Lord Jim/XXII

←XXI

Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare

XXIII→

EPUB

KAHEKÜMNETEINE PEATÜKK.

„ARMASTUSE, au ja inimeste usalduse võitmine — sellest tulev uhkus ja võim on kohane aine kangelaslikuks jutustiseks; ainult meie meeli mõjutavad sellise edu välimised saavutised, kuid Jimi edus puudusid need. Kolmkümmend penikoormat metsa varjas nad ükskõikse maailma silmade eest ja lainete murdumise mühin piki randa lämmatas kuulsuse kõla. Tsivilisatsiooni vool, nagu oleksid mäestikuahelad ta sada penikoormat põhja pool Patusani kaheks jaganud, haruneb idasse ja kagusse, jättes selle maakonna tasandikud ja orud, tema vanad puud ja vana inimkonna hooletult eraldatuna, nagu oleks ta mõni tähtsusetu ning murenev saareke suure, vägeva jõe harude vahel. Vanades reisikirjeldistes leiate seda nime üsna sagedasti. Seitsmeteistkümnenda sajandi ärimehed läksid sinna pipra järgi, sest piprakirg näis põletavat hollandi ja inglise seiklejaid James I ajal samuti nagu armastuski. Kuhu nad küll poleks läinud pipra järgi! Piprakoti pärast olid nad valmis kõhklemata üksteisel kõrid maha lõikama ja oma hinged ära vanduma, mille eest nad muidu nii väga muretsesid: selle iha veider kangekaelsus pani neid eluga mängima tuhandel kujul; ajas nad võitma tundmatud mered, vastikud ja õudsed haigused, haavad, vangistuse, nälja, katku ja meeleheite. Ta tegi nad suureks! Jumala eest! Ta tegi nad kangelasiks, tegi nad liigutavaiks nende äritsemis-ihaga, kuna vankumatu surm nõudis samal ajal oma osa noorelt ja vanalt. Tundub võimatuna uskuda, et paljas ahnus oleks teinud inimesed nende eesmärkide saavutamises nii püsivaiks, nii pimesi vastupidavaiks ja ohvrimeelseiks. Ja ometi riskisid need, kes mängisid oma isiku ja eluga — kõigega, mis neil oli, ainult viletsa tasu pärast. Nemad jätsid oma luud pleekima kaugetele randadele, et rikkus voolaks neile, kes elavad kodus. Meile, nende vähem kiusatud järeletulijaile, ei paista suur nende tegevus äriagentidena, vaid ajaloolise saatuse tööriistadena, tungides tundmatusse sisemise hääle aetuina, veretukse tõugatuina, tulevikuunistuse kutsutuina. Nad olid imelised ja peab möönma, nad olid valmis imeliseks. Nad andsid sellest nii külmavereliselt aru, kirjeldades oma kannatusi, merede vaatlusi, võõraste rahvaste eluviise ja hiilgavate valitsejate kuulsust.

„Patusanis leidsid nad hulgana pipart ja olid sügavalt mõjutatud sultani hiilgusest ning tarkusest; kuid pärast sajanditepikkust vaheldusrikast läbikäimist jäi maa kuidagi kord-korralt äriajamisest kõrvale. Võib-olla lõppes pipar otsa. Kuis see ka oli, aga praegu ei hooli sellest enam keegi; kuulsus on läinud, sultaniks on totter noormees, kelle pahemal käel kaks pöialt; oma ebakindla ja kerjusliku sissetuleku pitsitab ta viletsailt elanikelt ja sellegi varastavad temalt ta paljud onud.

