Mäeküla piimamees/Kolmas peatükk

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
II
Mäeküla piimamees
Eduard Vilde
IV

KOLMAS PEATÜKK

Järgnevad päevad on kuivad ja Mäeküla saks käib taas korrapäraselt lüpsi juures, vahel kakski puhku päevas. Ta ilmub varakult, et nägijaks olla ka eelkäivale jootmisele all kaevukünal. Kuidas nad sinna rüsinal paisu jooksevad ja üksteist müskavad, kuidas nad pinnivad, kuidas vesi nonde kaelakoskedest alla mõõnab ja kuidas nende sabad sähvivad, sõõrmed puhivad, kellad parisevad — see kõik on talle draama-elav etendus, mille vastu ta neid seal linnateatris, kuhu ta paar korda talve jooksul ära eksib, mitte ei raatsiks vahetada, niisama vähe kui oma möirgavat karjasõnni kõige parema orkestri vastu. Ja kui nad seepeale mäletsedes ja unistades suurel õueplatsil laiali seisavad ning ühe ja teise udara alla valge kapp ja kümme vabastavat näppu ilmuvad, siis tuiab Kremeri-härra nende vahel ringi, aitab nende sapsudelt kepiga kärblasi peletada ning hingab mõnuga sisse lõhnasegu, mis nende suudest, nahkadest ja soojast piimast õhku imbub. Pikemalt peatuma jääb ta viimaks toobri juurde, kus Reemeti-emand sukavarrastega järikesel istub, lüpsi käiku silmas peab ning valmis on peremehe pärimiste peale kõige laialisemat vastust andma. Ja kuna nad jutlevad, tuleb Tiiu, tuleb Truutu, tuleb Madli, tuleb veel üks eit ning veel üks noorik ja tühjendab oma kapa vahuse kurnariide rüppe. Üks neist on uus; sellele vaatab saks vahel käte peale ja saadab talle prooviva pilgu järelegi.

Nad ei pane teda suuremat tähele. Ta ei ole nähtavasti saks, kelle ees õiget saksakartust tuntakse. Selle jälile näib uuski palgaline jõudnud olevat, see sealt Prillupi saunast, sest karjatüdruk naerab, et kui vanamees neist ühel päeval mööda loovinud, saatnud Mari talle Kriimiku nisast piimajoakese järele, millest saterkuue saba peale nagu valge nööbirida jäänud. Vaadanud küll korraks üle õla, et mis nad seal turtsuvad, aga läinud oma teed. Saksakartliku erandi moodustab mõisas ainult karjane Toomas, kuid selle naine on ka juba viienda lapsega nurgavoodis.

Ja kuna kapad kobrutavad, toober täieneb ja Kuru perenaine tütre tagant-tõukel käsivankriga puhtaid pütte pesuköögist üles piimakambri poole veab, hakkab karjamaa kinkudel mees paistma, kelle vaesedki silmad juba kaugelt ära tunnevad. Selle mehe ninast hoiab nimelt nähtamatu käsi kinni ja lükkab seda korrapärases taktis üles ja alla, paremale ja pahemale poole. Ning eemalt vaadates näib, nagu oleks kael juba nii peeneks kulunud, et veerlev pea tema otsast potsti maha peaks kukkuma.

Seesinane mees astub teenijate-majasse sisse, mille katuse all piimakambergi aset on, ja kui toobri tulek viibib, siis ilmub teine vahel ka tarasse, et lüpsi lõpu järele vaadata. See on Kremeri-härrale märguks minekut teha. Mitte just, et ta teda ei salliks — ei, ta on ju kõigiti tarvilik inimene —, aga tema teretamises leidub midagi, mis pigemini nägemata võib jääda. Aasta üheksa eest, kui nägematu käsi veel mitte Kuru Jaani nina ei juhtinud, võttis Kremeri-saks ta mõnikord hea meelega erajutusse; siis oli Jaani teretus veel ehtne häälekõla ja silmavaate poolest.

„Kui mina teaksin, kuhu see mees oma raha vajutab!“ algab Jaan emandale, kui ta „tere“ asemel „tereks“ on öelnud. „Ette ja ette, ette ja ette — ega muud olegi! Mujal mõisades, sa kallike — —“

Jaani jutte, mis rahaga algavad ja rahaga lõpevad, tunneb aga emand nii küllaliselt, et ta õnne tänab, kui toober õlgadele tõstetakse. Piimakambrist, kus tal mõõdupulk sisse on pista ja toobiarv üles kirjutada, pääseb ta varsti.

