Mahtra sõda/21

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
20
Mahtra sõda
Eduard Vilde
22


21.

Kurbmäng algab.

Järgmistel päewadel jõudsiwad X. walla peremehed otsusele, mõisale mitte enam abitegu teha. Nende arwamine oli kindel, et mõisnik neilt seda ilma mingisuguse õiguseta nõuab. See arwamine walitses ju rahwa seas peaaegu terwes kubermangus, ja kus abiteo wastu mitte awalikult tõrkuma ei hakatud, seal oli ainult kartus haagikohtuniku ja raske karistuse eest mõjuw. Harjumaal aga, iseäranis Kose kihelkonnas, ja nimelt waldades, kus orjus wäga raske ja talupoegade waesus suur, algas igal pool awalik wastupanek abiteo wastu. Kõige pealt ei mindud mõisa sõnnikuweo-päewi ära tegema.

Sel lool palusiwad Kose kihelkonna mõisnikud sõjawäelist abi ja haagikohtunikule tehti ülesandeks, wastupanijaid werise karistuse abil käsutäitmisele sundida. Karistusepaigaks oli asetäitja haagikohtunik herra von Hagemeister Habaja mõisa Kose kihelkonnas walinud. Sinna kutsuti kõik need wallad kokku, kes abiteo wastu tõrkusiwad, ja halastamata peksmine soldatite abil algas. Trummide põrinal ja wilede helinal aeti rahwas sinna kokku ja nuheldi kõigi nähes wastupanewate waldade talitajaid ja peremehi. Rahwa arwamine aga, et temalt seadusewastalisel wiisil abitegu nõutakse, oli nii kindel, nii sügawaste hinge sisse juurdunud, et mehed märtrite wapruse ja enesesalgamisega hirmsa nuhtluse alla heitsiwad.

Mõnest paigast Eestimaalt oliwad talupojad, kes ühtelugu selgust otsisiwad, Tallinnas selleaegse tsiwiil-kuberneri herra von Grünewaldi juures abiteo pärast kaebamas läinud; aga nad ei saanud ka sellelt oodatud õigust ja pöörasiwad kurwalt koju tagasi, öeldes: „Eks kuberner ole niisamasugune mõisnik kui teisedki saksad; ega temagi meile head soowi!“

Terwe segaduse juures kõige rohkem süüdi oli kuulus paragrahw 127 uues talurahwa-seaduses, kus abitegu tõeste mitte nimetatud ei olnud. Osalt seaduse puudulik seletamine ülemuste poolt, osalt ka talupoegade ekslik mõistmine saatsiwad korda, et neid punktisid seaduses, mis wähegi selgust oleksiwad andnud, küllalt hästi tähele ei pandud. Nii seisis seaduse 31. paragrahwis: „Talomaad hakatakse kohe pärast selle Seaduse-raamato kuulutamist rajama ja rajamärgid panema“; § 32: „Talomaade rajamine ja rajamärkide panemine peab 10 aastat pärast selle Seaduse-raamato kuulutamist kõigis mõisades lõpetud olema“; siis § 33: „Nii kauaks, kui rajamine ja rajamärkide panemine üsna lõpetud ei ole, jääb talomaa selle seaduse sisse(?), kuda tema 9. Jaani-kuu pääwal 1846. aastal talupoegade käes rendi ehk teo peal on olnud“, ning lõppeks § 35: „Nii pea kui ühes mõisas talomaa rajamine ja rajamärkide panemine lõpetud ja kohto poolest kinnitud on, hakatakse nende seadmiste järel käima, mis siin edespidi kästakse.“

Wististe ei pannud seaduse seletajad nende punktide peale tarwilist rõhku, ja seda ei teinud siis ka talupojad, kelle arusaamist pealegi wilets lugemise-oskamine takistas. § 127. suureks ja wäga eksitawaks puuduseks oli aga, nagu öeldud, et seal abitegu üles polnud antud; ainult seaduse-raamatule kaasa pandud teorendikontrahi mudelis ehk algkujus, kus rentniku kohused üles oliwad loetud, seisis midagi abiteost; seal oli öeldud, et kohapidaja mõisaherrale peab tegema ja tasuma: 1) teopäewad; 2) abipäewad; 3) maks wilja ja muu kaubaga ja weiked mõisa kohto-maksud.“ Kui palju neid abipäewi aga teatawa suuruse ja headusega talu pealt pidi olema, polnud ka siin mitte nimetatud; nende arw jäi siis mõisniku ja talupoja wastastikuse kokkuleppimise määrata.

Talupoegadele ei seletatud ka mitte igas mõisas sedagi, et uus seadus igas wallas kohe maksma hakkab, kui maad mõedetud, rajatud ja hinnatud on, waid seal räägiti kümnest aastast kui uue seaduse maksma-hakkamise tähtajast, kuna see aeg ju terwe kubermangu maade mõetmise ja hindamise lõpu-terminiks oli määratud.

Polnud siis ime, et kõik need tumedused ja puudused seaduses eneses ja tema seletamises rahwa seas, kes nii kaua palawa ihkamisega kergendusi oodanud, segadusi sünnitasiwad.

Mahtras oli asjal järgmine käik.

