Lord Jim/XLV

←XLIV

Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare

EPUB

NELJAKÜMNEVIIES PEATÜKK.

„KUI Tamb’ Itam hullumeelse sõudmisega jõudis linnaringkonda, olid majaesised sillad kubinal naisi täis, kes ootasid Dain Warise lootsikute kojutulekut. Linnal oli pidulik ilme; siin-seal võis veel näha mehi, kel püssid või piigid käes, seistes või liikudes rühmiti jõekaldal. Hiinlaste poed olid aegsasti avatud, kuid turuplats oli tühi ja valvur, kes seisis alles kindluse nurgal, tundis Tamb’ Itami ja hüüdis kindlusse tema nime. Värav oli pärani lahti. Tamb’ Itam kargas kaldale ja jooksis üle pea-kaela kindlusse. Esimesena kohtas ta tüdrukut, kes tuli majast.

„Tamb’ Itam seisatus silmapilguks nõutult lõõtsutades, värisevate huulte ja metsikute silmadega, tema ees, nagu oleks üürikeseks teda vallanud mõni nõidus. Siis rääkis ta kiiresti: „Nad tapsid Dain Warise ja palju teisi.“ Tüdruk lõi oma käed kokku ja tema esimesed sõnad olid: „Väravad kinni!“ Suurem osa kindlusemehi oli mööda oma maju laiali läinud, kuid Tamb’ Itam ruttas nende väheste juurde, kes olid järele jäänud. Tüdruk seisis keset hoovi, kui teised tema ümber jooksid. „Doramin!“ karjus ta, kui Tamb’ Itam möödus temast. Järgmisel korral temast möödudes vastas ta: „Jah. Kuid kogu püssirohi Patusanis on meie käes.“ Tüdruk haaras Tamb’ Itami käest kinni, näitas maja poole ja ütles väriseval sosinal: „Kutsu ta välja.“

„Tamb’ Itam jooksis mööda treppi üles. Tema isand magas. „See olen mina, Tamb’ Itam,“ hüüdis ta ukse juures, „mul on sõnumeid, mis ei kannata.“ Ta nägi Jimi padjal ümber pööravat ja silmad avavat ning tema pahvatas siis kohe: „See, tuan, on kuri päev, neetud päev.“ Tema isand ajas enda käsipõsikile, nagu oli seda teinud Dain Wariski kuulates. Ja siis algas Tamb’ Itam oma jutustust, katsudes teha seda korrapäraselt, nimetades Dain Warist Panglimaks ja öeldes: „Panglima hüüdis siis oma paadimeeste pealikule: „Andke Tamb’ Itamile midagi süüa,“ — kuna tema isand pistis oma jala põrandale ja vaatas talle sellise moondunud näoga otsa, et temal surid sõnad suhu.

„Öelge, on ta surnud?“ küsis Jim. „Kui teiegi kaua elaksite,“ karjus Tamb’ Itam. „See oli kõige julmem äraandmine. Ta jooksis esimeste paukude peale välja ja langes…“ Tema isand astus akna juurde ja tõukas rusikaga luugi lahti. Ruum muutus valgeks ja siis hakkas ta kindlal häälel, kuid ruttu käske jagama paatkonna kogumiseks, et silmapilk minna põgenikke taga ajama ja et ta läheks selle või teise mehe juurde — saadaks käskjalad; rääkides istus ta voodiservale ja kummardus kingapaelu kinni panema, kuid äkki vaatas ta üles. „Miks seisate veel siin?“ ta küsis, ise näost üsna punane. „Ärge viitke aega.“ Tamb’ Itam ei liigahtanud. „Andke andeks, tuan, kuid… kuid,“ ta hakkas kogelema. „Mis?“ karjus isand valjusti, olles kohutav ja kummardudes ettepoole, hoides ise kätega voodiservast kinni. „Sinu sulasel pole ju elujulge oma rahva sekka ilmuda,“ ütles Tamb’ Itam vähese kõhklemise järele.