Ja nõnda lükib päevake päevakesele järele, ja Kremeri-härra käib virgasti lüpsil, ja vanade lüpsjate hulgas näeb ta ka seda ajutist uut, kes tema aknad nii ilusti puhtaks pesi. Kuid ühel lõunal leiab ta lehma alt selle uue asemel teise uue: Pajusi Juula, Mari üleaedse.

„No mis Maril viga oli?“

„Näpud teisel valusad, tellis mind täna minna.“

„Näpud — soo? Nah, see on aga isegi proua!“

Pärastlõunasel luusil juhtub härra von Kremer mõtetesse süvenema, nii et ta enda Kruusimäelt leiab, kuna ta karjamõisa tahtis minna. Vainul, Prillupi värava ees, visatakse kurni. Viskajad on Tõnu lapsed ja nende uus ema. Kõik kolm, iseäranis aga ema, on täie tõsidusega võistlusele andunud. Viimase silm mõõdab iga kord mõtlikult maad, enne kui hoogu võttev käsi kaika lendu laseb, ja kui mõni pulk ruudust kargab, siis saadab teda tabaja iseteadlik „atata!“. Saksa nad ei näe, ei näeks teda ka siis mitte, kui ta lepapõõsa taga varjul ei seisaks.

Ja Kremeri-härra ei eksita neid. Ta vaatab võidumänge meelsasti pealt. Ise pole ta küll kunagi spordimees olnud.

Ja kui ta partii lõppu on näinud, lentsib ta tuldud teed tasakesi tagasi, niiske huum silmis ja suu ümber jooneke vallatikkunud noorust.

Teisel päeval istub Prillupi Mari jällegi mõisatares lehma all, tõsine ja sõnakehv nagu ikka. Kappa tühjendades vaatab ta pisut kõõrdi ja pöörab nõksamisi pead tavalise seesmise kadunuse pärast. Mitte võimatu pole, et peremees pilguke hiljem ta harvu hambaid näeb valendaval, paljastatud lõbust seeüle, et Kirjak piimakapa ümber lõi. Ja nõnda mööduvad veel mõned lüpsilõunad ja -õhtud, kuni tuleb päev, mil Kremeri-härra leiab kapatühjendajate seast kitsa kollase naise, kelle käed ja jalad liialdatud väledusega nagu midagi püüavad heaks teha.

Pärast seda päeva hakkas Mäeküla saks harvemini lüpsi juures käima. Hein ja vili kasvasid — aas ja nurm võitsid ta armastuse endi poole. Ta sagendas või kaugendas oma käikusid, ta võttis soost ja rabastki jätku kuni pigimusta jõeni. Aga ta märkas varsti, et ta sellest vähe sai, sest et ta vähe nägi. Tema ja asjade vahele oli mingi linik tõmmatud, mis kohe jälle uuenes, kui ta selle korraks katkestas. Mida ta silmitses, see ujus ainult ebamääraste äärjoontega selle katte taga. Ta aimas ennast kas või tund aega kadakapõõsasse vahtivat, nägi ja võis arvata, et ta sellele pikka kõnet peab, ilma et Kremer teadlik oleks olnud oma teo põhjusest või tarbest, sest mõtlemine, tabatav mõtlemine see ei olnud. Ja kui ta koju jõudis, meeleliselt katkine kuskil põues salaja kirvendava rahutuse pärast, tundus talle jälle midagi pooleli jäänud olevat, ja ta võitles ahvatlusega sealtsamast ümber pöörduda, et sidumata unustatud otsi sõlmata. Üksnes midagi õige tühist, kuid tihti korduvat jäi talle neilt uindunud hulkumistelt vahel meelde: ta oli ennast kaua pigimustas rabajões peelitanud ning seejuures kord-korralt kõvemini „Ulrich! Ulrich!“ mõmisenud.

