Lord Jim/XXXVI
←XXXV
|
Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
KOLMEKÜMNEKUUES PEATÜKK.
NENDE sõnadega lõpetas Marlow oma jutustuse ja kuulajaskond läks tema hajameelse, mõtliku pilgu ees kohe laiali. Mehed lahkusid ajaviitmata rõdult paarikaupa või üksinda, ilma et ükski oleks teinud mõne märkuse, nagu oleks selle pooliku loo viimane kuju, isegi loo ebatäielikkus ja jutustaja kõnetoon teinud arutuse asjatuks ja seletuse võimatuks. Igaüks neist näis kaasa võtvat oma erilise mulje ja ta ära kandvat nagu mõne saladuse; kuid ainult üks kõigist neist kuulajaist pidi vastu võtma selle loo viimse sõna. See tuli tema juurde koju, enam kui kaks aastat hiljem, suletuna paksu pakki, mis aadressitud Marlow’ püsti ja nurgelise käekirjaga.
Eelistatud mees avas paki, vaatas sisse, pani ta siis lauale ja läks akna alla. Tema toad asusid kõrge hoone ülemisel korral ja tema pilk võis läbi selgete aknaklaaside rännata kaugele, nagu vahiks ta välja mõnest tuletorni laternast. Viltused katused läikisid, tumedad murdunud katuseharjad järgnesid üksteisele nagu sünged lained ja linnasügavusest madalalt jalge alt tõusis üles segane ja lakkamatu müha. Kirikutornid, mis hulgana mööda linna laiali pillatud, tõusid nagu tulepaagid keset leetselgade rägastikku, kus puudub sõiduvesi; valav vihm segunes talveõhtu vanuva videvikuga; ja mingi suure tornikella tunnilöögid kõlasid vägeval ja tõsisel kõmapaugatusel, mille südames hele, värisev karjatus. Mees tõmbas rasked riided akende ette.
Tema kattega laualambi valgus uinus nagu varjatud tiik, tema sammud ei sünnitanud vaibal mingit kõla ja tema rändaastad olid möödas. Ei mingeid silmaringe enam, mis piiritud nagu lootus, ei mingeid hämarikke metsades, mis pühalikud nagu templid, ei mingeid püsimatuid otsinguid igavestileidmatu maa järgi sealpool mägesid, sealpool jõgesid, teispool vooge. Kell lõi! Ei midagi enam! Ei midagi enam! Kuid avatud pakk lambi all tõi uuesti tagasi kõlad, nägemused, isegi mineviku lõhna — hulga haihtunud nägusid, vaiksete häälte kõma, mis vaibub kaugetel mererandadel kõrvetava ja armutu päikese all. Ta ohkas ja istus lugema.
Esiti nägi ta kolme eraldi ümbrikku. Hea hulk tihedalt täis kirjutatud ja kokkupandud lehti; lahtine neljakandiline hallikas paberileht mõne harva sõnaga, mis kirjutatud temale tundmatu käega, ja täiendavate seletuste kiri Marlow’lt. Sellest kukkus välja üks teine kiri, mis juba pleekinud ja murdekohtadelt kulunud. Ta võttis selle, pani ta kõrvale ja pöördus Marlow’ läkituse poole, laskis silmad üle algusridade joosta ja luges väikese vaheaja järele mõtlikult edasi, nagu läheneks keegi aeglase sammu ja elava silmaga, et heita pilku tänini avastamata maale.
„…Ma ei arva, et oleksite unustanud,“ läks kiri edasi. „Teie üksi avaldasite tema suhtes huvi, mis kestis kauem kui selle loo jutustamine, kuigi ma mäletan väga hästi, et teie ei uskunud, nagu oleks tema saanud oma saatuse peremeheks. Teie ennustasite temale pahaõnne, mis pidi olenema tüdimuse- ja vastikusetundest saavutatud au vastu, enda valitud ülesande ja kaastundmusest ning noorusest tekkinud armastuse vastu. Teie ütlesite end nii hästi tundvat „seda sorti asja“, temast saadud petlikku rahuldust ja paratamatut pettumust. Teie ütlesite ka — ma tuletan teie omi sõnu meelde — et „andes oma elu neile“ (neile all mõistes kogu inimsugu pruuni, kollase või musta nahaga), „on sama hea kui müüa oma hing tõprale“. Teie väitsite, et „seda sorti asi“ võib olla väljakannatatav ja kestev ainult siis, kui selle põhjaks on kindel usk meie rassi aadete õigusesse, mille nimel on teostatud eetilise edu kord ja kõlblus. „Seda vajame oma seljatoeks,“ ütlesite teie. „Meie vajame usku tema hädatarvilikkusse ja tema õiglusse, et tuua oma elu ohvriks väärtuslikult ja teadlikult. Ilma selleta on ohvrikstoomine ainult unustus, eneseandmine mitte parem kui enesekaotamine.“ Teiste sõnadega, teie kinnitasite, et meie peame võitlema rivis, või meie elud ei loe kaasa. Võimalik! Teie peaksite teadma — see olgu öeldud ilma kurjuseta — teie, kes te nii mõnessegi seiklusse olete omapead tormanud ja sealt osavasti välja tulnud, ilma et oleksite kõrvetanud oma tiibu. Peaasi aga on, et Jimil pole kogu inimsoo keskel muuga tegemist kui aga iseendaga ja küsimus seisab selles, kas ta ehk lõpuks ometi mingit usku ei tunnistanud, mis on vägevam kui korra ja edu seadus.
