Lord Jim/XIX
| Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XX→
|
ÜHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK.
„NEED kaks lugu jutustasin teile pikemalt, et näidata tema teguviisi uutes elutingimustes. Oli veel hulk teisi samasuguseid juhtumeid, igatahes rohkem, kui minu kahel käel sõrmi.
„Nemad kõik kandsid ühesuguselt kõrgemeelse mõttetuse pitserit, mis muutis nende tühisuse sügavaks ja liigutavaks. Oma igapäevane leib selleks minema visata, et käed vabaks saada võitluseks mingi viirastusega, võiks küll olla samm proosalist kangelaslikkust. Mõned on teinud seda juba enne teda (kuigi meie, kes oleme elanud, teame väga hästi, et mitte tagakiusatud hing, vaid näljane ihu loob põhjaläinu) ja inimesed, kes on igapäev söönud ning mõtlevad seda tulevikuski teha, laksutasid sellele kuulsale hullusele käsi. Tema oli tõepoolest õnnetu, sest kogu tema hoolimatu hulljulgus ei suutnud teda temale langevast varjust vabastada. Ikka kippus esile kahtlus tema julguses. Näib tõsi olevat, et sündinud asja tonti on võimata maha suruda. Temale võib vastu astuda või tema eest võib kõrvale hoiduda — ja mina olen paari inimest kohanud, kes oskasid läbi viie vaadata, kui lähenes neile nende tuttav viirastus. Jim nähtavasti polnud seda tõugu, kuid kunagi ei jõudnud mina otsusele, kas tema teguviis tähendas oma tondi eest põgenemist või temale vastu astumist.
„Ma pingutasin oma vaimusilma, kuid ma mõistsin ainult ühte: nagu igalpool meie tegudes, samuti olid ka siin vahede varjundid nii peened, et võimata midagi öelda. See võis olla põgenemine, kuid see võis olla ka teatud viisil võitlemine. Harilikule mõistusele sai Jim tuttavaks veereva kivina, sest see oli kogu asja veidram külg; mõne aja pärast ta oli oma rännangute piirkonnas (mille läbimõõt umbes kolm tuhat penikoormat) hästi tuntud, isegi kurikuulus, samuti nagu mõni veider iseloom kuski maakonnas. Näites Bankokis, kus ta sai koha Vennaste Yucker’ite juurde, kes olid laevaomanikud ja ajasid äri teekpuuga, oli see peaaegu halenaljakas, kuis ta päikese käes ümber kolades oma saladust hellitas, kuna samal ajal seda tunti isegi ülal jõeäärseis kolgasteski. Schomberg, keegi karune ja mehine elsaslane, kel taltsutamatu tung iga kohaliku skandaalse loo edasijutustamiseks ja kelle hotellis Jim elas, surus harilikult küünarnukid lauale ja laskis neile külalistele, kes tahtsid ühes kallimate jookidega ka teadmisi omandada, osaks saada ilustatud teisendi seal sündinud loost. „Ja pidage meeles, kenam poiss, keda kunagi võite kohata,“ kõlas harilikult tema suuremeelne lõpp; „tore mees.“ Et Jim Bankokis kuus kuud välja kannatas, siis räägib see väga selle juhusliku hulga kasuks, kes külastas Schombergi asutist. Ma panin tähele, et inimesed, ka võhivõõrad, kohtlesid teda nagu kena last. Tema kombed olid tagasihoidlikud, kuid sealjuures näis, et ükskõik kuhu ta ka läks, ikka võitis ta endale sõpru oma isikliku esinemise, oma juuste, silmade ja naeratusega. Pealegi polnud ta rumal. Kuulsin Siegmund Yuckerit (kes oli sünnilt šveitslane), seda vaikist olendit, keda piinas kõhunõrkus ja kes oli sedavõrt nõder, et iga sammu juures, mis ta astus, tema pea tegi veerand ringi, — kuulsin teda tunnustavalt ütlevat, et nii noore mehe kohta olevat tal „suur maht“, nagu oleks siin tegemist ainult kantmõõtudega. „Miks mitte teda sügavamale maa sisse saata?“ küsisin mina nõuandvalt. (Vennastel Yuckeritel olid sügaval maa sees kontsessioonid ja teekpuumetsad.) „Kui tal on mahtu, nagu ütlete, siis taipab ta oma tööd varsti. Ja kehalikult on ta väga kohane. Ka on tema tervis väga hea. „Ah! On suur asi siin maal, kui oled vaba kõhunõrkusest,“ ohkas vaene Yucker kadestavalt, heites salajase pilgu oma ruineeritud kõhu õõnsusse. Minu lahkudes trummeldas ta mõtlikult laual ja pomises: „Es ist ein Idee. Es ist ein Idee.“ Õnnetuseks just samal õhtul juhtus võõrastemajas piinlik lugu.