Siis tulid palavad päevad helgete õhtutega, taevas seisis kõrgel, õhk sumises põrnikatest, alt aiaräämast vaabus lõhnapilvi mäele ja kõik näis vedelalt valguvat nagu sulatises. Videvikust keskööni laugles sooviku kohal sina sees kitsuke kuuserv nagu taevataadi pöidlaküüs, tema all luhas lõid mustad vetesilmad valgeid sädemeid, kaasik kapsaaia taga hoidis hinge kinni, sest ööbik laulis. Hooned kingul aga, nende ümber sala lendlevate nahkhiirtega, need paistsid kui meelisklevad pead lendu-aetud muremõtetega.

Neil õhtuil rinnutas Ulrich avatud aknal, vaatles, kuulatas, haistis ja oli nukker. Tema paljas pealagi paistis kuukesele kahvatult vastu ja ahvatles öiseid lendajaid ligi, nii et ta seda loomusunniliselt vahel käega pidi varjama. Särgverest alles tunaeile tulnud, kannatas ta juba üksinduse-igavust ning vaibus ikka enam hingeolusse, mille põhitooniks oli vaikselt valutav lai kahjutunne. Iga õhtuga selgemalt hakkas ta tagasi nägema seda pikka ja kitsast teed, mis nii sirgelt kaugest tühjast nõmmest tuli ja tema isiku juures lõppes. Ta veertel polnud kivi ega tulpa, mis midagi oleks mälestanud — mõnd tegu, head või halba, mõnd sündmust, õnnelikku või õnnetut, mõnd naudingut, lubatut või keelatut. Ja kui ta pead pööras ja ettepoole vaatas üle halelilla lageduse, milles ainult kari kirjuid lehmi elu esindas, siis nägi ta ehmudes musta katusvankrit lähenevat, eestpääsematult lähenevat, ja mitte väga kaugelt. Ta äigas pealaest üle, nagu külma higi pühkides, tõmbas akna kinni ja kobis sängi, ilma piiblit kätte võtmata. Aga uni ei tulnud. Ja ööbik hukutas ruudustki läbi.

Kogu öö tegi ta endale etteheiteid. Ta ise, üksnes ta ise oli süüdi. Olud raskendasid, kuid ei keelanud. Ja ihadest polnud ta ilma ning juhused ei puudunud. Aga ta lükkas edasi, ikka jälle edasi, teiseks, paremaks korraks, ilma et see parem kord iialgi oleks tulnud. Ta kõhkles, kus kinni oli haarata, ta tõrkles, kus oli võtta, — on ju veel aega, on ju veel aega! Ja nõnda ta vesistas suud, kui teised maitsesid, sest teised olid targemad.

Targemad? Kas see olenes tarkusest? Milleks salata, et tema vahekord pika juukse ja laia riide kohta küllalt õige, küllalt lahe ei olnud? Nad tõmbasid teda ligi, kuid tõukasid ka ära. Ta sallis neid olendeid „erapooletu vöö“ piirkonnas, nad olid talle ihaldatavad võre taga; aga kui ta mõne neist võre sisse mõtles — kohe lõi kartus südamesse mingi ohu ees, mis säärases ühenduses pidi peituma, kohe nägi ta tema kleidivoltides, frisuurikeerdudes, kübarasulgedes kõiksugu salapäraseid õudusi varitsevat. Kas ta ei hakanud omal ajal, mõisa rendilt võttes, seda majagi siin teatava tagamõttega ehitama? Võis ju ikkagi keegi leiduda, kes piskuga leppis või ise jätku tõi. Kuid vaevalt jäi ta mõne ette vaimus seisatama, kui juba hoiatav käsi teda sabast rebis! Muidugi märgati tema võimetust ja käidi temaga sellemääraselt ümber. Ühele oli ta „ainult Ulrich“, teisele peaaegu koomiline kuju, paljudele ep olnud teda üldse olemas. See aga sai jälle temale tuntavaks, nii et ta sarved sisse tõmbas ja karpi puges. Ning seal kiratseb ta nüüd haudjail öil elada neist vähestest mälestuseraasukestest, mis talle noorusaastaist jäänud, kui ta septembri- ja märtsitärminitel veinitujus teiste omaealiste õlul mõne öise rumaluse linnas kaasa tegi, mida ta tagantjärel pealegi iga kord õiglaselt kahetses.

