Mäeküla piimamees/Teine peatükk

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Mäeküla piimamees
Eduard Vilde
III

TEINE PEATÜKK

Seal sündis ühel kevadel üheksakümnendate aastate alguses midagi, mis tema nii rahulikes värvides hoitud elule ärevat karva vöödi sisse vedas. Ta leidis äkki, et ta enesega enam üksi ei olnud. Ta meelest oli, nagu segineks kõigesse, mis silm nägi, kõrv kuulis, nina haistis, kops hingas, midagi enneaimamata võõrast. See ep olnud esiotsa ilus ega inetu, hea ega halb, ainult umbusklikult imekspandav uus. Siis aga selgus ebamäärane ja sai meeks — meeks, mis on magus mõruduseni.

Üksnes harukordadel valis Ulrich von Kremer jalutamiseks selle lühikese rohtunud tee, mis mõisamaja lõunapoolsest otsast ja aidast mööda viis, alla Kruusimäe saunade poole, sest see väljavaheline tee vajus seal varsti rappa, kus vesi kohati poole põlveni ulatus. Küll võis saunade ümbert ringi mäe ja soo vahel vingerdavat jalgrada mööda kuival jalal tagasi tulla ja käiku nõndaviisi pikendada, kuid Kremeri-härra ei armastanud kitsaid teid. Ühel pärastlõunal aga juhtus siiski, et ta aidatagusest sarapikust, kus ta pakatavate põõsaste alt mõisa põllul kündvate härjameeste mõnusat räuskamist pealt oli kuulanud, Kruusimäe vainule sattus. Ta sammus saia nosides väravani, millest peale järsult allakanduv tee märjaks ja mädaks läks, ning pöördus, kui ta soo tagant ülessirguvale kirikutornile teretava pilgu oli kinkinud, roigasaia äärt mööda vibujoones selle lepatuka poole, kust algas mõisa minev rada, nurme ja niidu piirile tallatud.

Selle lepiku varjus kükitas ka siin ja seal vainu servadel mustavaist kandimeeste hurtsikuist viimane, selga kruusakünka vastu toetades, nii et mõisa poolt vaataja temast ainult katuseharju võis näha. Härra von Kremerile paistis magamistoa akendest alati, nagu roomaks seal kohas suur pikk päevakoer mööda põllupeenart. Ja iga kord tärkas ta mäluvaate ette tarekese niisama karvane omanik, kuuendikumees Tõnu Prillup, kelle prii nime järgi saunagi hüüti.

Kui jalutaja Prillupi õuest, mille peale kevadine päike täiel palgel maha naeris, parajasti mööda oli astumas, kütkestas ta pilku riivamisi üks värviline vari, nii et ta pead pööras ja sammu veidi peatas. Vari tuli punasest seelikust haljal murul, sest aida ääres vastu õueaia soppi, pikutas üks naisterahvas eredal paistel, silmad kinni ja suu lahti.

Esimene mõte Kremeri peremehepeas oli: Näeh, siin peres magatakse äripäeval! Siis seletas talle lähem pilk, et ta magajat ei tunne. Külaline? — Nah, ükskõik! Ja ta astus edasi. Aga ainult kolm sammu. Miski, mida veel kord maksab vaadata, näis talle meelde torkavat ja pööras ta pead. Ja et ta selle millegi kohta kohe selgusel ei olnud, astus ka need kolm sammu jälle tagasi ning ühe sammu õueaiale ligemale. Õu ja maja olid eluta, ainult paar kana siblis rehealuse värava all ja suure kase otsas keset õue pidasid varblased koosolekut.

Uinuv laiskleja, muidu kassi kombel keras, ajas pahemal käel puhkavat pead niikaugele tagasi, et nägu profiilis ja valge kael päevitanud lõuast kurguauguni nähtaval seisis. Näol ja avatud suul püsis ilme, nagu kuulataks ta kavala poolmuigega mõnd mootsikut sosijuttu. Härra von Kremer pani veel tähele, et magajal väga harvad hambad, ja iseäranis tähele pani ta, et tal kaks vaokest kaelas olid, kaks noort priskusekortsu pealpool helmerongi, ja korraga mäletas vanahärra, et need vaokesed — just nemad — tema süütut uudishimu olid äratanud. Muidu oli noorik nagu teisedki külanoorikud, ja et ta noorik oli ja mitte tüdruk, selgus hõbedasest laulatussõrmusest, mis tal parema käe sõrmes valendas.

