Lord Jim/XXVIII

Allikas: Vikitekstid
Lord Jim
Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare
XXIX

KAHEKÜMNEKAHEKSAS PEATÜKK.

„VÕIDETUD Sherif Ali põgenes maalt peatamatult ja kui viletsad tagaaetud külaelanikud hakkasid metsapadrikust tagasi oma lagunenud eluasemeile pugema, oli Jim see, kes Dain Warisega nõu pidades määras peamehed. Nõnda sai tema tegelikuks maavalitsejaks. Mis puutub vanasse Tunku Allangisse, siis ei tundnud tema hirm alguses mingeid piire. Räägiti, et kui tuli teade õnnestunud mäeründamisest, ta viskas enda kõhuli oma vastuvõtte-saali bambusest põrandale ja lamas seal liikumatult kogu päeva ja öö, tuues kuuldavale lämmatatud kõlasid, mis olid nii hirmsad, et ükski ei söandanud tema lamavale kehale läheneda piigi ulatuvusse. Juba nägi ta end teotatult Patusanist välja aetavat, rännates mahajäetuna, alasti, ilma oopiumita, ilma oma naisteta ja pooldajateta, paras metsalind igale esimesele vastutulijale tapmiseks. Pärast Sherif Alit on nüüd kord tema käes ja kes võib vastu panna rünnakule, mida juhib selline saatan. Ja tõepoolest võlgneski ta tänu oma elu ja mõjuvõimsuse eest, mis tal oli minu külastamise ajal, ainuüksi Jimi õiglustundele. Buugised olid olnud väga himukad talle kätte maksma vana võlga ja liikumatu Doramin hellitas lootust, et tema näeb nüüd oma poega Patusani valitsejana. Ühel meie kohtamisel võimaldas ta mul heita argliku pilgu oma salajasse auahnusse. Pole omal viisil midagi peenemat, kui tema seletuste auväärne ettevaatus. Tema ise — algas ta oma avaldusi — kasutanud noores eas oma jõudu, kuid nüüd olevat ta vana ja väsinud… Oma aukartustäratava kehamürakaga ja kõrkide, väikeste silmade tarkade, uurivate pilkudega ta tuletas paratamatult meelde arukat vana elevanti; tema avara rinna aeglane tõus ja langus sündis korrapäraselt nagu vaikse mere voogamine. Ka temal olevat tuan Jimi tarkuse vastu piiramatu usaldus. Ainult kui ta võiks saada temalt lubaduse! Ühest sõnast oleks küll… Tema hingamise vaheajad ja tema hääle vaikne põrin tuletasid meelde kõuetormi viimseid jõupingutusi.

„Ma püüdsin sellest kõneainest mööda minna. Aga seda oli raske teha, sest polnud ju mingit kahtlust, Jimil oli võim; tema uues tegevuspiirkonnas polnud nähtavasti asja olemas, mida tema poleks võinud anda või võtta. Kuid see, ma kordan, oli tühine võrreldes selle mõttega, mis mul tekkis kuulates teeseldud tähelepanuga kõiki neid jutte, nimelt: lõpuks ometi oli Jim õppinud oma saatust juhtima. Doramin oli maa tuleviku pärast mures ja mind rabas tema mõtete äkiline pööre. Maa jääb, kuhu jumal ta loonud, kuid valged inimesed — ütles ta — need tulid meie juurde ja lahkuvad mõne aja pärast jällegi. Nemad lähevad ära. Need, kelle nad siia maha jätavad, ei tea, millal nad võivad tagasi pöörduda. Nemad lähevad oma maale, oma rahva juurde ja samuti läheb ka see valge mees… Ma ei tea, mis ajas mind siinkohal kindlasti ütlema: „Ei, ei!“ Selle avalduse kogu ulatus tuli ilmsiks alles siis, kui Doramin pööras minu poole oma näo, mille ilme avaldus konarlikult sügavais kortsudes, jäädes sealjuures alati muutumatuks, nagu mõni ilmatu suur pruun mask, ja ütles mõtlikult, et see on igatahes hea sõnum, kuid tahtis kohe teada, miks asi oli nii.

