, nagu nad tulnudki — nägematuina.
„Nõnda tasakaalustas Brown arve oma halva õnnega. Pandagu tähele, et isegi selles kohutavas sammus tundub teatud üleolek, nagu oleks tegemist inimesega, kes kannab õigust — seda mõttelist asja — oma alatute ihade ümbrikus. See polnud mitte labane ja äraandlik nottimine, vaid õppetund, tasumine — mingi tumeda ja kohutava omaduse näitamine meie loomuses, mis peitub, kardan ma, mitte nii väga sügaval pealispinna all, nagu meie ehk seda arvame.
„Pärast seda läksid valged ära, ilma et Tamb’ Itam oleks neid näinud, ja nad kadusid üldse inimeste silmast. Ka nende kuunar kadus, nagu sünnib harilikult varastatud asjadega. Kuid räägitakse ühest valgest paadist, mille leidis mingi veoaurik umbes kuu hiljem India ookeanist. Kaks kuivanud, kollast, klaasiste silmadega sosistavat luukeret tunnistasid kolmanda oma ülemuseks, kes ütles, et tema nimi on Brown. Tema kuunar, ta seletas, olnud Jaava suhkruga teel lõuna poole, saanud raske vigastuse ja langenud põhja. Tema ja ta kaaslased olevat üle jäänud kuuehingelisest meeskonnast. Kaks neist surid laeval, mis nad merest üles korjas. Brown elas, et veel mind näha, ja ma võin kinnitada, tema mängis oma osa kuni lõpuni.
„Ometi näib, et saarelt minnes unustasid nad oma paadi tagant lahti päästmast Corneliuse küna. Corneliuse enda laskis Brown lipata tulistamise algul, andes talle õnnistuseks kaasa hea jalahoobi. Kui Tamb’ Itam tõusis surnute keskelt, nägi ta naatsaretlast jõekaldal edasi-tagasi jooksmas laipade ja kurduvate tulede keskel. Ta laskis nõrku karjutusi kuulda. Äkki tormas ta vee äärde ja tegi hullumeelseid pingutusi ühe buugiste lootsiku vette tõukamiseks. „Pärast, kui ta märkas mind,“ jutustas Tamb’ Itam, „jäi ta seisma ja vahtis pead kratsides seda lootsikut.“ „Mis sai temast?“ küsisin mina. Tamb’ Itam vaatas mulle laial pilgul otsa ja tegi parema käega ilmerikka liigutuse. „Ma lõin kaks korda, tuan,“ ütles ta. „Kui ta nägi mind lähenevat, viskas ta enda maha ja karjus jalgu siputades valjusti. Ta krääksus nagu hirmunud kana, kuni tundis teravat piigiotsa; siis jäi ta vait ja lamas päranipilgul, kuna elu kadus pikkamisi ta silmist.“
„Kui see tehtud, ei viitnud Tamb’ Itam enam aega. Tema taipas, kui tähtis see on, et tema jõuaks hirmsate uudistega esimesena kindlusse. Dain Warise rühmast olid muidugi paljud ellu jäänud, kuid hirmuhoos olid mõned neist ujunud üle jõe, teised aga põgenenud metsa. Tõsiasi on, et nemad õieti ei teadnudki, kust tuli see hirmus hoop — kas oli ehk veel uusi valgeid röövleid teel ja kas nad ehk polnud vallutanud juba kogu maa. Nemad pidasid end laialdase äraandmise ohvriks ja arvasid olevat endid hävimisele määratud. Räägiti, et mõned väikesed rühmad tulnud koju alles kolme päeva pärast. Ometi katsusid üksikud kohe tagasi pääseda Patusani ja üks valvurlootsikuist oli kallaletungi silmapilgul just laagri juures. On ju tõsi, et esimesel hetkel temas istuvad mehed kargasid jõkke ja ujusid teispoole kaldale, kuid pärast tulid nad tagasi ja sõitsid hirmunult mööda jõge üles. Nendest oli Tamb’ Itam ühe tunni ees.“