Mahtra sõda/15

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
14
Mahtra sõda
Eduard Vilde
16


15.

Juuru õpetaja juures.

Nelipühi teisel pühal pärast jumalateenistust sai Uuetoa Jüri Ants Tertsiusega kirikukõrtsi ees kokku, kus ta Maidla talitaja Ants Piibuga ja Koka Madisega, Atla talitaja abilisega, juttu westis. Nende jutu-aineks oli muidugi jälle „uus wakuroamat,“ nagu rahwas tawaliselt hiljuti ilmunud seadust kutsus, ning Mahtra talitaja kutsus mõlemat ametiwenda kirikherra juurde kaasa, et „kuulda soaks, mis koguduse hingekarjane waimupäewadest lausub.“

„Noh, sina tunned kirja — mene sina eel, meie poeme tagajärel ukse wahelt sisse,“ otsustas Maidla talitaja.

„Sina, Jüri, wõiksid koa mesti lüia, et meid rohkem oleks, kes kirikherra seletust kuulewad,“ pajatas Sepa Ants, sugulasele teretamiseks kätt andes.

„Mina põle ju walla-ametnik,“ wastas see.

„Mis sest! Oled ju peremees; eks asi puudu sinusse niisama kui meissegi.“

Et õpetajal aga weel surnuid matta, pruutpaarisid laulatada ja lapsi ristida oli, mis tüki aega wõttis, siis läksiwad mehed niikauaks kõrtsi keelt kastma ja piipu panema. Kõrts seisis ka siin, nagu enamiste igalpool, otse „kiriku külle all“, waewalt mõni sada sammu wiimasest eemal. Ainult kiriku ümber kaswawad lehtpuud ja põesad, mille pungad praegu pakatama lõiwad, lahutasiwad mõisniku puskarihallikat Jumala pühakojast. Tõsiselt waatas kiriku madal, jäme torn, piilusiwad ta lihtsad, halli krohwiga müürid puude ja põesaste wahelt pikalt ja laialt tolmuse tee ääres trooniwa tuhmi, pilpakatusega kiwise hoone peale maha, mille uksest ja aknast kibe piibusuits ja läila wiinahais pikkamisi wälja kewadese õhu sisse imbisiwad. Tume, läkastama panewa õhuga täidetud awar ruum oli rahwast puupüsti täis. Suurem hulk seisis; istujaid oli ainult pika laua peal, mis ukse kõrwalt, akna juurest, teise seinani ulatas. Leti ees, mille luuk ülesse tõmmatud, walitses elaw tungimine. Kõrtsmik laskis aeglase rahuga suurest ankrust wasksete mõetude sisse wiinaköögi puhastamata alkoholi-sodi nõrguda. Waesed wäsinud talupojad, kes kirikus poolteist tundi üksteise najal tukkunud, ärkasiwad siin jälle wäheseks ajaks elule, et mõne aja pärast weel unisemalt ja uimasemalt koju poole waaruda.

Nagu paaril pühapäewal ennemine, nii oli ta täna kõrtsis, selle esisel ja kiriku ümber waljuste jämawaid, erutatud salkasid märgata. Harutati tänagi teistest waldadest ja kihelkondadest saadud sõnumid. Ja need oliwad huwitawad küllalt, sest mitmes kohas oli kuulu järele awalik tõrkumine abiteo tegemise wastu peale hakanud, nõnda nimelt Kose kihelkonnas mitmes wallas, nagu Ojasuus, Orus, Uuemõisas, Tammikus, Tuhalas jne., ning kus seda weel polnud sündinud, seal pidi warsti teiste eesmärgi järele tehtama. Nagu äkiline maruhoog näis üle maa käiwat, ja kuhu ta weel ei ulatanud, seal kuuldi eemalt tema hulgumist ja tunti hinges nagu sala wapustust. Ikka tõsisemaid, tumedamaid nägusid, ikka ähwardawamalt wahtiwaid silmi wõis rahwasalkades igal pool märgata.

Kui Mahtra talitaja oma seltsimeestega kõrtsist wälja astus ja kirikule lähenes, nägi ta, kuda õpetaja Berg parajaste pikaldasel, mõedetud käigul, ametikuub seljas ja sametist müts peas, koju poole sammus. Kirikumõis, ühekordne kiwimaja laia, madala peatrepiga ja rõduga, oli üsna kiriku lähedal, õrnal noorusel puhkewate aiapõesaste ja puude wahel. Mehed astusiwad tagumisest uksest sisse —Ants Tertsius eel, teised ükshaawal ja pikkamisi tagajärel.

