Lunastus/2

← 1

Lunastus Eduard Vilde

3→

EPUB

Teine peatükk.

Wäikese Jens Nielseni öö.

Esimesest magusast uinakust ärkas Jens harilikult mõne tunni pärast üles. Tuba oli siis pime, ja Jens hüüdis, niipea kui ta märkama hakkas, ema. Ema wastas oma sängist, mille jalgots Jensi woodikese wastu ulatas, suud matsutades unise healega. Seepeale ronis Jens üle otslaua ema sängi, puges ema kaissu, puges ema kurguauku, ja jäi sinna uueste magama. Hommikul leidis enese aga jälle oma wõrega woodikesest. Millal tööleläinud ema ta sinna oli pannud, seda ta ei teadnud.

Aga mille igakord ei saanud Jens ema woodist wastust. Tuntud matsutaw ja ümisew jaatamine jäi wahel tulemata. Jens ajas siis käe üle otslaua, et ema jalgu otsida. Neid ei olnud. Ta teadis nüüd, et ka ema ennast ei olnud, aga ebausklik ja trotslik lootus enda eksimise peale ajas ta ema sängi ronima, et seda põhjalikumalt läbi otsida. Säng oli tühi ja külm. Lõdisedes puges ta oma sooja pesasse tagasi ja hakkas aru pidama, mis nüüd teha: kas nutta wõi mitte; kas lisa tõsta wõi wait olla. Kord tegi ta ühte, kord teist — nõnda kudas ta meeleolu wäliste mõjundite wõi sisemiste tunnete tõttu oli. Walitses waibunud waikus ümberringi, sügaw, lõdew, puhkaw, nii ei muud kuulda ei olnud, kui tasawoogawat wihinat kõrwades ja wana seinakella tõttawat rühkimist, ning sigines sel puhul mõni lahke, rahuline mälupilt Jensi mõttewalda, siis ta ei nutnud ega kisendanud. Harinenult teades, et ema tuleb, ükskord tuleb, kõbistas ja nabistas ta wagusalt oma ette, mõtles ja ootas. Tuli tal aga midagi ülbet, wastikut, waenulikku meelde, wõi nuttis winge tuul korstnatorus, hulgus igawlew koer hoowis, karjusiwad tiirased kassid peldikukatusel, siis walis Jens nutu ja kriiskas ema järele. Ta sattus sel puhul sagedaste metsikute ettekujutuste, omaloodud kohutawate wiirastuste meelewalla alla. Pilkane pimedus tema ümber sai elawaks, sai perekaks. Põranda alt, seinte seest, laest tuli ilgeid nägusid nähtawale — nägusid, kogusid, kujusid, paisteid, wärwiribasid, helikatkeid. Ta nägi tuld ja werd, hambaid ja küüsi, sarwi ja sabasid; ta kuulis kiljatamist ja karjatamist, röökimist ja möirgamist. Nad tuliwad ja läksiwad, lähenesiwad ja kaugenesiwad, tsuskasiwad üles ja wajusiwad alla — kõik need tuttawad kuuldused ja nähtused. Ta märkas tuttawaid nägusid, inimese wõi looma omasid, wõeraste kehade otsas, ja tuttawaid kehasid, inimese wõi looma omasid, wõeraste liikmete külles. Ta märkas liikmeid ilma kehadeta ja kehasid ilma liikmeteta. Ja tontlik walgus, mille paistel ta seda märkas, see tule- ja werekarwa silmapilkne walgus, mis wõbisewa pimeduse lõhki käristas nagu wälk pilwe, koondus enne kustumist ise uueks õudseks hirmunäoks — kord hirwitawaks, kord õelustawaks, awatud lõugadega, lõgisewate hammastega. Wäike Jens Nielsen tõmbas waiba üle pea, pigistas silmad kinni, siputas ja hulgus waljuste. Aga nad pugesiwad talle waiba alla järele, ja waibaalune sai nii suureks, et nad kõik sinna ära mahtusiwad, kõik!

