Mahtra sõda/14

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
13
Mahtra sõda
Eduard Vilde
15


14.

Sõit Mahtrasse.

Ärarääkimata põnewusega ootas kaks päewa hiljem terwe wald peremeeste saatkonna tagasitulekut noore paruni juurest. Kellel wähegi mahti oli, tõttas wainule, ja mitmed läksiwad neile juba tee peale wastu.

Meeste tumedad näod ei kuulutanud midagi head. Nende pead oliwad norus ja käik eluta.

„Kas ei soand noorega kokku?“

„Miks ei soand!“

„No, mis ta lausus?“

Läks tükk aega mööda, enne kui saadikud midagi wastuseks kohmasiwad. Nii mõru nähti nende meel olewat.

„Mis ta lausus? Lausus sedasama, mis wanagi,“ ütles wiimaks talitaja.

Jutustasiwad siis pikkamööda oma kurwa loo ära.

Noor parun wõtnud neid üsna lahkeste wastu. Olla palju teisem saks kui wana. Rääkida wagusalt, ilma karjumata, ei wihastada iga sõna üle ja lasta ka talupoegi rääkida. Aga seadust seletanud umbes niisama nagu isagi. Kõik jääda wana wiisi, kuni talumaa mõisamaast on lahutatud, mõedetud ja ära hinnatud. Ja selleks olewat kümme aastat aega määratud. Tema arwata aga, et kümne aastaga seda tööd terwes kubermangus walmiski ei saadawat. Mõisad wõetawat jaoskondade kaupa mõetmisele; jaoskondasid olla terwe kubermangu kohta üheksa, ja loosi järele otsustatawat, missugusel järjel jaoskonnad mõetmisele wõetakse. Kus wallas maad mõedetud ja hinnatud, seal hakata küll sest ajast peale uus seadus maksma, aga eks loosi-asi ole loosi-asi! Ka olla mõisal tõeste õigus, talult, millel rohkem maad on kui uus seadus lubab, seda ära wõtta ehk selle eest talupojale orjust ja maksu juurde lisada. Ja pealegi wõida mõisnik mõisamaad talumaa wastu wahetada ja peresid nii ümber seada, kuda ise tahab.

„Soo! Siis wõtab peremehelt moa ära, mis wähegi moa nime kannab, ja annab liiwa, nõmme wõi turwasood wasta?“ hüüdis üks erutatud heal.

„Ega tea! Eks saks tee ikke, mis ise tahab. Ta pidada aga ‚nime poolest‘ ikke nii palju põldu, heinamoad ja karjamoad asemele andma, kui talupojalt ära wõtab.“

„Ja orjus ja abitegu ja kümnusemaks jääwad siis ikke wanaks?“

„Nii öeldi! Oma hea südame poolest tahab meile edaspidi — Jumal teab, milla see ‚edaspidi‘ on! — natuke kergendust teha, wist waimupäiwi wähendada. Andis nagu märku, et ta seda kohe teeks, aga isa pärast, kes weel siin, ja teiste mõisnikkude pärast ei julge.“

Ühed ohkasiwad, teised sülitasiwad, kolmandad hakkasiwad suures ärewuses kiruma.

„See on pettus!“

„Nad waletawad mõlemad!“

„See on seaduse rikkumine!“

„Saksad ei taha meile Keisri seadust kätte anda! Keiser on abiteo ära keeland, orjust ja maksusi wähendand, aga nemad tahawad seda maha salata ja seletawad seadust undrehti!“

Niisugused hüüded kajasiwad läbisegi, kuna meeste näod wiha pärast punetasiwad ja silmad wälkusiwad.

„Mina abitegu enam ei tee — tulgu, mis tuleb!“ möirgas korraga üks tugewa kaswuga peremees, Oina Kaarel, kelle päratu suur käsi rusikasse oli läinud.

Teised ei lausunud selle hüüde peale esiotsa midagi, aga nende tõsised, mõtlewad näod tunnistasiwad, et sõnad neile südamesse põrutanud.