„Nüüd taipas Jim. Ta oli taandunud ühest maailmast mingi väikese silmapilkses ajes sündinud hüppe pärast ja nüüd see teine maailm, tema oma kätetöö, langes varemeiks tema pea peale kokku. Tema sulasel pole elujulge oma rahva sekka ilmuda! Mina arvan, et just sel silmapilgul ta otsustas oma õnnetusele vastu astuda sel ainsal viisil, mis talle veel üle oli jäänud; kuid teada on mul ainult see, et ta astus sõnalausumata oma toast välja ja istus pika laua äärde, kus tal oli viisiks oma maailma asju õiendada ja igapäev uuesti toonitada tõde, mis asus kindlasti tema südames. Tumedad jõud ei pidanud temalt teist korda rahu röövima. Ta istus kivikujuna. Tamb’ Itam tähendas aupaklikult kaitse ettevalmistusile. Tüdruk, keda ta armastas, tuli sisse ja rääkis temaga, kuid ta andis käega märku ja tüdruk kohkus sellest tummast vaikusenõudest. Ta läks välja rõdule ja istus lävele, nagu tahaks ta Jimi kaitsta välimise hädaohu eest oma kehaga.

„Millised mõtted käisid tal läbi pea — millised mälestused? Kes võib seda öelda? Kõik oli läinud ja tema, kes oli millalgi toiminud ebaustavalt temale kingitud usalduse suhtes, oli jällegi kaotanud inimeste usalduse. Ma arvan, siis ta katsuski kirjutada — kellelegi — ja lõi käega. Üksildus tõmbus tema ümber kokku. Inimesed olid tema kätte usaldanud oma elud, kuid ometi ei suutnud ta neid sinnamaale viia, et nad teda mõistaksid, nagu ta ise kinnitas. Väljasolijad ei kuulnud temalt mingit häält. Hiljem, õhtupoolikul, tuli ta uksele ja hüüdis Tamb’ Itami. „Noh?“ küsis ta. „On palju nuttu. Ka palju viha,“ ütles Tamb’ Itam. Jim vaatas talle otsa. „Sa tead,“ pomises ta. „Jah, tuan,“ ütles Tamb’ Itam. „Sinu sulane teab ja väravad on kinni. Meil tuleb võidelda.“ „Võidelda! Milleks?“ küsis tema. „Oma elude eest.“ „Mul ei ole elu,“ ütles tema. Tamb’ Itam kuulis tüdruku suust karjatuse ukselt. „Kes teab?“ ütles Tamb’ Itam. „Julguse ja kavalusega pääseme ehk põgenemagi. Inimeste südameis on palju hirmu.“ Tema läks välja, mõeldes ebamääraselt paatidest ja vabast merest ning jättis Jimi ja tüdruku kahekesi.

„Mul pole südant nende viibete edasiandmiseks, mis tüdruk tegi mulle selle tunni või pikema aja kohta, kus ta heitles Jimiga oma õnne pärast. Kas Jimil oli mingeid lootusi — mis ta ootas, mis ta mõtles — seda on võimata öelda. Ta oli kõikumatu ja tema kasvava kangekaelsuse üksilduses ta vaim näis tõusvat üle tema olemasolu varemete. Tüdruk karjus temale kõrva: „Võitle!“ Tema ei saanud ju millestki aru. Polnud enam millegi pärast võidelda. Jim oli valmis oma võimu näitama teisel teel, et võita kurja saatust ennast. Ta astus välja hoovi ja tema järele lahtiste juustega, metsiku näoga ja hingetult kobas tüdruk ning toetus uksepiidale. „Avage väravad,“ käskis Jim. Pärast, pöördudes oma meeste poole, kes olid sees, ta andis neile vabaduse kojuminekuks. „Kui kauaks, tuan? küsis üks kartlikult. „Eluajaks,“ ütles ta süngel toonil.

„Vaikus oli langenud linnale pärast kaebus- ja kurtmistormi, mis puhus üle jõe nagu tuuleiil avatud leina-varjupaigast. Kuid sosistatud kuulujutud lendasid suust suhu, täites südamed masenduse ja kohutavate kahtlustega. Röövlid pidid tagasi tulema, tuues teisi enestega kaasa, pidid tulema suure laevaga ja kogu maal ei ole siis ühelgi hingel pääsu. Äärmise kindlusetuse tunne, nagu ehk maavärisemise ajal, valdas inimeste meeled, kes sosistasid oma kahtlusi, vaadates üksteisele otsa, nagu oleks tegemist mingi kurja kuulutusega.

„Päike vajus juba metsa poole, kui Dain Warise laip toodi Doramini kampongi. Neli meest kandsid ta sisse; ta oli korrapäraselt kaetud valge linaga, mille vana ema saatis oma pojale alla väravaile vastu. Nad panid ta Doramini jalge ette ja vanamees istus hulga aega vaikselt, käed põlvil, vahtides alla. Palmioksad hõljusid tasa ja viljapuude lehed liikusid tema pea peal. Tema mehed olid viimseni täies relvastuses kohal, kui vana nakhoda lõpuks tõstis oma pilgu Ta laskis selle pikkamisi üle rahvahulga libiseda, nagu otsiks ta mõnda puuduvat nägu. Tema lõug langes jällegi rinnale. Paljude inimeste sosin segunes lehtede kerge kahinaga.

