Lunastus/1
Esimene peatükk.
Sügisel ja talwel oli ikka weel pime, kui wäikene Jens Nielsen hommikuti üles ärkas. Enamaste tundis ta põske wõi kaela kipitawat, ja kui ta sealt käekesega üle häigas, jäi talle märga näppude alla ning ninasse tungis waenlikku haisu. Ta hüüdis siis ema, aga ema ei olnud. Ainult harukordadel — Jens kuulis sääraseid kordasid pühapäewadeks kutsutawat — hõikas ema teisest woodist wastu: „Ja, Jens, ja!“ Jäi aga wastus tulemata, nagu kunagi, siis hüüdis Jens weel mõne korra, lõpuks kindlas lootusetuses, ja andis nüüd suurele haledusele, mis ta wäikese südame ümber heitis, waba woli. Ta puges sängist wälja ja kobas läbi pimediku kambrikese eelmise ukse taha. Sinna kükitas ta maha ja hakkas nutma. Ta nuttis aeglaselt ja asjalikult, ilma suurema kisata, sellessamas pikalises rütmuses, nagu muljuw walu ta hingekesest üle laenetas. Jens nuttis kui laps, kes teab, et teda ometi ei kuulda ja et pisarad sellepärast midagi ei aita. Ukse all kükitas ta nii kaua, kui aken walgemaks lõi. Siis ronis ta akna ees seiswa laua peale, kiskus eesriide üles ja kükitas ja nuttis siin edasi. Roosatriibulise Rootsi riidest särgikese sisse kiskus ta oma kõhnad koiwakesed könni, toetas lõua põlweotsade peale ja laskis silmi jooksta, hambaid lõgiseda. Mida kauemine ta külma klaasi taga istus, seda sinisemaks lõiwad ta huuled, seda räpakamalt raputasiwad wärinad ta keha ja seda wagusamaks rauges ta nutt. Tasasele hulumisele järgnes nuuksumine, nuuksumisele kramplik luksumine.
Aga mitte üksi külm ei tõkestanud wäikese Jens Nielseni nuttu, waid ka walgus. Ta silm hakkas wälist ilma seletama, ja see wiis ta mõtted igatsuse haledusest teisale. Palju seda ilma küll ei olnud, mis pimediku põlle alt nähtawale tuli, aga Jens Nielseni nõuded oliwad kasinad. Kohe akna all, meetrit kolm, neli eemal, seisis maja peldik, pisitesteks latriteks jaotatud pikergune puuhooneke, mille pikka ukserida pruunikswaabatud plank warjas. Peldiku katusel istus ikka mõni kass wõi keksis mõni warblane, ja üle kitsa, prügitud õue klõbises ikka üks wõi teine paar suuri puukingasid peldiku poole, kord Jenseni isa, kord Larseni ema, teised korrad muude majaliste jalas. Uulitsapoolse maja köögi- ja tagatrepiaknad aga, wiis rida ülestikku — need seisiwad Jensikesel peaaegu kõik silma ees, kui ta natuke kaela tahtis sirutada, ja nende tumedate ruutude taga liikus rohkem päid, kui wäikese üksiklase huwitamiseks waja oleks olnud. Siin ja seal kisti need tolmunud aknad lahti, waibad, woodikotid, põrandariided tuliwad nähtawale, kepid hakkasiwad nende peal tantsima, ja siis läks ilm sealt kohalt nii halliks, et Jens pilgu jälle kuhugile nähtawamate olewuste poole pööras. Tahmase näoga jäme poiss — Niels ta nimi — laaberdas, raualatt õlal, wilistades üle õue, sest mitte kaugel Jensi korterist, sellesama hoowipealse maja alumisel korral, oli Olseni sepapada; kudas alas wasarate hoopide all kiljatas ja kudas ääsilõke lõõtsa puhkel wuhises, seda wõis Jens üsna selgeste kuulda. Ja seepeale prahwatas wastasolewas majas kingsepp Anderseni räpane tagauks lahti, õpipoiss Lars lendas kahe saapapaariga wälja, ning see, kelle põlweots ta lendama pannud — meister Andersen — saatis talle läwelt weel mõned Daani sarwilised järele. Ning lõpuks ilmus majaperemees Jörgensen, luud ja labidas käes, sinine tisleripõll ees, ja hakkas hoowi eilasest rämpsust kasima.
Seda kõik ja mõnda muud nägi wäikene Jens oma aknast, kui see mitte liig higine wõi härmas polnud, wõi kui Köbenhavni jääkülm udu, Öresundi tossaw hingeaur, maharõhutud korstnasuitsuga segi, hoowikest liig wäga ära ei ummistanud. Mida aga Jens oma aknast kunagi ei näinud, see oli taewas. Sellest ei paistnud siia alumise majakorra akendesse, kõigest kaelasirutamisest hoolimata, mitte kitsast siilugi. Nägemataks jäi muidugi ka päike, mis mujal nii ühetasaselt õigete ja ülekohtuste peale maha paistwat. Temast ei olnud Jörgenseni majade waheõues naljalt muud märgata, kui enam wõi wähem walwakat kuma, mis alumiste akende ees pealegi ämblikuwõrgu-karwaliseks widewikuks tumenes.