„See oleks ju rumalus,“ karjus Kaarel edasi, „kui meie seda wälja ei nõua, mis Keiser meile on luband! Meie teame ju kõik, mis seaduses seisab. Kuda nemad tohiwad seadust rikkuda! Mehed, jätame abiteo tegemata!“

Teised waikisiwad ikka weel, talitaja aga, wa’ arglik mees ja oma ametit meelde tuletades, hakkas waigistama. Ei see minewat. See olla ju saksale wastuhakkamine! Sellest ei wõiwat head wälja tulla. Parem weel mujalt tubliste järele kuulata, kuda seadusega lugu on, ja siis nõuu pidada, mis teha.

Tema rahustawad sõnad muutsiwad meeste meeli, sest nii mõnelgi oli seesama hüüe keele peal kipitanud, mis nad Oina Kaarlilt kuulnud. Mindi siis jälle lahku, ja weel raskema südamega kui paari päewa eest. —

Täna oli laupäew. Õhtu, kui Päärn teolt koju tuli, ütles talle Uuetoa noor peremees:

„Pearn, kui sa liig wäsind ei ole, siis pistame hobuse ette ja sörgime Juuru poole.“

„Mis sinna?“

Laupäewa-õhtat pidama. Mitte just Juuru, waid Mahtrasse. Mul on ju seal kaugelt sugulane, selle juures wõime ööd olla ja homme sealt kirikusse minna.“

„On sul siis Mahtrasse asja?“

„On ikke koa. Mul ei lähe see uus seadus peast. Sellega põle asjad õiged. Tahaks kuulda soada, mis Sepa Ants Mahtras arwab — tunned ju mu sugulast, — talitaja seal. Ta wa terane ja kirjatundja mees — ehk on Mahtra meestel juba selgus käes.“

„Noh, sõidame siis,“ wastas Päärn, kui ta natuke aega aru pidanud, „nii suur mu wäsimus ei ole. Aga kui arwad, et saksad seal seadust teist wiisi seletawad kui meil, siis wist sõidame muidu. Nad on kõik ühes nõuus.“

Seda arwas Jüri ka. Aga selgust peab ometi nõudma! Ja kui Sepa Ants õiget otsust ei tea anda, siis wõib ometi pühapäew Juuru õpetaja juurde minna. Kihelkonna-kohtuherra öelnud, et see seletust peab andma.

Hobune oli warsti rakkes ja Jüri ning Päärn, mõlemad pühapäewa-riides, wõtsiwad puuwankri peal istet, mille rattad armetumal wiisil kräunusiwad, nagu tahaksiwad nad mõlema pealistuja teekonna tagajärge ette kuulutada.

Mis meestele teel silma puutus, ei pakkunud neile ühel ega teisel wiisil suuremat uudist: igal pool needsamad wiletsad külad kiwiste ehk liiwaste põldudega, needsamad lahjad, halli kuluga kaetud heina- ja karjamaad, needsamad kase-, kuuse- ja männatukad kaugelt paistwate suuremate metsadega ja needsamad kõrgilt puiestikkude seest wälja piiluwad mõisahooned.

Umbes kella üheteistkümne ajal lähenesiwad nad Mahtra külale. See seisis madala seljaku peal, noore kaasikuga kaetud aasade keskel; ühest küljest piiras teda wähe suurema ja tihedama aasametsa nõgus palistus. Taluhooned oliwad niisama armetumad kui X. wallas, osalt weel korratumad, sest Mahtra elanikkude seas oli palju puruwaeseid. Mõis oli siin talurahwa ammust ajast saadik wäga ära kurnanud.

Mõis ise, mis sealt heinamaa-kaskede wahelt silma paistis, polnud hoonete poolest ka mitte suurem asi: ühekordne madal puust herrastemaja rohuaiaga, kiwist wiinaköök, laudad ja aidad — see oli kõik.

Warsti peatasiwad Jüri ja Päärn Sepa pere õuewärawa taga; see oli talu, kus Mahtra talitaja Ants Tertsius elas, kellega Uuetoa Jüri ema poolt sugulane oli. Kes juba selle talu õues ja lähemas ümbruses silma ringi laskis käia, märkas warsti, et Sepal peremees walitseb, kes korda armastab ja raugemata wirkuse tõttu jõukamale elujärjele on jõudnud. Elumajal oli kaunis sile, korralikult paigatud katus peal, rehewäraw uus, ait nägus, aiad terwed, õue ilma porita ja laupäewa-õhtuks koristatud ning puhtaks pühitud. Kuskilgi ei wedelenud weo- ega tööriistu, nad kõik oliwad oma seatud paigal.