Jens wärises, külm higi kattis ta keha. Ta karjus ja nuuksus nii hinge põhjast, et ta wahel otse wäsimuse pärast wait jäi. Roidunult, rusuks peksetult. Ja siis tuli ema.

Kui ema üksi tuli, siis wõttis ta waese pojukese sülle, surus teda rinna wastu, suudles teda ja andis talle mahti ennast nüüd rõemuliigutusel põhjani wälja nutta. Jens hoidis ema kaelast kinni, wajutas oma külma ninakese tema kaela wastu ja laskis kõik oma kannatamise sooja soolase weena ema kaela mööda alla weereda — rahulikult, aeglaselt, magusa wäsimusega. Ja ta kaebas nuuksudes ja luksudes emale kõrwa sisse, kui suurt hirmu ta pimedas tundnud ja missugused kollid talle kallale kippunud, ja miks ema ta pimedasse jätnud — nii kauaks, nii hirmus kauaks!…

Aga tihti ei tulnud ema mitte üksi. Temaga ühes tuli wõeras meesterahwas. Ikka meesterahwas ja ikka wõeras. Niipea kui wõti luku sees ringi käis ja uks lahti läks, kuulatas Jens, nuttu peatades, kikikõrwul, kas tulijaid üks wõi kaks on. Ja kui ta kahte kuulis, kui talle meesterahwa heal kõrwa puutus, siis tõukas ta kokkupitsitatud hammaste wahelt pika, wihase nutuhuilge wälja, teades, et tal seks ööks ema ei olnud.

„Teil on laps?“ kuulis ta wõerast meest igakord küsiwat, mispeale ema tasase healega igakord „ja“ kostis. Ja kui ta eestoas tule põlema pannud, tuli ta tahatuppa last waigistama.

Aga ta ei wõtnud Jensikest sülle, waid kumardas ainult tema peale maha, silitas ta pead ja sosistas suuga, millest wastik lõhn Jensile ninasse lehkas: „Wait, Jensike! Jensike ei tohi nutta — külaline ei salli nuttu! Kui Jensike pai on ja kohe jälle magama jääb, siis mamma annab midagi!“

Ja andiski — õuna, sokoladi, kompwekki.

Wahel laskis Jens ennast pista ja waikis, wahel ka mitte. Siis nuttis wõi wirises ta, lühikesi wahesid pidades, edasi, nii et ema teda kaks, kolm korda manitsemas ja meelitamas pidi käima. Ta wirises jonni, tigeda, sapise jonni pärast, ja see jonn kees kadedusest üles, mis tema wäikeses südames wõera mehe wastu kääris. Sest ema, wäikese Jensi magus ema oli nüüd selle mehe päralt. — Jens teadis seda, ta oli seda mälestamata kordasid enne näinud.

Ta teadis, et nad esiotsa natuke aega pisukeses eeskambris sohwa peal istuwad — naerawad, lobisewad, musutawad; et wõeras mees ema pigistab, kõdistab, mudib; et ta ema rindasid ja põlwesid paljastab ja et ema ikka naerab — kudrutades naerab, naerab, nagu tuwid räästa all naerawad. Jens teadis seda, sest ta oli neid wahel ukse wahelt waadanud. Ja siis tulewad nad tahatuppa — ema lambiga eel, rinnaesine lahti, juuksed ära sasitud; wõeras mees tema järel, kiirgawate silmadega, weider naeratamine punetawal näol. Ja nad wõtawad riided seljast ja heidawad ema sängi.