Kui pisikene Jens Nielsen nõndawiisi särgiwäel laua peal kükitas, näoke kriim äratapetud pisaratest, kaelake werine lõhkilitsutud lutikatest, rind täpiline ööseste waenlaste salahammustamisest, siis ei wahtinud ta mitte ainult wälja, waid kuulatas ka üles. Tulewad ju kõik head annid ülewalt, ka Jens Nielseni kohwi tuli sealt. Kohwi ja muu tarwilik abi. Iga kõbin wäljas trepi peal tõstis ta kõrwad kikki. Aga paljugi pettust klobises puu- ja nahkkingade sees wanast nagisewast trepist alla, enne kui Jensi jänesekõrwakesed tõtt kuulsiwad ja ta hingest trööstihoog läbi lõikas: Nüüd! Seda klobinat, mis temale kohwi tõi, polnud terasemal kuulatamisel raske ära tunda, sest kolmeni oskas Jens Nielsen juba waraselt lugeda. Peterseni wanaema astus aga ikka kolm kompsu, kui teised trepist allatulijad kaks astusiwad. Ning kui tal wanaisa kannul oli — ja kunas poleks tal teda kannul olnud! — siis sai kolmest kompsust weel kord kolm. Ikka: komps — komps — komps! ja tagant järgi kah: komps — komps — komps! Kestis muidugi kaunis kaua, enne kui need kahekordsed kolmik-kompsud trepist alla Jensi ukse taha jõudsiwad, sest Peterseni wanade kuuest jalast oliwad ainult kaks tugewad ja wäledad — need, mis puust oliwad. Teist nelja wedasiwad aga nii järel ja trepil tõstsiwad neid astmelt astmele, nagu oleksiwad nad klaasist. Puust jalg, mida kumbki käes hoidis, wahenes teistest muu seas seeläbi, et ta hoopis heledama kompsu tegi: umbes nõnda, nagu wäikesed wasarad suurte seas Olseni sepapajas.
Nüüd wiimaks: müdina waikimine, lõõtsutaw nohin, wõtme kriuks. Jens on laua pealt juba maas, kui uks lahti läheb. Wahel ka mitte — ainult siis, kui ta aknast wälja ei näe ja seepärast weel täies nutuhoos on. Siis peab teda maha tõstetama. Uksest aga wenib Peterseni wanaeit toll tollilt sisse, kahte jalga järel lohistades, kolmat kõpsutades ning Jensi kohwitassi nii wäga läigitades, et sai alustassi äärel ujumisekatseid teeb ja kollane ojake eide kotiriidest põlle mööda alla niriseb.
„Poisu, waene poisu, — kas jälle nutt waraks?“
Suu, mis seda madala, tugewa mehehealega ütleb, lõikab ilmatu pika, kitsa praona näost läbi, mille pind ja karw küpsetatud linnasekoorikut meelde tuletab. Selle pruuni kooriku ülemisest osast wälguwad kaks woldikeste wahele peidetud silma karuse lahkusega lõdisewa „poisu“ peale maha.
Kuna Jens lepitatult weel paar lõpunuuksatust teeb, seab Peterseni wanaema kohwitassi ujuwa saiakesega tooli peale ja ulatab Jensi pükste järele woodi otslaual. Eide käte wahel poeb Jens torukeste sisse, eit lausub ühtelugu: „Soo — sooo — soooo!“ ja paneb nööbid pikalise nosimisega kinni. Õudse tundmusega waatab Jens nüüd järgnewale paratamata hirmusündmusele wastu. Wanaema kastab suure pesukäsna külma wee sisse ja hakkab selle koleda piinariistaga Jensi nägu ja kaela nühkima. Seejuures siunab ta küll wäga õiglaselt lutika-raipeid, kes poisu ihu kublaks hammustanud, aga wõi see Jensi rasket kannatamist, millele ta puristades ja küünistades wastu wõitleb, ära suudab tasuda! Kuid igal hädal on wiimaks lõpp. Kui Jens ka kuue selga ja jalatsed jalga on saanud, wõib ta kohwi kallale asuda, mis waheajal üsna külmaks on läinud. Wanaema aga komberdab lahkeste podisedes uksest wälja. Tänaseks on ta talitus Jensine Nielseni pojakese kallal toimes. Nüüd algab wäikese Jensi iseseiswus. See kestab lõunani, kus ema tuleb, ja siis õhtuni, kus jälle ema tuleb. Kui Peterseni eidekesel just mahti juhtub olema, eks ta siis heida ka wahel silma pisikese hulguse peale; enamaste pole tal aga mahti, sest ennelõuna kulub äri, pärastlõuna jookswa rawitsemise peale ära.
Wanaeide kannul astub, kui tal aega on, wahel ka wanataat hommikuti Jensi juurde sisse. Waest nutjat naerunäol silmitsedes ja tema peakest paitades ajab ta korraga toruks keeratud keele suust wälja ja kukub nagu kägu. Ei ta jäta enne kukkumast, kui Jens talle pisarate tagant korraks wastu naeratab. See lõbus wanamees kannab alati, suwel ja talwel, pikka sinist pluusi, mis kirju on nagu maailma kaart igakarwalistest suurtest ja wäikestest lappidest. Et ta jäme kael liig lühike ja täieste kange on, siis ei pööra ta ilmaski pead üksi, waid kogu kehaga ühes. Habemeta lõua all ripuwad tal kõrwuti kaks pehmet nahalotti nagu kukel, kuid selle wahega, et nad nii punased pole. Tema kepp on jämedam ja okslisem kui eide oma, eide ja taadi kõnnak aga nii ühesugune jalgade järelwedamine, et wäikene Jens haruldast huwitust maitseb, kui ta mõlemaid üksteise taga wõi kõrwal näeb kõndiwat.
Ja seda näeb ta iseäranis huwitawa waatemänguna hommikuti, kui ta nendega pärast kohwijoomist wälja on läinud. Hoowis seisab roheline kaarik, weekindel kast peal. Wanataat haarab käsipuu pihku ja hakkab kaarikut lükkama. Wärawast wälja, uulitsat mööda alla. Pahem käsi lükkab, parem kompsutab keppi. Temale tuleb eideke kepi najal järele. Ja nüüd wõib wäike Jens wahtida, kudas nende rasked, kanged jalad wenides kiwa kaabiwad — liiits — laaats, liiits — laaats! Annab päris oodata enne kui üks jalg teisest mööda jõuab.
