Lord Jim/XXIII
←XXII
|
Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XXIV→
|
KAHEKÜMNEKOLMAS PEATÜKK.
„TA tuli alles järgmisel hommikul tagasi. Ta oli jäetud lõunasöögiks ja ööseks. Kunagi ei olevat ta nii imelist inimest näinud kui see mr. Stein. Tal oli taskus kiri Corneliusele („see on see, kes peab oma pambu pakkima,“ seletas ta silmapilkses ülendatud meeleolu languses) ja rõõmuga näitas ta õhukeseks kantud ja graveeringu jälgedega hõbesõrmust, nagu seda tarvitavad pärismaalased.
„See oli tema esitluskiri kellelegi vanamehele nimega Doramin — ühele mõjuvamaid mehi seal kaugel — suurele asjamehele — kes oli olnud mr. Steini sõbraks tema seikluste päevil. Mr. Stein nimetanud teda oma „sõjakaaslaseks“. Sõjakaaslane — see on hästi öeldud. Eks ole? Ja kas ei kõnelnud mr. Stein imeliselt hästi inglise keelt? Öelnud, tema õppinud seda Tselebesil — säärases kummalises kohas! See oli hirmus naljakas. Eks ole? Ta rääkivat teatud murrakuga — mingi ninahäälega — kas mina seda polnud märganud? Vana Doramin andnud talle selle sõrmuse. Nemad vahetanud kingitisi, kui nad viimati lahkunud. Midagi igavese sõpruse tõotuse taolist. Peenike — mis? Pidid elu päästmiseks maalt põgenema, kui see Mohammed — Mohammed — Mis-ta-nimi tapeti. Seda lugu ma tundsin, ja muidugi. Näib pagana metsik, eks?…
„Nõnda laskis ta ühtesoodu, unustades oma toidu, nuga ja kahvel käes (ta tabas mu hommikueinelt), kergelt punastunud ja silmad mõne varjundi võrra tumedamad, mis oli temas erutuse tunnuseks. Sõrmus olevat tal otsekui volikirjaks („See on midagi sellist, nagu loete raamatuist,“ tähendas ta heakskiitvalt vahele) ja vana Doramin tegevat tema heaks kõik võimaliku. Mr. Stein olevat kunagi päästnud Doramini elu — palja juhuse tõttu, nagu Stein ise tähendanud, kuid temal — Jimil — olevat selles asjas oma eriarvamus. Mr. Stein olevat just see õige mees sellise juhuse tabamiseks. Ükskõik. Juhus või kavatsus, kuid temale, Jimile, olevat see määratuks abiks. Annaks ainult jumal, et see kena vanamees pole vaheajal veel kõrvu pea alla pannud. Mr. Stein ei teadvat sellest midagi. Juba üle aasta polevat ta saanud mingeid sõnumeid; see rahvas seal pidavat lakkamatut sõda. ning jõgi olevat suletud. Pagana rumal! Kuid pole viga, küll tema juba leidvat prao, kust sisse pugeda.
