Mahtra sõda/20

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
19
Mahtra sõda
Eduard Vilde
21


20.

Uut seadust uuritakse edasi.

Uuetoa Jüri sai pühapäewal, 25. mail, Juuru kiriku juures Mahtra talitajaga, oma sugulasega, jälle kokku, ja, nagu sel ajal peremeeste wahel kunagi, kaldus nende jutt sedamaid jälle uue seaduse peale.

Sepa Antsul oli Jürile mõndagi jutustada. Tal oli waheajal Mahtra opmanniga asja üle uueste sõnawahetust olnud ning linnas oli ta ka juba käinud, et tuttawalt kaupmehelt, kes „kolme keele peale koolitud“, nõuu küsida.

„Läksin pärast pühi mõisa opmanni käest ohri wahetama“, jutustas Ants kirikuaias lopsaka pärna all Jürile. „Wiisin temale suuri ohri ja wõtsin tema käest moa-ohri wasta. Oleme just asjaga joonel, kui opmann korraga ütleb:

„Kuule, Ants! Miks sa nelipühis kirikherrale uut seaduseroamatut undrehti seletasid?“

„Kuda ma undrehti seletasin?“

„Noh, sa olla öeld, et kellel üheksa tiinu põllumaad on, see teeb 250 hobusepäewa ja 250 inimesepäewa, ja muid päiwi põle ühtigi. Seda juttu on nüüd terwe kubermang täis!“

Mina wasta:

„Ei mina seletand kirikherrale kedagi — käisin kirikherralt ise seletust palumas, ja kirikherra ütles sedasama, mis seaduse-roamatus 127. punkti all seisab.“

„Ants, Ants,“ wastab mulle, „ää hakka oma nahka turule wiima! Sinust on weel kangemaid mehi olemas! Kirikherra on öeld, et sa seadust nõnna seletand, et abitegu enam põle; kas tead, Ants, kui sa nüüd kohtusse lähed, siis upud kui wette! Seda ütles Paunküla herra. Tead isegi, et Paunküla herra nüüd Triigi herra asemel ajuti aagrehiks on. Küll tema teab, mis ta sinuga teeb.“

„Sain küll aru, et mind hirmutama hakkas,“ rääkis Ants Tertsius edasi, „aga wõi ma siis nii arg mees olen, et kohe saba jalge wahele tõmman ja alla wannun!… Juba teine päew wõtsin linnatee ette. Seaduseroamat muidugi koasas. Mõtlesin, et linnas kuskilt Wene keeli roamatu soan, aga mitte kuskilt…“

„Kust sa seda siis küsimas käisid?“

„Landrihti-kohtus. Ei wõetud jutulegi! Kõik kohtuherrad mõisnikud — tee, mis tahad! Üks kärkis peale: ‚Sa, oinas, ei osta jo moakeeltki lugeda, mis sa siis Wene keeli roamatuga teed?‘… Läksin siis kriidikassa teendri käest nõuu küsima. See oli koa wäga uhke herra. Wastas, et tema üksi mõisnikkusi jutule wõtab… Põld siis muud, kui läksin oma moa keeli roamatuga kaupmehe herra juure.“

„No, mis see lausus?“

Ants wangutas mõrudalt pead.

„Ei targemat kedagi! See mees tegi, nagu oleks ma teda läind wargile kutsuma wõi temale wargust pakkuma… Wõtan seaduseroamatu wälja ja palun, et ta mulle ära seletaks, mis 127. punkti all orjusest seisab. Tema wasta:

„Peida ära! Ei mina taha surma-tunnini raudu kanda! Ei mina tohi sulle mitte ühte sõna reakida!“

„No noh, see on ju Keisri seadus, miks sellest ei tohi siis reakida?“

„Jumala pärast, mitte sõna! Sooropo[1] on jo kõwaste ära keeland, et kui koolitud mees talupojale see roamatu ää seletab, siis ta kannab rauad surma-tunnini. Sina ää püüa sellest roamatust kedagi kätte soada.“[2]

„Ja nii jäigi?“ küsis Jüri.