Lähemal uulitsanurgal peatawad — keldri ees, mille uksepealset sinine silt walgete kaladega ehib. Keldris talitab nende tütar, lesk emand Neble. Nad hüüawad talle midagi alla ja tema hüüab neile midagi üles, mispeale mõlemad wanad põikuulitsast wälja ja keset suurt uulitsat leapawad, et sinna ootawa wahtimisega kõrwuti seisma jääda.
Petersenide kalakeldri kõrwal, Prins Jörgeni ja Geiffenfeldti uulitsate nurgal, on wäike keldrikõrts. Selle uksele ilmub iga wiie minuti tagant kõhn, lageda lõuaga mees wärsket õhku nilpama — kõrtsmik Henrik Sörensen. Alati tossab tal piibukujulise pitsi sees püstiseisaw sigar suus ja ta käsi klõbistab püksitaskus peenet raha. Wäikest Jensi huwitab herra Sörenseni wahtimisewiis. Herra Sörensen, nokaga laewamehemüts peas, ei wahi iialgi kauemine ühte külge wõi ühe inimese poole, waid ta pisikene, kitsas pea nõtkub wahetpidamata sinna ja tänna, õhkwa nagu iwakesi otsiwal aral linnul. Iga kõbin, iga warjuke uulitsal muudab silmapilguks ta tähelpanemise sihti. Mida ta nii hoolega peaks otsima ja ootama? mõtleb wäike Jens endamisi, ja tal on kahju, kui herra Sörenseni linnupea keldrisse jälle kaob.
Wastas olewal nurgal on herra Folmer Matthiasseni würtskauplus. Ka punase peaga herra Matthiassen armastab oma kõwerate jalgade peal ukse ees seista, kui talle seks wähegi mahti antakse. Seistes hoiab ta oma tedretähelised käed tingimata pika saterkuue saba all, ja Köbenhavni winge tuul wõbistab terawa otsaga punast karwatutti ta lõua otsas. Pilusilmil ja sügawas mõttes waatab noor kaupmees üles taewa poole ja alla maa peale, ning pisike Jens Nielsen mõtleb oma peakeses: „Kudas wõib nii wäikesel kõwerjalgsel herral nii suur pood ja nii pikk kuub olla?“
Mitte kaugel Matthiasseni ärist, wiiliti üle uulitsa, asub proua Johannseni riidekauplus. Seal riputab müüja, pikk, witsjas neiu, naisterahwa jakkisid, pluusisid ja põllesid wälja uste külge. Igakord, kui ta midagi üles on riputanud — ta teeb seda ruttu ja ruttu — wahib ta wilksti herra Folmer Matthiasseni poole, ja Jens Nielseni ajuke sünnitab endale küsimise: „Kui tal Matthiasseni herrale midagi on öelda — miks ta siis ei ütle?“
Aga waheajal on Petersenide oodataw pärale jõudmas. Peterseni taat tõstab näidates keppi, eit teeb seda järele, ja wäike Jens hakkab tulijale oma nõrkade jalgade peal wastu wänderdama. Tulijaid on õiguse pärast kaks — kaks ja weel palju rohkem. Nad pöörawad praegu Nörrebro pealt Griffenfeldti uulitsasse — roheline kastwanker eel, siis Frederik Neble, siis must Nero. Weega täidetud kast aga, see on täis kihisewat elu, mille nähasaamise himu nüüd Jensi meeled wangi wõtab. Ta teretab pikka Frederikki külmasinise, kohmetanud hirwitamisega, sabaliputawat koera mõne silitamisega, ja tipib siis kaariku ratta kõrwal, nina punane, tuldud teed tagasi jooksta. Frederik Neble, Petersenide tütrepoeg, musta werd kuiwetanud poiss, käänab loksuwa wankriga eide ja taadi wahelt läbi ümber Prins Jörgeni uulitsa nurga, kuni ta keldri ees, teise rohelise kaariku kõrwal, peatab ning kübara peast wõtab, et otsaesiselt higi pühkida. Põnewusega ootab Jens, millal ta kasti pealt kaane ära tõstab, ja teisi mudilasi, kes sedasama ootawad, kogub ikka rohkem saladuslise wankrikese ümber. Aga Frederikil on mõlemate wanadega ning emaga keldri uksel tänase püügi ja sisseostu üle weel mõni sõna juttu ajada, enne kui ta ootajate ihkamist täidab. Nüüd wiimaks langeb saladuse kate, ja kõik põnnikesed seisawad kikiwarwul ja ajawad kaelad pikale. Tumehallist weest paistawad ridamisi mustjad, pikergused turjad ja liikuwad lõpused wälja; siit ja sealt musta mulina seest lööb wahel nagu hõbedast wälku. Üks ja teine wäikestest uudishimulistest südandab näpuotsa wette pista, et teda lähemal pilgul kilgates tagasi tõmmata, mispeale ümberringi hele naerulagin lahti puhkeb. Tihe ring kalawankri ümber katkeb alles, kui Frederik wankri all rippuwa plekkämbri kätte kahmab, sest nüüd algab waatemängu huwitawam osa. Frederik tõstab kastist ämbri ämbri järel kalu täis ja walab nad ühes weega teise kalawankrisse, mis tühi on. Kudas nad sabadega üle ämbri ääre salwawad ja tühjemas kastis esiotsa metsikult laksu lööwad, seda kõik on suurepäraline waadata, ja salgakese wadinal ning uih- ja aih-hüüetel pole piiri. Wäikesele Jensile on see weerandtundi terwest ennelõunast kõige lõbusam.
