Lord Jim/XVIII

←XVII

Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare

XIX→

EPUB

KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK.

„KUUS kuud hiljem mu sõber (küüniline vanapoolne poissmees, kel ekstsentriku kuulsus ja varanduseks riisiveski) kirjutas mulle ja minu sooja soovituse tagajärjel arvates, et mina tahaksin ehk Jimist midagi kuulda, kiitis pisut tema tublidust. See oli nähtavasti rahulikku ja teguvõimast laadi. „Kuna ma tänini pole suutnud oma tõugu isikute vastu rohkem tunda kui alistuvat sallivust, siis olen ikka elanud üksinda majas, mida võib ühele inimesele suureks pidada isegi siin kuumas ilmastikus. Mõni aeg tagasi võtsin ta enda juurde elama. Nagu näib, pole ma sellega astunud eksisammu.“ Seda kirja lugedes paistis mulle, et mu sõber on hakanud Jimi vastu tundma rohkem kui paljast sallivust — et on olemas juba tõsise meeldimuse algeid. Muidugi seletas ta põhjused teda iseloomustaval viisil. Esiteks — Jim säilitas sealses ilmastikus oma värskuse. Oleks ta tüdruk — kirjutas mu sõber — siis võiks öelda: ta õitseb — õitseb tagasihoidlikult — nagu mõni sinilill, mitte nagu need karjuvate värvidega soojamaa lilled. Ta on kuus nädalat juba majas olnud, aga pole veel kordagi katsunud teda seljale patsutada, öelda talle „vanapoiss“ või teha temast mõni esiaegne kivistis. Ka puuduvat tal noormehe lobisemishaigus. Ta olevat hea loomuga, tal polevat suurt midagi öelda ega olevat tema — jumalale tänu — milgi tingimusel tark — nõnda kirjutas mu sõber. Ometi näis, et Jimil jätkus küllalt aru oma peremehe nutikuse rahulikuks hindamiseks, kuna see tundis lõbu noormehe lapselikust meelest. „Tema peal on alles kaste ja sest saadik, kus mul tuli see hiilgav mõte, temale omas majas tuba anda ja teda oma lauda sööma võtta, tunnen end vähem närtsinuna. Mõnikord võtab ta endale pähe üle toa minna ei millekski muuks, kui aga et mulle ust avada; ja ma tunnen end inimsooga lähemas ühenduses, kui olen seda olnud aastate kaupa. Naeruväärt, eks? Muidugi aiman ma, et on olemas midagi — mingi kole, väike vääratus — millest teie teate kõik — aga kuigi see oleks midagi hirmus inetut, ometi võiks seda temale, ma arvan, kuidagi andeks anda. Mina omapoolt kinnitan — ma ei suuda uskuda, et tema võiks süüdi olla milleski tõsisemas kui näppamises kustki viljapuuaiast. Või on see palju halvem? Võib-olla peaksite ehk mulle seda ütlema; kuid sellest on nii palju aega tagasi, kus meie mõlemad muutusime pühaks, nii et teie ehk enam ei mäletagi, et ka meie patustasime kunagi. Võib olla, et millalgi teilt seda küsin ja loodan, et teie siis vastate. Temalt endalt ei taha ma enne küsida, kui mul on asjast juba pisut aimu. Pealegi oleks see alles liig ruttu. Las ta avab mulle enne ukse pisut rohkem kordi…“ Nõnda mu sõber. Ma olin kolmekordselt rõõmus — Jimi käitumise, kirja tooni ja oma tarkuse pärast. Nähtavasti ma teadsin, mis tegin. Mul oli iseloomudest aimu ja muud selletaolist. Ja mis siis, kui sellest tuleks midagi ootamatut ja imelist? Samal õhtul, lamades laevalael toolil päikesepurje varjus (see oli Hong-Kongi sadamas), ma panin Jimi tarvis nurgakivi õhulossile.