Jüri ja Päärn oliwad arwanud, et Sepa rahwas juba puhkusele on läinud, kui nad sinna jõuawad, aga oma imestuseks ei leidnud nad mitte ainult kõiki ärkwal olewat, waid talitaja kaunis ruumikas maja oli kuni wiimase nurgani elawalt juttu puhuwaid külalisi täis. Mõlemad juurdetulejad märkasiwad sedamaid, et siin miskit koosolekut peeti, sest wõerad oliwad kõik meesterahwad ja nende seast tundis Jüri mitmed Mahtra peremehed ära. Warsti saiwad nad ka koosoleku otstarbest aru: laua peal, talitaja ees, seisis lahtilöödud seaduseraamat ja sõnad nagu „waimupäewad“, „teise inimese päewad“, „sõnnikuwedu“, „lõikus“ jne. lõiwad sisseastujatele wastu. Jutt oli nii elaw, et nende tulekut peaaegu tähelegi ei pandud. Sepa peremees nägi külalisi alles, kui need juba natuke aega ukse all seisnud.

„Näeh, seal tuleb ju wõera walla mehi koa meie nõuupidamisele,“ ütles Ants Tertsius üles tõustes ja külalistele sõbralikult lähenedes. „Ja woata, keda ma weel näen: Uuetoa Jüri ja Wõllamäe Pearn! Kust teie siis nii hilja weel tulete?“

Rääkija oli umbes neljakümne-aastane, keskmise kaswuga mees, kelle päewatanud näost julguse ja meelekindluse kõrwal soe, südamlik lahkus wälja paistsiwad. Ta hallidest, elawatest silmadest rääkis terane, ärgas waim. Tugewaste raputas ta oma karedate töökätega sugulase ja tuttawa kätt ning hüüdis kambri poole, kuhu kodune pere kogunud, et lapsed uutele külalistele istet muretseksiwad.

„Tulime kuulama, kuda teie pool uut seadust seletakse,“ wastas Uuetoa peremees. „Meie saks tahab wägise wana seadusest kinni pidada.“

See ütelus äratas silmapilk Mahtra meeste elawamat tähelpanemist. Kõigi silmad ja suud pöörasiwad wõera walla peremehe poole.

„Just kui meilgi,“ ütlesiwad mitmed healed. „Ja mis saks teile siis hambasse puhus? Miks ta ei taha uut seadust wasta wõtta?“

„Ütleb, et enne waja moad ära mõeta, ja see töö wõtta kõige wähemast kümme oastat aega. Siis alles tulla kontrahid.“

„No jah, neil kukkedel näikse igal pool üks laul olema“, ütles Adra Hindrek Mahtra peremeeste seast. „Nad on selles asjas kokku reakind ja peawad igal pool ühed sõnad. Kas teete siis abitegu ikke edasi?“

„Oleme edasi teind.“

„Aga seaduses seda ei seisa ju?“

„Ei seisa küll, aga mis sa teed ära! Meie wana parun ähwardas juba peksuga, kui julgesin wiiksatada, et seadus abitegu ei nõua. Tont teab, mis seadus see ülepea ongi! Ei ole Keisri kätt ega kroonu-kulli peal. Walgeid lehti teine täis — triki wõi kirjuta peale, mis tahad! Kas Teie seda koa olete tähele pand?“

„Miks ei ole!“ tähendas Sepa Ants. „Ma nägin seda kohe. Aga olgu see seadus nüüd, mis ta on — kui nad sedagi täidaks, mis seal sees seisab! Waimupäewadest põle terwes roamatus mitte täppigi, aga mõis nõuab terwet tegu wana seaduse järele. Ega teie wist teagi, et meie abiteo ükswahe juba tegemata jätsime?“

„Noh, mis siis sai?“

Talitaja läks oma istme peale tagasi ja hakkas jutustama.