„No jah! Tule linnast niisama targalt tagasi, kui sinna läksid!“

„Kas põle kurat lahti!“ wandus Uuetoa peremees petetud näol. „Seadus on, aga seletajat kuskil pool põle! Just kui oleks mõni sala-asi!“

„Ja, ja,“ wangutas Ants pead. „Sakste käsi on raske.“

„No, mis siis nüüd nõuuks wõtta? Mis Mahtra mehed mõtlewad?“

„Mind on esmaspäewaks mõisa kutsutud — herra olla seal,“ wastas talitaja. „Eks soa näha, mis see lausub. Mehed tahawad uusi kontrahtisi nõuda ja nüüd kõige pealt sõnnikuweost lahti soada. Tulewad wist täna õhta minu juure jälle kokku ja tahwad aru pidada.“

Uuetoa peremees wahtis mõttes maha.

„Kas tead, Ants.“ ütles ta siis pead tõstes. „Wõta mind õige koa wankri-otsale ja wii Mahtrasse! Ma tahaks kõigest wäest teada soada, mis teie saks homme reagib. Homne päew läheb küll jälle wett widama, aga nõnna umbkotis edasi elada — see põle koa midagi!“

„Heameelega,“ kostis Sepa peremees. „Wankris ruumi küll — olen noorema pojaga üksi kirikus.“

Jüri saatis ema hobusega üksi koju ja sõitis Antsuga Mahtrasse. Homme tahtis ta sealt jala koju minna.

Õhtu tuli talitaja juurde hea hulk peremehi kokku. Niihästi nende nägudelt kui ka nende jutust oli iseäralist tumedat, trotslikku kõwadust märgata. Neil kõigil oli pikema wõitluse järele iseenesega korda läinud, oma lihasse ja luusse kaswanud orjakartust mõisa eest nii kaugele maha suruda, et nad saksaga rind-rinna wastu, pea-pea wastu tahtsiwad astuda, et oma õiguste eest wõidelda — wisalt, järelandmatalt. Ja seda julgust, kindlust ja kõwadust toetasiwad nad selle teadmise peale, et seadus nende poolt on. Et ta nende wastu oleks, polnud keegi selgeks teinud, saksad ka mitte, ja et ta nende wastu polnud, siis pidi ta nende poolt olema. Paljugi, mis saksad wastu waidlewad! Wõi need talupojale kunagi head on soowinud!

Iseäralist uudist seaduse enese kohta arupidamisel ette ei toodud. Kindlaks otsuseks sai niipalju, et sõnnikuweole kõik wastu tahtsiwad panna. Et seda wastupanekut mõisnikule mõjuwamalt awaldada, mõtlesiwad peremehed homme talitajaga koos mõisa minna. Wist kippus aga wana argtus üle öö paljude kallale, sest kui Sepa Ants teisel hommikul minekut tegi, seltsisiwad ainult seitse peremeest tema juurde, kes kaasa tahtsiwad minna. Põnewusega jäi Uuetoa Jüri nende tagasitulekut ootama. —

Konstantin von Helffreich, Mahtra ja Piiumetsa pärisherra, wõttis ainult talitaja jutule, sest et ta üksnes seda oli kutsuda lasknud; teised peremehed jäiwad mõisa-õue ootama, mis sõnumid Ants neile toob. Kui waja, tahtsiwad nad pärast teda koos ette minna.

Sepa peremees leidis walitseja kirjutusetoas mõisaherra ja opmann Rosenbergi mõlemad eest. Herra von Helffreichil näis aeg kallis olewat, sest ta hakkas, kui talitaja alandlikult teretanud, kohe asja otsast kinni ja püüdis wõimalikult lühidalt ja tõtates oma mõtteid awaldada.

„Opmann räägib mulle, peremehed olla uusi kontrahtisi nõund,“ algas ta. „Mis uusi kontrahtisi teie nõuate? Uusi kontrahtisi wõite alles siis nõuda, kui maad wälja on mõedetud ja ära takseeritud…“

Talitaja tahtis midagi wahele öelda, aga herra ei lasknud.