„Ma ei tea, kas Jimi peab selle eest laitma, kuid igatahes oli see väga kahetsemisväärne sündmus, kuuludes inetute kõrtsikakluste hulka. Vastaspooleks oli keegi kõõrdsilmaline taanlane, kelle nimekaardil seisis tema värdjalise nime all kirjutatud: Siiami kuningliku laevastiku esimene leitnant. See mees oli piljardimängus käperdis, kuid ei armastanud kaotada. Ta oli palju joonud ja läks pärast kuuendat partiid sedavõrt häbematuks, et tegi Jimi kohta mõne pilkava märkuse. Suurem hulk polnud kuulnud, mis just öeldi, ja need üksikud, kes olid kuulnud, unustasid nähtavasti sõnadele jalamaid järgnenud koledatest tegudest saadud hirmuga täpsa mälestuse öeldust. Taanlasele oli suureks õnneks, et ta oskas ujuda, sest tuba avanes rõdule, mille all Menam voolas laialt ja mustalt. Paaditäis hiinlasi, kes olid arvatavasti mõnel vargusretkel, tõmbasid Siiami kuninga ohvitseri veest välja, ja Jim ilmus kesköö paiku ilma kübarata minu laevale. „Toas näisid kõik teadvat,“ ütles ta, alles lõõtsutades võitlusest. Üldiselt põhimõttelt oli tal sellest juhtumist väga kahju, kuigi tal polnud „mingit valikut“, nagu ta end väljendas. Mis teda aga kõige rohkem vapustas, oli see, et ta leidis oma koorma loomuse olevat kõigile nii hästi teada, nagu oleks ta teda kogu selle aja kandnud oma õlgadel. Loomulikult ei võinud ta peale seda jääda enam siia. Teda mõisteti üldiselt hukka teostatud jõhkra vägivalla pärast, mis oli nii sobimatu temataolisele nii delikaatses seisukorras viibivale mehele; mõned kinnitavad, ta olnud sündmuse silmapilgul häbistavalt joobnud; teised arvustasid tema takti puudust. Isegi Schomberg oli väga vihane. „Tema on väga kena noormees,“ ütles ta väideldes minule, „kuid ka leitnant on esimest sorti. Tema einetab igal ööl minu table d’hôte’il, nagu teate. Ja murtud on ka üks piljardikepp. Seda ei või ma lubada. Esimene asi täna hommikul oli, et läksin vabandustega leitnandi juurde, ja ma arvan, et mis puutub minusse, siis on kõik korras; kuid mõelge ometi, kapten, mis oleks, kui kõik laseksid sellise mängu lahti. Inimene oleks võinud ära uppuda! Ja siin ei saa ma ometi lähemale tänavale joosta ja uut piljardikeppi osta. Ma pean Euroopasse kirjutama. Ei, ei! Selline loomus ei kõlba!…“ See lugu oli ta äärmiselt tundlikuks teinud.