Küsida, kes ta on? — Kremer tundis kõiki oma vallakese täiskasvanuid, iseäranis hästi kandimeeste perekondi kuni kaelakandjate lasteni, ja nüüd oli siin Prillupi õues pealtnäha koduses olekus inimene, keda ta mitte ei tundnud, — miks siis mitte küsida, kes ta on? — Aga Kremeri-härra keeras minekule, nagu ei viitsiks ta magajat äratada, ja küsimine oleks küsimata jäänudki, kui Prillupi saunal mitte uut ust ees poleks olnud.

Nüüd aga jäi ta mõne sammu järel seda uhkust silmitsema, toetades jalga mulgu latile ja ristluud kadakakepile; silmitses musta majakest mujaltki, veeretas vaate ka kapsaaiast ja põllusiilust üle ning leidis, hm, et Tõnu kui majapidaja pooltki mitte viimane ei ole Mäeküla pisirentnikkude seas. — Aga see seal murul? Ning Kremeri pilk käis viiliti magaja juures ära. — Ja siis mõtles ta: Ei tea, kus Leenu peaks olema? Kaks-kolm last on neil ju ka? Aknasilmake ei ilmuta midagi seesolijaist. — Kas see on ehk nende koduhoidja —? Punane körtsik aida kõrval ahvatas teda jällegi palet pöörama. — Ta pani lõpuks tähele, et mõned pütid ning vitsikud pistandi ees küürijat ootasid, kuna tuluke suure paja alt ära oli kustunud, ja oleks seepeale tõesti edasi sammunud, kui mitte kaks ärevalt kilkavat last, kes alt heinamaalt täie iiliga sauna poole jooksid, teda poleks veelgi sundinud seisatama.

„Mari, Mari, näe, mis meil on! Näe, mis meil on!“

Poisike kulu seest leitud käblikupesaga ees, tüdrukuke lehvivate salkudega tema kannul, mõlema ümber ringiratast ihas põlev koeranäss — nagu väike tuulispask vispeldati magaja kohta vastu aeda. Saksa mulgu ees ei näinud ükski.

Näikse teine õige noor olevat, mõtles Kremer ärkaja liigutustele järgnedes. See peatõstmine, see pöörak põlvile ja tõus jalule sisaldasid kopsakast aeglusest hoolimata sedasama kehalisele täiskasvule salaja vasturääkivat nagu vaadegi, millega Mariks hüütud noor naine linnupesale lähenes, ja nagu häälevärv, milles ta väikesele vargale tõsiselt ja õpetlikult seletas, see pidada pesa kohe ilusti tagasi viima, muidu kaduda linnud Prillupi ümbert ja minna kõik teistesse peredesse.

Aga munad?

Muidugi kõige munadega!

Kus sellega! Nii ilusad tähnilised ja pisitillukesed! Paar tükkigi võiks ehk —

Ei, ei, linnul olla nad loetud viimse kui üheni!

Näis aga ilmest, millega ta pesast võetud munakest pihu peal silmitses, nagu ei seisaks manitseja poisi seisukohast ise mitte liiga kaugel.

Kõik kolm nägid korraga saksa, kelle peale koeraklutt haukuma hakkas, ja vaidlus vaikis.

„Kas oled siitpere inimesi?“ küsis Kremer ligemale astudes oma heas eesti keeles, millel kõlaliselt talupojalik laiusemõnugi ei puudunud.

Naine vaatas talle rahulikult otsa, aga ei vastanud. Kremer ootas.

„No miks sa ei räägi?“

Teda silmitseti mütsinokast saapaninani, aga suud lahti ei tehtud. Käbliku munakese pistis noorik hellalt pessa tagasi.

Rumal ta ei ole, mõtles Ulrich tema karge pilgu all ja tundis põses sooja. Ta tammus veidike, et uut pärimist vormida, arvas aga siis paremaks laste poole pöörduda.