Maikuu esimeste päewade sees läinud Mahtra peremehed mõisa uue seaduse järele kontrahtisid tegema. Nagu tuttaw, walitseda Mahtra mõisat opmann Rosenberg, kuna omanik, herra von Helffreich, oma teises mõisas, Piiumetsas, elada. Meeste soowi kuuldes, saanud opmann pahaseks. „Mis uusi kontrahtisi te tahate teha?“ karjunud meeste peale. „Kas arwate, et wanad head küll põle?“ Mehed kostnud aga, et uus seadus uute kontrahtide tegemist lubada ja nõuda. Walitseja teinud, nagu ei teaks ta sellest midagi, ja öelnud, et kõik endist wiisi jääb. Mehed nimetanud siis, et kihelkonna-kohus ju teada andnud, et kontrahtide uuendust waja on. See teade pannud Rosenbergi isanda mõtlema, ja ta wastanud meestele, peremehed pidada nii kaua ootama, kui herra ise Mahtrasse tuleb; siis wõida nad tema enesega uute kontrahtide üle reakida.

„Hea küll,“ öelnud peremehed. „Kui Teie uusi kontrahtisi ei wõi teha ja herrat ennast ootate, siis jätame meie ka abiteo nii kaua tegemata, kui uued kontrahtid walmis on, sest uus seadus on Jüripäewast soadik käimas, ja miks meie peame siis Jumala muidu mõisa päiwi tegema, kui seadus need ära on kaodand!“

Läinud koju ja jätnudki päewad tegemata. Aga warsti kutsunud opmann peremehed mõisa kokku. Nüüd tõusnud temaga suur waielus uue seaduse üle. Mehed toetanud endid selle peale, mis seaduse „127. numbri“ all orjuse kohta öeldud on, nimelt, et kuuepäewa-koht, millel 9 tiinu keskmist maad on, nüüd weel ainult 250 hobuse- ja 250 jalapäewa teeb, mõisarehed peksab, kedruse kedrab ja wäiksed kohtumaksud maksab. Kõik abitegu olla kadunud. Opmann Rosenberg seletanud aga seadust hoopis teist wiisi — umbes nõndasama, nagu Jüri oma herrast ütelnud. Mis seaduses teo-orjuse kergendusest öeldawat, see hakata alles siis maksma, kui maad üle mõedetud, talumaad mõisamaast lahutatud, rajatud ja nende wäärtuse järele ära on takseeritud.

„Aga on ju kirikus selge sõnaga kuulutud, et uus seadus 23. aprillist peale terwelt käimas on,“ wastanud mehed, „ja sellest põle kuskil sõnagi lausutud, et mõni tükk wana seadust jääb edasi maksma. Kes seda enne on kuuld, et uus seadus wälja kuulutakse, kui wana weel jaolt edasi kestab!“

„Teie ei mõista seadust lugeda,“ wastanud opmann. „Seal on ju öeldud, et moad tulewad üle mõeta, sest muidu ei tea, kellel rohkem, kellel wähem moad on, ja ilma selleta ei wõi uusi kontrahtisi teha.“

„Aga seaduses seisab ju,“ wastanud mehed, „et kõik see moa talupoegade kätte jääb, mis 9. jaanikuu päewal 1846 nende käes oli. Herra wõib ju maid üle mõeta lasta ja mõnel tüki käest ära wõtta, kui tahab, aga ega sellepärast meie pea wana orjust edasi tegema, mis seadus maha on kustutand.“

Nii kestnud käre waielus tükk aega edasi. Kui mehed seletanud, nad ei tahta abitegu enam edasi teha, öelnud walitseja wiimaks:

„Teie kõik olete oma sõgeduse pärast suures eksituses, aga olgu! Kas teate, mis ma teile ütlen? Tehke oma tegu wana wiisi edasi, ja ma maksan teile iga päewa, iga tunni puhta rahaga wälja, kui kohus peaks mõistma, et teil õigus on ja et teie uue seaduse järele abitegu ei pea tegema.“

Opmanni suur kindlus pannud meeste meeled kõikuma. Kui ta nii julgeste lubab päewad ära maksta, pealegi ilma herra teadmata, nagu oma taskust — küll ta siis ikka midagi teab! Muidugi olnud ja olla praegu weel meeste arwamine kindel, et kõige selle taga suur kawalus warjul on; saksad tahta talupoegi Keisri käsust hoolimata uutest õigustest ilma jätta. Siiski wõetud aga nõuuks, seda puhku abitegu weel edasi teha, kuni kuskilt kindlat selgust on saadud, kuda lugu uue seadusega õieti on. Ka wõlgu jäänud päewadki tahta peremehed ära tasuda, sest wastupanemisest wõiwat rohkem paha kui head wälja tulla.