„See oli tema kõige halvem lugu neil päevil, mil ta viibis — ütleme, paos. Ükski ei võinud seda rohkem kahetseda kui mina, sest kuigi teda meelde tuletades öeldi: „Oh jaa! tean, tema on siin kaugel palju ümber kolanud,“ ometi oli ta tänini jõudnud end hoida purustamise ja vigastamise eest. Ent see viimane asi tegi mu tõsiselt rahutuks, sest kui tema haruldane tundlikkus hakkas teda pikapeale kiskuma kõrtsikaklustesse, siis kaotas ta varsti oma rahuliku, kuigi tõreda narri nime ja omandas hariliku logeleja oma. Kõigele oma usaldusele vaatamata, mis mul oli tema vastu, pidin ma ometi tahes või tahtmata mõtlema, et sellisel juhul nimest kuni asja eneseni on ainult üks samm. Arvan, te mõistate, et sel korral ei võinud ma oma käsi temast puhtaks pesta. Ma viisin ta Bankokist omal laeval ära ja meil oli kaunis pikk sõit. Hale oli vaadata, kuis ta iseendasse kokku tõmbus. Meremees, isegi lihtsa reisijana, tunneb laeva vastu huvi ja vaatleb ümbritsevat mereelu kas-või sama arvustava naudinguga, millega silmitseb maalija mõne teise tööd. Sõna otseses mõttes tema „asub laevalael“, kuid minu Jim puges enamasti ikka alla, nagu sõidaks ta jänesena kaasa. Temast mõjus minussegi nii nakkavalt, et hoidusin rääkimast elukutselisist asjust, mis oleks muidu olnud nii loomulik kahe meremehe vahel teekonna kestel. Terved päevad meie ei vahetanud ainustki sõna; mul oli äärmiselt vastumeelt tema juuresolekul oma ohvitseridele käske anda. Sagedasti, kui olime üksinda laevalael või kajutis, me ei teadnud, kuhu panna oma silmad.
„Mina viisin ta De Jonghi juurde, nagu teate, ja olin küllalt rõõmus, et talle üldse paiga leidsin, olles siiski veendunud, et tema seisukord hakkas muutuma väljakannatamatuks. Ta oli kaotanud osa sellest painduvusest, mis oli talle tänini võimaldanud peale iga langust tagasi karata oma endisele paigale. Ühel päeval maandudes nägin teda seismas kail; vesi sadamas ja vabal merel moodustas ühise sileda tõusva pinna ja kaugemad ankrus laevad paistsid liikumatult hõljuvat taevas. Tema ootas oma paati, mida laaditi meie jalge ees toiduainetega varsti merele sõitva laeva tarvis. Peale tervitamist jäime vaikides kõrvu seisma. „Issand!“ hüüdis ta äkki, „see on tappev töö!“
„Ta naeratas minule; pean tunnistama, harilikult sai ta ikka veel naeruga toime. Mina ei vastanud midagi. Teadsin väga hästi, oma sõnadega ta ei mõelnud oma tegelikku tööd; De Jonghi juures olid tal mõnusad päevad. Sellest hoolimata ma veendusin tema sõnadest kohe, et töö oli talle tappev. Ma ei vaadanud talle otsagi. „Tahaksite ehk selle ilmajao hoopis maha jätta, katsuda õnne Kalifornias või läänerannal?“ küsisin ma. „Ma vaataksin, mis saan selleks teha…“ Tema katkestas mu pisut põlglikult. „Mis vahe sellel oleks?…“ Ma veendusin kohe tema õiguses. See poleks loonud mingit vahet; ta ei vajanud hõlpsamat elu; arvasin tumedalt taipavat, mida ta vajas ja mida ta, sellisena nagu ta oli, ootas — midagi, mida polnud kerge määritleda — midagi juhuse või võimaluse taolist. Mina olin temale andnud palju võimalusi, kuid need olid ainult leiva teenimise võimalused. Aga mida siis inimene veel võib teha? Seisukord tundus lootusetuna ja mulle tulid meelde vaese Brierly sõnad: „Laske ta kahekümne jala sügavusse maa alla pugeda ja seal seista.“ Parem ikkagi see, mõtlesin, kui maa peal oodata ilmvõimatut. Kuid isegi selles ei või inimene kindel olla. Sellepärast siis, ennekui tema paat kolm aerupikkust kaist eemal oli, tulin mina juba otsusele, minna õhtul Stein’i arvamust kuulama.