„Ta avaldas minusse oma erutava lobisemisega sügavat mõju, ajas peaaegu hirmu peale. Ta oli jutukas nagu mõni poiss pika koolivaheaja eelõhtul lootuses, et teda ootavad mõnusad vembud, ning selline meeleolu täiskasvanud mehel, liiatigi praeguses seisukorras, on midagi harukordist, pisut hullumeelne, hädaohtlik, ebakindel. Ma olin parajasti valmis teda paluma võtta asju tõsiselt, kui ta pillas oma noa ja kahvli (ta oli hakanud sööma, õigem toitu alla kugistama — ebateadlikult) ning hakkas otsima midagi oma taldriku ümbert. Sõrmus! Sõrmus! Kuhu pagan ta… Ah! seal ta oligi… Ta pani oma suure käe sõrmuse peale ja katsus kordamööda kõiki oma taskuid. Issand! Oleks vast tükk, kui ta selle kaotaks. Ta mõtles tõsiselt, käsi rusikas. Õige! Ta riputab selle neetud asja endale kaela! Ja ta tahtis seda viibimata teostada, leides tüki paela (mis oli puuvillase saapapaela moodi). See siin! Sellest saab pael! Oleks ju pagana tükk, kui… Esimest korda tabas ta pilk minu nägu ja see rahustas teda pisut. Mina vististi ei oskavat kujutleda, ütles ta lapseliku tõsidusega, kui tähtsaks tema peab seda kinki. See tähendavat sõpra ning sõber olevat hea asi. Tema teadvat pisut sellest. Ta nokutas mulle tähendusrikkalt pead, kuid ennekui mina jõudsin tõrjuvalt viibata, toetas ta oma pea käele ja jäi natukeseks ajaks vaikselt istuma, mängides mõtlikult leivaraasukestega laudlinal. „Uks kinni paugutada — see oli väga toredasti öeldud,“ hüüdis ta, karates üles ja hakates toas käima, mille juures ta tuletas mulle meelde oma õlgade seisundi ja pea pöördega ning tormakate ja ebatasaste sammudega seda ööd, mil ta kõndis samuti, ise pihtides, seletades — nimetage seda kuis tahate — aga eel kõige elades — elades minu ees oma väikese koorma all kogu oma ebateadliku kavalusega, mis oskas mureallikastki ammutada lohutust. See oli sama teguviis, sama, kuid siiski lahkuminev, nagu mõni tujukas kaaslane, kes juhatab su täna õigele teele, kuna ta aga homme samade silmade, samade sammude ja sama ajega viib su lootusetult metsa. Tema samm oli kindel, tema eksivad, tumenenud silmad näisid toas midagi otsivat. Üks tema sammest kõlas kuidagi valjemini kui teine — põhjuseks vististi king — ja tekitas imeliku mulje, nagu oleks tema kõnnakul mingi nägematu takistus. Üks tema käsi oli sügavasti püksitasku surutud, teise ta heitis äkki üle pea. „Uks kinni lüüa!“ hüüdis ta. „Seda olen ma oodanud. Ma näitan veel… Ma… Olen kõigeks paganaks valmis… Olen sellest unistanud… Issand! Sellest kõigest välja. Issand! See on lõpuks ometi õnn… Teie oodake. Ma…“
„Ta raputas kartmatult pead ning ma tunnistan, et esimest ja viimist korda meie tutvuse ajal ma panin ootamatult tähele, et temast oli mul villand. Milleks see kiitlemine? Ta tampis toas ringi, pildudes mõttetult käsi, ja katsus vahetevahel, kas sõrmus oli ikka veel riiete all rinnal. Mis mõte oli sellisel erutusel mehe juures, kes oli määratud äriselliks ja pealegi veel paigale, kus polnud mingit äri? Milleks üürata väljakutset kogu maailmale? See polnud kohane meelelaad ühelegi ettevõttele lähenemiseks; kohatu meelelaad mitte ainult temale, ütlesin ma, vaid igale inimesele. Ta jäi minu ette seisma. Kas arvan mina nõnda? küsis tema mitte põrmugi langenud meeleolus, pealegi veel naeratusega, milles mina näisin äkki avastavat midagi häbematut. Kuid mina olen ju temast kakskümmend aastat vanem. Noorus on häbematu, see on tema õigus — tema hädavajalikkus; tema peab enda maksma panema ja iga maksmapanek siin kahtluste maailmas on väljakutse, on häbematus. Ta läks ära kaugesse nurka ja kui ta sealt tagasi tuli, asus ta — piltlikult öeldes — minu lõhkikiskumisele. Ma rääkivat sellepärast nõnda, et mina — isegi mina, kes olin olnud tema vastu lõpmata kena — isegi mina tuletavat meelde — tuletavat meelde — tema vastu — seda, mis — mis oli sündinud. Mis siis veel rääkida teistest — maailmast? Polnud ju siis ime, et tema pidi välja minema, mõtles välja minna, mõtles välja jääda — taeva nimel! Ja ma rääkivat temale kohasest meelelaadist!