Kui Jens seda märkawas eas esimesi kordasid nägi, ajas ta silmad pärani ja oli kohmetu. Nähtus oli talle wõeras, kopsatas talle wastu pead. Muid tundmusi tal ei olnud. Kartus ei saanud üles tärgata, sest ema olek ei andnud seks põhjust; ema olek ilmutas, et talle wõera mehe poolt midagi paha ei ähwardanud. Jens wahtis ainult — wahtis oma woodikese wõrepulkade wahelt laia lapseliku uudishimuga, päriwa imestusega, pilguga, mis näis küsiwat: Mis nüüd? Mis see tähendab? Miks nad nõnda teewad? Sest isa-mõiste oli tal isiklikult tundmata, emal polnud ta kunagi meest näinud olewat — ühte ja sedasama meest, kes alati nende juures oleks elanud, nagu teised „isad“, teiste emade „mehed“. Ja need „mitmesugusedki“ mehed — nad ei olnud ju mitte igal öösel nende juures, nad tuliwad kord, ja palju kordasid ei tulnud nad mitte, nii et pisuke Jens wiimase korra juba ära oli unustanud, kui uus kord kätte jõudis. Jens oli wahtides wait ja uinus wagusaste magamagi, kui lamp ära kustutati ja suigutaw pimedus talle laugude peale heitis. Uinus magama selle wõera nähtuse kallal endamisi nokitsedes, millest talle tulekustumise pärast ainult weel lahtuw wari pähe jäi.

Kadedus tuli natuke hiljem — siis, kui Jensile ema ajutine kaotamine, ema jagamine wõera inimesega pikema kordumise läbi wäljakujunenud asjaks, kindlaks mõisteks oli saanud, mille juures enam midagi uudist, midagi imestatawat ja wõerastawat ei olnud. Jens seisis nüüd palja, labase tõe ees: sinu ema on praegu teise oma — selle wõera inimese oma, kes tema juures sängis on! See teadwus nõrgus kadedusest, kuumast, mürgisest armukadedusest, mis wäikese Jensi huluma, siputama, jalgu peksma, padjasse hammustama pani. Tal näis ettekawatsetud nõu olewat wõerast inimest, oma waenlast, karjumisega minema peletada. Ta ei lasknud ennast maiuste ega meelitustega ära osta, ei ema löökide läbi ära hirmutada. Üks kui teine kaswatas ainult ta wiha, löögid pikendasiwad ainult ta wastupidawust, ta wihahoo kestwust.

Aga mida ei tasanda ja ühtlusta harjumine! Nähtus, et ta wihatud sissetungijatest nutukisaga ometi lahti ei saanud, et nad tuliwad ja ikka jälle tuliwad, ja et see kisa ka ema kohta, kes nendega ühes nõus oli, täieste mõjuta jäi — see nähtus nüris Jensi wastupaneku aegamööda ära. Kadedusekuumus jahenes, wihakirglus lõdwenes, järele jäi winduw tigedus, tujukas-trotslik, pool-salalik jonn. Sel hingeolul pani ta wahel wastu, wahel heitis alla, — laskis enese kord ära petta, teine kord aga mitte, ja sagedaste sündis, et ta ise petjaks sai: ta wõttis maiused ja wingus siiski. Korruptsion oli oma kohust täitnud. See tige jonn jäi temale aga seda kestwamalt hingesse pesitama, et karistus, mis ta emalt selle eest sai, madu toita aitas. Kõige walusam löök emalt mõne muu asja pärast ei olnud talle nii walus, nii wihatud, kui kõige kergem plaks nende inimeste pärast, kelle wastu ta oma wägistatud õiguste pärast wõitles.

Ja siis sündis kord midagi, mis wisahingelise madu suremataks tegi, mis nagu paranemata haaw Jensi wäikesesse südamesse õhetama jäi: ka üks tema waenlastest lõi teda! Kui ta ühel ööl wirisemist ja tihkumist ei jätnud ja ühtelugu jonnakalt ema järele hüüdis, tõusis ema kõrwalt sängist wihane mees üles ja karistas Jensi. See tuli nii ootamatult, nii jahmatawa mõjuga, et Jens hoobid waikides wastu wõttis ja alles tüki aja pärast suu lahti tegi — mitte nutmiseks, mitte kisendamiseks, waid lämbunud ägamiseks, kugistawaks läkastamiseks, nagu püüaks tal seest kurgu kaudu midagi suurt ja jälki wälja tikkuda. Ta jäi tõe poolest waiki; teda kuuldi wiimaks ainult lõdisewat ja tasakeste nooskuwat, ja lööja urises emale: „Kas näed, kudas aitas!“ Kas see kartus wõera karistaja eest oli? Jensile jäi midagi muud meelde. Ema oli sündida lasknud, et see wõeras mees Jensi lõi. Ema oli wait olnud. See sulus Jensi suu kinni, see halwas teda hingest ja ihust. Ja kui ta hommikul nägi, et ema lööjat suudles — siis, kui see talle ära mitmes raha andis, — siis oli Jensi meelest, kui wiiks see õel mees neilt midagi ära, ms teised wiimata jätnud. Jens waatas murtud, äratallatud wõimetuses temale waiba ääre alt järele.