Neil oli ruumikas, lihtsas toas, kus õpetaja rahwast wastu wõttis, natuke aega oodata; siis ilmus õpetaja Berg, kellel kirikukuub seljast wõetud, oma priske, mõnusa Lutheruse-näoga. Wilu lahkusega küsis ta Mahtra talitaja soowi järele, sest see oli ette astunud, kuna teised peale alandlikku kumardamist ukse juurde seisma jäiwad.

„Tulime kirikherra palwete selle uue seaduse pärast,“ algas Sepa Ants. „Kui kihelkonna-kohtuherra meile Jüripäe raamatud kätte andis, siis ütles, et kui teie ise aru ei soa, siis peab kirikherra teile ära seletama.“

„No, mis asjast te siis aru ei saa? Sina, Ants, oskad ju lugeda; eks sa loe seadust neile ette, kes lugeda ei oska!“ wastas õpetaja ja wajus kirjutuselaua ees olewa leentooli peale.

„Oskan lugeda küll,“ wastas talitaja, „aga saksad ei oska wist seekord heaste lugeda. Meie loeme sedasi, nemad sedasi. Seal on 127. numbri all, et kel 9 tiinu põllumoad on, peab 250 hobuse- ja 250 inimese-päewa tegema, ja ei ole waimupäewi ega teise inimese päewi ega lõikuse-päewi ühtigi.“

„Soo, kuhu need siis jääwad?“

„Eks nad jää ära.“

„No, kes siis Mahtra ja Maidla herra sõnniku wäljale weab, lõikuse lõikab ja kardulid üles wõtab?“

„Eks meie,“ wastas Ants.

„Aga teie tahate selle eest raha saada.“

„Noh, raha on sakste taskus küll olnud, eks taha meie taskus koa olla.“

Õpetaja tõusis üles ja astus raamatukapi juurde.

„Ma ei ole seda uut seadust küll mitte weel lugend,“ ütles ta kapiust lahti keerates ja silmadega seaduseraamatut otsides, „aga ma ei usu mitte, et seal waimupäewi ülewal ei seisa. Mis paragrahw wõi ‚number‘ see oli, mis sa nimetasid?“

„Sadakakskümmendseitse,“ wastas Sepa Ants.

Õpetaja ulatas raamatu kapist, wiis ta laua peale ja otsis küsitawa seaduse-punkti üles. Luges mees, ja luges. Tükk aega wahtis raamatusse ja ei lausunud sõnagi. Wiimaks hakkas raamatut mujalt sorima. Ta nägu hakkas ikka enam imestust awaldama, ja et ta seda wist ei tahtnud näidata, siis toetas ta põse käe najale.

„Selles punktis ei ole tõeste mitte abitegu nimetud,“ ütles ta wiimaks.

„Sellepärast! Aga saksad nõuawad seda ikke edasi!“

„Küll see on wist kuskil teises kohas ülewal, et teie abitegu nii kaua weel edasi teete, kui maad ära on mõedetud,“ arwas õpetaja.

Ants tähendas, et nii palju kui tema raamatut uurinud, abitegu kuskil ülewal ei olewat.

„Noh, seda saate ja warsti kuulda,“ lõpetas õpetaja Berg, keda wist lõunasöögile oodati. „Mahtra herra tuleb warsti mõisa, küll ta teile siis ise uut seadust kuulutab. Küll te siis näha saate, missugune ta on.“

Ta tõusis üles ja andis seega peremeestele märku, et nad ära läheksiwad. Atla, Maidla ja kolmanda mehe olekust oli ta küsimata märganud, et need Sepa Antsuga ainult kaasa tulnud.

Selle wäärtuseta seletusega pidiwad neli tõeotsijat seks korraks leppima. Waikides, kulmud kortsus, astusiwad nad kirikumõisast wälja. Naerataw kewadene päikene ja põesastes siristawad warblased wõtsiwad neid nagu pilgates wastu… Wärawas ootas suurem trobikond uudishimulisi kirikulisi, kes nende nõuust kuulnud ja nende sisseminekut näinud. Need piirasiwad neid sedamaid ümber ja pärisiwad õpetaja seletuse üle otsust.

„Kirikherra ütles koa, et uues wakuroamatus abitegu ülewal ei ole,“ wastas Uuetoa Jüri kuuldawa healega.

„Wõi ütles!“ kajasiwad healed wastu. „Noh, siis on ju ikke õige, mis rahwas ütleb, et Keiser on abiteo ära kaodand.“

„Kirikherra ütles aga weel, et abitegu ehk kuskil mujal ülewal on, ja käskis oodata, mis saksad ise meile ütlewad,“ lisas Mahtra talitaja juurde.