Neljapäewa hommiku, 29. mail 1858, ilmus mõisa kubjas külasse ja andis talitajale haagikohtuniku nimel käsu, teisel hommikul kell 7 kõigi peremeestega Habaja mõisa minna. „Sina, Ants,“ lisas ta juurde, „tuled hommiku wara mõisa ja istud opmanni kõrwa wankri peale, teised peremehed mingu läbi soo otsekohe.“

„Mis sinna Habajale siis minnakse?“ küsis talitaja.

„Ei mina tea,“ oli kubja wastus.

Ants aimas muidugi, et see midagi head ei tähenda, kui tal ka wahest teada ei olnud, et haagikohtunik Mahtra mehi juba teisipäewal asjata kohtusse tulema oodanud.

Järgmisel hommikul wara hakkas peremehi Sepa talu juurde kokku koguma. Nad tahtsiwad talitajaga ja isekeskes ettewõetawa teekonna üle weel aru pidada. Mõned neist oliwad juba ääri-weeri mööda kuulda saanud, et Kose kihelkonda salk sõjawäge sisse marssinud ja et haagikohtunik Habajal talupoegi, kes abiteo wastu tõrkusiwad, peksta lasknud.

Mehi oli juba hea hulk talu wärawas koos, kui talitaja toast nende juurde ilmus.

„Noh, mis sa arwad, kas lähme wõi mitte?“ küsisiwad mehed. „Ega aagrehi käsule wasta tohi panna, aga eks see ole teada, et me seal naha peale soame, kui oma õigusest tahme kinni pidada.“

Talitaja ei wõinud ka midagi paremat öelda.

„Kas tahate siis ikke õigusest kinni pidada?“ küsis ta.

„Muidugi,“ oli wastus. „Sest kui alla anname, mis meil siis weel loota on? Keiser on meile õiguse and, saksad tahwad meid sellest ilma jätta — kas peame seda siis ristis kätega pealt waatama?“

„Noh, siis peame koa aagrehi juures hoobid wasta wõtma,“ tähendas talitaja.

Arupidamine Sepa talu wärawas kestis sel mõttel edasi, kui korraga keegi punase pärjaga noor tüdruk meeste juurde astus ja talitaja järele küsis.

„Näeh, see ju Habaja inimene,“ ütles Ants Tertsius tüdrukut nähes. „Miina, mis sa meie poolt otsid?“

Tüdruk oli nähtawalt suure rutuga tulnud, sest ta lõõtsutas tugewaste. Ta punetawast higisest näost ja rahutumalt wahtiwatest silmadest paistis suur ärewus wälja.

„Otsin just sind,“ wastas ta talitajat ära tundes. „Peremees soatis sulle tuttawa poolest sõna tooma, et teie mehed mitte Habajale ei tuleks; teie wald olla jo tänaseks sinna kutsutud…“

„Soo! Mis teil seal siis on?“

„Oh, sa taewane isa, kes seda kõik jõuab ära reakida!“ hüüdis tüdruk niiskete silmadega ja kõigest kehast wärisedes. „Seal jookseb werd, et koerad wõiwad lakkuda! Soldatisi püssidega kõik kohad täis — 600 meest!…“

Mahtra mehed wahtisiwad tõsiselt üksteise otsa; ikka ligemale koguti hirmunud tüdruku ümber kokku.

„Reagi, Miina, reagi!“

„Eks aagreht pea meil nende waldade üle kohut, kes mõisa abitegu ei taha teha,“ jutustas Habaja käskjalg ladusa kõnewooluga edasi. „Eile oli mitu walda mõisa kokku aetud. Mõisaõues pandi soldatid rahwa ümber seisma. Põristasid trummisi ja puhusid wilet, et mitme wersta peale wõis kuulda. Siis weeti meie talitaja kõige esite kohtutuppa ja küsitud tema käest: ‚Kas wannud selle wana seaduse peale, mis neljakümne oasta eest oli[1]?‘ Talitaja wastand: ‚Ei wannu!‘ Kohe kistud tal raha rinnast maha, löödud mees raudu ja wisatud põranda all olewasse keldrisse. Siis kutsuti weel wiie walla talitajad ette ja küsitud jälle igaühelt: ‚Kas wannud selle seaduse peale, mis neljakümne oasta eest oli?‘ Ka need wastand, et ei wannu. Jälle rebitud rahad rinnast, pandud käed raudu ja aetud mehed keldrisse. Nüüd wiidi kiriku wöölmölder, Poe Joan, kohtu ette. Küsitud jälle, kas wannub wana seaduse peale. ‚Ei wannu!‘ Kohe toodi mees wälja mõisa ette. Seal oli juba peksupink walmis. Kaks soldatit seisiwad witstega teine teisel pool. Poe Joan seoti pingi külge kinni ja peksmine hakkas peale. Nägin seda koledat asja oma silmaga pealt. Kui soldatid kõigest jõuust kordamisi lööma hakkasid, pandi trummid põrisema ja moosekandid mängima ja küla rahwas waatasid pealt. Anti Joanile wiiskümmend hoopi. Küll jooksis werd kiwide peale! Oli wiiskümmend hoopi antud, tehti mees lahti ja küsiti jälle: ‚Kas wannud wana seaduse peale?‘ Joan tõstis pead, pigistas hambad kokku ja ütles: ‚Ei wannu!‘… Uueste seati waeneke pingi peale kinni ja anti jälle wiiskümmend hoopi. Jälle põristati trummisi ja aeti wilepilli. Siis küsiti weel kord, kas alla wannub. ‚Ei wannu!‘ Kolmat korda tõmmati mees maha, lisati weel kümme hoopi juure, peasteti jälle pingi pealt lahti ja kästi alla wanduda. Aga Joan hüüdis — ise näost kollane kui surnu ja werine kui tapetud loom: ‚Mitte ei wannu! Pekske mind kas tükkideks, misukese tüki külge suu jääb, see ütleb: Ei wannu!“…