„Tema väike, emalikult nõiataoline naine istus minu teisel poolel, kerides jalad enda alla ja vahtides läbi seinaaugu. Nägin ainult tema hallide juuste tolknevat salka, kõrget palenukki ja terava lõua tasast liikumist. Ilma et ta oleks liigutanud oma silmi metsadelt, mis ulatusid kuni mägedeni, küsis ta minult kaastundlikul häälel, mispärast Jim nii noorelt oli rännanud kodust, tulnud nii kaugele, pealegi läbi nii paljude hädaohtude. Kas ei olnud tal seal kaugel omal maal kodu ega sugulasi? Kas ei olnud tal vana ema, kes mäletas alati tema nägu?…

„Selleks olin ma sootuks ette valmistamata. Võisin ainult midagi ebamäärast kogelda ja pead raputada. Pärast märkasin, et jätsin väga viletsa mulje, kui katsusin teele sattunud raskusist välja sipelda. Sellest silmapilgust peale jäi vana nakhoda ometi väga sõnakehvaks. Nagu mulle näis, ei meeldinud see teade temale hästi ja pealegi andis see temale ainet mõtlemiseks. Imelik küll, kuid veel samal õhtul (mis oli mul viimne Patusanis) esitati mulle see küsimus uuesti — küsimus Jimi seletamatust saatusest. Ja see toob mu juba tema armuloo juurde.

„Oletan, teie arvate, et see on lugu, nagu te isegi võite endale kujutella. Oleme nii palju selliseid lugusid kuulnud ja suurem hulk meist arvab, et need polegi armulood. Enamasti näeme neis paljast juhust: paremal korral mööduvat kirge, noorust, hukatust, mis määratud ununema isegi siis, kui ta tulemuseks on tõeline õrnus ja kahetsus. See vaade on enamasti ikka õige ja võib-olla maksab ta ka siin… Siiski, ma ei tea. Seda lugu jutustada pole sugugi nii kerge, nagu see võiks olla — kui väljuda harilikust vaatepunktist. Pealt näha on see lugu, nagu nii paljudki selletaolised: kuid minule paistab tema tagapõhjal ühe naise nukker kuju, selle julma tarkuse vari, mis maetud üksildasse hauda, kust vahib mulle vastu igatsevalt, abitult ja pitserdatud huultega. Haud ise, nagu mina teda nägin ühel varasel hommikul jalutades, oli üsna vormitu pruun küngas, mille jala ümber rida valgeid korallitükke ja mida piiras ümmarik lõhestatud noortest koorimata puudest tehtud aed. Saledate postide otsas rippus lilledest ja lehtedest punutud vanik — ja lilled olid värsked.