„Seda tean muidugi Steinilt. Tema nimetas mulle nende nimed ja andis lühikese ülevaate nende elust ning igaühe iseloomust. Tema teadis pärismaalaste riikidest sama palju kui ametlikud asutisedki, kuid tema teated olid palju huvitavamad. Tema pidi teadma. Tema ajas nii paljudega äri ja mõnedes ringkonnis — nagu näiteks Patusanis — oli tema ettevõte ainus, mil oli Hollandi võimudelt luba seal oma agendi pidamiseks. Valitsus usaldas tema arukust ja iseendastki mõista pidi tema ise kogu riski enda peale võtma. Ka inimesed, kes tema juures ametis, mõistsid seda, kuid nähtavasti kattis tasu nende vaeva. Hommikueinel rääkis ta minuga sellest sootuks avameelselt. Niipalju kui tema teadis (viimased sõnumid olid kolmteistkümmend kuud vanad, nagu ta ütles täpsalt), oli loomulikuks seisukorraks äärmine ebakindlus elu ja varanduse suhtes. Patusanis oli vaenlikke jõude, ja üks neist oli radža Allang, sultani onudest kõige halvem, jõe valitseja, kes rõhus ja röövis kuni hävituseni pärismaalisi malailasi, kel oma täielikus kaitsmatuses puudus isegi võimalus välja rännata — ning tõepoolest, kuhu pididki nad minema või kuidas võisid nad sealt pääseda?“ nagu tähendas Stein. Pole kahtlust, nad ei tahtnudki kuhugi põgeneda. Maailm (mida piiravad kõrged ja järsud, ülepääsematud mäed) on antud suursuguste kätte ja oma radžat nad juba tundsid: tema kuulus nende omasse kuninglikku suguvõssa. Hiljem oli mul lõbu seda härrasmeest kohata. See oli räpane väike iganenud vanamees, kel õelad silmad ja lõtv suu, millega ta neelas ühe oopiumipilli iga kahe tunni tagant, ning otse vastupidi harilikule viisakusele käis ta katmata juustega, mis langesid metsikute salkudena tema kortsunud, räpasele näole. Jutule võttes ronis ta harilikult mingile kitsale lavale kuski lagunenud kuuri taolises saalis, mille mädanenud bambuspõranda pragude vahelt võis näha kaksteist kuni viisteist jalga sügavamal jätiste ja väljaheidete hunnikut maja all. Seal ja nõnda võttis ta mind vastu, kui ma Jimi saatel teda auavalduseks külastasin. Ruumis oli inimesi neljakümne ümber ja võib-olla kolm korda rohkem all hoovis. Kestis alatine liikumine, tulemine ja minemine, tõukamine ja kõnekõmin — meie selja taga. Mõned noormehed värvilisis siidrõivais vahtisid eemalt; suurem hulk, orjad ja kehvad alamad, olid poolpaljad, närustes sarongides, mis määrdinud tuha ja mudaga. Kunagi pole ma näinud Jimi nii tõsisena, nii ennastvalitsevana, nii läbipaistmatuna ja mõjuvana. Keset neid mustanäolisi inimesi tema tugev, valgesse riietatud kuju ja tema valkjajuukselise pea helkivad lokid näisid endale tõmbavat kogu päikesevalguse, mis puges läbi suletud aknaluukide pragude siia tumedasse saali selle mattidest seinte ja õlgedest katusega. Tema paistis olendina mitte ainult teisest tõust, vaid ka teisest ainest. Kui nad poleks teda näinud paadiga mööda jõge üles tulevat, siis oleksid nad võinud arvata, et ta on ilmunud pilvest. Kuid tema tuli viletsas õõnistatud künas istudes (üsna vaikselt, põlved koos, kartes muidu ümberminekut) — istudes minu laenatud plekk-kastil, süles meriväelase revolver — minu kink lahkumisel —, mida tema otsustas kanda laadimata kas Kõigeväelise näpunäitel, mingi pöörase, temale nii kohase mõtte mõjul või lihtsalt loomusunnilisest taibust. Nõnda liikus ta mööda Patusani jõge üles. Miski ei võinud olla proosalisem ja ebakindlam, ebaharilikult juhuslikum ja üksildasem. Imelik saatuslikkus, mis heitis kõigile tema tegudele põgenemise, impulsiivse, mõtlematu ärajooksmise — teadmatusse hüppamise jume.

„Just see juhuslikkus rabab mind kõige rohkem. Ei Stein ega ka mina teadnud selgesti, mis asub teisel pool, kui meie — piltlikult rääkides — ta üles tõstsime ja ilma pikema jututa üle müüri upitasime. Sel silmapilgul soovisin ainult, et ta kaoks. Steinil oli oma sentimentaalnegi põhjus, mis küllalt iseloomulik. Temal oli mõte õiendada vana võlga (vist küll samasuguse vastutasuga), mida ta polnud kunagi unustanud. Tõepoolest oli ta kogu elu eriti lahke olnud nende vastu, kes pärit Briti saartelt. Tema viimane heategija oli küll šotlane — isegi sel määral, et ta nimeks oli Alexander M’Neil — ja Jimi kodukoht oli Tweedist tükk maad lõuna pool, aga kuue või seitsme tuhande penikoorma tagant paistab Inglismaa, kuigi tal harilik suurus, sedavõrt erinevas perspektiivis isegi tema omadele lastele, et sellised üksikasjad kaotavad oma tähenduse. Stein oli vabandatav ja tema aimata-antud kavatsused olid nii suuremeelsed, et ma pidin teda tõsiselt paluma nad esiotsa saladuses hoida. Mina tundsin, et Jimi ei pea mõjutama ükski isiklik kasulootus ja et isegi selle mõju võimalust ei tohi lasta alguses esile kerkida. Meil oli tegemist teissuguse tõelikkusega. Tema vajas peidupaika ja mida temale pakuti, oli peidupaik hädaohu hinnal, ei midagi muud.