„Malailane, kes oli toonud Tamb’ Itami ja tüdruku Samarangi, oli ka seal. „Mitte nii vihane nagu paljud,“ ütles ta mulle, „kuid rahutud suurest hirmust, imestusest ja äkilisusest inimeste saatuses, mis hõljub nende pea kohal nagu piksega laetud pilv.“ Tema rääkis mulle, et kui Dain Warise korjus Doramini viipel paljastati, nägid kõik, et see, keda hüüti valge isanda sõbraks, lamas sootuks muutumatult, silmalaud pisut praokil, nagu oleks ta virgumisel. Doramin kummardus pisut veel rohkem ettepoole, nagu vaataks ta midagi maas oma jalge vahel. Tema silmad libisesid üle laiba jalgadest kuni peani, otsides vist haava. See oli otsa ees ja väike; ja ei räägitud ainustki sõna enne, kui keegi juuresseisjaist kummardus ja võttis tema kangelt, külmalt sõrmelt hõbesõrmuse. Vaikides ta hoidis selle Doramini silme ees. Viha ja õuduse sõnasumin jooksis läbi rahvamurru seda usaldusmärki nähes. Vana nakhoda vahtis teda päranisilmil ja äkki pääses ta suust vali metsik karjatus, mis tuli sügavalt rinnust — pöörase viha ja valu möirgamine, kostes nagu haavatud härja kõrist ja tuues inimeste südamesse suure kartuse oma määratuma viha ja leinaga, mis tundus selgesti ilma sõnadetagi. Tükk aega kestis sügav vaikus, mis ajal korjus kanti nelja mehe poolt kõrvale. Nad panid ta puu alla ja silmapilkselt, ühisel kestval kiljumisel, kõik naised kogu majapidamises algasid kaebust; nad leinasid heleda karjumisega; päike läks looja ja kiljuvate kaebuste vaheaegadel algasid kaks vanameest oma kõrgete, leelutavate häältega laulujorutust koraanist.

„Sel ajal Jim, toetudes kahurialusele, vaatas jõele, pöörates selja oma maja poole; ja tüdruk, kes seisis uksepiida najal, lõõtsutades, nagu oleks ta enda jooksnud hingetuks, vahtis teda üle hoovi. Tamb’ Itam seisis oma isanda lähedal, oodates kannatlikult, mis sünnib. Äkki Jim, kes näis süvenenuna rahulikku mõttesse, pöördus tema poole ja ütles: „Aeg on lõpetada.“

„„Tuan?“ küsis Tamb’ Itam ja lähenes elavalt. Tema ei teadnud, mida isand mõtles, aga niipea kui Jim tegi liigutuse, hakkas liikuma ka tüdruk ja astus alla vabale platsile. Nagu näib, polnud kedagi muud silmapiiril. Tüdruk tuikus pisut ja poole tee peal hüüdis Jimi, kes näis jällegi olevat asunud vaiksele jõe vaatlusele. Jim pöördus ümber, surudes selja vastu kahurit. „Tahad sa võidelda?“ karjus tüdruk. „Pole millegi eest võidelda,“ ütles Jim, „pole midagi kadunud.“ Seda öeldes ta astus tüdruku poole. „Tahad põgeneda?“ tüdruk karjus jällegi. „Pole kuhugi põgeneda,“ ütles Jim peatudes; ka tüdruk seisis paigal ja vaikis, õgides teda oma pilkudega. „Ja sina lähed ära?“ küsis ta viivitades. Jim laskis pea longu. „Ah!“ karjus tüdruk ja vahtis teda läbipuurivalt, „sa oled hull või petis. Kas mäletad seda ööd, kus ma sind palusin, et sa lahkuksid, ja kus sa ütlesid, et sa ei või? Et see on võimata! Võimata! Kas mäletad, et sa siis ütlesid, sina ei lahku minust kunagi? Ma ei nõudnud sinult mingit tõotust. Sa tõotasid nõudmata — tuleta meelde.“ „Küllalt, mu vaene tüdruk,“ ütles ta. „Ma pole väärt, et mind omada.“

„Tamb’ Itam ütles, et kui nad nõnda rääkisid, naeris tüdruk valjusti ja arutult, nagu oleks jumal tulnud teda katsuma. Jim tõstis käed oma pähe. Tema oli täies rõivastises nagu igapäev, ainult kübar puudus. Tüdruk peatus äkki naerdes. „Küsin viimast korda — kas tahad end kaitsta?“ karjus ta ähvardavalt. „Miski ei või mind puutuda,“ vastas Jim oma uhke egoismi viimsel loitmisel. Tamb’ Itam nägi tüdruku ettepoole kalduvat, siis käed laiali ajavat ja ruttu isanda juurde jooksvat. Ta viskus tema rinnale ja võttis tal kaela ümbert kinni.