„Nõnda siis võin ma — olgu vari pärit mu kujutlusvõimest või mitte — igatahes näidata unustamatu haua tähelepanuväärilisele tõsiasjale. Ja kui ma pealegi veel teile ütlen, et Jim on omade kätega töötanud hauaaia kallal, siis taipate kohe selle loo eralduva ja isikliku joone. Tema andumises mälestusele ja armastusele, mis kuulub teisele inimolendile, on midagi iseloomulikult tõsist. Temal oli südametunnistus, ja see oli romantiline südametunnistus. Kogu oma elueas polnud jäleda Corneliuse abikaasal muud seltsilist, usaldusisikut ega sõpra kui tema tütar. Kuidas see õnnetu naine selle vastiku malakka portugaallasega abiellus — pärast seda, kui ta oli lahutatud oma tütre isast — ja kuidas see lahutamine teostati, kas surmaga, mis võib mõnikord olla halastav, või kommete halastamatul sunnil, see on jäänud mulle saladuseks. Sellest vähesest, mis laskis mulle kõrvu puutuda Stein (tema tundis nii palju lugusid), olen veendunud, et tema polnud kuidagi harilik naine. Tema oma isa oli keegi valge; kõrge ametnik, neid inimesi, kel hiilgavad anded, kuid kes pole selleks küllalt tönts, et saavutada edu, ja kelle karjäär lõpeb sagedasti tumeduses. Ma arvan, ka sel naisel pidi puuduma päästev töntsus — ja tema elutee lõppes Patusanis. Meie üldine saatus… sest kus on see inimene — ma arvan tõsine, tundmustega inimene —, kes ei mäletaks vähemalt ebamääraseltki, et keset omamise täiust ta jäetakse maha kellegi või millegi väärtuslikuma poolt, kui on seda elu?… meie üldine saatus kiusab just naisi erilise julmusega taga. Ta ei karista nagu isand, vaid sünnitab kestvat piina, nagu tahaks ta seega rahuldada salajast, vaigistamatut viha. Peaks arvama, et olles määratud valitsema maa peal, tema ihaldab tasuda eriti neile olendeile, kes kõige enam näivad tõusvat üle maiste ettevaatuse köidikute; sest ainult naised oskavad ajuti sisendada oma armastusele midagi sellist, mis küllalt tuntav, et ajada hirmuvärinad peale — anda tundmusile ebamaise varjundi. Küsin iseendalt imestusega — kuidas võib küll maailm neile paista — kas on tal sama kuju ja sisu kui meie teades, sama õhk, nagu meie hingates? Mõnikord ma mõtlen, see peab küll olema ebamõistuslikkude ülevuste valdkond, mis keeb nende seiklevate hingede erutusest ja mida valgustab kõigi võimalikkude hädaohtude ja loobumiste helk. Ometi kardan ma, ilmas leidub vähe õigeid naisi, kuigi pean muidugi silmas inimsoo hulka ja sugude arvulist tasakaalu. Ent olen kindel, et emas oli samuti tõsist naist, nagu näis seda olevat tütreski. Tahes või tahtmata pean neid kahte endale kujutlema — esiti noor naine ja laps, pärast vana naine ja noor neiu; aja samasus ja tema kiire lend; metsade võitmatu vall; üksildus ja segadus selle kahe mahajäetud elu ümber, iga nendevaheline sõna läbitud kurva mõttega. Seal pidi vastastikku usaldama mitte niipalju tõsiasju, ma arvan, kui sisimaid tundmusi — kahetsusi — kartusi — kahtlemata ka hoiatusi: hoiatusi, mida noorem ei mõistnud enne täiesti, kui vanem oli juba surnud — ja ilmus Jim. Siis, olen veendunud, ta taipas nii paljugi — mitte kõike — hirmu peaasjalikult, näib mulle. Jim nimetas teda sõnaga, mis tähendab kallist, kallist kivi — kalliskivi. Kena, eks? Kuid tema sai ju kõigega hakkama. Tema oli võrdne oma õnnega, nagu ta pidi — lõpuks — olema võrdne oma õnnetusegagi. Kalliskiviks nimetas ta teda; ja tema ütles seda, teate, samuti, nagu ta oleks öelnud „Jane“ — abieluliselt, koduselt, rahulikult. Mina kuulsin seda nime esimest korda minutit kümme pärast seda, kui olin saabunud Jimi hoovi, kus ta tahtis mul käe otsast raputada ja siis mööda treppi üles jooksis, et seal raske räästa all rõõmsat, poisilikku kisa teha. „Kalliskivi! Oo Kalliskivi! Ruttu! On saabunud keegi sõber,“… ja äkki tumedal rõdul mulle näkku vahtides ta pomises tõsiselt: „Te ju teate — seda — mitte mingit neetud lollust sellest — ei suuda teile öelda, kui palju ma temale võlgnen — ja nii siis — te ju mõistate — mina — just nii nagu…“ Tema rutulise, argliku sosina katkestas majas vilksatav valge kuju ja sealt kostev nõrk hüüe ning lapselik, kuid energiline väike nägu ühes peente joonte ja sügava, tähelepaneliku pilguga piilus sisemisest tumedusest, nagu lind oma pesakoopast. Mind rabas muidugi tema nimi, kuid alles hiljem sidusin ta imeliku kuulujutuga, millest mulle räägiti mu teekonnal, kuski väikeses ranna-asunduses, Patusani jõest kakssada kolmkümmend penikoormat lõuna pool. Steini kuunar, millega sõitsin, peatus seal mingisuguste saaduste kogumiseks ja rannal leidsin oma suureks üllatuseks, et see vilets asundus võis uhkeldada kolmanda järgu asetäitja abivalitseja asukohana; ametnik ise oli suur, paks, räpane, silmipilgutav segaverelane, paksude läikivate huultega. Mina leidsin ta selili pikutamas pilliroost toolil, vastikult avatud nööpidega, mingi suur roheline leht auraval peal ja teine käes, mida ta tarvitas laisalt lehvikuna… Teel Patusani? Oh jaa. Steini äriühing. Tema teadis juba. On luba käes. Ei puutu temasse. Seal ei olevat enam nii väga halb, tähendas ta hooletult ja nohises siis edasi: „Mingisugune valge hulgus on sinna pugenud, nagu ma kuulen… Mis? Mis te ütlete? Teie sõber? Ah nii!