Ema ööseste külaliste seas nägi wäikene Jens Nielsen mitmesuguseid isikuid: ühed läksiwad ja ununesiwad, teistest jäi temale enam wõi wähem selge ärakuju tallele. Nende seas oli habemeta noori ning halli habemega ja lageda pealaega wanu. Nende seas oli isandaid walge krae ja peene kuuega ja töömehi pesemata näo ja määrdunud pluusiga. Ühed kõnelesiwad keelt, millest Jens aru sai, teised rääkisiwad nõnda, et emagi neist aru ei saanud. Enamaste kõik tuliwad aga joobnult wõi pooljoobnult, ja emal oli tegemist, et neid käratsewa ülespidamise poolest talitseda. Mõned naersiwad, mõned jutustasiwad palju; mõned wehklesiwad kätega wõi tuikusiwad seinast seina. Jens nägi nägusid, mis talle hirmu, ja nägusid, mis talle naeru peale ajasiwad; ta nägi aga ka nägusid, mis talle meeldisiwad, milledega ta oleks wõinud sõbruneda. Mõnede suust täis sagedaste nii kange hais, et see ema woodist Jensi woodisse ulatas ning Jensi tigedust külalise wastu kaswatas. Ja mõnedel oli wiinapudel kaasas, mida ema pidi aitama tühjendada; nad istusiwad siis — ema külalise süles — sohwa peal, suitsetasiwad mõlemad, lobisesiwad, naersiwad ja jõiwad. Mitte sagedaste, aga mõnikord ometi nägi wäike Jens ka ema sellel olekul, mida ta joobnuks oli kuulnud hüütawat. Esimesest niisugusest korrast jäi talle kustumata mälestus järele.

Ta oli paar päewa waremalt wiinastanud wanamoori uulitsal näinud, kes käsa lahutades ja waljuste siunates kõnniteelt sõiduteele ja sõiduteelt kõnniteele taarus, päratu kari kisawaid ja naerwaid lapsi kannul. Ka Jens oli purjus eidekest naernud ja teistega ühes temale järele keksinud, sest nähtus oli lastele niisama weider kui uus. Ja lasteparw oli hurraa hõisanud, kui linnawaht tuli ja käratsewa emakese kättpidi kõrwale talutas.

Seda joobnud naisterahwast oli Jens Nielsen wõinud naerda. Aga kui tema ema lähemal laupäewaöösel ühe külalisega koju tuli — näos see pentsik loom, mis inimese naeretawaks teeb, siis hakkas Jens südame põhjast nutma. Ta nägi ema nõtkuwat sammu, tema wõeraid liigutusi, ta tühja nägu ja õõnest pilku, seda wedelat, wänget naeratust ta niiske suu ümber; ta kuulis ema huultelt tundmata healt tulewat, lohakat, limast, lehkawat healt, mis talle nagu märg kalts wastu pead lõi. Seda nähes ja kuuldes asus wäike Jens mõlema käega oma peakese ümbert kinni ja tõusis woodis istukile. Tema päraniaetud silmadest kõneles esiotsa ainult õudne ehmatus. Südamewalu käes nutma hakkas ta alles, kui ema, temale läheneda tahtes, waaruwa jala pealt wastu kappi põrkas; ja see nutt muutus kramplikuks, kui ema kuumad, higised käed ja märg suu tema ihu külge puutusiwad. Mis aga Jensile sellest ööst purewa tundmusena kõige elawamalt põue jäi, oli esiteks nähtus, kudas ema, kui ta weepudeli laua peal tühja leidis olewat, pesuwaagnast seebist wett jõi, ja teiseks lugu, et wõeras mees ema riidest lahti pidi wõtma. Ema naeris ainult. Wõeras mees tõmbas tal ka särgi seljast, nii et ema ihualasti keset tuba seisis, ja ema naeris ikka weel. Kui Jens Nielsen mitu aastat hiljem ennast piinata tahtis, siis kutsus ta enesele alasti ema naermise sellest ööst kõrwu tagasi.