„Herra enesega põle te siis weel asjast reakind?“ küsis Wõllamäe Päärn.

„Ei ole. Tulla teine alles pärast nelipühi Mahtrasse. Eks me siis muidugi lähe tema enese püha pale ette oma nõudmistega.“

„Nemad reagiwad ühtepuhku moade mõetmisest,“ wõttis Peerupuu Jaak sõna, „aga maid mõedetakse juba ammugi meil ja ka Kose kihelkonnas. Eks te ole neid ohwetserisi näind, kes ühes ja teises kohas mõedawad? Noh‚ see’p see mõetmine ongi, ja küllap see juba walmiski soab, sest meie poolt kadusid ohwitserid juba ära. Nemad aga puhuwad meile ette, nagu tuleks weel suur maa-mõetmine, mis kurat teab kui palju aega wõtab. Kõik on wale ja pettus — pange tähele!“

Kõnelejal oli omast kohast õigus, sest sel ajal laskis sõjawäe ülemwalitsus Eestimaast sõja-kaartisid walmistada ning seks otstarbeks maad mõeta. Muidugi polnud sel ettewõttel Eestimaa talurahwa seadusega midagi tegemist.

„Andke, mehed, siis meile koa head nõuu, mis peame peale hakkama,“ ütles Uuetoa Jüri. „Sellepärast me just Mahtrasse tulimegi. Ants, sina oled wa nupumees — mis sa tahad siis nüüd õiete ette wõtta? Kas sina koa arwad, et meiega kelmust tehakse?“

Mahtra talitaja wahtis mõttes maha.

„Selge teadmine on peaasi,“ wastas ta siis, „enne ei wõi midagi öelda. Mul on linnas tuttaw kaupmees, wa tark ja mõistlik mees, oskab koa Wene ja Saksa keelt; selle juure tahan kord minna. Enne katsun aga kuskilt Wene keeli seaduseroamatut kätte soada ja lasen teda siis sellest järele waadata, mis 127. numbri all õiete seisab.“

„Kästi ju kirikherra käest seletust küsida,“ tähendas Jüri.

„Jah, selle juure waja koa minna,“ ütles Ants Tertsius. „Läheksin homme juba, aga teda põle homme kodu — on köstripüha. Noh, nädala pärast on nelipühid, siis olen muidugi kirikus ja lähen koa õpetaja jutule… Õigust öelda — ega ma sest suurt ei looda. Kui saksad meid petta tahwad, ega siis kirikherragi õigust tohi reakida.“

Alles hilisel öötunnil lahkusiwad Mahtra peremehed talitaja majast. See oli juba mitmes koosolek lühikese aja sees olnud, aga nagu ennegi, nii läksiwad mehed ka täna rahutumal, rõhutud meelel koju, sest harutataw asi jäi tumedaks nagu ennegi; kuskilt ei leitud ihaldatud walgusekiirt, mis pimeduses teed oleks näidanud.

Kui Mahtra mehed ära oliwad läinud, muretses Sepa perenaine, hilisest ajast ja külaliste wastutõrkumisest hoolimata, weel kehakinnitust lauale, kuna peremees wiimastega niikaua külajuttu puhus. Wahetati ikka weel uue seaduse, kui ka muude talupoja tuludesse puutuwate asjade üle mõtteid, kuni perenaine wiimaks, kui mehed juba lauas istusiwad, jutu kõiksugu perekondliste asjade peale juhtis. Külaliste hobuse eest oli waheajal sulane hoolt kandnud ning tüdruk hakkas wõerastele kambri-põrandale põhkudest, wanadest kuubedest ja kasukatest magamise-aset walmistama.

Talu sisemine wärk oli niisamasugune, nagu selleaegsetes külaperedes igal pool. Kui ka Sepa Ants wähe jõukam oli kui mõni muu Mahtra peremees, siis ei paistnud see parem seisukord mitte just sellest wälja, mis inimese kodust elu lõbusamaks, mahedamaks wõi nägusamaks teeb — mitte parematest majariistadest, pehmematest magamise-asemetest wõi toa kaunistustest —, waid see tuli ainult paremine täidetud aidasalwede, priskemate ja rohkemate loomade ning hoolsamine haritud põldude kujul nähtawale. Toa- ja riide-uhkust ei jõudnud ega mõistnud tolle-aegne Tallinnamaa talupoeg weel suuremat taga ajada; hea oli, kui kõht paremine täis sai kui waesel, nälgiwal wabadikul, kui leiwal sugu wähem haganaid sees oli, silgud tündrist niipea otsa ei lõppenud ja pühapäewadel ka päntsake liha lauale tuli, wähemast sügisest kewadeni.

