Lord Jim/XXVII

Allikas: Vikitekstid
XXVI
Lord Jim
Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare

KAHEKÜMNESEITSMES PEATÜKK.

„MUINASJUTT oli juba ta varustanud üliloomuliku jõuga. Jah, räägiti, et olnud hulk kavalasti tõmmatud köisi ja mingi imelik leiutis, mida aeti ümber paljude meeste jõuga ning iga kahur liikunud üksinda, pugedes pikkamisi läbi põõsastiku, nagu metssiga, kes rajab endale tee läbi alusmetsa, kuid… ja ka kõige targem raputas pead. Selles kõiges oli kahtlemata midagi saladuslikku, sest paljuke suudavad köite ja inimese käte jõud. Asjades on mingisugune kangekaelne jonnakas hing, mille peab võitma mõjuva nõiduse ja lausumisega. Nõnda arvas vana Sura — keegi auväärne perekonnapea Patusanis — kellega lobisesin rahulikult ühel õhtul. Kuid Sura oli ise elukutseline nõid, kes oli ümberringi mitme kilomeetri peal kõigi riisikülvamiste ja -lõikuste juures, et alistada asjade kangekaelset hinge. Seda toimingut ta pidas väga vaevaliseks ja võib-olla on asjade hinged palju kangekaelsemad kui inimeste omad. Mis puutub kaugemate külade inimestesse, siis nemad uskusid ja ütlesid (nagu kõige loomulikumat asja maailmas), et Jim kandnud kahurid oma seljas üles — kaks korraga.

„See pani Jimi jalaga vastu maad lööma ja pahandatult kurja naeratusega ütlema: „Mis teha selliste rumalate metsmeestega? Nad istuvad pooled ööd ülal ja räägivad igasugust lollust kokku ning mida meeletum vale, seda enam see neile meeldib.“ Tema ärrituvuses võis tunda teda ümbritsevate olude mõju. See oli osa tema vangipõlvest. Tema eitamiste tõsidus oli naljakas ja lõpuks mina ütlesin: „Mu kallis poiss, ärge ometi arvake, et mina seda usun.“ Ta vaatas mulle üsna jahmatunult otsa. „Oh ei! Seda ma ei arva,“ ütles ta ja purskas valjult naerma. „Noh, igatahes olid kahurid kohal ja andsid päikesetõusul kogupaugu. Issand! Te oleksite pidanud seda pilbaste lendu nägema,“ hüüdis ta. Dain Waris, kes seisis tema kõrval vaikse naeratusega, langetas pilgu ja tammus pisut jalgadel. Tuli ilmsiks, et kahurite ülestoimetamine andis Jimi meestele nii usaldava tundmuse, et tema julges patarei kahe vanema buugise hoolde jätta, kes olid oma elus näinud nii mõndagi võitlust, ja läks ise, et ühineda Dain Warisega ja rünnakurühmaga, mis oli all kuristikus peidus. Hämarikus hakkasid nad ülespoole ronima ja kui kaks kolmandikku teed oli käidud, heitsid nad märga rohtu pikali ootama päikese ilmumist, mis oli kokkuräägitud signaaliks. Ta jutustas, millise kärsitu hirmuerutusega ta vaatles kiiret päikesetõusu lähenemist; kuis ta kuumana ronimisest ja tööst tundis kaste külmust tungivat kuni luudeni; kuis ta hirmu pärast kippus värisema ja lõdisema nagu puuleht, ennekui tuli aeg hakata edasi liikuma. „See oli kõige aeglasem pooltund kogu minu elus,“ kinnitas ta. Kord-korralt tuli vaikne postaed tema pea kohal ülal vastu taevast nähtavale. Mööda kogu mäekülge laialipillatud mehed otsisid varju tumedaist kivest ja tilkuvaist põõsastest. Dain Waris lamas tema kõrval maapinnal. „Meie vaatasime teineteisele otsa,“ ütles Jim ja pani oma käe õrnalt sõbra õlale. „Tema naeratas mulle võimalikult lahkelt vastu ja ma ei söandanud oma huuli liigutada, kartes sattuda lõdisemishoo võimusesse. „Ausõna, see on tõsi! Ma olin üleni märg, kui pugesime oma varjupaika — nii et te võite kujutella…“ Tema kinnitas — ja ma usun teda —, et mis puutub edusse, siis selle kohta polnud tal vähimatki muret. Ta kartis ainult, et tal ei leidu jõudu oma lõdisemist maha suruda. Tema oli otsustanud minna selle mäe tipule ja sinna ka jääda, sündigu muud mis tahes. Temal ei olnud taganemisteed. Need inimesed olid teda usaldanud tingimusteta. Ainult teda! Tema paljast sõna…