„Ma tegin väikese sõidu põhja poole ja kui tulin tagasi, leidsin oma sõbra teise kirja mind ootamas. Selle ümbriku avasin esimesena. „Ei puudu ühtegi lusikat, niipalju kui mina tean,“ käis esimene rida; „pole küllalt huvitatud seda uurima. Tema on läinud, jättes söögilauale väikese vormliku vabanduse, mis on kas rumal või südametu. Arvatavasti mõlemad kokku — mulle on see ükskõik. Lubage teile öelda, et kui teil selliseid saladuslikke noormehi veel tagavaraks peaks olema, siis — minu poe uksed on kinni — lõplikult ja igavesti. See on viimne pöörasus, milles ma süüdi. Aga ärge kujutlege, et mina sellepärast endale peavalu teen; ainult murutõnislased tunnevad temast kahju ja enda pärast luiskasin klubis midagi usutavat.“ Viskasin kirja lauale ja hakkasin ülejäänud posti läbi vaatama, kuni nägin Jimi käekirja. Usute või ei? Üks võimalus saja tõenäolise hulgas! Kuid igatahes on ta see sajas juhus. Patna väike abimasinist oli enam-vähem lootusetus seisukorras silmapiirile ilmunud ja veskis ajutiselt koha saanud masinate järele valvamiseks. Ma ei suutnud selle väikese mehikese familjaarsust kannatada,“ kirjutas Jim kustki sadamalinnast, mis seitsesada penikoormat sellest paigast lõuna pool, kus tal pidi olema nii soe pesa. „Praegu olen Egström & Blake’i laevavarustusäris nii-öelda jooksupoisiks, kui asjale õige nimi anda. Soovituseks andsin neile teie nime, mida nad muidugi tunnevad, ja kui teil oleks võimalik minu heaks paar sõna kirjutada, siis oleks see jäädav koht.“ Mina olin oma õhulossi varemete all purustatud, kuid muidugi ma kirjutasin, nagu soovitud. Enne aasta lõppu pidin sõidu sinnapoole tegema ja mul oli juhus teda näha.

„Tema oli ikka veel Egström & Blake’i juures ja meie kohtusime nõndanimetatud „saalis“, kuhu pääses äriruumist. Ta tuli parajasti kustki laevalt ja astus mulle vastu, pea maas, ette valmistatud tõrelemisele. „Mis on teil oma vabanduseks öelda?“ hakkasin kohe, kui olime andnud kätt. „Mis kirjutasin, ei midagi muud,“ ütles ta jonnakalt. „Hakkas see mees lobisema või mis?“ küsisin ma. Ta vaatas mulle piinliku naeratusega otsa. „Oh ei! Seda mitte. Tema tegi sellest saladuse meie kahe vahel. Igakord, kui läksin veskisse, tegi ta pagana saladusliku näo; ikka viipas ta mind aupaklikult, nagu tahaks ta öelda: „Meie teame, mis me teame.“ Pagana roomav ja familjaarne — ja muud sellesarnast.“ Ta laskus toolile ja vahtis oma jalgele. „Ühel päeval olime kahekesi üksinda ja see mees oli nii häbematu, et ütles: „Noh, mr. James“ — mind hüüti seal mr. James’iks, nagu oleksin ma majahärra poeg — „siin oleme jällegi üheskoos. See siin on parem kui see vana laevalogu, eks ole?“… Kas polnud see hirmus, mis? Ma vaatasin talle otsa ja tema tegi targa näo ette. „Ärge kartke, sir,“ ütleb tema. „Mina tean, mis džentlmen on ja kuidas on džentlmeni tunded. Loodan, et jätate mu sellele kohale. Mul on niikuinii rasked ajad olnud sellest neetud Patna lärmist saadik.“ Issand! See oli kole. Ma ei tea, mis ma oleksin öelnud või teinud, kui ma samal silmapilgul poleks kuulnud mr. Denveri hüüdu koridorist. Oli hommikueine aeg ja me läksime üheskoos läbi hoovi ja aia elumajja. Tema hakkas mind heatahtlikult nokkima… Ma arvan, ma meeldisin temale…“

„Jim vaikis silmapilguks.

„„Ma tean, et meeldisin talle. See tegigi asja nii raskeks. Selline suurepärane inimene! Sel hommikul poetas ta oma käe minu käsivarde… Ka oli tema minuga kodune.“ Ta pahvatas lühidalt naerma ja langetas lõua rinnale. „Ah! Kui ma ainult meelde tuletasin, kuidas see tilluke tõbras minuga rääkis,“ alustas ta äkki väriseval häälel, „siis ei suutnud ma iseennast taluda… Ma arvan, te teate…“ Ma nokutasin peaga… „Peaaegu nagu isa,“ karjus ta; tema hääl vaibus. „Ma oleksin pidanud talle tõtt rääkima. Ma ei suutnud lasta asja sinnamaale minna — mis teie arvate?“ „Noh?“ laususin mina natukese ootamise järele. „Ma eelistasin minna,“ ütles ta pikkamisi; „see asi olgu maetud.“