… Siis on ikka õige, et keegi verdammte[1] — Mis ta teeb seal? Oskas sisse pugeda, võrukael. Eh? Ma polnud selles kindel. Patusan — seal lõigatakse üksteisel kõrisid — meisse see ei puutu.“ Ta katkestas, et ohata: „Oah! Kõigeväeline! Kuumus! Kuumus! Lõpuks võib selles loos ometi midagi tõtt olla ja…“ Ta sulges ühe oma tõpralikult klaasise silma (silmalaug jätkas värisemist), kuna ta teisega piilus mulle julmalt otsa. „Vaadake,“ ütleb tema saladuslikult, „kui — mõistate? — kui tema on tõesti midagi väga head pihku saanud — mitte mõni teie roheline klaas — mõistate? — mina olen valitsuse ametnik — teie ütlete sellele võrukaelale… Eh? Mis? Teie sõber?“… Ta hõljutas end vaikselt toolil… „Seda te ütlesite juba, just nõnda; ja ma olen rõõmus teile seda näpunäidet andes. Arvan, ka teie tahaksite midagi sellest saada? Ärge segage mind. Teie öelge talle, et mina olen seda lugu kuulnud, kuid oma valitsusele pole ma veel teatanud, veel mitte. Mõistate? Milleks teatada? Eh? Öelge talle, et ta tuleks minu juurde, kui ta pääseb eluga maalt välja. Ta hoidku paremini silmad lahti. Eh? Mina tõotan temale mitte mingeid küsimusi esitada. Täiesti oma vahel — mõistate? Ka teie — teie ka saate minult midagi. Väike komisjon vaeva eest. Ärge rääkige vahele. Mina olen valitsuse ametnik ega teata midagi. See on äri. Mõistate? Ma tunnen häid inimesi, kes ostavad kõike väärtuslikku ja võin talle rohkem raha anda, kui see kelm kunagi oma eluajal näinud. Mina tunnen temataolisi.“ Ta vahtis mulle mõlema lahtise silmaga ainiti otsa, kuna mina seisin sootuks hämmastununa, küsides endamisi, on ta hull või joobnud. Ta higistas, ähkis ja ohkis nõrgalt ning kratsis end nii koledas rahus, et ma ei suutnud mõistatuse selgituseks küllalt kaua teda välja kannatada. Järgmisel päeval, juteldes juhuslikult kohaliku väikese pärismaalise hoovkonna inimestega, ma avastasin, et mingi lugu rändas pikkamisi mööda kallast allapoole — lugu saladuslikust valgest mehest Patusanis, kes olevat omandanud haruldase kalliskivi — nimelt ilmatu suure smaragdi, mille väärtus arvamatu. Smaragd näib mõjuvat idamaisesse kujutlusvõimesse enam kui ükski teine kalliskivi. Valge mees olevat ta saanud, räägiti mulle, osalt oma imelise jõu tõttu, osalt kavalusega kelleltki kauge maa valitsejalt, kelle juurest põgenenud silmapilk ja tulnud suurimas hädas Patusani, kus hirmutanud rahva oma äärmise metsikusega, mida nähtavasti miski ei suutnud taltsutada. Suurem hulk jutustajaid oli arvamusel, et see kivi toob õnnetust — nagu kuulus Succadana sultani omagi, mis tõmmanud vanal ajal maale kaela sõjad ja kirjeldamatud hädad. Võib olla, see oli sama kivi — kes võis seda öelda. Tõepoolest on lugu muinasjutuliselt suurest smaragdist sama vana kui esimese valge inimese ilmumine siia saarestikku ja see usk on nii visa, et vähem kui nelikümmend aastat tagasi korraldati Hollandi valitsuse poolt juurdlus tema tõepärasuse kohta. Selline kalliskivi — mulle seletas seda keegi vanamees, kellelt kuulsin suurema osa sellest Jimi müüdist — midagi kirjutaja taolist kohaliku väikese, viletsa radža juures — selline kalliskivi, ütles ta ja tõstis oma poolpimedad silmad minu pooles üles (ta istus aupakkumiseks kajuti põrandal), hoidub kõige paremini alal, kui ta on peidetud mõne naisisiku juurde. Kuid mitte iga naine ei kõlba selleks. See peab olema noor — ta ohkas sügavasti — ja armuvõludele allumatu. Ta raputas uskmatult pead. Kuid sellised naised näivad olevat tõepoolest olemas. Temale räägitud kellestki pikast tüdrukust, keda valge mees käitlevat suurima aupakkumise ja hoolega ja kes ei lahkuvat kodust kunagi ilma saatjata. Inimesed ütlevad, valget meest võidavat igapäev tema seltsis näha; nemad kõndivat kõrvuti, avalikult ja mees hoidvat tüdrukul käe alt kinni — surudes end tema vastu — nõnda — väga imelikul viisil. See võida ju olla vale, möönis ta, sest tõepoolest olevat imelik, kui keegi midagi sellesarnast teeb: teisest küljest ei olevat aga mingit kahtlust, et see tüdruk kandvat valge mehe kalliskivi, mis olevat peidetud ta rinnale.“


  1. Neetud.