Nii siis külgesündinud kütkepelg? Mine tea. Talle tuli kauguse udust väike Frieda meelde. Ta targes veel tänapäevgi kindel olla, et ta ema õmbleja võre sisse oleks võtnud, kõige legaalsusega muidugi, kui tingimused vähegi päri oleksid olnud, kui otsustavast suust mitte hävitav sõna poleks langenud: „Jaa, Ulrich, miks mitte; hakka aga siis kingsepaks õppima, milleks sul aastate poolest ehk veel aega on ja vaimu- ning hingelaadi järgi huvi peaks olema.“ Ja kui mitte väike Frieda seepeale ise poleks kirjutanud: „Jaa, Ulrich, aga sa tead, minu töö eest makstakse nii vähe...“ Millega side vormivabakski ühenduseks nende vahel katkes, sest et neiu Frieda sündsamaks pidas kingsepale mehele minna, kes ametit juba oskas.

Järgnes sellest ehk — õndsa leskproua von Kremeri, sündinud komtess Lützeni psühholoogilise hüpoteesi kinnituseks — viimati tõesti, et tema poeg, vähemalt oma erootilise tundekoosiga, ennem all kodus oli kui üleval? Ulrich pidi möönma, et selles tuumake tõtt peitus, et see rüve ja rüssakas altmaailm, millega ta iga päev kokku puutus, teda kuidagi häälistas, vahest ehk just selle üditerve rüveduse endaga. Kuid kas oli tema siis mõni veider erand? Võis neid siis nii üpris palju olla, kes näiteks muiste oma rüütliõiguse madaluse tütarde kohta — õiguse, mille soetajal ometi kindel vajadus pidi olema — tarvitamata jätsid? Ja kui üks tema Särgvere üleaedseist, vana aus Suurpalu Radeck, linna sõitis, siis võis talle kergesti juhtuda, et teatud maanteetalust paks perenaine tuli ja tõlla peatas: „Ole va hea mees ja too mulle Karu poest õite kolm naela musti villu!“ Ja kas siis vend Heinrich, kellest muiati — — kuid ei see näotus ei puutunud siia ...

Igatahes — must vanker lähenes, ja aeg oli aru pidada, kuidas endale nii kaua tehtud ülekohut vähegi tuleks parandada.

Ja Ulrich pidas aru — öö öö järel, küliti ja seliti. Öölaualt pistis ta vahetevahel palukese saia suhu — ka karp hapukaid kompvekke seisis seal varuks —, ja kui padi pea all kuumaks läks, mida iga kümne minuti takka sündis, siis pööras teise ümber ning nõutas ka vaiba alla, seda jalgadega õõtsutades, pisut jahedust.

Ülal lae peal aga siuksusid hiired ja närisid rotid. Neil oli lahe elada kaheksas tühjas toas, pehmeil liivapõrandail, ruumides, kus kinnilöödud akende pärast päevalgi suursugune poolpimedik valitses, — niisama lahe ja lõbus nagu valitseja kanadel, kes seal koludest improviseeritud õrtel öömaja pidasid. Ja kuna Ulrich saia mugides, kompvekki imedes ja patja pöörates oma elu pöörde kallal sepitses, kuulutas kukk talle ülalt iga kahe, kägu kõrvalt aga iga poole tunni tagant, kui palju tee tema ja musta vankri vahel jällegi oli lühenenud. Seesinane kägu istus nimelt Reemeti Schwarzwaldi kellas. Tema häält võis härrasruumidesse selgesti kuulda, sest et suurel paepõrandaga vahekojal, mis maja pikuti poolitas ja mille taga kõrvuti valitsejapaar ja kokapiiga elasid, väga hea akustika oli — nii hea oli, et neitsi Vilhelmiine öised karjatusedki — teda vaest kohutasid kuumal ajal troopilised unenäod — köögi kõrvalt siia ära kostsid.

Magama uinus Ulrich alles pärast kolmat kukelaulu, kui koit hämariku põsed ammugi lõkkele oli suudelnud ja noor päev koisid otsides saali luitunud mööblitel uitas. —

Härra von Kremer viibis nii küpsiküüsi oma seesmise murrangu juures, et ta nädalaga sassi läks ja laupäeval, seda reedeks pidades, Särgveresse unustas sõitmata. Sel päeval aga toimetati tema korteris, elaniku äraolekut tarvitades, tavaliselt suuremat harimist, ja nõnda juhtus, et küürija pärale jõudis, kuna Vilhelmiinel veel käskugi ei olnud hobuseid rakkesse lasta panna.