„Kas see Mari teil elab?“

Nad seisid nüüd kolmekesi reas tema ees, naine kõhuga, poiss ja tüdruk seljaga vastu aeda, kõigil ninad püsti. Tema küsimise tõttu vaatasid väikesed vilksti suure peale, ja et selle suu vaiki jäi, märgatav virvetus nurkades, siis vastasid nemadki itsitava vaikimisega. Mõlemal hiilgas ninaalune rõõmsalt kaasa.

„Tainapead!“ mõmises härra von Kremer, aga alles siis, kui ta neile selja oli pööranud.

Teel, juba mõnekümne sammu pärast, oleks ta müstilise Mari kohta võinud põhjalikku seletust saada, kui tal seks veel uudishimu oleks jätkunud. Künnimehed olid sarapiku äärest tööjärjega Kruusimäe kõrgendikule jõudnud, põllule, mille rinnaku alt Kremer praegu läbi läks, ja nende seas oli ka Prillupi Tõnu. Ta pööras saksa lähenemisel parajasti atra, kuna teised vaoga juba ülespoole liikusid. Aga Kremer võttis tema teretuse vastu, ilma teda peatamata; midagi, mille kohta ta selgusel ei olnud, hoidis teda järele kuulamast tagasi. Varsti kostis talle Prillupi tõmmult kumisev hääl selja tagant kõrvu:

„Päits — vagu! — Pugal — vagu! — — Nät seal — Päits! — Nät seal — Pugal! — — Pugal — Päits! Päits — Pugal!“ Ja temast kõrgemal rõkkas Punudest ja Mustadest, Kirjutest ja Küütudest ning sekka sadas piitsaplakse ja mõnigi karune kurat ja prohvus.

Selle künnipastoraali kosutaval saatel jõudis Mäeküla mõisnik koju, veidike väsinud siiski ja endaga ebamääraselt mitte täiesti rahul.

Õhtul tuli valitseja mingi aruandega ja Kremer pidi jutu lõpul küsiva sõnakese pillama suuta naise kohta Prillupi õues, kuid sealtsamast tundus asi talle tühisena ja ta andis vaikimisega Reemetile minekumärku.

Ta oli juba voodis, kui talle muude mõtete vahelt äkki meelde pistis, et Tõnu Prillup olnud üks neist, kes jüripäeval talle mõne rubla renti võlgu jäid. See oli Mäekülas paraku nii sage nähtus, et ta nende vabandavaid põhjendusi harjumisi ainult poole kõrvaga kuulas. Aga kas ep olnud Prillup see, kes tol puhul matustest oli mosisenud, naise matustest? — Siis ehk oli see noor — —? Kuid jüripäevast polnud kolme nädalatki ja pulmakuludest ei lausunud ta sõnagi. — Või oli see Kiilaste Rein, kes naise surma nimetas, ja Tõnu mosises matuste asemel siiski pulmadest? Leenu võis tal ju sügisel või pika talve jooksul — —. Aga — ja härra von Kremer tõmbas vaiba üle kõrvade — mis puutus see siis temasse?

Siiski, enne suikumist tuikas ta tahitsevast mälust veel läbi: Aga Prillupi lapsed hüüdsid teda Mariks. — — Ja lõpuks, juba suletud silmil ja norskamiseks avaneval suul muigamisi: Narrid juuksed! Pulstunud kui vilt ja turbatuha karva — pähh! — —

Kui Kremer teisel hommikul käe värava külge pani, jäi ta aru pidades seisatama: Kuhu siis täna? Jälle karjamõisa? — Hm, võiks ju ka Kruusimäe poole, et vaadata, kui kaugele mehed keskhommikuks künniga on jõudnud. — Ja Kremer sõudis Kruusimäe poole, vaatas künnijärje peremehehuviga ära ning tuli saunade kaudu eilset põllurada jälle tagasi. Prillupi õue juhtumisi pilku lüües nägi ta seal ainult mõlemat väikest „tainapead“, kes aida läve ees veskikivil istusid ja lambaraudadega koera niitsid. Nad olid, üks penikest kinni hoides, teine raudu tarvitades, nii tiidsalt töös, et kummalgi möödamineja jaoks silma ei jäänud. Tarest aga kuuldus lahtise akna kaudu kangaspuude loksumine, ilma et akna väiksuse pärast näha oleks olnud, kes süstikut viskas.