Hirmu ja jälkuse ärewus paistis Mahtra meeste nägudelt; niisama suur oli aga ka nende imestus wapra mehe meelekindluse üle:

„Woata, kus mees oli!“ hüüdis Matsi peremees. „Wõtab sada kümme hoopi wasta ja ei wannu ikke weel alla!“

„Küll ta siis ikke teadis, nagu meiegi, et õigus tema poolt on,“ tähendas Reinu peremees.

„Siis jäeti Joan järele,“ jutustas Miina edasi, „ja wõeti teised mehed käsile. Joani kole peksmine oli aga teised nii hirmu täis ajand, et kõik alla wandusid. Nad pandud toas kohtukulli ette põlwili maha ja nii pidand wanduma. Siis antud sulg kätte, et kirjutagu alla, mis wandusid. Kes kirjutada ei osand, sel hoind kirjutaja käe ümbert kinni ja kirjutand nii wiisi nime ja liignime paberi peale. Siis wõt oma käe ära ja mees pidand oma käega nimele kolm risti taha tegema… Teised peremehed pidasid nüüd õues nõuu, mis teha, kui neid koa ette kutsutakse. Ütlesid kõik, et nad ei wannu ega nime alla ei kirjuta ja peksta ei lase endid koa mitte. Kõik tahwad wasta hakata ja kära nii suureks ajada, et see Keisri kõrwu ulatab; siis ometi peab wiimaks abi tulema. Kirjutad aga alla ja wannud, noh, — siis wõiwad saksad öelda, et rahwas ise wana seadust tahab… Seda soatis peremees mind teile ütlema. Täna on Habajal teie meeste peksu kord. Ärge parem sinna tulge, kui peksu ei taha soada ja wana seaduse peale wanduda.“

„Soldatid on muidugi weel seal?“

„Kuda siis! Peame neid söötma ja jootma, et jää ise nälga. Kõik wallad ümberkaudu on keemas nagu kiislipada. Oleme nagu sõjas!“

Tüdruku elaw kirjeldus mõjus nii sügawaste Mahtra meeste kohta, et nad tükil ajal sõnagi ei märganud lausuda. Hirm ja mure paistsiwad nende tõsistelt, päewatanud nägudelt ja nii mõnigi raske õhkamine kinnipitsitatud rinnast tõusis selge hommikuse õhu sisse, mida tõuswa päikese naerataw hiilgus nagu kullaga täitis. Raske oli otsustada, mis nüüd ette wõtta: hirm Habajale minna, hirm minemata jääda. Õigusest ilma jääda ei taha keegi, ennast peksta lasta ei taha ka keegi ning wastuhakkamine on kah kardetaw asi.

Mehed oliwad muru peale maha istunud, et nõuu pidada ja kindlale otsusele jõuda, kas Habajale minna wõi minemata jääda. Lahke käskjala oli Sepa peremees tuppa saatnud, et ta seal jalgu puhkaks ja kehakinnitust wõtaks. Kell oli juba seitse, päike seisis suurel kõrgel, ja ikka weel istusiwad Mahtra peremehed murelikul arupidamisel koos.

„Kuulge, mehed,“ ütles Adra Hindrek pikema tumma waheaja järele. „Mina arwan ikke, et meie mitte ei lähe. Meie teame jo nüüd selgeste, et igaüks naha peale soab, kes õigust julgeb taga nõuda; kui teised saiwad, siis soame meie koa. Parem on siis, et meie mitte ise otsekohe tulde ei joose ja oma terwist nii kaua hoiame, kui enam midagi ei aita.“

„Seda arwan mina koa,“ tähendas Matsi Priidik. „Kui juba teistel nii palju julgust oli, et endid õiguse eest weristada lasid, siis peab meil niigi palju südant olema, et aagrehi käsule wasta paneme. Wiimaks läheb asi ikke nii suureks, et nad kõiki wastapanejaid peksta ei jõuagi, ja siis ehk läheb kära juba Keisri kõrwu. Mehed, jääme koju!“

„Mina enese nahka turule küll ei lähe wiima,“ otsustas Tilli peremees. „Ennem jätan koha maha ja olen pool oastat metsas redus.“

Sedasama kinnitasiwad nüüd ka teised peremehed. Ainult talitaja waikis weel. Ta wahtis sügawas mõttes kord meeste erutatud nägude peale, kord sinawa hommikuse õhu sisse, kord jälle ikka kõrgemale kerkiwa päikese poole, mille seis talle näitas, et minek juba hiljaks kippus jääma.