Sepa talu tuba oli päewa-ajal pime kuni poolpime, nagu külamajad kunagi. Oli ju peawalgustajaks ainult ukse sisse lõigatud suur auk, sest see käe-laiune, nõgise klaasitükiga ehitud awandusekene, mis nagu tusane silm maja tagumise seina sees oli, ei wõinud akna ega walgustaja nime ära teenida. Nimetatud suurest ukse-august tossas suits wälja ja paistis walgus sisse. Sealt hüppasiwad kanad, kass ja koer sisse ning siga toetas mõnikord oma tõsise, mõtlewa nina ta serwa peale, et pererahwale oma keelel ‚tere hommikust‘ öelda. Sellest august tulewa walguse paistel tehti päewa-ajal kõik tubased tööd ja toimetused ära: seal kedrati, kraasiti willu, koeti kangast, tahuti pütilaudu ehk wankrikodaraid, pandi teomehele leiwakotti, söödi, soeti päid, pandi endid kirikusse-minemiseks riidesse. Sellest kohast eemal walitses hämarik, kuna ahju ees nurgas, kus puuhalud, ahjuroop, luud ja pada seisiwad, nii pime oli, et löö kas teine inimene maha. Tagaseinas seisis teomehe ühe sambaga poludi ehk nõndanimetatud „postwanker“, mille alla warbadest kanatool oli ehitatud. Talwisel ajal unistasiwad seal magawad kanad sees ja kukk pidas hommiku ärataja-ametit; praegu oli ta elanikkudest tühi. Wilets, nagu säng ise, oli tema sisu: pahnaks magatud õled külle-aluseks, õlewihk peapadjaks, igapäewane kamson selle pehmenduseks ja wana katkine kasukatükk soendawaks waibaks.

Eespool seina ääres seisis peremehe ja perenaise abielu-säng peaaegu sellesamasuguse täitega: ka siin on sasi all ja õlg peatsis, muud kui takune lina, paar liblepadja ja karm willane tekk annawad woodile meeldiwama näo. Tüdruku ase oli harilikult pinkide peal ehk põrandal, lapsed magasiwad ahju ääres nurgas. Pikk walge söömalaud kambri pool seinas, lihtsad pingid ja järid siin ja seal, paar wokki kaardu läinud ratastega ning wanast rauapuust tehtud istmega nurgas. Tagumise seina külles mõned kodused tööriistad: oherd, peitel ja kirwes. Rehe-aluse ukse kõrwal weetõrs, toober ja ämbrid.

Terwe ruumi üle walitses aga määratu ahi, see talumaja auuwäärt kiwikants. Ta mahutas poole tuba oma alla ja oli nii kõrge, et roni redelit mööda üles sooja otsima, kui pakasel talwel töölt wõi sõidult tuled. Ahju külgesid elustasiwad rahulikult jalutawad punased prussakad ja tema pragudes pidasiwad kilgid wõidulaulupidu. Ta andis sooja terwele toale, oli keedu- ja küpsetamise-kohaks ning kinkis tuhka lehelise tarwis, millega pesu pesti, sest seep oli taluinimesele sel ajal liig kallis — leheline ja kurikas täitsiwad tema aset.

Ahju lähedal, lae all, põigiti üle toa käisiwad tahmased parred, mille peal sügise wilja kuiwatati, kuna seal talwel niisked haod ja puuhalud ladupaiga leidsiwad.