„Mäletan, kuis ta siinkohal peatus ja silmadega minusse kiindus. „Niipalju kui tema teadvat, ei olevat neil kunagi põhjust olnud seda kahetseda,“ ütles ta. „Ei kunagi. Ta lootvat jumalale, et seda kunagi ei juhtuvat. Nüüd aga olevat nad õnnetuseks harjumuse omandanud, tema sõnadest oodata kõike ja iga asja. Minul ei võivat sellest aimugi olla. Alles päev tagasi tulnud keegi vana tobu, keda ta näinud esimest korda, paljude penikoormate tagant, et temalt küsida, kas ta peab end oma naisest lahutama või ei. Tõepoolest. Ausõna. Nõnda on asjad… Uskumatu! Kas mina usun? Kükitanud teine rõdul ja muginud beetelit, ohates ja sülitades kõik paigad täis, nõnda enam kui tund aega, nägu hapu nagu mõnel surnumatjal, alles pärast seda söandanud teine oma naljamõistatusega ette astuda. Sellised asjad pole sugugi nii naljakad, nagu nad paistavad. Mis peab selle peale vastama? — Hea naine? — Jah. Hea naine — kuigi vana; laskis lahti pagana pika loo mingisuguseist vaskpotest. Üheskoos elanud viisteistkümmend aastat — kakskümmend aastat — ei tea kui kaua. Kaua, kaua aega. Hea naine. Peksnud teist pisut — mitte palju — ainult natukene, kui oli alles noor. Pidi seda tegema — oma au pärast. Äkki oma vanas eas naine läheb ja laenab kolm vaskpotti oma õepoja naisele ja hakkab teda sõimama igapäev valju häälega. Tema vaenlased irvitavad: tema nägu olevat hirmsasti mustatud. Potid täiesti läinud. Hirmus kurb selle üle. Võimata sellise loo põhjani tungida; käskisin tal koju minna ja lubasin ise minna teda vaatama ning kõik korraldada. Selle üle olevat kerge naerda, kuid seda lahendada — pagana häda! Terve päeva teekond läbi metsa, teine päev koha peal hulka küla kõlupäid meelitada, et asja korda seada. Selles oli ahvatlus verisele löömingule. Iga totter hoidis ühe või teise perekonna poole ja iga rühm oli valmis teisele kallale tungima, ükskõik mis aga pihku puutus. Ausõna! Ei see olnud naljaasi!… Kõik selle asemel, et viljalõikuse eest hoolitseda. Sai muidugi need põrgupotid tagasi ja lepitas kõik. Polnud kuigi raske asja joonde ajada. Muidugi mitte. Võis kõige verivaenulisema tüli maal lõpetada paljalt oma väikese sõrme kõverdamisega. Raske oli ainult tõejälile jõuda. Ei teadnud veel tänapäevani, kas ta kõigi poolte vastu õiglane olnud. See tegi talle tuska. Ja see igavene lobisemine! Issand! Seal ei saanud maast ega taevast aru. Ennem juba igapäev kord kahekümne jala kõrgusele postaiale tormi joosta. Hoopis ennem! See on selle teise kõrval lapsemäng. Ei nõudnud ka nii palju aega. Ja muidugi; siiski, kogu kupatis hirmus naljakas — meheroju ise oleks võinud lahedasti tema vanaisa olla. Kuid teisest küljest polnud see sugugi naljaasi. Tema sõna otsustas kõik — eriti pärast Sherif Ali purustamist. Hirmus vastutus,“ kordas ta. „Ei, tõepoolest — nali naljaks, kui oleks olnud küsimuses kolm inimelu, siis poleks see hullem olnud, kui need kolm vaskpotti…“

„Nõnda ta illustreeris oma võidu kõlblist mõju. See oligi määratu suur. See viis ta võitluselt rahule ja surma kaudu rahva sisimasse ellu; kuid päikesepaistel laiuva maa süngus säilitas oma seletamatu põlise rahu ilme. Tema noore hääle kõla — otse imeväärne, kui vähe ta avaldas kulumise tunnuseid — helises kergelt ja lendas kaugele üle metsade muutumatu palge, nagu selle suure kahuri kärgatus sel kastesel hommikul, kui temal polnud muud tegemist siin maa peal, kui aga taltsutada oma keha lõdisemist. Ühes esimeste päikesekiirtega üle uinuvate metsalatvade tõusid ühel mäel raskete paukude saatel valged suitsupilved ja teisel jahmatunud inimeste karjatused, sõjakisa, hirmu-, üllatuse- ja vihahüüded. Jim ja Dain Waris olid esimesed oma käsi postaia külge panema. Suust suhu käiv rahvajutt kinnitab, et värav langenud ainult Jimi sõrmega puutumisest. Tema püüdis seda tegu muidugi tagasi ajada. Kogu postaed — ta oleks toonitanud teile jutustades — oli väga vilets kraam (Sherif Ali usaldas peaasjalikult oma ligipääsematut seisukohta); ja pealegi oli aed juba puruks lastud ning seisis ainult nagu ime jõul kuidagi koos. Tema surus kui loll oma õla vastu teda ja lendas üle pea-kaela sisse. Issand! Kui poleks olnud Dain Warist, siis oleks keegi tätoveeritud rõugearmidega hulgus ta oma odaga laua külge kinnitanud, nagu tegi seda härra Stein oma putukatega. Kolmandaks meheks sees olnud tema arvates Tamb’ Itam, tema oma teener. See oli keegi põhjapoolne malailane, võõras, kes oli Patusani sisse rännanud ja kelle radža Allang vägivallaga peopaadile sõudjaks pannud. Sealt põgenenud ta esimesel parajal juhusel ja leidnud hädavajalise varjupaiga (kuid süüa üsna vähe) buugiste asunikkude juures, kust lõi enda Jimi isiku külge. Tema näokarv oli üsna must, näoehitus lame, silmad punnis, valged-sapikollased. Tema truuduses „valgele lordile“ oli midagi liialdatut, peaaegu fanaatilist. Tema oli Jimist lahutamatu, nagu mingi tume vari. Pidulikel hetkil tema oli oma isanda kannul, üks käsi krissipea küljes, hoides lihtrahvast nõutavas kauguses oma metsikult tigedate pilkudega. Jim oli temast teinud oma asupaiga pealiku ja kogu Patusan kohtles teda kui inimest, kel suur mõju. Postaia ründamisel oli ta silma paistnud oma kavakindla julmusega. Tormirühm oli nii ruttu pärale jõudnud — rääkis Jim —, et hoolimata vaenlase kabuhirmust tõusis ometi „palav käsitsivõitlus aia sees, kuni keegi rumal eesel pistis okstest ja rohust peavarjudele tule otsa ja pidime kõik sinna paika jätma, et päästa oma elu“.