Mehed näitasiwad tema otsust ootawat. Keegi tõukas talle wiimaks külge ja küsis:

„Noh, Ants, mis siis sinu wiimane sõna on? Mis talitaja ees teeb, eks meie tee sedasama järele! Sina tunned jo seadust parem kui meie.“

„Mis seadus ütleb, seda teate niisama hästi kui mina ja kõik teised,“ kostis Sepa Ants. „Aga mina arwan koa, et meie ei pruugiks ennast Jumala muidu weriseks lasta peksta. Mõni meist wannub ehk witsakimbu all koa alla, ja mis siis wiga sakstel öelda: näe, nad on wana seadusega rahul küll!“

„Antsul on õigus!“ hüüdsiwad healed. „Habajale meie ei lähe, — see oleks suur rumalus! Aga mis peale hakata, kui nad meid rahule ei jäta? Ja ega nad rahule jäta — neil on jo soldatid abiks!“

„Mis muud, kui hakkame üheskoos kõik wasta, kui wägiwallaga tulewad!“ kostsiwad teised healed.

„Hakkame wasta neh! Kui juba muud midagi ei aita, siis olgu sõda![2]“ anti mitmelt poolt nõuu.

Jälle pidas talitaja waikides iseenesega aru. Tema näost oli märgata, et ta põue sisemine wõitlus täitis — wõitlus ülesäritatud tundmuste ja ettewaatusele manitsewa mõistuse wahel.

„Mehed,“ ütles ta wiimaks. „Mina arwan koa, et meie õiguse eest kui üks mees peame wälja astuma — kartmata ja järele andmata, aga püiame seda targu teha, katsume enne kudagi moodi heaga läbi soada…“

„Aga kuda? Kuda siin siis weel heaga läbi wõib soada?“ küsiti mitmest suust.

„Lähme enne weel kirikherra juure,“ wastas Ants. „kaebame sellele oma häda, ja palume, et tema meid aitaks!“

„Kas tema tahab meid sakste wastu aidata? Ja kui ta tahabki — kas ta julgeb?“

„No, eks katsume! See jo midagi ei maksa! Ehk on temal Wene keeli seaduseroamat, ja ta ütleb meile, mis seal sees seisab. Ja kui ta seda ei tee, siis ehk kirjutab aagrehile, et meie hirmu pärast Habajale ei läind ja et meid peksmata jäetaks.“

Suurt lootust õpetaja abi peale meestel ei näidanud olewat. Seda ei olnud ka wist nõuuandjal enesel, sest ta lisas sellele ettepanekule warsti teise juurde.

„Mehed,“ ütles ta. „Meie peame aga koa teadma, mis teised wallad asjast arwawad. Nemad otsiwad jo sedasama õigust, mis meiegi. Kui me enam kuskilt abi ei leia, kui kirikherra meid koa aidata ei taha, siis oleks hea, et teised wallad meie nõuus on ja meiega ühes teada annawad, et nemad koa oma õigust taga nõuawad. Kui siis meile soldatid kaela soadetakse, tulewad nad meile ehk appi ja ei lase meid peksta.“

See ettepanek wõitis silmapilk kõigi meeled. Õige küll — nad kõik wõitlesiwad ühiste tulude eest, ja mida rohkem neid oli ja mida kindlam üksmeel nende seas walitses, seda rohkem lootust oli wõidu peale.

„Minge, mehed, ja kutsuge kõik Juuru kihelkonna talitajad kella kaheks kiriku juure kokku,“ ütles Sepa Ants. „Kes ise ei taha minna, soatku mõni kodune inimene. Aega weel on, aga wiita ei maksa minutitki. Juurus lähme siis kirikherra juure, ja kui sealt midagi ei soa, siis peame wähemast üheskoos nõuu, kuda oma nahka wõiksime hoida.“

Selle otsusega hüppasiwad mehed muru pealt üles ja läksiwad lahku. Otsus saadeti imestamisewäärt rutuga ja kõige parema tagajärjega toime, sest määratud ajal, kell kaks pärast lõunat, oliwad kõik Juuru kihelkonna wallawanemad kirikukõrtsis koos, peale nende muidugi ka kõik Mahtra peremehed, kellesse asi kõige pealt puutus.

Sepa Ants ostis teistele ametiwendadele toobi wiina ja hakkas neile seletama, mis otstarbeks ta neid siia kokku kutsunud. Kõigepealt jutustas ta neile ära, mis sõnumid tüdruk öösel Habajalt toonud.

„Juba on soldatid laetud püssidega kihelkonnas,“ lõpetas ta „ja kes wana seadusega rahul põle, seda ootawad kepid ja witsad. Kas teist keegi wana seaduse peale tahab wanduda ja uut õigust käest ära lasta wõtta?“

„Ei, ei,“ kostsiwad mitmed healed.

„Siis pidage meeles, et mis eile Habajal tehti, homme meil tehakse ja tunahomme teil. Kas tahate sellega rahul olla?“

Jälle eitawad wastused.

„Siis aidake teie meid, et Mahtrasse soldatid ei tule, sest siis on peksmine lahti, Ja kui nad siiski tulewad ja peksta tahawad, siis tulge meile appi, et meie suurema jõuuga wõiksime wasta panna. Aga enne lähme weel kirikherra juure ja küsime tema käest nõuu ja abi. Palume teda, et ta walla ja aagrehi wahel wahemeheks oleks ja aagrehile kirjutaks, et soldatid mitte seie ei tuleks, sest muidu on sõda karta. Lähme, mehed! Mina lähen eeli, tulge teie ükshaawal minu järele, muidu ehk kirikherra ehmatab, kui meie ühekorraga lähme!“

Neli Mahtra peremeest ja Maidla ning Atla talitajad seltsisiwad sedamaid Sepa Antsu juurde, ja saatkond läks kõrtsist kirikumõisa poole minema.