Nagu ema külaliste hulgas häid ja halbu, naljakaid ja kohutawaid isikuid oli, nii tuli nendega ka iga laadi juhtumisi ette. Mõni wõttis nutwa Jensikese põlwe peale ratsutama ja pistis talle lepituseks kümme ööri pihku. Teine püüdis teda naljasõnadega nutmast naerma ajada. Kolmas laskis teda oma pudelist rüübata, sest siis pidi Jens ruttu suureks kaswama. Keegi lahke näoga habemik mees jutustas Jensile naerwate silmadega, et temal kodus, kaugel mere taga, just niisamasugune wäikene poeg olewat kui Jens; sellele tahtnud ta Köbenhavnist ilusa taskukellakese kingituseks wiia, aga Jens wõiwat selle omale saada, kui ta sedamaid magama lubab jääda ja ema rahule jätab. Ja tõe poolest — ta wõttis taskust karbikese ja selle seest hiilgawa uuri kuldse keega ning andis Jensile. Jens tegi kohe, kui oleks ta magama jäänud, aga waiba all õpetas ta süda kaua weel tummale kellale tiksumist, kuna ta kõrw ema ja kinkija kaelustamisi kuulis. — Jälle keegi oskas loomade heali järele teha. Sügas ema teda kurgu alt, siis röhkis see naljakas mees nagu siga; näpistas ema teda, siis kiunus ta nagu põrsas wõi näugus nagu kass, ja kui Jens talle naerdes käe wastu pistis, siis urises ja haukus ta tema peale koera kombel. Kõige kenam oli aga, kui ta „kukeleegu!“ laulis — kord nõnda kui noored, kord nõnda kui wanad kuked. — Ja weel ühte lõbusat külalist mäletas Jens. Selle käed, käewarred, terwe rind ja isegi selg oliwad kõiksugu siniseid kujusid üleni täis — laewaankruid, lillesid, lindusid, madusid, kalu ja kirjatähti. Kui ta särgi maha tõmbas, et seda näidata, paistis tal sinisekirju kamsik seljas olewat. See mees käis korda kolm neil wõersil, ja igakord näitas ta Jensile oma maalitud ihu. — Midagi huwitawat näidata oli ka ühel suurel mustal mehel, kes emaga käte abil juttu ajas, sest et ta arusaamata keelt kõneles. Selle inimese terwe nägu oli musta habet täis kaswanud, nii et üksnes silmade ümber natuke walget ihu jäi. Habe ei olnud aga mitte pikk. Korraga kahmab wõeras habemest kinni — rebib, rebib, ja kurguaugust woolab habe nähtavale, mis, kui ta otsani wäljas on, mehele peaaegu põlwini ulatab. Esiotsa kartis Jens seda karwanässi, aga kui ta nägi, et ema tema habet wõis katsuda ja tukistada, ilma et karune elukas teda oleks hammustanud, siis kadus Jensi kartus, pealegi nii wäga, et ka tema seda imehabet südandas puudutada. Palju nalja tegi Jensile, kui wõeras habeme enesele salliks mitmekordselt ümber kaela keeras wõi kahte haru pidi selja taha kinni sidus. Seesugusel lõbusal ööl Jens ei wirisenud.