„Vaenlase lüüasaamine oli täielik. Doramin, kes ootas liikumatult teise mäe küljel, kahurite suitsupilved pea kohal, võttis sõnumid sügava urinaga vastu. Kui kuulis, et tema poeg on terve ja juhib põgeneva vaenlase tagaajamist, tegi ta tummas vaikuses pingutavat katset üles tõusta; teenrid ruttasid talle appi ja hoidsid ta aupaklikult jalul, kuid tema kobas pisut varjulisemasse paika ja heitis maha magama, kaetuna üleni valge riidega. Patusanis oli ärevus suur. Jim rääkis mulle, et ta mäetipult, pöörates selga postaia ja tema hõõguvate süte, musta tuha ja pooleldi põlenud laipade poole, võis aeg-ajalt näha, kuidas majadevahelised vabad platsid mõlemal pool jõge äkki täitusid kihava rahvahulgaga, kuna nad järgmisel silmapilgul olid uuesti tühjad. Tema kõrvu kostis alt põrisevate gongide ja trummide kõla, inimeste karjatuspursked kajasid nõrga mürinana. Hulk lippusid lehvis pruunide katuste vahel nagu väikeste valgete, punaste ja kollaste lindude parv. „Teie pidite küll seda nautima,“ laususin mina, tundes osavõtlikku meeleliigutust.

„„See oli… see oli määratu! Määratu!“ hüüdis ta valjusti, käsi laiali lüües. See äkiline liigutus käis mul kehast läbi, nagu näeksin ma teda oma südamesaladusi paljastavat süngeile metsadele, heledale päikesele ja terasest merele. Meie jalge all puhkas linn kergete käärudena kallastel, mille vahel voolav jõgi näis uinuvat. „Määratu!“ ütles ta kolmat korda, rääkides sosinal nagu endamisi.

„Määratu! Kahtlemata oli see määratu; tema sõnadel edupitser, võidetud maapind tema jalge all, inimeste pime usaldus, usk iseendasse, mille ta oli saavutanud tules ja oma kangelasteo üksilduses. See kõik, nagu juba tähendasin, muutub rääkides pisitillukeseks. Ma ei suuda paljaste sõnadega teile arusaadavaks teha muljet tema täielikust ja äärmisest eraldumisest. Tean muidugi, et tema oli igas mõttes täiesti üksinda, kuid tema loomuse aimamatud omadused olid ta viinud oma ümbrusega nii lähedasse ühendusse, et see eraldus tundus ainult tema võimu tulemusena. Tema üksildus suurendas teatud viisil tema kasvu. Ei paistnud siin midagi silma, millega teda võrrelda, nagu oleks ta neid haruldasi mehi, keda võib mõõta ainult nende kuulsuse suurusega; ja tema kuulsus, pidage meeles, oli kõige suurem asi nii mõnegi päeva tee ümberringi. Pidi tegema pika ja vaevalise reisi jõel või pugema läbi metsapadriku, kui taheti välja saada tema hääle piiridest. Temal polnud meile kõigile tuntud kurikuulsa jumalatari põrisevat, plärisevat häälekõla. Tema võttis oma tooni minevikuta maa vaikuselt ja sünguselt, sest siin oli tema sõna iga mööduva päeva tõde. Temale oli omane midagi sellest looduse vaikusest, mis juhatab inimese tundmatuisse sügavusisse ja mida kuuled lakkamatult enda kõrval läbitungivana, kaugeleulatuvana — näed ime ja salapärasuse varjundina sosistavate inimeste huulil.“