Waewalt oliwad mehed kirikumõisa õuewärawast sisse astunud, kui neile seal kihelkonna-kohtuherra kogemata wastu tuli. Et Ants teiste eel kõndis, siis sai ta temaga kõige ennem wastamisi. See kokkujuhtumine kohtuherraga oli Antsu meelest nagu saatuse hea tähendusega näpunäide.

„Tere, tere, auulik kohtuherra,“ algas ta sedamaid, „see on wäga hea, et kohtuherraga siin kokku soame.“

„Mis siis?“

„Meid kutsuti täna Habaja mõisa, aga tüdruk tõi ööse käsku ja ütles, et seal 600 soldatit püsside ja trummide ja pillidega koos olla ja rahwa ümber mõisa-õues seista, ja et seal rahwast sunnitud selle seaduse peale wanduma, mis neljakümne oasta eest oli, ja kes ei wandund, seotud pingi peale ja peksetud weriseks, ja wiie walla talitajad löödud juba raudu ja pandud keldri kinni. Ei meie julge sedasi Habajale minna.“

„Aga teie peate ometi kohtu käsku täitma,“ ütles kihelkonna-kohtuherra. „Ega teid muidu sinna kutsutud, kui teil süüd ei ole.“

„Meil põle muud süüd, kui et ei taha uuest õigusest ilma jääda,“ wastas Mahtra talitaja.

„Aga mis te siit kirikumõisast siis otsite?“

„Tulime kirikherra palwele, et ta aagrehi herrale kirjutaks, et mitte soldatid Mahtrasse ei tuleks. Rahwas peawad kurja nõuu, tahawad wasta hakata ja sõda teha; siis soawad soldatid tapetud ja mõis põletud.“

„Ära räägi nii hirmsaid asju!“ hüüdis kohtuherra, kuna ta pilk esmalt uurides Antsu näo peal wiibis ja siis tema järel tulewate teiste meeste poole lendas.

„Ärgu saksad nii hirmsaid asju tehku,“ wastas talitaja südilt. „Meil kõigil on jo üks Keiser, kes seadusi annab, ja ta on meile uue seaduse and, aga saksad sunniwad meid peksuga wana seaduse peale wanduma! Meil on üks keiser, aga siin on iga wersta peal ise kuningas.“

Talitaja julgetest sõnadest kuuldus midagi wälja, mis kohtuherra mõtlema pani. Kui talupoeg ähwardada julgeb, kui ta wastupanekust usaldab rääkida, siis peab tal midagi selja taga olema, mille najale ta ennast wõib toetada. Kohtuherra nägi ka teisi talitajaid kirikumõisale lähenewat, ja seal wärawa taga kerkis weel hulk talupoja-nägusid põesaste wahel nähtawale. Ainult wäga tõsine ja wäga sundiw asi wõis nii palju inimesi kibedal tööajal liikuma panna.

„Lähme tuppa,“ ütles ta Antsule.

Kuna Sepa peremees kohtuherraga ees kirikumõisa sisse astus, tuliwad teised mehed warsti järele, ja mitte üksnes need, kes Antsule kohe hakatuses ligi seltsinud, waid ka palju muid, kes kõrtsis koos olnud — kokku kakskümmendkaks talupoega.

Õpetaja Berg astus imestawate pilkudega suurele meestehulgale wastu. Kihelkonna-kohtusaks, Juuru herra parun Stackelberg, seletas mõne lühikese Saksa keeli sõnaga, mis asja pärast mehed tulewad, ja käskis seepeale Mahtra talitajat oma palwet ette kanda.

Ants Tertsius jutustas kõige pealt kirikuõpetajale kõnekal sõnal ära, mida Habaja tüdruk öösel rääkinud ja kuda Mahtra mehi hoiatada lastud Habajale minemast.

Paljaste peadega seisiwad teised peremehed ukse all ja kuulasiwad pealt. Niihästi kohtuherra kui ka hingekarjase pilgud lendasiwad sagedaste murelikult selle „järelwäe“ peale, kes südi õiguseotsija seljatagust näis warjawat.

„Habajale meie siis täna ei läind,“ kõneles Mahtra talitaja edasi, „ega taha sinna ülepea mitte minna, sest meie põle midagi kurja teind, et peame endid peksta laskma, raudu kandma ja keldris istuma. Meie palume õpetaja-herrat ja kohtuherrat Habaja mõisa kirjutada, et soldatid mitte Mahtrasse ei tuleks.“

Õpetaja ja parun wahetasiwad jälle paar sõna Saksa keeles üksteisega, siis ütles esimene oma pehmel ja lepitawal wiisil:

„Armsad mehed, kes teie kõik minu koguduse liikmed olete: meie näeme kohtuherraga suure kurbtusega, et teid raske karistus on ootamas, ja meie tahaksime teid heameelega selle alt peasta. Aga see on rohkem teie oma kui meie wõimuses. Ärge püüdke mõisawanematele wasta hakata, täitke oma herrade käskusi, tehke orjust wana seaduse järele edasi, siis tahame meie kohtuherraga haakenrihtri herrale kohe kirjutada ja teda paluda, et ta teid ei laseks nuhelda. Siis põleks sellest ühtigi, et teie täna Habajale ei läind. Kas tahate mõisa orjust wana wiisi edasi teha?“

Ilma pikema arupidamiseta kostsiwad mehed, et nad seda ei tahtwat.

