Lord Jim/XXXV

Allikas: Vikitekstid
Lord Jim
Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare

KOLMEKÜMNEVIIES PEATÜKK.

„KUID järgmisel hommikul esimesel jõekäärul, mis varjas Patusani hooned mu silmade eest, kustus see kõik kehalikult mu nägemisest ühes oma värvi, joonistuse ja tähendusega, nagu mõni pilt, mille loonud lõuendile kujutlusvõim ja millele pöörate pärast kestvat vaatlemist lõplikult selja. Ta jääb teie mälestusse liikumatuna, närtsimatuna, ühes oma peatunud eluga ja muutumatu valgusega. Seal on oma auahnused, kartused, viha, lootused ja nemad kõik jäävad meelde just nõnda, nagu ma neid näinud — elavalt ja alatiseks oma ilmes kindlad. Ma pöördusin sellest pildist kõrvale ja läksin tagasi maailma, kus sündmused liiguvad, inimesed muutuvad, valgused vilguvad ja elud voogavad selges voolus, hoolimata sellest, kas üle muda või kivide. Mina ei mõelnud sinna sisse laskuda, mul oli küllalt tegemist, et oma pead pinnal hoida. Kuid kõiges selles, mis jätsin maha, ei suutnud ma kujutella muutust. Kehalt määratu ja suuremeelne Doramin ja tema väike, emalikult nõiataoline naine, kes vahivad üheskoos välja ümbritsevale maale, hellitades salajas oma vanemlikke auahnuse unistusi; kortsunud ja sügavalt nõutu Tunku Allang; intelligentne ja vahva Dain Waris oma usuga Jimisse ja oma kindla pilgu ning pilkliku sõbralikkusega; hirmust vallatud ja kahtlustavale jumaldamisele andunud tüdruk; tõre ja truu Tamb’ Itam; Cornelius, kes toetab otsaesist kuuvalgusel vastu aeda — neis kõigis olen ma üsna kindel. Nemad on olemas nagu nõiakepi sunnil. Kuid see kuju, mille ümber need teised kõik koonduvad — see ainuke elav, temas pole ma mitte kindel. Ei mingi nõiakepp suuda teda minu silme ees liikumatuks muuta. Tema on üks meist.

„Jim saatis mind, nagu juba ütlesin, minu teekonna esimesel poolel maailma, millest tema oli loobunud, ja see tee näis paiguti viivat läbi puutumatu metsikuse südame. Tühjad jõekäärud sädelesid kõrge päikese säras; kasvustiku kõrgete seinte vahel valitses vee peal hauduv kuumus ja tugevasti aerutatud paat murdis endale tee läbi õhu, mis näis asuvat paksuna ja soojana pikkade puude varjus.

„Eelseisva lahkumise vari oli juba asetanud meie vahele ilmatu ruumi ja kui rääkisime, siis sündis see jõupingutusega, nagu püüaksime oma vaikseid hääli suruda läbi suure ja kasvava kauguse. Paat lendas kiiresti edasi; nõrgestunult istusime kõrvuti kuumas liikumatus õhus; muda ja soo ning sigitava maa ürglik lõhn näis tungivat meile näkku, kuni äkki kuski käärul oleks nagu mõni suur käsi tõstnud raske eesriide ja heitnud pärani lahti mingi ilmatu suure värava. Isegi valgus lõi nagu liikuma, taevas meie pea kohal avardus, kauge kohin puutus meie kuulmeid, värskus mässis meid endasse, täitis meie kopsud, elustas meie mõtteid, verd, kahetsust — ja otse meie sõidusihis metsad langesid alla tumesinise mereviiru ees.

„Ma hingasin sügavasti, nautides vaba silmaringi avarust ning teissugust õhku, mis näis võdisevat eluvaevast ja süütu maailma energiast. See taevas ja see meri olid mulle avatud. Tüdrukul oli õigus — selles oli viibe, selles oli kutse — selles oli midagi, millele vastasin iga oma kehakoe kiuga. Lasksin oma silmad läbi ruumi rännata, nagu inimene, kes vabanenud köidikuist ja sirutab nüüd oma kangestunud liikmeid, jookseb, hüppab ning andub vabaduse ülemäärasele vaimustusele. „See on suurepärane!“ hüüdsin mina ja pöörasin siis pilgu enda kõrval istuvale patustajale. Tema istus, pea rinnal, ja ütles: „Jah,“ ilma et oleks tõstnud silmi, nagu kardaks ta näha ulgumere selgel taeval suurte tähtedega kirjutatuna oma romantilise südametunnistuse etteheidet.