Kui pikk Frederik kalad kolme paika — mõlemasse wankrisse ja keldrianumasse — ära on jaotanud, astuwad wanaema ja wanaisa tegewusesse. Wankrit lükkawad nad waheldamisi, aga wäljahüüdmine on üsna eide asi. Seda mõistab ja jäksab ainult tema. Midagi ei jäänud Jens Nielsenile ta õrnemast lapsepõlwest nii mõnusa kentsakusega meelde, kui Peterseni wanaema igahommikune kalaliturgia. Wankrit tõugates ja jookswawigaseid jalgu järel lohistades liigub mullakarwa eideke tigusammul Griffenfeldti uulitsat mööda alla ja laulab healega, mille tugewus ja kõlawus kõigile Köbenhavni köstritele kadeduse peale wõiks ajada, pika laulu, milles ta terwe kalakaup tõugude headuse ja hinna järele üles on loetud. Laulul on pühalik-wägew kindel wiis, mis wahel ainult ühe wõi teise järgu wõrt lühemaks muutub, kui näituseks angerjas wõi purikas kauba seast juhtub puuduma. Jens Nielsen ei oska enesele seletada, kudas nii wanast, nõrgast, poolkõdunenud kehast heal wõib tulla, mida kõige paksemate müüride taha kuuldakse, nagu ostjate ilmumine kaugetest hoowipealsetest majadest tunnistab. Ja weel millegi üle imestab Jens: kui wanaema kaarikut lükkab, siis näib, nagu ei lükkaks mitte wanaema kaarikut, waid kui tõmbaks kaarik wanaema.
Kõige suurem ime sünnib aga wahel wanaisaga. See wõib teatawal eeltingimisel pisut pead pöörata — pead üksi! See ime sünnib igakord, kui Petersenide müügipiirkonnas keegi teine kalamüüja nähtawale kerkib. Siis hakkawad vanaisa silmad keerlema ja pea paindub iga minuti tagant peaaegu õlani ringi! Ja see ime kestab nii kaua, kui wastane kuhugi nurga taha on kadunud. Sääraseid pahandajaid on Petersenidel harilikult kaks: üks tuleb käsiwankriga Blaagaards Gade, teine suure hobusewankriga Kapellvej poolt, ning wiimane — keegi noorepäraline, tugew mees — on paraku hea karjuja. Hobust suu kõrwalt talutades jalutab ta aeglaselt ühest uulitsasuust sisse, teisest wälja ja laseb oma tenoritoru ürgada. Ta näeb küll, kuda Peterseni isa pea liigub ja kepp teda hurjutades näitab, aga ta patune ei tee sellest wäljagi. Blaagaards Gade wanamehel, sel on ennem häbi. Wõib olla, et ta ka sellepärast warsti nurga taha kaob, et ta wõistluse Peterseni ema wägewa laulu wastu lootuseta leiab olewat. Ehk küll pisikese Jens Nielseni nupukeses Peterseni taadi ärewuse põhjus päris selge ei ole, tunneb ka tema oma põuekeses midagi waenutaolist mõlemate rahurikkujate wastu.
Kui Jens sel tunnil kalakeldri ligikonda jääb, siis teab ta juba ette ära, kudas lugu Frederik Neblega ja tema musta koeraga kujuneb. Niipea kui Frederik oma talitust wankri kallal ja keldris on lõpetamas, nii et ta emal müügiks kõik käepärast on, ilmub nagu maa alt Prins Jörgens Gade ja Griffenfeldti uulitsa nurgale wäiklane, punase ninaga noormees ja jääb sinna oodates seisma. Wäike Nero, kes seni alatasa nagu must wari oma peremehe kontsade taga on liikunud ja keda Jensigi mahe meelitamine ainult silmapilguks truudusemurdmisele suudab ahwatleda, jagab oma südame nüüd kähku kaheks: ta hakkab Frederiki jalust punase ninaga nooremehe jalgu jooksma — ikka edasi ja tagasi — ja lakub wiimasel, kui see teda silitab, käsagi. Sest Nero peremehe sõber on ka Nero sõber. Ja nüüd kordub igal hommikul ikka seesama: Frederik kuiwatab käed jämeda rätiku külge ära, kohendab kuklasse wajunud kübarat, wiskab wildaku pilgu keldriuksest sisse ja on lähemal sekundil nurgalseisjaga ühinenud. Kõik kolm — Nero kordamisi kummagi kannul — laowad warsti ühe kitsa ja kõwera põikuulitsa soppidesse. Pisike Jens murdis küsimuse üle, kuhu nad igal hommikul kolmekesi lähewad, nii kaua pead, kuni ta neile, et selgusele jõuda, kord salaja järele hiilis. Nad kobisiwad Solitüdevej wastas ühest keldritrepist alla, mille kõrwal olewate akende peale pudelid ja wahutawad kannud oliwad maalitud. Nüüd ta teadis, kus nad käisiwad. Mõistatuseks jäi talle ainult, miks nad siia kaugele tuliwad ja mitte Henrik Sürenseni kõrtsi ei läinud, mis ju otse Frederiki ema kalakeldri kõrwal oli. Natuke hiljem juhtus Jens kogemata ka teada saama, kus see imelik mees elas, kelle punane nina igal hommikul Prins Jörgens Gade nurgale sigines: ta nägi teda Kapellvej ääres tillukeses uulitsapoolses kambrikongis, mille aknapealne ja põrand wanu jalatseid ja naharäbalaid täis oli, katkist saabast paikawat, punane nina peaaegu saapa külles kinni. Selle waikse, argliku mehega, keda Jens naljalt kunagi ei näinud juttu ajawat, jäi pikk, tõmmu jumega Frederik wahel kuni hilise ööni kõrtsi, ja kui ta koju tuli, oli ta wahel nii joobnud, et trepi peale magama heitis. Nero aga, tema lahutamata seltsimees, leiti siis tema kõrwal lamamast ja teda walwamast. Seda kuulis Jens naabrinaist emale nii mõnigi kord jutustawat.