Nõndanimetatud kamber oli talwel külm ja niiske, sest kahe, kolme jala paksune ahjumüür, mis selle ruumi wastu ulatas, ei suutnud teda soendada. Seda polnud ka tarwis, sest kambris ei elatud kunagi. Ta oli talule ainult lähedaks toiduwara-laduks. Seal seisis laudadest kokku löödud kapp piimanõuudega, silgupütiga ja haganaste leiwapätsidega. Kapi põhjas oliwad paar wokiwärtnat ja sibulakott. Kambris seisis ka tuttaw kalja-astja, mis üheski talus ei puudu, ja tema kõrwal pikem pink, mille peal odra- ja rukkijahukotid lasusiwad. Teisest nurgast, õrrelt, paistawad wanad riided ja üks rohkeste paigatud riidega kasukas. Siin ja seal mõni tühi kott, kokkuseotud köis, naelakarp ning ühte ja teist kolu maas.

Teist laadi sisuga tagawara- ja wanawaraladu oli talu koda ehk wöörus. Siin seisiwad kangasjalad, peerulõmmud, kelgu-jalased, paar painardit, kaks hangu, mille harud nööriga kinniseotud, ja puupulk nende lõugade wahel, rauapuud, roostesse läinud sirbid ja wikatilöed.

Wististe pakkus ka Sepa talu kambri-lakk sedasama waadet, nagu see paik igas muus külatares: ta oli pime, et löö silmad ära; mõned wihad kõlksusiwad paariti pennil, kaks, kolm rehawart maas, wanad rehepüksid roowilati külles ripakile ja ilma kaaneta kastiloks katuse serwa all. —

Pärast sööki ronis peremehe ja külaliste kallale tööinimeste raske wäsimus. Uni lasus neil tinaselt laugude peal. Teomees ja lapsed oliwadki juba asemetele pugenud, tüdruk ehitas omale pinkide peale poludit ja perenaine juhatas Jürile ja Päärnale põlewa peeruga kambri põrandal olewa sängi kätte, et seepeale mehega ka oma koikut üles otsida. Mõni minut hiljem magas terwe talu. Wägew norskamine kajas igast nurgast, norskamine, mis aknaruudud põrisema oleks pannud, kui neid oleks olnud. Selle mürina sisse saagisiwad kaks kilki leelõukas oma igawest, talupojale nii tuttawat unelaulu — laulu täis haledat, südant liigutawat waesuse-luulet. —

Järgmisel hommikul lahkus Uuetoa peremees selle tõotusega Sepalt, ta tahta nelipühi keskmisel pühal ka Juurus olla, et kuulda saada, kuda kirikherra Antsule uut seadust seletab. Ta lubas ühtlasi oma walla talitajat aga ajada, et ka see ühel wõi teisel wiisil selgust püüaks muretseda.

Paari kuiwa, tuulse ilma tõttu oli porine tee kauniste tahenenud, ja mõlemad mehed jõudsiwad oma winguwa „nahkwankri“ peal puhanud kõrwi armust üsna aegsaste Juuru. Hoolimata sellest, et köstri-püha oli, leidsiwad nad sealt wäga rohkeste rahwast eest. Kiriku lähem ja kaugem ümbrus ja kõrtsi-esine oliwad kirikuliste hobuseid täis ning ikka weel woolas sõitjaid ja jalainimesi igast küllest juurde. Siin ja seal teede peal, kiriku ümbrust ehtiwate puude all, kiriku-kõrtsi ees ja wankrite wahel seisiwad suuremad ja wähemad rahwasalgad elawal jutuajamisel koos. Ärewus, ehk wähemast suurem elawus kui muidu, paistis nende nägudelt. Näis, kui poleks nad täna mitte jumalateenistuse pärast siia kokku tulnud, waid mõnel muul haruldasemal põhjusel.

Jüril ja Päärnal ei olnud raske teada saada, mis kirikuliste meelesid nii wäga liigutas. See ärewus ei tulnud täna esimest korda nähtawale, waid inimesed, kes minewal pühapäewal kirikus käinud, oliwad seda juba siis märganud. Rahwas kogus siia kokku, et isekeskes talurahwa põlewamat küsimust, uut seadust, harutada. Üks wald tahtis teiselt teada saada, kuda siin ja seal asja üle mõeldakse, mis saksad rääkinud ja teinud ning kust üleüldise tumeduse ja segaduse kohta, mida kuulus paragrahw 127 sünnitas, kindlat otsust wõiks saada. Igas salgas ja trobikonnas, kus peremehi ja perenaisi koos oli, keerles ja wäärles jutt ikka kahtlase abiteo ümber. Niisugune nõuupidamine oli juba enne jumalateenistust elaw, wõttis aga, kui kirik wälja tulnud, uut hoogu, isearänis kirikukõrtsis.