„Jah, siis ei wõi meie ka mitte kirjutada! Siis tulewad soldatid Mahtrasse, ehk teid wiiakse wägise Habajale ja seal saate raske trahwi.“

Kuna peremehed pead kokku pistsiwad ja nõuu pidades isekeskes sosistama hakkasiwad, lähenes nende wahwa ja wisa eestwedaja õpetajale uue palwega. Ta soowis, et kirikherra kohtusaksa kuuldes ametlikust „Maawalla Kuulutajast“ ette loeks, mis seal uue seaduse maksma-hakkamisest on teada antud. Lehes seisis, nagu talitaja wäga hästi teadis, et uus talurahwa-seadus selle aasta 23. aprillist peale täiel wõimul maksma on hakanud ja et endine, 1816. a. kinnitatud seadus, kõrwale on heidetud. Üksnes enne nimetatud tähtaega tekkinud kohtuasju pidi weel wana seaduse põhjal otsustatama. Kuulutus oli siis selle poolest puudulik, et temas senise teo-orjuse edasikestmist selgel sõnal ei teatatud.

Kas see kirikuõpetajale tuttaw oli ja kartis ta sellepärast kuulutust ette lugeda, wõi polnud tal ametlikku lehte käe-pärast, wõi jälle andis talle kohtuherra märku, et ettelugemine äritatud meestele praegusel silmapilgul sünnis ei oleks — olgu, kudas on, õpetaja ei täitnud Sepa peremehe soowi.

Wiimane päris seepeale seaduse-raamatu Wene keeli eksemplari taga, mida ta siiamaani igalt poolt asjata kätte püüdnud saada. Et õpetaja kihelkonnas see mees pidi olema, kes kihelkonna-kohtuherra juhatust mööda talupoegadele uut seadust pidada seletama, kui need ise sellest aru ei saa, siis arwas Sepa Ants muidugi, et õpetajal ka Wene keeli raamat peab olema… Kuid ka selle palwe lükkas waimulik mees tagasi — olgu, et tal soowitawat raamatut polnud, olgu mõnel muul põhjusel. Ta kinnitas Antsule ainult — mis ju ka õige oli — et Wene keeli raamatul just seesama sisu olewat, mis Eesti keeli ümberpanekul… Noomides pööras siis õpetaja Berg weel kord meeste poole:

„Olge mõistlikud, minu armad, ja ärge kukutage endid oma kangekaelsuse läbi mitte suure õnnetuse sisse! Ja miks tahate teie oma mõisawanemaid wastupanemisega kurwastada? Kas teie ei tea, et Jumal ise neid teie ülemateks on seadnud oma targa tahtmise järele? Ja nad on teile helded ülemad ja armulised leiwawanemad, sest kes on selle uue seaduse teind, mis teile edespidi nii suuri kergitusi annab ja teie elu iga wiisi saab parandama? Kas ei ole seda teie mõisawanemad ise teind? Ja mikspärast on nad selle seaduse teind? Sellepärast, et nad oma talurahwast armastawad, et nad teile head soowiwad, et nad teie eest isalikult muret kannawad. Ja nüüd tahate teie nende wasta tänamata meelt üles näidata! Teie ei taha enam oma ülemate sõna kuulda, teie tahate neile wasta hakata, ja olete seda juba teindki! Ei, kallid wennad, see ei wõi taewase isa meele järele olla; sellega teete rasket pattu, ja Jumal ei jäta seda mitte karistamata…“

Õpetaja silm käis üle meeste nägude, nagu tahaks ta nende pealt kõne mõju märgata. Mehed piilusiwad aga waikides oma agara juhataja poole ja näitasiwad sellelt otsustawat wastust ootawat. Sepa Ants seisis oma madala, tugewa koguga keset kambrit ja wahtis tumeda näoga maha. Ta ei kostnud hingekarjase pika, tungiwa noomituse peale midagi, aga õpetaja wõis Antsu kõwa, kalgi otsaesise pealt selgeste lugeda, kui wähe tal korda läinud seda meest oma sõnade sisse uskuma panna.

„Nagu näha, on terwe liikumine selle mehe sünnitus,“ pööras õpetaja Saksa keeli paruni poole, kes pahaselt laua kõrwal tooli peal istus. „Ta on terasem kui teised, osaw rääkija ning kindla, julge ja wisa loomusega. Ta wõib weel wäga palju paha teha, kui meil korda ei lähe teda meelemärkamisele pöörata.“

„Ta ei wõta ju midagi kuulda,“ wastas kohtuherra. „Kõik põrkab ta raudse pea küllest tagasi.“

„Katsume weel midagi,“ pani õpetaja ette. „Ma kutsun need teised ettetuppa ja tahan neid seal weel manitseda. Teie, paruni-herra, püüdke siin oma ameti-mõju selle mehe kohta üksi makswaks teha.“

Kuna õpetaja Berg teised talitajad ja peremehed suurde tuppa kutsus ja nendega seal weel manitsewal sõnal kõnelema hakkas, neid iseäranis Sepa Antsu ässituste eest tungiwalt hoiatades, — jäi wiimane kohtuherraga üksina kirjutusekambrisse.