„See Stein oli rikas ja lugupeetud kaupmees. Tema „kaubamajal“ (sest see oli ju kaubamaja, Stein & Co., ja oli olemas ka midagi ärikaaslase taolist, kes, nagu Stein ütles, „hoolitses Molukkade eest“) oli laialdane saartevaheline äritegevus ühes hulga kaubakontoritega, mis asutatud kõige sügavamaisse kolkaisse, et saadusi kokku korjata. Mitte tema rikkus ja lugupeetavus polnud selleks põhjuseks, mis ajas mind temalt nõu küsima. Mina tahtsin oma raskused usaldada temale sellepärast, et tema oli usaldusväärsemaid inimesi, keda ma kunagi tundnud. Lihtsa, väsimatu ja intelligentse heasüdamluse pehme valgus helkis tema pikal, habemetul näol. See oli sügavate allapoole jooksvate kortsudega ja kahvatu nagu inimesel, kes saatnud oma päevi mööda istudes — millisest olukorrast oli ta aga kaugel ära. Tema juuksed olid õhukesed ja üle pea kammitud tüsedalt ja kõrgelt otsaesiselt. Jäi mulje, et ta pidi olema kahekümneselt peaaegu samasuguse välimusega olnud nagu praegu kuuekümneseltki. See oli õpetlase nägu; ainult silmakulmud — peaaegu valged, paksud ja kräsus — ühes otsustava terava pilguga nende alt ei seisnud hästi kooskõlas tema võiks-öelda õpetatud välimusega. Tema oli pikk ja painduv; tema pisut vimmas seisund ühes süütu naeratusega näol andis talle heatahtluse ilme teie sõnade kuulamiseks; tema pikad käsivarred ühes suurte kahvatute kätega tegid harvu, mõtlikke liigutusi, mis mõjusid tähendavalt ja selgitavalt. Mina kõnelen temast pikemalt, sest et ühes selle välimusega, millega liitus otsekohene ja heatahtlik loomus, see mees omas ka vaimse kartmatuse ja kehalise vahvuse, mida oleks võinud nimetada arutuks, kui ta mitte poleks tundunud keha loomuliku funktsioonina — nagu on seda näiteks hea seedimine — täiesti ebateadlikuna. Mõnikord öeldakse inimesest, tema hoidvat oma elu enda käes. Selline ütlus ei oleks temale hästi hakanud; oma elu algaastail idas mängis ta sellega palli. See kõik oli minevikus, kuid mina tundsin tema elulugu ja tema rikkuse algallikaid. Tema oli ka päris väljapaistev looduseuurija, või õigemini, õpetatud koguja. Tema eriala olid putukad. Tema Buprestidae’de ja Longicornus’te korjandused — kõik putukad — koledad pisitillukesed peletised, mis isegi surnuina ja liikumatuina tundusid olevat kurjad, ja tema liblikatekogu oma elutute tiibade ilu ja hõljumisega klaaside all kandis tema nime kuulsuse üle terve Maakera. Selle kaupmehe, seikleja ja varemalt ka ühe malai sultani nõuandja nimi (sultanist rääkides ütles ta ikka: „minu vaene Mohammed Bonso“) sai mõne külimitu surnud putukate tõttu kogu Euroopa õpetatud isikuile tuttavaks, kel polnud vähimatki aimu ja kes kindlasti ei tahtnudki aimu saada tema elust ja iseloomust. Mina, kes ma teda tundsin, pidasin teda ülimal määral kohaseks vastu võtma minu avaldusi raskustest Jimiga kui ka minu endaga.“