Jens Nielseni hommikused nähtused oliwad umbes kella kümneni enam wõi wähem ikka needsamad, mispärast nad talle nagu mälusse joonistatult meelde jäiwad. Siis aga läks ilm ta ümber nii kirjuks, nii sirimiriks, et see juba mõni iseäranis haruldane sündmus pidi olema, mis ta peake selle uduse pöörluse seest ärapildina tallele suutis panna. Nimetatud ajal hakkas ka Nörrebro linnajaos suurlinna elu woogama. Uulitsad muutusiwad laenetawateks ja kohisewateks jõgedeks. Inimesi igal pikkusel ja paksusel, iga karwa hobuseid ja koeri, iga suurusega sõidu- ja weoriistu, iga tõugu kaupa ja kraami paisati kõik kohad nii kubinal täis, et Jens Nielseni usk enda olemise sisse kaduma kippus. Ta sai weel palju pisemaks, kui ta juba muidugi oli, nii putukapisikeseks, et ta kuhugi prao wahele pidi pugema, tahtis ta oma allesolemise kohta teadwusele jääda. Mõnest wärawanurgast wõi ukseläwelt wahtis ta siis pelglikult ja laia imestamisega selle laenetuse sisse; ta otsaesine oli mõttes ja kitsad huulekesed liikusiwad healetut juttu ajades. Jens jagunes nende waiksete, kinniste, pikaliste laste kilda, kelle sisemine iseelu nähtuserikkas ümbruses, paljude mõjundite all, soiku jääb, nagu tupe sisse poeb. Kuna elawad lapsed ta ümber wallatasiwad, oma elu elasiwad silmad kihawa ümbruse wastu ainult pooleldi lahti, konutas Jens oma nurgakeses ja wahtis, wahtis, wahtis! Ainult harwa tegi ta mõne jooksu, mõne ronimise, mõne ühise mängu uulitsal kaasa. Ainult harwa tõi ta oma wähesed mänguasjad suure kihina sisse, kuna ta nendega toas wõi üksikus õues wahel kestwa ja sügawa huwitusega wõis mängida, enamaste üksi wõi mõne loomusesugulasega kahekesi. Muidugi polnud tal sel lool palju sõpru, hoopis wastupidi, ta tagasihoidlus tekitas talle wäikseid wastaseid, kes teda ta tossuse pärast tõukama ja krääpama kippusiwad.
Aga Jensile meeldis uulitsal. Niipalju kui ilm lubas püüdis ka ikka seal olla. Tema elustatud nägu ja sosistaw suu tunnistasiwad, et ta mitte tühjalt ja tuimalt selle podisewa paja sisse ei wahtinud, mis tal igapäew silma ees seisis. Ja wahel laienesiwad ta silmad pärani, palgele ilmus põnewus, suuke unustas liikumise — ta pidi rohkem nägema, kui ta nägi, ta pidi nähtusi jätkama, selle poolest täiendama, mis talle nende külles nägemataks wõi arusaamataks jäi: wäike Jens lisas olewale ilmale oma peakesest arwatawat ilma juurde. See aga ülendas nähtusi lihtsast huwitawusest laia imestawuseni.
Tüdines Jens waiksest paigalolemisest ära, siis hakkas ta luusiwaid käikusid mööda kõnniteesid tegema. Jaamaks oli talle iga äriline waateaken. Esiotsa tõmbasiwad teda kõik niisugused ehitud aknad ligi, siis kinkis ta oma tähelpaneku iseäranis piltidele ja mänguasjadele. Aga mida pikemale aeg wenis, seda magnedilisema mõju saiwad tema kohta kompweki-, koogi- ja saiaaknad. millede juurde lõpuks liha- ja worstiaknad tuliwad. Wesise suu ja sööwate silmadega seisis ta nende ees, kaua, kaua ei raatsinud ta pilku nende küllest lahti kiskuda, ja kui ta ostjaid ruudu taga nägi, kellele kõiki neid taewalikka asju kotti pakiti, ilma et nad kohe sealsamas midagi oleksiwad suhu pistnud, siis käis säherdune wastuseismisejõud tema mõistusest üle — ta wahtis säherdusi isikuid nagu imeelukaid. Ja imeks pani ta ka müüjaid, kes kõige selle külla sees talitasiwad ja keda ta siiski ilmaski ei näinud midagi suhu pistwat. Kudas wõisiwad nad seda ometi wälja kannatada?
Wäikese Jens Nielseni kõht oli nimelt alati tühi. Tal näris ja näkitses rinnakile all ikka see mõistatuslik tige loom, teda ta ei näinud, aga seda enam tundis. Jens polnud ju mitte söömata, ta leidis, kui ta koju wiitsis jooksta, kapist leiba, millele wahel margarinigi peale oli määritud, ja hommikul oli ta kohwi saiaga saanud. Aga kõik see ei löönud ette. Kilealune waenlane hammustas walusamine ja ikka walusamine, Jensi suuke jooksis wett, ta silmad sõiead terwed aknapealsed toitudest puhtaks. Wõitlus selle täitmata ja rahuandmata sisemise waenlase wastu, kellele leiwast küllalt ei saanud, kes räpakalt ka liha, suhkrut, wõid ja piima nõudis, wiitis tal kõik selle aja ära, mis tal ta „waimliste“ huwide täitmisest järele jäi. Ta kartis muidu wäga ühte toidupoekaupmeest Slots Gade nurgal, sest et selle walge, räpane kuub eest alati werine oli, kuna tal pikk haljas nuga nagu mõrtsukal käes wälkus. Aga kui wägiwaldne elanik kõhus märatsema hakkas, siis kaotas Jens werise mehe eest iga kartuse ja neelas tema waateaknalt silmadega kõik seakintsud ja wasikapraed niisama südilt ära, nagu ta muidki aknaid rüüstas.