Antsul polnud selle wastu midagi. Ta kandis ametnikule weel kord palwe ette, et see õpetajaga Mahtra meeste asjus haagikohtunikule kirjutaks ja neid ähwardawast karistusest aitaks wabastada. Aga kui parun küsis, kas Ants siis muret tahtwat kanda, et peremehed mõisa sõnnikuweole lähewad ja tõrkumata kõik endise töö ära teewad, pööras talitaja tusaselt ukse poole, et teistele järele minna.

„Pea!“ hüüdis parun, tõusis tooli pealt üles ja pani ukse Antsu eest kinni.

Mida ta weel kõneleda wõi teha tahtis, oli teadmata, aga talitaja kiskus ukse, mille käsirauast parun kinni hoidis, wägise lahti, lükkas kohtuherra uksega tagasi ja astus ettetuppa. Seal õpetajat lühidalt jumalaga jättes, lisas ta wälja minnes juurde:

„Selle eest, mis mina siin olen reakind, teie mind enam näha ei soa.“[3]

Ta läks kuni Atla tee ääres olewa Eeru kõrtsini, kuhu teised Mahtra mehed talle warsti järele tuliwad. Wõeraste waldade talitajatest oliwad aga mitmed kadunud. Nagu pärast kuuldus, olla nad Sepa Antsu kokkukutse üle pahased olnud; wist pidasiwad nad otsuseks tehtud ettewõtet pärast kirikuõpetaja hoiatusi liig kardetawaks.

„Mehed,“ ütles Ants kõrtsis oma walla rentnikkudele, „nüüd teame, et meie ka siit õigust ei soa. Teie minge aga koju ja tehke kõik, mis teile peale pannakse, siis saate wähemast aagrehi karistusest lahti. Õpetaja lubas Teid jo, kui mõisa käsku täidate, peksust peasta.“

„Kas sina’s koju ei tule?“ küsisiwad teised.

„Ei tule,“ wastas talitaja, ja ta nägu awaldas, et ta tüdimata waim mingile uuele otsusele jõudnud. „Mina lähen Kärusse Wene papi juure kuulama, kas sakstel on Keisri poolest luba meiega nõnna teha. Teile annan aga weel kord nõuu: ärge hakake wasta! Kui seda siiski teete, siis põle see minu süü!“

Tehti minekut. Ants läks Matsi Priidiku, Adra Hindreku ja Tilli Otto seltsis natuke maad edasi ning pööras siis paremat kätt Atla küla poole, kuna teised murelikul waikimisel Mahtra poole edasi sammusiwad.

„Wiige mu naisele ja lastele palju terwikseid, ja ärgu nad minu pärast mures olgu!“ hüüdis Ants neile weel järele ja kadus siis puude ja põesaste wahele.

Ta peas oli tõeste kindel nõu küpsenud, pikka teed üle Liiwimaa piiri ette wõtta, et aga seaduse kohta selgust muretseda. Hingekarjane, kelle palwel ta praegu asjata käinud, oli saks nagu iga teinegi ja mõisnik nagu iga teinegi; mida Ants ette kartnud, oli tõeks läinud: õiguse asemel andis hingekarjane talle odawaid noomitusi, kergituste asemel kuulutas ta temale rõhuwa orjuse edasikestmist. Mis mõisnik nõuab, on õige, ja kes mõisniku käskusid täidab, täidab Jumala käskusid…

Nii ei wõinud aga lugu ometi olla! Uus seadus oli ju Keisri poolt selleks antud, et piinatud talupoja koormat kergendada; ja tõeste seisiwad kergendused, nii wähe kui neid ka oli, seaduses sees. Aga wõta näpust — ei anta kätte!… Wene preester ei ole saks ega ole mõisapidaja — tema peab siis õigust rääkima. Tema käest saab ehk teada, mis Wene keeli raamatus seisab, mida siin keegi ei tihka näidata, ja ta ehk wõib, kui saksad ülekohut teewad, sellest Keisrile teada anda.

Nagu Tertsius pärast kohtu ees tunnistas, olnud tal ka teisi põhjuseid Kärusse minemiseks: ta kartnud Mahtra opmanni Rosenbergi wiha, kes teda teiste meeste ülesässitajaks pidanud ja teda selle eest mitu korda kättemaksmisega ähwardanud. Ütlasi tahtnud Ants kõrwal olles ära oodata, kas õpetaja Berg Mahtra walda aagrehi karistusest ja sõjawäest peasta tahab ja suudab[4].

Atla külasse jõudes, läks Ants kõige pealt oma wana tuttawa, Koka Madise, talusse. Tal oli nõu, Madist — see oli talitaja abimees — Kärusse omale seltsiks kaasa kutsuda. Leidiski sõbra kodust ja oli talle asja parajaste seletamas, kui nad eemalt kirikuõpetaja kutsarit hobusega nägiwad talu poole kihutawat. Antsule torkas aimdus pähe: see ehk saadeti minule järele; kihelkonna-kohtuherra, kelle käest ma poolwägise minema panin, tahab mind ehk tagasi lasta wiia!

Ta andis Madisele märku ja astus ruttu peitu. Kutsar jõuabki lõõtsutawa hobusega talu õue.