„Kuulsime, kuidas Blake kõrgendatud häälel Egströmiga poes tõreles. Nemad töötasid koos juba palju aastaid ja igapäev kaupluse uste avamisest kuni viimase minutini enne nende sulgemist oli kuulda, kuidas Blake, see väike siledate ja pigimustade juustega ning õnnetute, ümmarikkude silmadega mees, vahetpidamata tülitses oma kaaslasega, ise täis salvavat ja kurtvat viha. Selle alaliselt kestva tõrelemise kõma kuulus nagu kogu maja mööbli hulka; isegi võõrad jõudsid varsti sinnamaale, et nad ei pannud seda enam tähele või olgu siis, et tähendasid ainult: „Kui tüütu!“ tõusid äkki püsti ja panid „saaliukse“ kinni. Egström ise, see tugevakondiline tüse skandinaavlane, kel kräbedad liigutused ja ilmatu suur valkjas põskhabe, jätkas oma inimeste juhtimist, kontrollides pakke, kirjutades arveid ja kirju püsti seistes äripuldi ees ja talitas selles sõnaraginas, just nagu oleks ta kurttumm. Vahetevahel laskis ta ainult kuuldavale tüdinud, kuid pealiskaudse „ššš“, mis ei avaldanud ja millest ei loodetudki mingit mõju. „Nemad on minu vastu siin väga viisakad,“ ütles Jim. „Blake on veidi matslik, kuid Egström on nagu kord ja kohus.“ Ta tõusis ruttu üles, astus mõõdetud sammul kolmejalgse pikksilma juurde, mis aknal, pööras ta sadama poole ja surus silma ligi. „See laev, mis hommikust saadik tuulepuudusel merel viibis, on tuule purjedesse saanud ja sõidab sadamasse,“ ütles ta alistunult. „Pean pardale minema.“ Andsime vaikides kätt ja tema pöördus, et minna. „Jim!“ hüüdsin mina. Ta vaatas ümber, käsi ukse käeraual. „Teie viskasite midagi väga õnnega sarnanevat minema.“ Ta tuli ukse juurest tagasi. „Selline suurepärane vanapoiss,“ lausus ta. „Aga kuis ma siis võisin? Kuis võisin ma?“ Tema huuled tuksatasid. „Siin pole see nõnda.“ „Oo! teie — teie! — —“ hakkasin mina ja otsisin kohast sõna, aga ennekui märkasin, et pole olemas sõna, mis täidaks oma otstarvet, oli tema juba läinud. Väljast kostis Egströmi madal, lahke hääl, mis ütles südamlikult: „See on Sarah W. Granger, Jimmy. Peate katsuma esimesena pardale pääseda; ja kohe peale seda kargas Blake’i hääl vihase kakadu omana karjudes vahele: „Öelge kaptenile, et temal on posti meie juures. See tõmbab ta siia. Kas kuulete, mister Mis-te-nimi?“ Ja Jim vastas Egströmile, hääles midagi poisilikku: „Väga hea. Teen väikese võidusõidu.“ Ta näis oma kurvas elukutses lohutust otsivat purjetamises.