Räägitaw waenlane tõi talwel weel teise kaasa. See oli külm. Mida tühjemaks Jensi kõht lõuna wõi õhtu eel läks, seda enam hakkas külm teda raputama. Sel oli kerge tema külge teed leida. Kingade taldadest tungis ta aukude kaudu porise märjana wäikese mehe jalgade, läbi katkiste pükste ja õhukeste kuubede tema kõhna, werewaese ihu kallale. Ka selle waenlase wastu ei leidnud ta toast tarwilikku abi, sest üksnes lõuna ajal söögitegemiseks pisut köetud raudne pliitahjuke seisis waewalt tunni aega soe; muidu oli hingeauru toas peaaegu niisama näha, nagu wäljas. Et wäike Jens sel lool sagedaste köha ja nohuga wõitles, oli niisama wähe ime, kui et ta kõik muud külmetamisest, toidu- ja hoolepuudusest tekkiwad kergemad ja raskemad lapsehaigused järgemööda läbi põdes.
Nende haiguste wastu polnud Jensil midagi. Ei — oli tundisid, kus ta waimunatukesest salasoow läbi lõikas: Peaksin ma jälle haigeks jääma! Sest siis oli tal kõik, mis tal nüüd puudus. Tal oli ema, tal oli süüa ja juua. Ema oli siis terwe päewa tema juures kodus, ja mis ta haigele hammustada wõi rüübata andis, oli haruldane ja maitsew. Mida Jens muidu paksu klaasi tagant kaupmehe waateaknal kui kättesaamata kallist wara ihaldusepiinas wesise suuga wahtinud, sellest sai talle nüüd üks wõi teine asi tõeste osaks. Seepärast oli üsna loomulik, kui Jens kord pärast terwekssaamist emale ütles: „Ema, Jens tahaks jälle haigeks jääda!“ — „Miks?“ — „Siis on Jensil jõulud. —“ Kuid wist mõtles Jensine Nielsen pühade üle, milledeks Jens oma haiguseaega pidas, teisiti, sest poja üteluse üle naeratades wajutas ta käeseljaga kaks hõbedast haawlitera põse peal laiaks.
Kui Jens Nielsen oma ennelõunastel luusimisetundidel kaupluste aknaid imestas, hakkas ta sel määral, kudas läbikäimise kihin uulitsatel kaswas, ikka terasemalt kõrwu kikkis hoidma. Ta kuulatas, kas mitte wabrikute torud juba hüüdma ei hakka: üks õige jämeda kõriga kahehealeline eel, teised ühehealelised ja heledamalt uilgawad tagajärel. Sest siis tuli ema! Niipea kui jämeda toru nagu raske wajutuse alt lahtipeasew ürg wäikese ootaja kõrwu puutus, pani tugew elektriwool mehikese siputama, ning lähemal pilgul pistis Jens Nielsen surnuaia poole jooksu.
Ema tuli nimelt Nörrebro platsi poolt kõnniteed mööda, mille äärt Assistentsi surnuaia müür piirab, wahel ka laia paplipuiesteed mööda, mis surnuaialt pikiti läbi käib. Surnuaia wärawa ees sai ta siis pojakesega harilikult kokku. Mõlemad tõttasiwad lennul üksteisele wastu, käsi asus käekese pihku, ja lennul tõtati koju, sest Jensine Nielsenil oli üksainus tunnike lõunaaega. Selle tunnikesega pidi söök tehtud, söödud ja tee edasi-tagasi käidud olema. Ei wudistanud Jensi wäsitatud jalad küllalt wäledaste käia, siis kahmas ema ta käewarrele, ja — edasi!
Kodus läks nüüd küll kõik kirinal-kärinal. Söed ja süütepilpad oliwad ahju ees kastis juba walmis, puhas pann wõi kastrull pliidikese tuleaugu peal ootel, ja keedu- wõi küpsetuseaine tõi ema tulles kaasa. Muidugi pidi see ruttu söögikstehtaw olema — tükike sealiha wõi mõned munad, wõi piim, millest mannaga kerge supp sai. Wahel ei jätkunud aga aeg sellekski, ja siis söödi poest ostetud külma toitu ning joodi keetmata piima peale. Lihaleem ja kõik muud toekamad toidud jäiwad pühapäevasteks maiusteks, sest õhtud kulusiwad emal palju hädalisemate koduste talituste peale ära, kui söögitegemine oli. Jensine Nielsen ei liialdanud, kui ta wahel kurtis, talle ei jääwat lõunaajast ja enamaste ka argipäewaõhtust niigi palju järele, et pojakest korraks sülle wõtta ja waadata, kas tal kõik luud-liikmed weel alles on. Enamaste pani ta lõunalt minema, enesel puru weel suus ja teine käewars jakikäisest wäljas. Pidi ta ju wabrikuwärawa suus olema, kui toru jälle hüüdis — hiljaksjäämine tõi trahwi.