„Kas Sepa Ants siin on?“

„Misuke Sepa Ants?“ küsib Koka Madis, nagu ei teaks ta maast ega taewast.

„Mahtra talitaja.“

„Põle minu silm teda näind.“

„Aga Mahtra mehed ütlesid praegu tee peal, et ta sinu juure olla läind.“

„Tühi lori! Aga mis sa temast siis tahad?“

„Õpetaja ja kihelkonna-kohtuherra soatsid teda tee pealt tagasi tooma — ei mina tea, mispärast. Ajasin enne Mahtra poole, sain mehed kätte, aga nende hulgas teda ei old.“

„Siin põle teda koa mitte.“

„Kust mina teda siis weel leian!“ ütleb kutsar tusaselt ja pöörab Juuru poole tagasi…

Koka peremees oli walmis Antsuga Kärusse kaasa minema. Wiimane magas Koka talu aida peal pärastlõuna ära ja ronis alles alla, kui pime oli.

Siis läksiwad mõlemad mehed tasahiljukeste teele. —

See sündis reede, 30. mail.

Järgmise päewa hommiku wara ilmus Mahtra mõisa kubjas külasse ja andis peremeestele käsu, sedamaid mõisa tulla.

„Kes wasta paneb,“ lisas mees juurde, „seda lubati nii peksta, et sooled wälja tulewad.“

„Kes need peksjad siis õiete on?“ küsisiwad kokkurutanud peremehed.

„Eks te seda soa näha! Eks te tea, et soldatid kaugel põle. Aagrehi süda olla teie peale hirmus täis, et miks te Habajale põle läind. Küllap tema juba peksjate eest hoolt kannab.“

Mehed wahtisiwad kahwatades üksteise otsa.

„Kas keegi teab, kus Sepa Ants on? Kodunt ma teda ei leind“, küsis kubjas.

Ei teadnud keegi — wähemast ei wastanud ükski.

„No küll tema saun koa tuliseks köetakse!“ tähendas kubjas ja tegi minekut, kui ta peremeestele weel kord antud käsku meelde tuletanud.

Wiimased seisiwad hirmunud nägudega koos. Nad ei kahelnud silmapilkugi, et lugu nüüd tõsiseks kipub minema, sest kõige heldem haagikohtunik ei lase ennast nii raskeste narrida, ja praegusest haagikohtunikust teati Habajast tulnud sõnumite järele, et ta mitte nalja ei mõista. Kirikuõpetaja oli armuheitmise-palwe muidugi saatmata jätnud, sest et mehed talle tõotust ei andnud, et nad mõisa nõudeid tahawad täita.

„Mis nüüd heaks nõuuks wõtta?“

„Mis muud, kui redusse!“

„Redusse jah! Loomgi hoiab oma nahka, miks siis mitte meie!“

Ja tõeste pistsiwad mehed igaüks oma talu poole, et seal weel naisele-lapsele mõnda juhatawat sõna öelda, ning siis algas kiire põgenemine küla ümber olewate metsade, heinamaade ja rabade poole. Noored ja wäledad, wanad ja wäetid — kõik jätsiwad oma kodud saatuse hoolde ja otsisiwad nagu tagakihutatud loomad metsapadrikus ja wõsatihnikus urgast, kuhu oma hirmunud pead ja ahastawat hinge peita.

Haua-waikus laotas end mahajäetud küla üle wälja. Tummalt, nagu meeleheitmiseks tardunud must wiletsus, kükitasiwad armetumad suisu-urtsikud heledal päikese-paistel madala liiwase seljandiku peal. Palawas, wirwendawas õhus, selles surmawaikuses ümberringi, haudus midagi rasket, rõhuwat — seal haudus õnnetus, ning eemalt aasadelt kerkis peenike põua-udu üles — nagu wiimane palwe surewast hingest…

Mõisa pool aga, seal, kus need suured, uhked majad upsaka puiestiku keskelt wälja wahtisiwad, hakkas õhk korraga wälkuma ja sätendama. Soldatite püssitikud murdsiwad seal oma halja terase peal päikese palawaid kiireid. Ja maa müdises tumedalt saja ähwardawalt astuwa raske saapa all…

Mahtra mõisa on 50 meest sõjawäge kahe ohwitseriga, koorem keppa, teine witsu, 20 paari jalaraudu ja 30 paari käeraudu jõudnud. Täna peab Mahtras kohut peetama. Kuum punane weri pidada täna ka selle mõisa õues liiwa ja kiwa niisutama.

Küla aga on surnud.

Päike paistab nagu suurde musta hauda.

  1. Ants Tertsiuse ülestähenduste järele olla nõnda küsitud.
  2. Paar meest tunnistasiwad pärast kohtu ees, talitaja Ants Tertsius olla nõuupidamise puhul need sõnad öelnud; kuid see pole tõenäolik, sest Tertsiuse pärastine olek näitas, et ta wägiwalla wastu oli. See ütelus tuli siis küll, kui ta üleüldse kuuldawaks sai, teiste meeste suust.
  3. Mida Tertsius nende sõnadega õiete tahtis öelda, ei ole küllalt selge; tema oma ülestähenduste järele olla ta neid aga tarwitanud.
  4. Tertsiuse ülestähendatud mälestused waikiwad neist põhjustest.