„„Mitte mina ega maailm pole need, kes ei unusta,“ hüüdsin ma. „See, kes ei unusta, olete teie.“
„Ta ei pilgutanud silmagi ning jätkas hoogsalt: „Unustada kõik, igaühte, igaühte…“ Tema hääl langes… „Ainult mitte teid,“ lisas ta juurde.
„„Jah, ka mind — kui see peaks aitama,“ ütlesin samuti vaiksel toonil. Peale seda jäime natukeseks ajaks vaikseks ja loiuks, nagu oleksime väsinud. Siis hakkas ta uuesti rahulikumalt pääle ja rääkis mulle, mr. Stein andnud talle nõu umbes kuu aega seal oodata, et näha, kas tal on võimalik sinna jääda või mitte, ja alles siis hakata endale uut maja ehitama, nõnda võib-olla hoidudes ehk „ilmotstarbeta kuludest“. Tema tarvitas väga naljakaid väljendisi — nimelt Stein. „Ilmotstarbeta kulud“ oli hea… Jääda? Jah muidugi! Tema juba jääb. Las ta aga saab kord sinna — see on kõik. Tema vastutab selle eest, et ta jääb. Kunagi ei tule ta sealt ära. Jääda oli küllalt kerge.
„„Ärge olge ometi nii hulljulge,“ ütlesin mina, sest mul hakkas tema ähvardavast toonist õudne. „Kui elate küllalt kaua, siis tahate ka tagasi.“
„„Tagasi milleks?“ küsis tema nagu kaugelt, silmad kiindunud kellale seinal.
„Ma vaikisin silmapilguks. „Tähendab — ei kunagi enam?“ ütlesin ma. „Ei kunagi,“ kordas tema unistavalt, ilma et oleks mulle otsa vaadanud, ja siis kukkus ta äkki uude kärsitusse: „Issand! Kell on juba kaks ja minu laev sõidab minema kell neli.“
„See oli õige. Üks Steini brigantiin sõitis sama päeva pärastlõunal lääne poole välja ja Jim pidi sellega kaasa minema, sest sõidu edasilükkamiseks polnud keegi käsku andnud. Ma arvan, Stein oli selle unustanud. Jim tormas minema, et oma asjad ära tuua, ja mina läksin omale laevale, kus tema pidi mind veel kord külastama teel välisreidile. Tema tuligi suure rutuga, nahkkohvrike käe otsas. See ei kõlvanud ja mina pakkusin talle oma vana plekk-kohvrit, mis pidi olema veekindel, vähemalt niiskuskindel. Ümberpakkimise ta toimetas lihtsalt seega, et puistas oma kohvri sisu teise, nagu tühjendatakse nisukotti. Muu seas nägin kolme raamatut: kaks väikest, tumedas köites, ja mingi paksu rohelise, kuldilustistega — odava Shakespeare’i koguteoste väljaande. „Teie loete seda?“ küsisin. „Jah. Parim asi inimese meeleolu tõstmiseks,“ ütles ta ruttu. Mind üllatas see hinnang, kuid meil polnud vähimatki võimalust pikemalt kõnelda Shakespeare’ist. Raske revolver ja kaks karpi padruneid seisid kajutilaual. „Palun võtke see,“ ütlesin mina. „See ehk aitab teid sinna jääda.“ Vaevalt olid need sõnad mul suust, kui juba märkasin, milline julm tähendus neil võis olla. „Aitab teid ehk sinna saada,“ parandasin oma ütlust kahetsedes. Kuid teda ei heidutanud minu tume tähendus; tema tänas mind liialdatult ja tormas minema, hüüdes mulle „Elage hästi“ üle õla. Kuulsin läbi laevakülje ta häält paadimehi kiirusele sundivat ja laevapärast vaadates nägin ta paadi sõitvat ümber laevatohu. Tema istus kummardudes ettepoole ja kihutas sõudjaid taga hääle ning liigutustega; ja kuna ta hoidis revolvrit käes ja näis sihtivat paadimeeste pea pihta, siis ei unusta ma kunagi selle nelja jaavalase hirmunud nägusid ja nende hullumeelseid aerulööke, mis kahmasid selle vaatepildi mu silmist. Ja kui ma siis ümber pöördusin, oli esimeseks asjaks, mis mulle silma torkas, kaks padrunikarpi kajutilaual. Ta oli unustanud need kaasa võtta.