Õhk oli sel päeval nii hõre, et soa korrapärane lõks — lõks! kaugenejale veel kaua kõrvu ulatus; Kremeri meelest oli koguni, nagu kuuleks ta seda toaski veel. Ta astus magamiskambrisse, avas akna ja jäi nagu kuulatades üle künni vahtima — sinnapoole, kus suur päevakoer põllupeenral roomas.

Paaril järgmisel päeval valas külma vihma sadada, nii et vanasaks jalgagi välja ei saanud. Esimese päeva kihutas ta aeldes ja haigutades mööda, teisel aga hakkas siunama, isegi vanduma, mis muidu tema komme ei olnud. Kolmandal hommikul pilvitas ja udutas veel, tuli hooti pihugi, kuid see ei suutnud kärsitut enam kohutada, hoolimata valusast rebimisest paremas puusas ja pahemas pahkluus. Ja nõnda tüüris Kremeri-härra, kõrged kalossid jalas ja vihmakuub seljas, väravasse ja väravast aru pidamata välja ning otseteed karjamõisa poole, millest selgub, et vihmastelgi ilmadel oma mõistlik külg ei puudu. —

„Faeh,“ ütles kokapiiga Fillemine Fahtrik, Kremeri ainuteenija, ta enda nimetust mööda Mäeküla „firtin“, kui saks paari tunni pärast tagasi tuli, „härra juba kodu ja Mari põle akendega veel falmis! — Ütlesin teisele küll, et katsu fiks olla, aga nad on jo kõik nii pikalised siin — nii fäega pikalised!“

Härra von Kremer kostis kannatliku mõminaga ja laskis ennast kummikuuest ja ülesaabastest vabastada, mis neitsi Fillemine käes, kes ihuliselt laiuse ja lainetuse poole kaldus, ka mitte just vurinal ei läinud. Missugune Mari? mõtles ta seejuures, sest aknaid ja põrandaid pesi harilikult karjase Kai. Aga ta ei küsinud ning astus eeskojast ümmardaja ukseavamisel lähemasse tuppa, milles oli töö nähtavasti juba lõppenud.

Ta istus siin paar minutit puhates, keeras siis mõne tarbetu tiiru üle põranda, et viimaks, käed püksitaskute sügavuses, ühe ja teise akna ees seisatada, nagu prooviks ta ruutude selgust.

Kõrval olevas kabinetis oli vaikne.

Siis ehk seegi juba valmis?

Ta vajutas vangu peale ja vaatas: jaa.

Ses tiivas rohkem ruume ei olnud; teised kaks tema neljast toast olid sealpool väikest eeskoda.

Missugune Mari? — Ta pöördus tagasi, tegi eeskotta mineva ukse lahti ja kuulatas. Kokapiiga plagistas jälle köögis. Muud polnud kuulda. Kremer astus seepeale eeskotta ja avas vastasoleva ukse praokile. Jaa — saalis oli keegi ja see keegi vilistas.

Kui vanahärra saali ilmus — miks ta ei pidanud järele vaatama, kes Kaie asemel tema aknaid pesi? —, tundis ta Prillupi õues nähtud laisa naise juba lävelt ära — enne veel, kui ta tema pead ja kaela silmas, mida akna ristpuu jaolt varjas, ja hoolimata teist karva riietest. Selles nimelt, kuidas kebja luuga noorik aknalaual istus ning töötava käe sunnil ülakeha hoidis ja liigutas, oli Kremerile midagi ebateadlikult meelespeetut ning Prillupi muruga ühenduses seisvat.

Vist ei kuulnud Mari saksa tulekut, sest ta vilistas rahulikult edasi, nii endamisi sumedalt, kuid vilumisest tunnistava võimega. Kremeri-härra hallikirjud kihvad rippusid seepärast veidi nõutult allapidi, enne kui ta ligemale astudes enesest märku targes anda.

„Nooh,“ algas ta siis, käed ristluu peal vaheliti, „mul näikse ju uus aknapesija olevat. Kust see siis tuleb?“

Noorik ulatas pea aeglaselt sissepoole ja võttis endale kostmisekski aega. Kosta ta seekord tahtis, seda võis ta näost näha, kuid paistis, nagu peaks ta kostuse kaugelt muude mõtete tagant tassima. Kremeri meelest oli, nagu vaataksid ta silmad kõõrdi selle seesmise kadunuse vangistusel.