Jüri ja Päärn jäiwad ühe ja teise salga juurde seisatama, et meeste juttu pealt kuulata. Mis nad tunni aja jooksul kõik kuulda saiwad, wõis kõige selgema pea kirjuks ajada. Igamees püüdis seadust, selle tarwitamist mõisnikkude poolt, tema makswust wõi mitte-makswust oma wiisil seletada, arwustada, kahtlustada wõi kinnitada. Ikka imelikumad arwamised ühe kui teise asja kohta saiwad kuuldawaks. Näis, kui oleks siin uus Babiloni torni ehitamine käsil, mis mitte keelesid segamine ei aja, küll aga meelesid.

Kõigist neist juttudest ja harutustest selgus kindlusega, et rahwas igal pool nii elawalt käärimas oli, nagu seda enne keegi polnud näinud. Kõige pealt tundsiwad endid kõik uue seaduse läbi oma kaua soetatud ja wäga liialdatud lootustes petetud olewat. Mis neile pakuti, oli liig wähe. Aga et seda piskut ka weel kätte ei tahetud anda, et seda keelati, ilma et keegi rahwale usutawalt oleks seletanud, mispärast seda kinnipidamist tarwis on — see pani isegi mõistlikud pead kihama. Ja sinna juurde, nagu õliks tulde, tuli weel uudis, mida Jüri ja Päärn täna esimest korda kuulsiwad. Rahwas teadis mitmest mõisnikust oma ja naabrikihelkondades rääkida, kes abitegu Jüripäewast saadik wähendanud; jah, jutustati koguni ühest saksast, kes uue seaduse nõudmised terwelt wastu wõtnud, abiteo täieste kõrwale heitnud ja muud orjust nõnda wähendanud, nagu see uues seaduses ette on kirjutatud!

Teadagi, et säherdused sõnumid nende meeli ei waigistanud, kelle mõisawanemad senisest teokorrast kinni pidasiwad, waid palju enam rahwa senise kahtlemise, et saksad uue seadusega kelmust tahawad teha, päris kindlaks teadmiseks muutsiwad. Sest kui mõned saksad abitegu wähendasiwad, wõi ta koguni kõrwale heitsiwad, siis oli ju selge, et seadus seda nõudis. Juba peeti mitmes wallas kõwaste nõuu, Tallinna kubernerile wõi Riiga kindralkubernerile kaebama minna, ja kui see ei aita, siis kas kuni Keisri auujärjeni tungida. Teiselt poolt teati jutustada, et siit ja sealt mehi salaja Liiwimaale läinud Wene preestritelt nõuu ja seaduse seletamist paluma.

Nende uudistega sõitsiwad Jüri ja Päärn Juurust koju ja laotasiwad neid teistega, kes sel pühapäewal ka kirikus käinud ja neil kuulnud, wallas laiale. Ka Mahtra meeste tõrkumisest abiteo wastu tõiwad peale Jüri ja Päärna ka teised kirikulised sõnumid.

Juba esmaspäewa õhtu kogusiwad peremehed jälle talitaja talusse kokku, et aru pidada, mida mõisa nõude wastu ette wõtta. Ehk küll kõigi ärewus suur oli, leidsiwad wastupaneku poole sihtiwad ettepanekud siiski wähe wastukõla. Wägiwald oli neile kõigile, kes nad mõisniku ees harjunud wärisema ja roomama, päris wõeras. Iga niisuguse mõtte tagant kerkis haagikohtuniku kohutaw kuju keppide ja witsakimpudega üles ning tegi kõige julgemad suud tummaks. Talitaja ja teiste wanemate ja mõistlikumate peremeeste waigistusel wõeti nõuuks, weel rohkem selgust muretseda, kõige pealt kirikuõpetaja käest. See oli ju nende hingekarjane, ta pidi ometi poole suugagi tõde kuulutama, kui ta ka ise saks oli. On siis wiimaks kindlus käes, et Keisri seadust on muudetud wõi wõeriti seletatud — noh, siis on ikka weel aega mõjuwamal wiisil õigust taga pärida.

Selle otsusega lahkusiwad peremehed koosolekult.