„Kõiges muus olin temaga täiesti avameelne ja ma isegi (nagu siis uskusin) liialdasin tema ettevõtte hädaohtu. Tõepoolest ei osanud ma asja õiglaselt hinnata; tema esimene päev Patusanis pidi peaaegu jääma ka tema viimseks — oleks jäänud tema viimseks, kui ta poleks olnud iseenda vastu nii hoolimatu, nii halastamatu ja poleks vaevaks võtnud oma revolvrit laadida. Mäletan, kuis tema kangekaelne, aga loid alistus asendus pikkamisi üllatusega, huviga, imestusega ja poisiliku himuga, kui avasin talle oma plaani tema pelgupaiga suhtes. See oli juhus, millest ta ise oli unistanud. Ta ei suutnud mõista, millega tema oli ära teeninud, et mina… Teda lastagu kas-või maha, kui ta mõistaks, millele ta võlgneb… Ja see oli Stein, see ärimees, kes… kuid muidugi olin mina see, kes oli… Ma katkestasin teda. Ta kõne muutus segaseks ja tema tänutundmus valmistas mulle seletamatut piina. Mina ütlesin temale, et kui ta selle juhuse eest tõepoolest kellelegi erilist tänu võlgneb, siis ühele vanale šotlasele, kellest ta kunagi midagi pole kuulnud, kes on juba paljude aastate eest surnud ja kellest vaevalt rohkem mäletatakse, kui et tal oli mürisev hääl ja mingi karm ausus. Tõepoolest polevat aga kedagi olemas, kes peaks tema tänu vastu võtma. Stein laskvat temale kui noormehele osaks saada abi, mida ta ise oma noores eas olevat kelleltki teiselt vastu võtnud, ja mina polevat teinud rohkem, kui ainult nimetanud tema nime. Selle peale ta punastus ja mudides oma sõrmede vahel paberitükki, tähendas kohmetult, et mina olevat teda alati usaldanud.

„Mina möönsin, et see on nii, ja lisasin natukese aja pärast juurde, et oleks olnud hea, kui ta oleks jälginud minu eeskuju. „Arvate, et ma pole seda teinud?“ küsis ta piinlikkustundega, ja tähendas kogeldes, et selle näitamiseks peab juhus olema; siis näost rõõmsamaks minnes ütles ta valju häälega, tema ei andvat mulle mingit põhjust kahetseda oma usaldust, mis — mis…

„„Ärge mõistke mind võõriti,“ rääkisin vahele. „Ei seisa teie võimuses, mind midagi kahetsema panna.“ Ei tulevat mingeid kahetsusi ja kuigi tuleks, siis olevat see ainult minu enda asi: teisest küljest soovisin tal selgesti mõista, et see ettevõte, see — see — katse olenes temast endast; tema ise olevat selle eest vastutav, ei keegi muu. „Kuis nii? Kuis nii?“ kogeles ta, „just seda ma…“ Ma palusin teda mitte kohtlane olla ja tema oli nõutum kui kunagi varem. Ta olevat kõige paremal teel oma elu talumatuks muutma… „Kas arvate seda tõesti?“ küsis ta rahutult, kuid lisas silmapilgu pärast usaldavalt juurde: „Ma olin ju peaaegu hakkama saamas, eks olnud?“ Võimata oli temaga kurjustada: ma ei suutnud naeratust tagasi hoida ja ütlesin temale, et inimesed, kes nõnda talitavad, saavad vanul päevil kõrves erakuiks. „Pagan võtku neid erakuid!“ ütles ta kaasakiskuva elavusega. Muidugi ei olevat temal kõrve vastu midagi… „See rõõmustab mind,“ ütlesin mina. Sinna tulevat ka temal minna. Kuid ka seal leidvat ta küllaldaselt elu, julgesin mina lubada. „Jajah,“ ütles tema agaralt. Tema olevat soovi avaldanud, jätkasin mina järeleandmatult, ära minna ja ukse enese järel sulgeda… „Tegin ma seda?“ katkestas ta mind imeliku süngusehooga, mis näis teda katvat pealaest kuni jalatallani nagu mööduva pilve vari. Kõigest hoolimata oli ta ometi nii ilmekas. Imeline! „Tegin ma seda?“ kordas ta kibedalt. „Te ei või ometi öelda, et mina oleksin sellega suurt kära teinud. Pealegi võin ma sellest kinni pidada — ainult, pagan võtku, näidake mulle see uks…“ „Väga hea. Minge,“ ütlesin ma vahele. Ma võivat temale pühalikult tõotada, et see langeb tema selja taga kõvasti kinni. Tema saatus, milline see ka oleks, jäävat teadmatuks, sest kogu see maa, nii mäda kui see ka ei olevat, polevat siiski veel vahelesegamiseks küllalt küps. Saavat ta kord sinna, siis olevat see välismaailmale sama hea, nagu poleks ta kunagi elanudki. Temal ei olevat muud midagi, kui aga oma jalatallad seismiseks, kuid nende tugipinna pidavat ta endale alles muretsema. „Pole kunagi elanud — seda ma just soovin, jumala eest!“ lausus ta endamisi. Tema silmad, mis rippusid minu huulte küljes, sädelesid. Kui ta olevat tingimustest hästi aru saanud, lõpetasin mina, siis polevat tal paremat teha, kui esimesse juhuslikku sõidukisse karata ja Steini maja juurde sõita, et saada lähemaid juhatusi. Ta tormas enne uksest välja, kui jõudsin lõpetada.“