Pilkawad ja osatawad healed saiwad selle üteluse järele kuuldawaks:

„Mis saksad ütlewad ise? No jah, need on jo need parajad, kes meile õigust reagiwad! Eks saksad ole meile seadust juba seletand! Eks me nende seletust juba tea! Miks siis kirikherra ise ei seleta? Eks kihelkonna-kohtuherra ole öeld, et kirikherra peab seletama!“

Ja teised suud kostsiwad:

„Nagu kirikherra saks ei ole! Kas tema julgeb meile muud öelda kui seda, mis teised herrad ees ütlewad ja mis nad teda käsiwad reakida! Kirikherra jo ise koa mõisnik! Kas ta ei oska meid küll noomida, et peame ikke alandlikud olema ja mõisawanemate käsku täitma ja kõigega rahul olema, mis saks ja Jumal meile peale panewad… Ärge rumalad olge ega arwake, et kirikherra talupoja poolt on ja meie eest reagib!“

Kuna Ants ja tema seltsilised endid rahwahulga seest pikkamisi wälja poetasiwad, et oma hobuste juurde minna ja kojumineku peale mõelda, harutasiwad erutatud inimesed kirikumõisa wärawas asja weel kaua edasi. Ja kui nad wiimaks laiale läksiwad, kandsiwad nad — nagu see säherdustel kordadel ikka sünnib — teateid rahwa sekka laiale, millele nad ise midagi juurde lisanud. Et iga kuulja ja edasirääkija ka omalt poolt lisandusi teeb, siis kogub tõetera ümber nii paks kord luulet, et esimest enam ei näegi. Kui Uuetoa Jüri tähendas, kirikherra öelnud, et uues wakuraamatus abitegu ülewal ei olla, siis lagunes tund aega hiljemine kirikuliste seas jutt laiale, kirikherra öelnud, et uues wakuraamatus abitegu keelatud olla ja et saksad seda talupojalt nõuda ei tohtida. See oli muidugi wesi talupoegade weski peale — jällegi kinnitus, et saksad seadusest üle püüawad astuda! Et üleüldine ärewus sel wiisil ainult kaswas, on arusaadaw. —

„Nüid põle enam muud nõuu,“ ütles Sepa Ants, kui nad koos edasi kõndisiwad, „kui pean linnatee warsti jalge alla wõtma. Mul seal hea tuttaw kaupmees — Hermanni herra, tunnete teda ehk — kolme keele peale koolitud — pärin õige selle käest weel seletust. Ehk soan linnas koa Wene keeli seaduse kätte — seal ometi peab õigus sees olema.“

Teised kiitsiwad nõuu muidugi heaks. Kuna nad asja harutades edasi sammusiwad, nägi Uuetoa peremees oma sulast teise nooremehega ühe wankri najale toetawat ja juttu ajawat. Et nad nende just mööda oliwad minemas, siis silmas ka Sepa Ants Päärnat ja pakkus talle teretamiseks kätt, kuna kõik seisatama jäiwad.

„Noh, mis uus wakuroamat teeb?“ küsis Uuetoa sulane. „Kas õpetaja seletas ää?“

Meeste tusased näod andsiwad talle wastuse.

„Mõni wingerpuss peab selle tühjaga ikke olema,“ kõneles Wõllamäe Päärn edasi, „sest ega muidu saksad isegi kartma lööks. Kui juba aakenrehtel hoobid andmata jätab — siis on jo wiimne päew käes.“

„Kellele ta siis hoobid andmata jät’?“ küsiti.

„Siin minu leeriwennale — Ansu waname’ teomees Purilast. Sina, Jüri tunned teda jo! Eks tema mees ole juba uue wakuroamatu pärast herraga kohut käind. Pidand aakenrehtli juures pinna peale soama — old juba kõhuli pingi peal ja soldatil witsakimp käes — aga ei ühti! Lastud terwe nahaga minema. See pole muud kui kartus. Ei nad julge wist liig õelaks minna, muidu tõuseb kära, ja siis on pettus wäljas.“

„Mispärast sa mõisaga kohut käisid?“ päris Mahtra talitaja.

Purila noormees nuuskas naerdes nina.

„Eks naise päewade pärast. Mis tarwis sulase naine mõisa päewi teeb, kui tal mõisast põldu ega sauna käes põle? On jo kuulda, et põle waja teha. Nii seista uues wakuroamatus. Mul noor naine kodu — miks, tulise pihta, pean teda päewi laskma teha? Wõtsin siis kätte ja käisin kihelkonna-kohtu ja pärast aagrehi läbi.“

„Ja taheti naha peale anda?“

„Noh, wägise!“

„Ja siiski said terwe tagumise nahaga tulema?“

„Mitte täpet ei tehtud peale!“

Meeste nõudel jutustas Purila mees oma loo ära.