„Tere,“ vastas kõnetatu siis järsult. „Karjase naine on titevoodis.“

„Soo? — Jaa, õige — seda oli ju jälle oodata. — Aga kustpoolt sina siis oled?“

„Eks ikke Prillupilt.“

„Prillupilt — jaa — —“ härra von Kremer upitas end naljatama —, „kas siis Tõnul on nüüd kaks naist?“

„Ei — üks; mu õde suri nelja nädala eest ära.“

„Prillupi Leenu oli sinu õde?“

Mari jaatas peaga; ta püsis istukil aknalaual ja pani nüüd märja lapi teise aknatiiva välisel küljel jälle töösse.

„Nelja nädalaga mattis naise ja võttis teise!“

„Ega’s ta ilma läbi soa.“

„No kust ta su siis tõi?“

„Eks ikke metsast.“

Vastus ei olnud naljatav, sest lühidalt metsaks kutsuti, nagu Kremerilegi tuttav, üht laanerikast suurvalda kiriku taga, Särgverest edela pool.

„Või nii; jaa, ma mäletan, Leenu oli ju väline inimene. — Teie pulmad olid siis varsti peale jüripäeva?“

„Nigulapää,“ vastas noorik ja ta pahema käe selg tegi nina ümber osava keeru.

„Aga Tõnu lapsed ei üia sind ühti emaks?“

„Mis ema mina nüid neile — —“ Mari astus maha ja kastis lapi ämbrisse; tema turbatuha-karva juuksed, pulstunud nagu vilt, tulid tagasivarisenud rätiku alt nähtavale, ja kui ta jälle pead tõstis, paistis rätiku sõlme pealt ka tema teine kurguvaoke.

Saks arvas nüüd parajaks juttu lõpetada ja tegi, nagu oleks tal asja järgmisse tuppa, kuna ta siia ainult mööda minnes peatuma oli jäänud. Aga kui ta tagasi tulles saalist juba läbi ja käega väljamineva ukse küljes oli, pöördus ta siiski veel ümber.

„Kuule, Mari, kui ma sinu kääst mõne pääva eest küsisin, kes sa oled — miks sa ei vastanud?“

„Ma ei taht.“

„Sa ei taht?“ Kremeri bismarklikud kulmupuhmad tõusid veidi.

Soo — sa ei taht! Miks sa siis ei taht?“

„Niisamuti,“ ütles Mari ja asus lapi ja ämbriga teise akna juurde.

Härra von Kremer nihkus ukse eest sammukese tagasi, nagu tahaks ta ses küsimuses jälgi hakata ajama, esines aga lõpuks, peale mõnekordset suumaigutust, hoopis teise asjaga.

„No kas ta su vastu ka ea on?“

„Kesse?“

„Prillup ikke.“

Noorik võttis trepi seina äärest, seadis käsilevõetava akna ette ja astus üles, et kõrgemate ruutudega peale hakata. Alles sealt pillas ta vastata, ja Kremeri aimates pidid ta silmad seejuures kõõrdi vaatama:

„Kelle vastu ta's paha on!“

Mari pesi ja härra seisatas veel pisut. Kuna ta pilk nooriku kuju mööda üles ronis pastlakandadest paljaste käsivarteni ja laeni ulatuva peani, tähendas Kremer sel iiveldaval toonil, mis naljata naljatajale omane:

„Aga kui sa sealt nüid maha kukud ja kaela murrad!“

Kuid sõnal oli ootamatu tagajärg. Nägu, mille noor naine lae alt vana rüütli poole pööras, oli äkki maski vahetanud, kibeldama löönud, ning huulte vahelt välgatasid harvad hambad esimest korda välja.

„Kellel mu'st siis kahju oleks — ärral või?“

Kremer naeris sabatult ja läks. Tal oli hea meel millestki, misüle ta endale aru ei püüdnud anda. Söögitoast kirjutuskabinetti ja sealt tagasi sammudes venitas ta vurrukihvad paar korda õige sirgu, ja kui ta seepeale ümariku söögilaua ümber mõne ringi tegi, pidas ta pöidlad vesti käeaukudes ja liputas sõrmi. Kuidagi sattus ta siis ühe aknalaua ette, millele nõrk pastlajälg oli jäänud. See andis talle pikemaks, kuigi heatahtlikuks uurimiseks asja, viis ta indutseeriva mõtte aga viimaks ruutude peale, ja kui ta nende selgust nüüd tõsisemalt proovis, siis leidus sealgi märke, mis valjemale korranõudele ei vastanud ja millest selle pesija eelkäija töö enamasti vaba oli olnud. Aga küll ta õpib, mõtles soovlik peremees ja jätkas akende inspektsiooni kabinetini.