„Sel reisil ma teda enam ei näinud, kuid järgmisel (minu prahileping kestis kuus kuud) läksin jälle üles kauplusse. Juba kümne sammu peal uksest tabas mu kõrv Blake’i riidlemist ja kui ma astusin sisse, heitis ta mulle äärmiselt õnnetu pilgu; Egström, üleni naerul, tuli mulle vastu ja sirutas oma kondise käe. „Rõõmustan teid nähes, kapten… Sst!… Mõtlesin isegi, et teie peaksite varsti jälle siin olema. Mis te ütlesite, mu härra?… Sst!… Oo! tema! Tema jättis meid maha. Tulge saali…“ Pärast ukse kinnilangemist muutus Blake’i pingutatud hääl nõrgaks, nagu oleks ta mõni meeleheitlik kiruja kuski ürgmetsas… „Jättis meid suurde hätta. Käitles meid halvasti — ma pean ütlema…“ „Kuhu ta läks, kas teate seda?“ küsisin mina. „Ei! Pole mõtetki järele küsida,“ ütles Egström habetununa ja teenistusvalmina minu ees, käed kohmakalt kõrval ripakil ja peenike hõbedane kellakett madalalt tolknemas tema kortsutatud sinisel saržist vestil. „Temasugune mees ei lähe kuhugi eriti.“ Mina olin saadud teatest liig rabatud, kui et oleksin palunud selle ütluse kohta lähemat seletust, ja tema jätkas: „Tema lahkus — pidage — just sel päeval, kus üks aurik sõitis palveränduritega Punasest merest siia sisse, sest propeller oli oma kaks tiiba kaotanud. Kolm nädalat tagasi.“ „Kas ei räägitud siis midagi Patna asjast?“ küsisin mina, kartes kõige halvemat. Ta kargas üles ja vaatas mulle otsa, nagu oleksin mina mõni nõid. „Ja muidugi, jah! Kust teie seda teate? Mõned rääkisid sellest asjast. Oli siin paar kaptenit, Vanlo masinatehaste direktor sadamast, kaks-kolm teist ja mina. Jim oli ka siin, võileib ja klaas õlut ees; kui oleme ametis — mõistate, kapten — siis pole aega korralikuks hommikueineks. Tema seisis siin laua ääres ja sõi oma võileiba, meie teised kõik seisime pikksilma ümber, vahtides sissesõitvat aurikut; ja Vanlo direktor sattus rääkima

Patna kaptenist — tema oli talle millalgi midagi parandanud — ja nõnda jutustas ta, milline vana logu olnud see Patna ja kui palju temaga raha kokku aetud. Ta tuletas meelde tema viimset reisi ja siis lõime meie kõik sekka. Üks ütles ühte, teine teist — mitte palju — mida teie või iga teine oleks võinud öelda; ka naerdi selle juures. Sarah W. Granger’i kapten O’Brien — suur, käratsev kepiga vanamees — istus siinsamas tugitoolil ja kuulas, mis meie rääkisime, lõi kepiga äkki vastu põrandat ja möirgas: „Kaabakad!…“ Pani meid kõiki võpatama. Vanlo direktor viipab meile ja küsib: „Mis on, kapten O’Brien?“ „Mis on, mis on?“ hakkas vanamees karjuma; „mis on teil siin naerda, te hindud? Naerda pole siin midagi. See on häbiks kogu inimsoole — just nõnda! Mina ei tahaks ühegagi neist meestest samas ruumis viibida. Ja muidugi, sir!“ Tema vaatas minule otsa ja ma pidin viisakuse pärast midagi ütlema. „Kaabakad,“ ütlen mina, „muidugi, kapten O’Brien. Ja mina isegi ei tahaks neid siin näha, nii et siin võite päris julge olla, kapten O’Brien. Soovite ehk midagi külma juua?“ „Pagan võtku teie jooki, Egström,“ ütleb tema vilkuvail silmil; „kui tahan juua, siis oskan seda öelda. Mina lähen minema. Siin haiseb praegu.“ Selle peale pahvatavad kõik naerma ja kõik lähevad vanamehe järele välja. Ja siis, sir, see neetud Jim paneb lauale võileiva, mida hoidis käes, ja tuleb ümber laua minu juurde; laual seisis tal õlleklaas täiskallatuna. „Mina lähen ära,“ ütleb ta — just nõnda. „Pole ju veel pool kakski,“ ütlen mina; „tõmmake enne veel paar mahvi suitsu.“ Mina mõtlesin, et temal on aeg tööle minna. Kui mõistsin, mida tema mõtles teha, langesid mul käed kõrvale — nõnda! Iga päev pole sellist meest kustki võtta, te ju teate, sir; täieline saatan paadiga purjetamises; valmis ükskõik millise ilmaga penikoormate kaupa laevadele merele vastu sõitma. Mitugi korda juhtus, et mõni kapten veel kaua seisis selle mulje all ja meie juurde sisse astudes esimeseks karjus: „Teil on ju vesiselliks pöörane hullumeelne, Egström. Ma tahtsin katsuda päevavalgel poolte purjedega just sisse sõita, kui äkki lendab udust minu laevanina eest paat, poolenisti vee all, lainepritsmed ulatuvad üle masti, kaks hirmunud neegrit paadipõhjas pikali, lõugav vanakuri ise tüüril. Hei! Hei! Laev ae! ae! Kapten! Hei! Hei! Egström & Blake’i mees esimesena teie jutul! Hei! Hei! Egström & Blake! Halloo! Hei! Auu! Neegritele hoop jalaga — purjenöörid lahti — keset tormi-iili — pistab kui nool teine minema, uhuutades ja karjudes minule, et tõmbaksin purjed üles, tema tahtvat mu sisse juhtida — ennem saatan kui inimene. Kunagi oma elus pole ma näinud, et osataks paadiga nõnda ümber käia. Ega ta ometi purjus olnud — või oli ta? Selline vaikne, pehme kõnega poiss — punastub kui tüdruk laevale astudes…“ Kinnitan teile, kapten Marlow, kellelgi polnud lootust meiega võistelda võõraste laevade puhul, kui Jim oli meie eest väljas. Teised laevavarustajad suutsid ainult oma vanad tuttavad alal hoida ja…“