„„Ah! ma hoian su nõnda kinni,“ karjus ta… „Sina oled minu.“

„Ta nuuksus tema õla najal. Taevas Patusani kohal oli veripunane, kohutav, nagu voolav avatud veresoon. Ilmatu suur päike pesitses purpursena puulatvade vahel, ja metsal tema all oli must ning kohutav ilme.

„Tamb’ Itam ütles mulle, et taevas olnud tol õhtul kuri ja hirmus. Seda tahaksin heameelega uskuda, sest ma tean, et just sel õhtul läks kuuskümmend penikoormat kaldast eemal tsükloon mööda, kuigi koha peal oli vaevalt midagi peale nõrga tuuleõhu tunda.

„Äkki nägi Tamb’ Itam, et isand haaras tüdruku käed, püüdes neid kaela ümbert lahti kiskuda. Tüdruk rippus oma käte otsas, pea tagasi visatud; tema juuksed puutusid maad. „Tule siia!“ hüüdis isand ja Tamb’ Itam aitas tüdruku käed vabastada. Raske oli tema sõrmi lahti võtta. Jim kummardus tema üle, vaatas talle tõsiselt näkku ning jooksis siis äkki maandumissillale. Tamb’ Itam järgnes temale, kuid tagasi vaadates ta nägi, et tüdruk ajas enda vaevu jalule ja jooksis mõne sammu neile järele, siis langes ta raskesti põlvili. „Tuan! Tuan!“ karjus Tamb’ Itam, „vaadake tagasi.“ Kuid Jim oli juba künas ja hoidis mõla käes. Ta ei vaadanud tagasi. Tamb’ Itamil jätkus parajasti aega, et talle järele hüpata, kui küna oli juba vabas vees. Tüdruk oli siis vesiväraval põlvili, murdes oma käsi. Nõnda jäi ta natukeseks ajaks nagu härdas palves, siis kargas ta üles. „Sa oled petis!“ karjus ta Jimile järele. „Andesta mulle,“ karjus Jim vastu. „Ei kunagi, ei kunagi!“ karjus tüdruk tagasi.

„Tamb’ Itam võttis mõla Jimi käest, sest oli ju viisakuseta, et tema istub, kuna isand sõuab. Kui nad jõudsid teisele kaldale, keelas isand tal kaugemale kaasa minemast, kuid Tamb’ Itam järgnes talle silmnäos, minnes kaldast üles Doramini kampongi juurde.

„Juba hakkas pimedaks minema. Tõrvalondid vilkusid siin-seal. Need, keda nad kohtasid, seisid hirmust rabatuina ja hoidusid kõrvale, et Jimi läbi lasta. Naiste kaebus kostis ülalt. Hoov oli relvastatud buugiseid ja Patusani rahvast täis.

„Ma ei tea õieti, mida see kokkukogumine pidi tähendama. Oli see ettevalmistus sõjaks, kättemaksuks või ähvardava sissetungi tagasilöömiseks? Läks mitu päeva mööda, ennekui inimesed jätsid värisedes vahtimise, oodates pika habemega näruseid mehi, kelle täpsat vahekorda nende oma valge mehega nad ei suutnud kunagi täiesti mõista. Isegi neile lihtsatele inimestele jääb Jim alati nagu läbi udu paistvaks.

„Doramin üksi, määratu suurena ja meeltheitvana, istus oma tugitoolil, paar tulelukuga püstolit põlvil, tema ees relvastatud hulk. Kui Jim ilmus, pöördusid kellegi hüüdel kõigi pead ümber ja siis taandus hulk pahemale ja paremale ning tema sammus mööda kõrvalepöördunud pilkude tänavat. Sosistamised saatsid teda — pomin: „Tema on teinud kõik selle kurja.“ „Temal on nõidus“… Tema ise kuulis neid — võib-olla!