Need oliwad Jens Nielseni head mälestused ema tundmata külalistest ja juhtumistest nendega. Nende kõrwale seltsis halbu ja wäga halbu. Oli sündmusi, mil Jens ema pärast wärises, ema kurbtust ja pisaraid kaastundlikult jagas.

Nõnda mälestas Jens ühte joobnut, kes kõigest wäest laulda tahtis, ja kui ema teda keelas, siis lõi ta ema ja kiskus tema karwu. Jens hakkas suure healega nutma, aga ema pidi wait olema, sest kära ei tohtinud suureks minna. Teine purjus mees lükkas laua pealt põlewa lambi maha. Silmapilk oli põrand lõõmawat tuld täis. Kui ema seda kustutada püüdis, sattusiwad ta riided põlema. Suure waewaga läks tal wiimaks korda tuld põrandal kui ka enese külles weega ära lämmatada, aga haawu, mis ta seejuures saanud, põdes ta kaua aega tagajärel. — Kord tuli ema kahe üsna noore herraspoisiga. Need käisiwad kordamisi ema juures magamas, ja see kestis terwe öö. Nende naeru ja lori pärast ei saanud Jens magada, sellepärast teadis ta seda. Ja kui need peened poisikesed hallil hommikul naerdes ära läksiwad, ei andnud nad emale wiit öörigi. Jens nägi ema woodi äärel istuwat ja nutwat. „Millest ma pean elama!“ kurtis ta endamisi. See oli nii kurb, et Jens ka nutma hakkas. Ta puges ema sülle, wõttis ta kaela ümbert kinni, ja nõnda nutsiwad nad ühes, kuni ema tööle läks — magamata, nagu ta oli, ja punaste silmadega.

Sääraseid pettusi tuli ka muudel kordadel ette. Petjad ähwardasiwad ema politseiga, ja ema jäi siis igakord wait. Ühes waremas korteris, Viborg Gades, tõstis üks joobnud isand suurt kära, kui ema tema käest tasakeste raha palus. Ta wehkles kepiga ja lõi pesuwaagna puruks, millest wesi üle laua ääre Jensi woodisse jooksis. Wihane wõeras wandus weel trepikojas ja hoowiski nii lärmitsewalt, et majaelanikud peremehe ees kaebtust tõstsiwad. Peremees ütles emale korteri üles. Emal oli jälle kord kolimine kaelas.

Seda ei juhtunud mitte just harwaste. Wäikene Jens mälestas mitmet korteri-wahetust. Paarist kohast pidiwad nad lahkuma, ilma et nende juures öösel mingisugust müra oleks olnud. Kui Jens ema käest küsis, miks neile üles öeldud, sai ta wastuseks: „Nad ei salli meid.“ Et kolimine kulu tegi, siis wiis ema enne mingi asja pandimajasse, kus ta ka muidu wäga tihti käis. Ja uues korteris oli tal palju kuulata ja paluda, enne kui ta inimese leidis, kellel aega ja tahtmist jätkus wäikese Jensi eest hommikuti hoolt kanda. Kõige kauemine oliwad nad praeguses korteris elanud. See tulla lutikatest, ütles ema kord. Lutikate pärast olla wana Jürgensen hea mees. Aga küll see ka sellest tuli, et teised üürilised ema peale ei kaebanud. Need oliwad kõik wäga waesed, seepärast ei pannud nad midagi pahaks. Ja üks ning teine neist tuli õhtul joobnult koju ning tegi siis ise müra. Mine weel teise peale kaebama.

Kui wäikene Jens ööseti üles ärkas ja ema woodist ei leidnud, siis ei lõppenud tema ootamine mitte igakord seega, et ema poolel ööl koju tuli — külalisega wõi ilma. Wahel jäi ema hommikuni ära — äripäewal selle tunnini, mil ta wabrikusse pidi minema, pühapäewal kauemine. Jensile, kes kõik öösesed hirmud kahe- ja kolmekordsel kestwusel ära kannatanud, wastas ema, et ta wõersil käinud. Enamaste wõersil, wahel aga ka tantsupidul. Wiimasel puhul nägi Jens teda kõige uuemas riides, juuksed käharaks põletatud, närtsinud roos peas; salkude seest warisesiwad ümargused wärwilised paberilibled maha. Mõnikord tõmbas ta punga taskust ja luges oma raha, teine kord waatas ainult peeglisse ja ohkas.