„Ei,“ luiskas Kremeri-härra teenijale, „ma ei mõelnudki täna Särgveresse sõita, ma sõidan õhtuse masinaga linna. Aga Mari töö ei tülita mind, ma võin välja minna, kui ta viimase toa käsile võtab ja esimene veel mitte kuiv ei ole.“

Ja nõnda asus Prillupi noorik magamiskambris töösse, kuna saks kirjutuskabinetis prillid ette pani ja kõik oma tähelepanu ühe majapidamisraamatu arvudesse süvendas.

Nende vahet oli kaks suurt tuba — nad ei eksitanud teineteist tõesti mitte.

Härra von Kremer töötaski tükk aega täie rahuga, siis tõusis äkki üles, võttis prillid maha ja läks otsustaval sammul Mari juurde.

Mari põlvitas põrandal ja liigutas nuustikut rütmiga, mis mitte kaugel ära ei olnud põhimõttest: jumalal päevi, peremehel leiba! Ta ei vilistanud täna, vaid mälus üht nööriotsa närida, mis ta lõuga mööda alla liperdas. Küljega lahtise ukse poole olles pidi ta teisest toast tulijat märkama, ei tõstnud aga pead ega praotanud teretuseks suud, nagu kartes, et ajaviide tal hambaist kukub. Ta pea, käsivarred ja kael poole rinnani olid paljad, pruuni ja valge ihu peal helmendas higi, takune särgijätk ülespööratud körtsiku all jättis pringid sääremarjad katmata.

Läheneja, kes kavatsetud sõna keelelt kaotas, ulatas äkilise impulsi tõukel käe hepitades nooriku kurgu alla. Ta arvas välguvalul neid kahte vaokest pihus tundvat ja pöial puutus lõualoti sooja pehmust, kuna imelik uus, imelik noor, imelik uimav higilõhn talle pähe tõusis. Aga mitte nii väga see kõik ei närvetanud Ulrichi nõnda, et ta kätt tagasi nähvates abitult seisma jäi, kui palju enam raatsiv peapööramine ja lustaka aiatusega ühendatud naerupilk, millega tema julgusele vastati. Kõrvus kohisev ja silmis virvendav veri mõistatas sellest talle leiu välja, mida ta õieti ihkas, mida ta uurides oli tulnud otsima; kuid nüüd, teda vastu võttes, nõtkusid ta põlved ehmatusest ja süda andis nõu pageda.

Seda ta tegigi. Küürija ümbert ringi üle märja põranda tätsates pöördus ta tuldud teed tagasi, ilma et kumbki sõna oleks viiksatanud. Ta hõlmad olid kentsakalt kohevil, otsekui peituks nende all võidetud saak, mida ta ihnelt tõttas varjule viima.

Ta istus seepeale söögitoas veerand tundi üsna vagusi, ristis käed põlve ümber, silmakortsudes ja suunurkades arg-salalik lõbu, liikmeis magus väsimus. Viimaks hakkas ta mõttetu pea mõtet kordama: Teine kord edasi — teine kord paremini! Ning järgneva veerandtunni järel tuli tulle meelde: Mul on seal öölaual plekktoos hapukate kompvekkidega — oleksin ma kompveki võtnud ja tal suu peal hoidnud nagu kutsikal: ta oleks naerdes näuhti vastu võtnud! — Ja Ulrich kahetses, et see tegemata oli jäänud.

Aga kompvekid olid seal, ja ka Mari oli veel seal — —?

Ei, parem teine kord.

Mitte muuta, mis on, mitte silmapilku rikkuda!

Ja ta jättis kompvekid ja pöördus selle juurde tagasi, mis oli, ja hakkas hellalt parema käe pihku ja päkka silmitsema. Nii hea oli istuda ja endale pihku vaadata, mille nahk ikka veel sooja kõdi tundis nagu udusule paitusel. Ja äkki haistis ta seda higilõhnagi jälle ja pani silmad kinni ja laskus peaga toolitoele. Näis, nagu tibaks ta vurruotstest õnne maha, tilk tilga järel paremale ja pahemale poole.