„Kui ta jõudis üles tõrvalontide valgusesse, lakkas äkki naiste kaebus. Doramin ei tõstnud pead ja Jim seisis natuke aega vaikides tema ees. Siis ta vaatas pahemale ja astus mõõdetud sammel sinnapoole. Dain Warise ema kükitas laiba peatsis ja hallid lahtised juuksed katsid tema nägu. Jim astus pikkamisi ligi, vaatas oma surnud sõpra, tõstes lina, mille laskis langeda sõnalausumata. Pikkamisi sammus ta tagasi.

„„Tema tuli, tema tuli!“ jooksis suust suhu suminaga, mille suunas liikus Jim. „Tema võttis selle oma pea peale,“ ütles üks hääl valjusti. Jim kuulis seda ja pöördus hulga poole. „Jah. Oma pea peale.“ Mõned inimesed põrkasid tagasi. Jim ootas veidikese Doramini ees ja ütles siis vaikselt: „Ma tulen leinas.“ Ta ootas jällegi. „Ma tulen valmilt ja relvastumatult,“ ta kordas.

„Kohmakas vanamees, kallutades oma suure otsaesise, nagu härg oma pea ikke all, katsus jõudu pingutades üles tõusta, haarates tulelukuga püstolid oma põlvilt. Tema kurgust tuli kurisevaid, lämmatatud, ebainimlikke hääli kuuldavale ja kaks teenrit tõttasid teda selja tagant aitama. Inimesed panid tähele, et sõrmus, mille ta oli pannud endale sülle, kukkus maha ja veeres valge mehe jalge ette ning et vaene Jim vaatas alla talismanile, mis avas temale kord tee kuulsusele, armastusele ja edule keset ümbritsevate metsade valli ühes nende valge vahu palistusega rannal, mis paistab õhtuse päikese helgil öö kindlusena. Doramin, kes katsus oma jalgele toetuda, sünnitas ühes oma kahe toetava teenriga hõljuva, tuikuva rühma; tema väikesed silmad vahtisid hullumeelse piina ja viha ilmega, vahtisid metsiku sätendusega, seda panid kõik juuresolijad tähele; ja kuna Jim seisis tuletungalde valgusel kangestunult ning palja peaga, vahtides Doraminile otseteed näkku, haaras see raskelt pahema käega kummardunud noormehe kaela ümbert kinni ja tõstes hoolsalt parema, laskis oma poja sõbral kuuli südamest läbi.

„Rahvamurd, mis oli Jimi selja taga kaheks jagunenud, niipea kui Doramin tõstis oma käe, tormas pärast pauku rüsinal ettepoole. Nemad ütlevad, et valge mees saatnud paremale ja pahemale poole nägudele uhke, kõikumata pilgu. Siis käega huulil langes ta kummuli surnult maha.

„Ja see on nüüd lõpp. Tema möödub kaduvusse, paistes nagu läbi udu, olles arusaamatu oma südame poolest, unustatud, andestamatu ja haruldaselt romantiline. Isegi oma poisipõlve nägemuste metsikumail päevil ei võinud ta näha nii harukordse edu ahvatlevaid kujusid. Sest väga hästi võib olla, et oma viimse uhke ja kõikumatu pilgu hetkel tema silmas selle ihaldatud juhuse viirastust, mis tuli idamaise mõrsjana looritult tema kõrvale.

„Aga meie võime teda näha kui tundmatut kuulsuse võitjat, kes kisub iseenda kadestava armastuse kätest liialdatud egoismi viipel ja kutsel. Tema lahkub elavast naisest, et pühitseda oma halastamatuid pulmi mingi varjutaolise aumõiste ideaaliga. On ta nüüd rahuldatud — täiesti? küsin ma. Seda peaksime teadma. Tema on üks meist — ja kas ei olnud mina see, kes tõusis millalgi väljakutsutud vaimuna üles, et vastutada tema iseloomu kindluse eest? Olin ma lõpuks nii väga eksituses? Nüüd ei ole teda enam; kuid on päevi, kus tunnen tema olemasolu tõelikkust määratu ja masendava jõuga, ja ometi, ausõna, leidub hetki, kus ta kaob minu silmist kehatu vaimuna, mis eksib maiste kirgede keskel ja on truult valmis alluma oma varjudeilma nõudele.

„Kes teab? Tema on läinud, äramõistmatu oma südames, ja vaene tüdruk jätkab mingit hääletut, oimetut elu Steini majas. Stein on viimasel ajal ruttu vananenud. Tema tunneb seda ka ise ja ütleb sagedasti, et „valmistub kõike seda maha jätma; valmistub maha jätma…“ kuna ta ise viipab nukralt käega oma liblikate poole.“

September 1899 — juuli 1900.