Tantsule läks ema wahel ka Jensi teades. Siis ostis ta Jensi nõusolemise hiilgawate lubamistega ära ja jättis pisikese öölambi laua peale põlema.

Ema kaasaliseks heitis sagedaste Ellen Knudsen, keegi wanadlane wabrikutüdruk, kes oma elatanud lese emaga maja kõige kõrgemal korral elas. Enne minekut oli mõlematel suur ehtimine peegli ees. Ellen käis ennast nimelt all Nielsenite juures riidesse panemas. Nad aitasiwad üksteisel juukseid krussitada, haakisid ja nööpisid kinni panna ning kleitisid kohendada. Wäikene Jens waatas pealt, kudas nad oma kehad korsetiga peenemaks pitsitasiwad, põue rätikuid toppisiwad ja ristluude peale wäikesed padjakesed sidusiwad. Lõpuks waapasiwad nad weel puuwillatopiga walget ja punast põskede peale, misläbi nad palju ilusamaks saiwad. Jensi ema sai nii ilusaks, et Jens teda nagu wõerast inimest waatas — kahewahel, kas teda puutuda tohib. Sellewastu ei wõinud Ellen Knudsen nii ilusaks saada, sest tal oli wäga inetu suu. Seda suud oli wäikene Jens esiotsa peaaegu kartnud, pärast harjus ta temaga. Kui Ellen sõnakese rääkis wõi natuke naeratas, tuliwad ta liig lühikese pealmise huule alt hambad nähtawale, mäherdusi Jens ühegi muu inimese suus polnud näinud. Hambad seisiwad üksteisest kaugel lahus, peaaegu walgete igemete külles, ja mitte ridamisi, waid üks ülemal, teine alamal. Juurest oliwad nad kaunis jämedad, otsast aga imeterawad, mõni kahe ja kolme niisuguse terawa otsaga. Et Elleni suu lai oli, siis paistis pikk räga neid imelikka hambaid wälja, mis Jensile mõne Peterseni ema suure kala lõugu meelde tuletasiwad. Ellen ise — ta oli lõbus tüdruk — nimetas ennast oma hammaste pärast krokodilliks.

Krokodil käis emaga wahel ka muudel õhtutel kaasas. Ühel ööl tuliwad nad priske meesterahwaga koju. Ellen Knudsen ei läinud üles oma korterisse, waid kõik kolm istusiwad juttu ajades ettekambrisse nagisewa sohwa peale. Jens wõis neid pimedast toast lahtise ukse kaudu näha. Meesterahwas, kes ema ja Elleni wahel istus, krääpas ja mudis neid mõlemaid, aga üksnes ema naeris talle wastu. Ellen Knudsen oli näost walgeks läinud ja wärises. Ta silmad oliwad suured ja kiirgasiwad metsikult. Suu hoidis ta kõwaste kinni, nagu ei tahaks ta oma hambaid näidata. Seal tõusis ema üles ja tuli tagatoast midagi otsima. Meesterahwas pigistas Ellen Knudseni põlwe. Ellen lõdises, ta hambad plagisesiwad, kõik ta keha näis hüppawat. Korraga kargas ta mehe ümbert kinni ja lõi oma krokodilli-hambad talle kaela sisse.

„Minu mees,“ ümises ta teda närides, „minu mees!“

Sel ööl magas külaline esiti emaga ja siis Ellen Knudseniga ema woodis. Jens kuulis Elleni lõdisewat nagu kange külma käes. Kui wõeras paari tunni pärast ära läks, andis Ellen muist raha, mis ta tema käest oli saanud, emale.