„Andsin käsu paadi silmapilk sõiduvalmis panna, kuid Jimi aerutajad hirmuga, et nende elu ripub juuksekarva otsas, seni kui see hullumeelne istub neil paadis, olid nii kärmad, et ennekui mina olin läbinud pool maad kahe laeva vahel, nägin juba Jimi ronivat pardale, kuhu anti ka tema kohver. Brigantiinil olid kõik purjed lahti, peapuri oli juba üles tõmmatud ja ankruvinn hakkas ragisema, kui mina astusin laevalaele: tema kapten, aasta neljakümnene käbe segaverelane, sinine flanellülikond seljas, elavad silmad, sidrunikarva ümmarik nägu ja väikesed harvad vurrud, mis langesid mõlemale poole pakse huuli, tuli naeratades vastu. Ometi selgus, et oma rahuldunud ja lõbusale välimusele vaatamata ta oli nukra iseloomuga. Minu märkusele vastates (kuna Jim oli silmapilguks alla läinud) ta ütles: „Oh jaa, Patusan.“ Tema pidi selle härra viima jõesuhu, kuid „ei kunagi mööda jõge üles“. Tema sorav inglise keel näis kuuluvat kuhugi sõnaraamatusse, mille kokku seadnud mõni hullumeelne. Kui mr. Stein oleks soovinud, et tema kapten, „sõidaks üles“, siis oleks ta „ausasti“ (arvan, ta tahtis öelda aupaklikult — kuid pagan teda teab) vastu „varanduste julgeoleku suhtes“. Kui seda poleks tähele pandud, siis oleks ta esitanud „alistumise lahkumiseks“. Kaksteistkümmend kuud tagasi oli ta sinna teinud oma viimase teekonna ja kuigi mr. Cornelius „lunastas palju pakkumisi“ mr. radža Allangile ja „pearahvale“ tingimusel, mis tegi kaubanduse „linguks ja tuhaks suus“, ometi anti tema laevale metsast tuld „vastamatute salkade“ poolt kogu jõe pikkusel, mis sundis tema mehi „hoidma oma liikmeid tummalt varjudes“, nii et brigantiin pidi peaaegu liivajoomele kinni jooksma, kus ta „oleks olnud hukatav sealpool inimeste abi“. Seda meelde tuletades võitles vastik meelepaha tema laias lihtsas näos uhkusega oma kõneosavuse üle, sest ta ise jälgis hoolega oma sõnade voolu. Ta heitis mulle süngeid ja säravaid pilke ja vaatles rahuldunult oma sõnade kahtlematut mõju minusse. Tumedad virvendused jooksid ruttu üle rahuliku mere ja brigantiin, esimarsipuri juba ülal ja peapoom keset laeva, paistis selle virvenduse keskel nagu nõutuna. Kapten rääkis hambaid kiristades edasi, et radža olevat „naermaajav hüään“ (ei osanud kujutella, kuis ta võis tulla hüääni peale), kuna keegi teine olevat palju petlikum kui „krokodilli pisarad“. Ühe silmaga oma mehi ettepoole vahtides ta andis oma sõnakusele vaba voli — võrreldes seda paika seal „kauase parandamatusega metsikuks tehtud murdjate puuriks“. Ma arvan, „parandamatusega“ ta mõtles karistamatust. Temal polevat vähimatki kavatsust, hüüdis ta, „iseend esitada eesmärgilise röövimise esemeks“. Venitatud hüüded, mis aitasid meestel ankrut vinnates takti pidada, jõudsid lõpule ja kapten vähendas oma häält. „Väga palju liiga Patusanist,“ lõpetas ta energiliselt.