„Tundmused näisid Egströmi valdavat sootuks.

„„Tõepoolest, sir, näis, nagu ei tähendaks see temale midagi, minna kas-või sada penikoormat välja merele vanas viisus, et näpata laev oma kaubamajale. Kui äri oleks olnud tema oma ja ta oleks tahtnud teda alles sisse töötada, ka siis poleks võinud ta rohkem teha. Jn nüüd — korraga — nõnda! Mõtlen endamisi: „Ohoo! Palgakõrgendus — selles on see krempel — eks ole? Väga hea,“ ütlen ma, „pole mõtet kogu sel jändamisel, Jimmy. Öelge ainult oma summa. Midagi, mil mõtet.“ Tema vaatab mulle otsa, nagu tahaks ta midagi alla kugistada, mis kurku kinni hakanud. „Ma ei või teie juurde jääda.“ „Mis pagana nali see siis on?“ küsisin mina. Tema raputas pead ja ma nägin ta silmist, et tema on sama hea kui juba läinud, sir. Nüüd võtsin ta käsile ja sõimasin teda, kuni taevas lõi mustaks. „Mille eest te põgenete?“ küsin mina. „Kes on teile liiga teinud? Mida te kardate? Teil pole roti arugi; nemad ei põgene healt laevalt. Kus loodate paremat paika? — teie niisuke ja teie naasuke.“ Tal hakkas sootuks halb, uskuge. „See äri ei mõtlegi põhja minna,“ ütlen mina. Ta kargas kõrgele üles. „Elage hästi,“ ütleb ta ja nokutab mulle pead nagu mõni lord; „teie polegi eriti halb inimene, Egström. Kui te teaksite mu põhjust, siis ei tahaks te ise mind pidada“ „See on kogu teie elus kõige häbematum vale,“ ütlen mina; „iseennast ometi tunnen.“ Ta ajas mu nii hulluks, et ma pidin naerma. „Kas te siis tõesti ei või enam senikski püsida, et oma õlleklaasi tühjaks juua, te veider põikpea?“ Ma ei tea, mis talle sisse läks; ta ei leidnud hästi ustki üles; midagi naljakat, ütlen ma, kapten. Õlle jõin mina ise. „Noh, kui teil on nii kibe, siis joon mina teie terviseks,“ ütlen mina; „ainult, pange tähele, mis ma teile ütlen: kui te sellisest mängust kinni peate, siis leiate varsti, et kogu Maakera on teie kandmiseks liiga kitsas — see on kõik.“ Ta heitis mulle sünge pilgu ja tormas välja, nägu ees, mis võiks hirmutada väikesi lapsi.“

„Egström nohises kibedalt ja kammis kondiste sõrmedega oma üht helepruuni põskhabet. „Sest ajast peale pole me ainustki inimest leidnud, kes oleks midagi väärt. Äris pole muud, kui aga ainult häda, häda, häda. Ja kus sattusite teie temaga kokku, kapten, kui seda küsida tohib?“

„„Tema oli sel sõidul Patna esiohvitseriks,“ ütlesin mina, sest ma tundsin, et olen kohustatud seletust andma. Silmapilguks jäi Egström üsna vaikseks, sõrmed habemekarvades, siis aga pahvatas: „Kel paganal on sellega tegemist?“ „Ma arvan, ei kellelgi,“ hakkasin mina… „Ja mis pagana loom on siis tema, et ta nõnda talitab?“ Ta toppis äkki oma pahema põskhabeme suhu ja jäi hämmastunult seisma. „„Nojaa!“ hüüdis ta. „Ma ju ütlesin temale, et Maakera pole küllalt suur selliste hüpete tegemiseks.““