Seega algas Jens Nielseni pärastlõunane ulaelu. Jälle oli uulits wäikese hulguse maailm. Mida see meeldiwat ja wastikut, lõbustawat ja kohutawat nähtawale tõi, seda hingas poisike silmadega sisse. Muist jäi hingesse pildikestena rippuma, muist kustus warem wõi hiljem nagu krihwlikiri tahwli pealt niiske käsna all.
Jens jooksis puujalaga leierkastimehele, kelle wäntpilli peal wäike ahw istus, hoowist hoowi järele, ja kui keegi aknast paberi sisse mässitud raha alla wiskas, wõttis ta selle üles ja wiis wanamehele kätte, mis aga mitte ilma wõistluseta ei sündinud, sest et teised lapsed ahwimehe wastu niisama tänulikud püüdsiwad olla. Ahw tegi Jensile palju nalja, aga miks ta ahela otsas kinni oli? Ahel oli wangi kaela ümbert kõik karwad juba maha nühkinud ja poos teda igakord, kui ta natuke kaugemale tahtis keksida. Niisugune wali mees! Aga kui Jens nägi. kui upakile see wali mees wajus, kui ta leierkasti selga wõttis, siis andis ta temale andeks. Ja weel enam: Jensi meelest oli, kui peaks wanamees igakord walusaste aietama, kui ta oma puujala, mille peale ta „haige“ põlweots oli seotud, kiwist maad wastu tõukas, ja et wanamees ei aietanud, siis aietas Jens tasakeste ise.
Ahwile järgnesiwad apelsinid ja bananid. Neid müütas punase peaga, tigeda näoga mehenäss kaariku pealt, millele helesiniseks wärwitud kõrge wõllas peale oli ehitatud. Selle wõlla külles kõlkusiwad bananikaunade suured kollased kobarad, kuna apelsinide punawad kuldkerad wankri keret täitsiwad. Kuis nad naeratasiwad ja kutsusiwad! Müüja kiitlewat hõiskamist poleks wajagi olnud. Ja üks laps ja teine laps tuleb ja ostab. Neil on imelikul wiisil raha, aga Jensil ei ole. Jens seisab juba weerand tundi ammuli suuga nõiduslise waatepildi ees — bananid on weel uudis põhjamaa linnale. Seal sünnib kord midagi, mis talle kestwalt meelde jääb. Tigeda näoga kaupmees, räpases linases kuues, kes oma jämedate, töntside kätega ühtelugu kauba sees siblib, pistab korraga Jensile pika kollase kauna pihku. Ise ei waata Jensi pealegi — siblib aga ja möirgab edasi. Jens punastab kõrwuni ära, pistab jooksu ja mõtleb: „Mis sellel tigedal mehel ometi meelde tuli!“
Kuna ta Henrik Sörenseni trahteri ees bananikauna seest magusat, armsaste lõhnawat wõid nosib süüa, tuigub keldriuksest mees wälja, kes nii joobnud on, et ta Jensi ette uulitsarenni langeb ja enesest kõik wälja heidab, mis ta Henrik Sörenseni käest raha eest on ostnud. Linnawaht tuleb ja tassib ta ära — lapsed nagu kajakad ümber. Ja teine kord läheb Kristenseni kõrtsis, natuke maad eemal, purjus meremeeste wahel kakelus lahti, mis uulitsatäie suuri ja wäikseid inimesi akende taha ahwatleb. Kõrtsis lendawad pudelid ja toolid. Aknaruut kliriseb kildudeks. Uksest prahwatab mütsita madrus wälja, kelle näo üle weri woolab. Ja kolmas kord, kui Jens Aa bulwaril ümber luusib, tekkib äkitselt inimeste kokkujooks. Sortedami järwekese poolt, keerlewa rahwakobara seest, sigineb põgeneja wälja, kes hirmsa hiiliga bulwari mööda üles jookseb, Jensile otsekohe wastu. Üheainsa pilgu saab Jens tema peale heita, siis on mees temast möödas. Põgenejale järele punuwad kaks linnawahti — lõõtsutades, näod punased — ja nendele järele, wäikest Jensi peaaegu jalge alla tallates, kari inimesi, kelle seast „waras, waras!“ karjutakse. Kui Jens tüki teed kaasa on jooksnud, näeb ta, kudas keegi kolmas linnawaht kitsas uulitsasuus põgeneja eest tee kinni paneb ja ta wangi wõtab. Tema käed seotakse selja taha ja rahwahulga saatel wiiwad mõegamehed ta ära.
Seesugused ja teised sarnased sündmused kopsasiwad pisikesele Jens Nielsenile nagu nuiaga hinge pihta. Oksendawat meest, keda ta haigeks pidas, uulitsarennis nähes tõmbas ta näoke nutule ja ta pani laial silmal imeks, miks inimesed õnnetule appi ei läinud. Werise peaga madrust nähes lõi ta mõlemad käed hirmunult pea ümber, nagu jookseks tal enesel weri juukste seest. Ja tagaaaetud inimesest, keda nad wargaks nimetasiwad, jäi Jensile kohutawalt meelde, kudas selle inimese silmad nagu keerlewad luumunad pea seest wälja tikkusiwad ja kudas ta näost halliks läks, kui politseinik ta kinni püüdis. Jens nägi neid järgmistel öödel unes; kord oli tal „haige mehega“, kord silmipööritawa „wargaga“ wõi weriseks peksetud madrusega sedawõrt tegemist, et ta karjatades, külm higi otsaesisel, magamast üles ärkas. Kahwatasiwad need mõjundid ta mälus ära, siis tuliwad teised. Kes uulitsal elab, elab silmadega küllas. Järgnes pagaripoiss, kes saiakorwiga hoburaudtee alla jäi, järgnesiwad müürisepad, kes murduwa telingiga kõrgelt maja küllest maha sadasiwad, järgnes tulekahju, mil põlewast majast ärasüsinenud laps wälja kanti.