„Mäletan selle pärastlõuna pisemagi üksikasja. Meie maandusime valge ranna lapikesel. Selle taga seisis madal kaljusein, mille serval mets ja külgedel roomav taimestik kuni jalani. Meie ees tõusis meretasandik oma naeratavas, sügavas sinas pikkamisi joonetaolise vaateringi poole, mis tõmmatud meie silmade kõrgusele. Suured sädelevad lained jooksid kergesti mööda tumedat aluspinda tuule puhutud sulgede kiirusega. Merekääru vastas asuv raske ja murdunud saarte ahelik seisis klaasiselt kahvatus veerüpes, mis peegeldas loomutruult kalda piirjooni. Kõrgel värvita päikesesäras lendles üksik lind, üleni must, laskudes ja tõustes hõljuvalt ning vaevalt tiibu liigutades samal paigal. Rühm viletsaid, nõgiseid närustest mattidest ehitatud onne kükitas oma ümberpööratud kuju kukil terve hulga kõverdunud ja eebenipuu karva postide otsas. Pisitillukene must küna tuli nende vahelt nähtavale ühes kahe pisitillukese, üleni musta inimesega, kes pingutasid kõigiti oma jõudu, et murda läbi kahvatu veepinna: ja küna näis vaevaga libisevat nagu peeglil. See viletsate onnide rühm oli kalameeste külakene, mis uhkustas valge isanda erilise kaitsega, ja need kaks seal künas olid külavanem ja tema väimees. Nad maandusid ja sammusid mööda valget liiva meie poole — kõhnad ja tumepruunid, nagu oleksid nad suitsutatud, tuhalaigud paljaste õlgade ja rindade vahel. Nende pead olid mässitud räpastesse, hoolega volditud rätikuisse ja vanamees algas kohe sõnaosavalt oma hädaldava kaebusega, sirutades sealjuures oma kõhna käe välja ja tõstes oma vanad, vesised silmad usaldavalt Jimile. Radža inimesed ei tahtvat neile rahu anda; kokkupõrge oli tulnud kilpkonna-munade pärast, mida tema inimesed olid suure hulga kogunud seal saartel — ja toetudes siruli käes hoitavale mõlale, ta näitas teise pruuni kondise käega üle mere. Jim kuulas natuke aega silmi tõstmata ja ütles lõpuks pehmelt, et nad ootaksid. Ta tahtvat neid pärast kuulata. Nad taandusid sõnakuulelikult natukese maa peale ja kükitasid sinna, mõlad endi ees liival; nende silmade hõbehelk jälgis meie liigutusi kannatlikult; ja meri oma piiramatus laiuses ning vaikne rand, mis ulatus lõunasse ja põhja sinnapoole minu silmapiiri, tundus määratu suure olevikuna, mis vaatleb meid nelja kääbust, kes olime omaette rannaserva läikival liival.

„„Häda on selles,“ tähendas Jim tusaselt, „et põlvede kaupa on neid viletsaid kalamehi siin külas peetud radža isiklikeks orjadeks — ja see vana logard ei suuda kuidagi taibata…“

„Ta peatus. „Et teie olete kõik selle muutnud,“ ütlesin mina.

„„Jah. Mina olen selle kõik muutnud,“ lausus ta süngel häälel.

„„Teil oli oma juhus,“ jätkasin mina.

„„Oli mul?“ küsis tema. „Nojah. Arvan, et oli. Jah. Sain usalduse iseendasse tagasi — hea nime — kuid mõnikord soovin… Ei! Mina pean sellest kinni, mis mul on. Pole midagi muud loota.“ Ta sirutas oma käe mere poole. „Vähemalt sealt väljast mitte.“ Ta lõi jalaga rannaliivale. „See on minu piir, sest vähem ei rahulda mind.“

„Me kõndisime rannal edasi-tagasi. „Jah, mina olen selle kõik muutnud,“ jätkas ta, heites viltuse pilgu kahele kükitavale kalamehele; „kuid katsu ainult mõelda, mis sünniks siis, kui mina läheksin minema. Issand! Mõistate seda? Elus põrgu. Ei! Hommepäev lähen ma ja katsun oma õnne vana lolli Tunku Allangi kohvi joomisega ja ma löön nende viletsate kilpkonna-munade pärast hirmsa lärmi lahti. Ei. Ma ei või öelda — küllalt. Ei kunagi. Pean astuma edasi, aina edasi, kuni lõpuni, et tunda kindlasti, minusse ei või miski kinni hakata. Ma pean nende usust minusse kinni pidama, et tunda ennast julgena ja et — et…“ Ta otsis sõna, otsis seda nagu merelt… „et seista ühenduses“… Tema hääl langes äkki sosinaks… „sellega, mida ma võib-olla ei näe enam kunagi. Ühenduses — teiega, näiteks.“

„Need sõnad alandasid mind sügavasti. „Jumala pärast,“ ma ütlesin, „ärge tõstke mind nii esile, kallis poiss, pidage iseend silmas.“ Mul tõusis tänutundmus ja poolehoid selle eksinu vastu, kelle silmad olid teiste seast eraldanud minu, kuigi kuulusin oma seisukoha poolest tähtsusetu hulga ridadesse. Lõpuks — kui vähe oli siin uhkustada! Ma pöörasin oma õhetava näo kõrvale; madalal seisva, hõõgava, purpurlikult tumenenud päikese all, mis oli nagu tulest tõmmatud elav süsi, levis meri, pakkudes kogu oma lõpmatut vaikust kuuma ketta vastuvõtteks. Kahel korral pidi Jim hakkama rääkima, kuid katkestas ikkagi iseenda: lõpuks, nagu oleks ta leidnud nõutava valemi, ta ütles rahulikult:

„„Ma jään truuks… Ma jään truuks,“ kordas ta mulle otsa vaatamata, kuid lastes pilgu mööda vett ümber rännata, mille sina oli muutunud loojeneva päikese lõõmas tumedaks purpuriks. Ah! tema oli romantiline, romantiline. Mul tulid meelde need Steini sõnad… „Sukelduda hävitavasse elementi!… Jälgida unistust, aina jälgida unistust — ja nõnda — alati — usque ad finem[1] Ta oli romantiline, kuid ometi truu. Kes võib teada, milliseid vorme, milliseid nägemusi, nägusid ja andeksandmist ta suutis seletada lääne lõõmas!… Väike paat lahkus kuunarilt ja liikus pikkamisi kahe aeru korrapärastel löökidel meie liivajoome poole, et mind kaasa võtta. „Ja siis on seal veel see Kalliskivi,“ ütles ta keset maa, taeva ja mere suurt vaikust, mis oli sedavõrt vallanud minu mõtted, et tema hääl pani mu võpatama. „See Kalliskivi.“ „Jah,“ laususin mina. „Asjata oleks teile öelda, mis ta on minule,“ jätkas ta. „Te nägite. Aja jooksul õpib ta aru saama…“ „Seda loodan,“ rääkisin mina vahele. „Ka tema usaldab mind,“ rääkis ta mõtlikult ja muutis siis oma tooni. „Millal kohtume jälle, tahaksin teada,“ ütles ta.

„„Ei kunagi — või teie tulete siit välja,“ vastasin mina, hoidudes tema pilgust kõrvale. Ta polnud nähtavasti üllatatud; üürikeseks jäi ta üsna vaikseks.

„„Elage siis hästi,“ ütles ta natukese aja pärast. Võib-olla on nõnda sama hea.“

„Me andsime kätt ja mina läksin paadi juurde, mis ootas nina kaldal. Kuunar, millel peapuri juba peal ja kliiverpuri tuules, hüples purpurlikul merel; tema purjesid kattis roosa varjund. „Kas lähete varsti jälle koju?“ küsis Jim just sel silmapilgul, kui mina tõstsin jala üle kantsiteki. „Aasta pärast ehk, kui elan,“ ütlesin mina. Laevanina ragises liival, paat vabanes kaldast, märjad aerud läigatasid ja kastusid vette — kord, kaks. Jim, seistes veeserval, tõstis häält, „öelge neile…“ hakkas ta. Viipasin meestele peatuseks ja ootasin imestunult, öelda kellele? Pooleldi sukeldunud päike paistis talle vastu nägu; võisin näha tema punast helki Jimi silmis, mis vaatasid mulle tummalt otsa… „Ei — mitte midagi,“ ütles ta ja viipas kerge käeliigutusega paadi minema. Ma ei vaadanud enam enne rannale, kui olin roninud juba kuunari laele.

„Seks ajaks oli päike loojas. Idas asus juba videvik ja mustunud rand venitas lõpmatusse oma tumeda valli, mis tundus öö kaitsemüürina; läänepoolne silmapiir oli ühine suur kuldne ja purpurne lõõm, milles hõljus suur eraldatud tume ja vaikne pilv, heites mustjashalli varju alla veepinnale, ja ma nägin Jimi rannal seisvat ning vaatlevat, kuis kuunar pöördus ja minema sõitis.

„Niipea kui olin läinud, tõusid need kaks poolpaljast kalameest rannal püsti; kahtlemata kandsid nad oma tühise, viletsa, rõhutud elu kaebed valge isanda kõrvu ja kahtlemata võttis see neid ka kuulda, tehes nende hädad omaks, sest eks olnud need osa tema õnnest — hädaõnnest —, millega tema ise oli täiesti võrdne, nagu ta oli mulle tõendanud? Ka nemad, need mehikesed, olid õnnelikud ja, ma arvan, nende visadus oli nende õnnega võrdne. Nende tumedanahalised kujud, seistes vastu tumedat tagapõhja, kadusid minu silmist ammu enne kui nende kaitsja. See oli pealaest jalatallani valge ja jäi silmatorkavalt paistma ühes öö kaitsemüüriga tema selja taga, merega tema jalge ees ja õnnega tema kõrval — ikka veel loorituna. Mis te arvate? Oli ta ikka veel looritud? Mina ei tea. Sest minu silmis seisis see valge kuju seal ranna ja mere vaikuses otseteed suure mõistatuse südames. Valgus kahanes ruttu taevast tema pea kohal, liivatriip vaibus juba tema jalge all, tema ise ei paistnud suuremana kui laps — siis ainult kui laik, pisitilluke valge täpp, mis näis endale koondavat kogu valguse, mis säilinud tumenenud ilmaruumis. Ja äkki kaotasin ta silmist…“


  1. Kuni lõpuni.