„Hiljem ma kuulsin, ta talitanud seal nii huisapäisa, et teda seotud radža maja ette kaelapidi posti külge, mis seisnud keset mudalompi. Ta kulutanud suurema osa päevast ja kogu öö selles piinavas seisundis, kuid on kõik oletused arvamiseks, et see oli mõeldud ainult naljana. Ta vist mõtiskles endamisi sellest hirmsast sündmusest ja kõnetas siis tõredal toonil meest, kes läks tüüri juurde. Kui ta pöördus uuesti minu poole, oli ta toon asjalik ja kiretu. Tema tahtis selle džentlmeni viia Batu Kringi jõe suhu (Patusani linn „seisab oma asukohaga sisemaa pool kolmkümmend penikoormat“, tähendas ta). Kuid tema silmis, jätkas ta — tema endise sõnarohkuse asendas tüdinud, väsinud veendumus — oli see džentlmen juba „laiba sarnasuses“. „Mis? Mis te ütlete?“ küsisin mina. Tema tegi endale ehmatanult metsiku näo ette ja katsus jäljendada selja tagant läbipistmise toimingut. „Juba ära saadetud laiba taoline,“ seletas ta tolle talumatult ülespuhutud näoga, millega temataolised kujutlevad avaldada nutikust. Tema selja taga märkasin Jimi rahulikult naeratavana, käega viipavat, et katkestada karjatus minu huulil.
„Siis, segaverelase karjudes käske, kuna ta ise kippus tähtsusest pakatama, ja kriiksuvate raade ning raskete poomide tõustes, Jim ja mina seisime üksinda peapurjest alla tuule, kus haarasime teineteise käed ja vahetasime viimased tõttavad sõnad. Minu süda oli vabanenud tumedast meelepahast, mis oli hingitsenud kõrvuti huviga Jimi saatuse vastu. Segaverelase rumal lobisemine andis oodatavaile viletsusile ja hädaohtudele suurema reaalsuse kui Steini ettevaatlikud seletused. Selle tõttu teatud vormlikkus, mis oli ikka omane olnud meie kõnelustele, kadus täiesti; arvan, et nimetasin teda „kalliks poisiks“ ja tema lisas sõna „vanamees“ mingile pooleldi väljendatud tänule juurde, nagu oleks eesseisev risk ta aastate ja tundmuste poolest minuga ühesugusemaks muutnud. Oli silmapilk tõsist ja sügavat intiimsust, mis ootamatu ja üürike, nagu mõne igavestikestva ja päästva tõe pilk. Ta pingutas end minu rahustamiseks, nagu oleks tema meist kahest see küpsem. „Hea küll, hea küll,“ ütles ta ruttu ja tundmusega. „Tõotan ettevaatlik olla. Jah, ma ei pane midagi mängule. Mitte ainukest tsipakestki. Muidugi mitte. Ma kannatan välja. Ärge muretsege. Issand! Tunnen, nagu ei võiks miski minusse kinni hakata. Mis siis! Kõik on õnnestumises. Sellist suurepärast juhust ei lase ma kunagi mööda!…“ Suurepärane juhus! Noh, see oli suurepärane, kuid juhustest tuleb see, mis inimesed neist teevad, ja kuis võisin ma teada? Nagu ta ütles, isegi mina — isegi mina ei võinud tema õnnetusi unustada. See oli tõsi. Ja kõige parem oli, et ta läks.
„Minu paat jäi brigantiini sõiduvette maha ja mina nägin teda loojeneva päikese valguses oma mütsi tõstvat kõrgele pea kohal. Kuulsin segast hüüdu: „Te kuulete veel minust.“ Minu silmad olid merevee sädelusega tema jalge all liig pimestatud, kui et oleksin võinud teda näha selgesti; saatuselt oli juba nõnda määratud, et ma teda selgesti ei pidanud nägema; kuid ma võin teile kinnitada, et ükski inimene poleks võinud paista temast vähem „laiba sarnasuses“, nagu too segavereline õnnetuseronk oli äsja sõnastanud. Jimi küünarnuki all torkas silma selle väikese viletsakese nägu, mis vormilt ja värvilt tuletas meelde küpse kõrvitsat. Ka tema tõstis oma käe nagu allapoole sihitud hoobiks. Absit omen!“[1]
- ↑ Jumal hoidku ettetähenduse eest.