Mõne aja pärast leidis Kremeri-härra, et ta oli unustanud Marilt midagi küsida, midagi, mida peremehel vaja teada on, ja ta läks ja küsis, kas Mari ehk nüüd karjanaise asemel ka lüpsis käivat; küsija ei olevat paaril viimasel päeval ise karja juurde saanud.

Ta sai jaatava vastuse.

Kas valitseja või valitseja emand talle sõna saatnud?

Mõisast saadetud — ei tema teadvat, kumb.

Kas ta varemalt kuskil mõisa aknaid olevat pesnud?

Ei, see olevat esimene kord.

Kas — — kas Prillup pulmadeks oma saunale selle uue ukse teinud?

Härral näis veel muidki väga tarvilikke küsimusi olevat, nad ei tahtnud talle aga meelde tulla, nii et ta senistega leppides juba tagasi pidi minema. Seal aga tabas ta ometi midagi.

„Kas sul veel teisi õdesid koju jäi?“

„Jaa, kaks.“

„Nooremad sinust?“

„Uks noorem, teine vanem.“

„No kudas ta sinu siis nende vahelt võttis?“

„Liina on veel leerimata ja Tiina ei läinud.“

„Aga sina läksid?“

„Emb-kumb pidi minema — tal jo Leenu lapsed.“

„Soo, soo,“ mõmises saks kuivalt ja asjalikult.

Kui Ulrich von Kremer seepeale jälle maja teise tiiba oli jõudnud, liitis ta pilgu tükiks ajaks ühe suure tindipleki külge kirjutuslaua luitunud kalevil, kuna ta sõrmenükkidega meelekohti hõõrus. Ulrich von Kremer andis tunnetusele maad, et on rumalusi, mida kahepäevane vihm ei suuda uhta, kui inimene „pleebsilistest kalduvustest“ vaba ei ole. Ja sellega tõusis ta silm tindiplekilt üles ja langes väheldasele mustunud õliportreele, mis seal veidi halekas valguses teise seesuguse kõrval seinal rippus. See sõna oli nimelt kord emaliku murega tolle auväärt naise patriitslik-kõrgi ülahuule alt kukkunud. —

Pool tundi hiljem istus härra von Kremer söögilauas ja neitsi Vilhelmiine ümmardas teda.

Korraga jäi viimane kuulatama, ja kuna ta kuulatas, kerkisid ta juuksekarvad ja mokad sosistasid: „Jeesus!“ Siis mühas ta minema, et üürikese aja pärast tagasi lainetada, tilisev kastike nagu hundi küüsist päästetud tall.

„Nad on ju nii frehhid siin, nii fäega frehhid! Ma nägin ju kohe, kui ta jala sisse pistis, et see üks frehh inimeseloom on! — Kas härra teab, mis ta tegi? Istub korraga soffa peale, sirutab jalad fälja, ringutab ja ütleb: „Oi Jukuke, küll siin oleks hea laiselda!“ — Minu nähjes, minu kahe silma all istub soffa peale ja ütleb: „Oi Juküke, küll siin oleks hea laiselda!““

Kuna õnnetu firtin teotatud tiliseja taha nurgalauakesele paigutab, liigutab tema leivaisa aeglaselt lõualuid, neelab suutäie alla ning lahendab:

„Jaa, nad on natuke rumalad, need külainimesed, neid peab õpetama.“

Õhtul karjataras, kui Kremeri-härra valitseja-emandaga jutusse sai, ütles ta muu seas: „No meil on ju nüüd uus lüpsiline Kaie asemel —“

„Jah, lasin selle tulla, on nagu krannim kui mõni teine,“ vastas lüpsiülem.

„Minu aknad on teine ilusti puhtaks pest, paremini kui Kai; võite teda edaspidigi pesema ja küürima kutsuda.“ Ja härra von Kremer juhtis jutu vasikate peale.