Ja ihulised hädaohud ei jätnud ka Jensikest ennast uulitsaelu murdlaenetuses tabamata. Õhtutel, kui gaasituled laternates ja kaupluste akendel särama hakkasiwad, armastas ta laial, liikumisest uhawal Nörrebro Gadel wahtida, kudas läikiwad tõllad ehitud herrastega mööda weeresiwad. Üle uulitsa jookstes sattus ta kord niisuguse tõlla alla ja kanti murtud jalaluuga terwisejaama, kust ema ta alles teisel päewal koju wiis. Ja mõni aeg hiljem ajas talle sealsamas Nörrebro Gadel üks rattasõitja selga, nii et ta peaga kõnnitee serwa wastu põrkas ja kõrwa äärde niisamasuguse werd woolawa haawa sai, nagu peksetud meremees. Ema tuli parajaste töölt ja leidis kokkuwalgunud inimeste kobarast oma pojakese. Wõis weel õnne tänada, et teise seegi kord jälle wõerasema uulitsa käest enam-wähem elusalt tagasi sai. —
Ema õhtul! See oli Jensi päewa pidulik lõpp. Siis oli tuba täis sooja sõprust, täis paitawat pehmust, ja igast nurgast näis naerataw nägu wälja wahtiwat. Ema tõi enesega midagi magusat kaasa, ühes tubakalõhnaga, mis ta riiete seest, käte küllest, isegi juukstest salaja wälja imbus ja millega Jens harjunud oli — harjunud imemiseajast saadik, kus ta seda lõhna ema rinna küllest sisse oli hinganud.
See magus soojus, mis ema kaasa tõi, sulatas Jensi muidu nii kinnise suukese lahti; see hakkas woolama nagu ojake kewadesel päikesepaistel. Jensil oli palju jutustada ja weel enam pärida. Mis päew talle wähegi iseäralikku toonud — kõik sai kõneks ja küsimiseks: puujalaga leierkastimees ja ahelas ahw, „haige mees“ ja haawatud madrus, tagakihutatud silmapööritaja ja telingitelt kukkunud müürisepad, tulde jäänud lapsuke ja rataste alla sattunud pagaripoiss, kuhu juurde siis weel kõik need koerad, hobused, soldatid, linnawahid ja muud awalikud tegelased tuliwad, kes ühel wõi teisel wiisil Jensi tähelpanekut äratanud. Kensakal kombel selgus ema wastustest, et tema kõike seda imelikku sugugi nii imelikuks ei pidanud. Ta rääkis peaaegu, nagu peaks see nõnda olemagi, nagu oleks kõik üsna igapäewases korras. Ahwil oli ahel kaelas, sest et ta muidu ära jookseks, ja leierkastimehel puust jalg, sest et ta õige jalg sõjas puruks oli lastud; haige mees oli wiinajoomisest haige ja haawatud madrus peksasaamisest haawatud; waras wõeti kinni, sest ta oli kurja teinud, ja müürisepad kukkusiwad alla, sest nad oliwad liig nõrga telingi peale läinud; ärapõlenud lapse aga oli Jumal oma juurde kutsunud, ja pagaripoisi — see poleks hoburaudtee alla jäänud, kui ta ettewaatlikum oleks olnud, nagu ka Jens ise tõlla ja jalgratta alla poleks jäänud, kui ta ema sõna oleks kuulanud ja ilusaste toas wõi hoowis mänginud. Need wastused täitsiwad Jensi imestusega. Mis temale uus, suur, mõistatusline ja ärarääkimata tähtjas oli, kuiwas selle suure inimese silmas halliks tolmuks kokku, sai millekski, mis nagu teisiti ei wõinud ollagi, kui ta oli. Jens jäi mõttesse ja üsna norgu. Wahel päris ta aga edasi, ja siis läksiwad ta küsimised nii kaugele ja laiali, et ema tarkus otsa lõppes. Hakkas aga ema „ma ei tea“ wastama, siis tüdines Jensi suu wiimaks kinni.
Nad sõiwad, ja pärast sööki kasis ja koristas ema mõlemad kambrikesed ära, mis terwe päewa lohakil seisnud. Siis tõi nurgast wana roostekärnase õmblusmasina laua peale ja hakkas Jensi ja iseenese riidehilpude kallal õmblema ja paikama. Seega oli aeg kätte jõudnud, kus Jens oma paar mänguasjakest sängi wõi kummuti alt wälja konkis, et nendega ema jalge ees waiksel mängul oma waimurattakesi käitada. Kõik ta meeled ja mõtted oliwad nüüd maja wõi torni sisse koondatud, mida ta ettemaalitud plaani järele wärwilistest pulgatestest ja pakukestest põrandale ehitas. Ainult pikemate wahede järele waatas ta ema poole üles, aga emast ei olnud tal praegu seltsi. Selle silmad wahtisiwad teadmata kohtadesse ja tundmata kaugustesse. Jens nägi ema naeratawat — ei tea mille üle; ta kuulis teda ohkawat — ei tea, mille pärast; ta märkas, et ema liikuwad huuled sõnu tegiwad — ei tea, missuguseid. Ta näitas emale oma walmis torni, ja ema kiitis ja imestas seda, aga Jensi meelest oli, kui näeks ema tema torni asemel kaugelt eemalt midagi muud.
Enamaste roomas päewane wäsimus Jensile mängu juures kallale, nii et ta oma pakkude ja pulkade wahele magama uinus — kord külleli, kord selili wõi kummuli.