„Mina ei kinnita midagi. Võib-olla jõuate teie mingile otsusele — kui olete lugenud. Lõpuks on ometi palju tõtt harilikus väljendises: „nagu läbi udu“. Teda on võimata selgesti näha — eriti sellepärast, et oma viimased pilgud heidame temale teiste silmade kaudu. Ma ei kõhkle põrmugi teiega jagamast kõike, mis mul teada viimseist sündmusist, või nagu tema ise armastas öelda — „mis sündis temaga“. Tahaks hea meelega teada, kas ehk see oligi see ülevaim juhus, see viimne ja rahuldav katse, mida ma arvasin teda alati ootavat, ennekui ta võis läkitada oma sõnumi rüvetamatule maailmale. Te ju mäletate, et kui ma temast viimati lahkusin, siis küsis ta minult, kas ma ehk varsti ei lähe kodumaale, ja hüüdis mulle äkki järele: „Öelge neile!“… Ma ootasin — uudishimulikult ja täis lootust —, kuid kuulsin teda ainult hüüdvat: „Ei! Ei midagi!“ See oli siis kõik — ja kunagi ei tule enam midagi; ei tule enam mingit teadet peale selle, mille igaüks võib endale seletada tõsiasjust, mis on sagedasti mõistatuslikumad kui ükskõik milline ka kõige keerukam sõnade korraldus. Tõsi, ta tegi veel ühe katse ennast vabastada, kuid ka see ebaõnnestus, nagu võite veenduda, kui võtate vaevaks läbi lugeda ligipandud hallika fooliopoogna. Ta on katsunud kirjutada; pange tähele seda harilikku käekirja. Pealkirjaks on: „Kindlus Patusan“. Mina arvan, tema teostas oma kavatsuse, muuta oma maja kindlustatud paigaks. See oli suurepärane plaan: sügav kraav, mullavall postaiaga ja nurkadel kahurid kindluse külgede puhastamiseks nõutaval korral. Doramin oli nõus kahureid andma; ja nõnda oleks igamees tema parteist teadnud, kus on olemas kindel paik, millele võib toetuda iga truu poolehoidja äkilise hädaohu silmapilgul. See kõik tõendab tema arukat ettenägevust, tema usku tulevikusse. Keda ta nimetas „minu omad inimesed“ — Sherifi vabastatud vangid —, need pidid moodustama eraldatud linnajao Patusanis ühes oma onnide ja väikeste maalappidega kaitsemüüri ümber. Müüri sees tahtis tema ise olla võitmatu peremees. Kindlus „Patusan“. Kuupäev puudub, nagu näete. Mis tähendab number või nimi päevade päevale? Võimata on ka teada, kes oli tal mõttes, kui ta haaras sule pihku: Stein — mina — maailm — või oli see ainult eesmärgita, ehmunud hüüe üksiku mehe suust, kes seisab silm silma vastas oma saatusega. „Hirmus asi on sündinud,“ kirjutas ta enne seda, kui viskas sule esimeseks korraks käest; pange tähele nende sõnade all seisvat tindilaiku, mis sarnaneb nooleotsaga. Natukese aja pärast on ta uuesti katsunud kirjutada, kritseldades raskelt nagu tinakäega teise rea: „Ma pean nüüd kohe…“ Sulg on seal kohal tinti pritsinud ja seks korraks on ta kirjutamise jätnud. See on kõik; tema märkas laia kuristikku, mida ei suuda võita ei silm ega hääl. Mina suudan seda mõista. Teda masendas seletamatu; teda masendas tema enda isik — selle saatuse anne, mille peremeheks ta püüdis kõigest hingest saada.