Ent korraga tundis Kremer elavat liikumisvajadust. Ta meelest oli, nagu peaks ta saagiga mujale, kaugemale minema, et seda uues kohas vaadelda. Tema kärsitu helistamise peale ilmus Vilhelmiine, põllenurgaga käsi kuivatades.

„Laske obused ette panna!“

„Juba? Härra pidi ju õhtul faksaali —?“

„Ei, ma sõidan siiski Särgveresse.“

Aga „Särgverel“ oli täna isevärki halb kõla Ulrichi kõrvus, kõla nagu pragunenud klaasil. Ja ühtelugu torkas talle pähe ta õdede vend Heinrichilt saadud pilkenimi „kolm pingviini“. Ning kummastki nimest langes ta põue nagu kirmeke tusakarva kartust. Vilhelmiine polnud veel õieti uksestki väljunud, kui Kremer Särgverest taganes ja sõidu eesmärgiks jällegi linna valis. Milleks raudteega, võib ju ka hobustega — napilt kolmkümmend verstakest! Ja tõllas oled üksinda, istud enesega eneses, mõtled ja kavatsed mõnusalt hällides.

Aga uued riided on kapis ja kapp magamiskambris —?

Ta läheks ju nii kauaks eest.

Kuid ei — mitte täna enam — mitte enam jällenägemist — —

Ja Vilhelmiine pidi ülikonna kabinetti tooma, kus Kremeri-härra vahetuse ette võttis, ehk küll tualettruum juba valmis ja kuivgi oli.

Kui Mäeküla mõisnik, tolmumantel seljas ja must viltkübar peas, teenija saatel lahtisse tõlda astus, mille põlle Vilhelmiine teatava pühadusega, misläbi ta iseennast austas, taga järel haaki pistis, silmas saks keskmisel saaliaknal inimest, kes nina ruudu vastu lössi vajutas. Kremeri pilk oli ainult riivav, ta arvas aga siiski nägevat, et vahtija pruntjas suu luigutavalt liikus.

Siis oli ta toosi isegi leidnud? — See õnnestas lahkujat. — Selles oli midagi, mis neid veelgi lähendas. — Selles oli usaldust, intiimsust — —

Ja korraga uskus Ulrich, et ta esimese kompveki ise talle suhu kukutas: hoidis suu peal nagu sülekoeral suhkrut — — tema aga naerdes näuhti! Ja kuna tõld akendest mööda ümber nurga veeres, jäi sõitja rõõmsalt oma kutsarile selga vahtima, nagu oleks lõbus etendus Peetri heidelekulunud krookekuue pleekinud piha peale joonistatud. Ta ei pannud tähele, kunas Karja-Tooma kriimud lapsed, juba varakult ootel seistes, värava lahti tegid, ta ei näinud, et hobuserautajad sepapaja ees teda teretasid, ning tõllake oli teelahkmelt juba verst maad Särgvere poole sõitnud, enne kui ta eksitust märkas.

„Pea, Peeter, ma sõidan jo linna!“

Peeter laskis kõrbisid tükikese teed edasi sörkida, pingutas siis alles ohje ja puristas „tprr!“. Kulus veelgi natuke aega, kuni ta kõhn habemetu poisinägu pika kaela otsas pooliti peremehe poole pöördus.

„Ah kas linna või —?“

„Linna jah, — ma sõidan oostega linna.“

„Ah kas oostega või —?“

„Jaa, oostega, — ma sõidan täna oostega linna, mitte masinaga.“

„Ah, või mitte masinaga —?“ Ja Peetri rippuv lõug vajus veelgi alamale, kuna ta väheldane pea kuklaauguni ulatuva kutsarikübara sügavuses näo aeglaselt jälle ettepoole viis. Peeter saatis pika silitava pilgu ruunade teravatest selgadest üle — need ei olnudki sõidu-, vaid ainult paremad tööhobused — ja kohmas siis võrdlemisi järsult:

„Aga mol ei ole kaeru kaasas.“

„Kaeru võid linnast või teelt osta — ma annan sulle raha.“

Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle.

„Aga mol ei ole omal leiba ega raha kaasas.“

„Eks ma annan siis sullegi natuke raha.“

„Ah molle või?“

„Nojaa, — ega sa's ööseks linna jää — puhkad ja lähed kohe tagasi.“

Oldigi siis nii kaugel, et sõit õigele teele ja sealt linna poole võis alata.