„Ma saatsin teile ka ühe vana kirja — väga vana kirja. See leiti hoolikalt alalhoituna tema kirjamapis. See on tema isalt ja nagu te näete, on see saadud mõni päev enne seda, kui ta asus Patna’le. Seega peab see küll olema viimne kiri kodunt. Tema on teda kõik need aastad hoidnud kui varandust. Vana hea pastor armastas eriti oma meremehest poega. Ma lugesin siit-sealt mõne lause. Seal pole peale armastuse midagi. Ta ütleb oma „kallile James’ile“, et selle viimane pikk kiri olnud väga „õiglane ja huvitav“. Tema ei tahtvat mitte, et ta „otsustaks inimeste üle karmilt ja üle pea-kaela“. Neli lehekülge harilikku kõlblust ja perekonna uudiseid. Tom on „vaimulikku seisusesse astunud“. Carrie abikaasa „sai kahju“. Vanamees usaldab ühesuguselt jumalat kui ka maailma seatud korda, kuid peab silmas kõiki tema väikesi hädaohte ja ka soodustusi. Teda võiks peaaegu nagu elusana näha rõõmsalt istumas hallipealisena oma raamatutega vooderdatud, pleekinud ja mugavas töötoas, kus ta on neljakümne aasta kestes ustavalt ikka ja jälle arutanud oma väikesi mõtteid usust ja voorusest, elamisviisist ja ainukesest õigest viisist surra; kus ta on kirjutanud nii mõnegi jutluse ja kus ta istub ning kõneleb oma poisiga seal teisel pool Maakera. Aga mis tähendab kaugus? Voorus on üle kogu maailma sama ja on olemas ainult üks usk, üks mõistetav elamis- ja suremisviis. Ta loodab, tema „kallis James“ ei unusta kunagi, et„kes annab ükski kord kiusatusele järele, see võtab endale hädaohu kõlvatuks saada ja igaveseks hukka minna. Sellepärast pane oma meel kindlaks ja ära tee kunagi ei milgi põhjusel midagi, mida pead ülekohtuseks“. Seal leiduvad ka mõned teated lemmikkoerast; ja hobune, „kelle seljas te poisid kõik armastasite sõita“, on vanadusest pimedaks jäänud ja sellepärast pidi ta maha lastama. Vanamees palub taeva õnnistust; ema ja tüdrukud, kes sel silmapilgul kodus, saadavad kõik tervisi… Ei, selles pleekinud, kulunud kirjas, mis on hulga aastate järele tema kallistavast hoiust libisenud, ei leidu kuigi palju. Sellele ei vastatud kunagi; aga kes võib öelda, millist kahekõnet tema on pidanud kõigi nende vaiksete ja ilmevaeste meeste ja naistega, kes asusid selles rahulikus maanurgas, olles hädaohtudest ja võitlusist sama vabad nagu hauaski ja hingates kõik ühesuguselt õigluse õhku. Tundub hämmastavana, et tema võis kuuluda sinna, tema, kellega sündis nii mõnigi asi. Kuid nendega ei sündinud kunagi midagi; neid ei tabatud kunagi ootamatult ja neil polnud kunagi kutset saatusega rammu katsuda. Seal nad nüüd on, need vennad ja õed, ellu kutsutud oma isa maheda lobisemisega, luu tema luust, liha tema lihast, selgeis silmis ebateadlik pilk, kuna aga Jimi arvan nägevat lõpuks tagasipöördununa mitte enam palja valge laiguna määratu salapärasuse südames, vaid oma täies suuruses, seistes põlatuna kõigi nende rahulikkude kujude keskel oma sünge ja romantilise näoilmega, kuid alati tummana ja tumedana — paistes nagu läbi udu.
„Viimaste sündmuste loo leiate ligipandud väheseilt lehekülgedelt. Peate möönma, et see on romantilisem, kui seda suutsid kujutleda tema poisipõlve metsikumadki unistused, ja ometi leidub kõiges selles minu meelest kohutav loogika, nagu oleks meie kujutlusvõime see ainuke, mis suudab meile kaela saata masendava saatuse jõu. Meie mõtete mõistmatus põrkab tagasi vastu meie eneste pead; kes mängib mõõgaga, saab mõõga läbi hukka. See imestusväärne seiklus, milles on kõige imestusväärsem see, et ta on tõsi, saabub kui paratamatu järeldus. Midagi selletaolist pidi sündima. Teie kordate seda iseenesele ja ometi imestate, et midagi sellist võis sündida alles aasta tagasi. Kuid see on sündinud — ja mõtteta on tema loogika üle vaielda.
„Mina kirjutan sellest teile, nagu oleksin näinud seda oma silmaga. Minu teated olid katkendlikud, kuid ma seadsin tükid kokku ja sellest jätkub, et saada kogu sündmusest terve pilt. Huvitav, kuidas oleks küll tema ise seda jutustanud. Tema usaldas mind nii väga, et mõnikord näib mulle, nagu võiks ta iga silmapilk ise sisse astuda ja jutustada selle loo omade sõnadega — oma hooletu, kuid tundliku häälega, avameelselt, pisut nagu segaduses, pisut piinlikult, haavatult, kuid lastes siin-seal heita pilgu tema tõsisesse minasse mõne sõna või ütlusega, mis polnud kunagi kohased temast arusaamiseks. Raske on uskuda, et ta ei tule enam kunagi tagasi. Ma ei saa enam kunagi tema häält kuulda, samuti ei näe ma enam kunagi tema päikesekõrvetatud ja roosakat nägu, mille otsaesisel valge joon, ega tema nooruslikke silmi, mis tumenevad erutusega sügavaks, „põhjatuks sinaks“.“