„Wait, nüüd räägin mina!“ ütles ta kulmu kortsutades. „Sina, Ants, seletada igal pool, et abitegu enam ei ole, ja oled ka teised uskuma pand, et waimupäiwi ja teise inimese päiwi enam põle waja teha. Teie olla ka juba kord wasta hakand ja abiteo tegemata jät. Teie õnn, et päewad pärast ära tasusite, sest see on suur rumalus, mis sina ise usud ja ka teistele õpetad. Kõik orjus jääb nii kaua wanaks, kui maad weel mõedetud põle…“

„Aga on ju teada antud, auulik herra, et uus seadus käimas on, ja uues seaduses abitegu enam põle,“ julges talitaja siiski wahele wiiksatada.

„Et teised mehed rumalad tainapead on,“ wastas mõisnik, „seda põle imeks panna; aga et sina, Ants, kes sa lugeda oskad ja ise talitaja tahad olla, niisama rumal oled ja weel teiste kihutajaks hakkad, seda ma põleks mitte uskund! Ka täna oled hulga mehi siia kaasa toond. Sina nad muidugi kutsusid. Mis need seal õues õiete tahwad?“

„Ei mina ole neid kutsund, auulik herra, nad kõik tulid ise,“ wastas Sepa Ants. „Ja mis nad tahwad? Eks herrad küsi nende endi käest järele!“

„Mul ei ole aega — pean kohe ära sõitma,“ kostis herra von Helffreich, kuna ta sõrmedega kärsitult laua peale trummeldas. „Sina ütle mulle, mis neil täna jälle südame peal on — kas uued kontrahid üksi, wõi weel midagi?“

„Eks nad taha sõnnikuweo poolest kergendust soada,“ wastas Ants, „ja uusi kontrahtisi muidugi koa.“

„Ja sina ise? Mis sina soowiksid?“

„Mina? Noh, ega kergendused mullegi köha teeks.“

Mõisasaks tõusis püsti ja astus Antsu ette.

„Pane nüüd tähele, mis ma sulle ütlen, ja ütle seda ka teistele: Kõik orjus jääb Mahtra mõisas wana wiisi, senikaua kui teile käsku antakse, et uusi kontrahtisi tulete tegema. Teil põle ka wist kaua oodata, sest ma loodan, et meie maad juba Jaagupi-päewaks mõedetud saawad.[3]… Mis teil muud weel rääkida on, seda rääkige opmannile; mina pean ära sõitma.“

Ta pööras mõne Saksa keeli sõnaga Rosenbergi poole; see ruttas uksest wälja ja hüüdis kutsarit, kes mõisa-õues hobuseid jalutas. Tõld sõitis sedamaid treppi. Ilma talitajat wõi wäljas paljaste peadega seiswaid mehi enam tähele panemata, andis mõisnik, jalg tõlla jalgraua peal, walitsejale weel mõne juhatuse, istus siis peale ja sõitis ära.

Sepa Ants oli waheajal wälja meeste juurde astunud, kuna opmann tuppa tagasi läks.

„Ikke üks ja seesama — woata eest wõi woata takka,“ ütles talitaja peremeestele. „Ei taheta uutest kontrahtidest teadagi; orjus jääb ikke orjuseks.“

„Mis ta sõnnikuweost reakis?“ küsis Arusepa peremees.

„Peame wedama, mis muud!“

„Raha eest wõi?“

„Wõi raha eest!“ naeratas Ants mõrudalt. „Kui kiwid mõisa-õues raha oleks, siis ehk antaks. Abitegu jääb abiteoks, sõnnikuwedu sõnnikuweoks. See oli ta wiimane sõna, mis teile pean teada andma.“

„See on seaduse wasta!“ hüüdis Tilli Otto ägedalt. „Meie ei lase oma õigust ära wõtta, mis Keiser meile on and!“

„Ennem annan koha käest ära ja suren nälga,“ seletas Adra Hindrek.

„Mina kah! Mina kah!“ lisas üks ja teine juurde, sest Hindrek oli kõigil nagu südamest rääkinud.

„Sina, Ants, mine sisse ja ütle opmannile, et meie sõnnikut wedama ei tule,“ pani Pärtle peremees ette.

„Mine jah!“ sundisiwad ka teised. „Kas wõetagu meie pea otsast — oma õigust tahme kätte soada!“

Kõmisew kindlus kuuldus meeste sõnadest ja seda kindlust awaldasiwad ka nende tõsised, julged näod.

„Kas keegi teist ei taha sõnnikut wedada?“ küsis talitaja, kellele meeste wahwus nähtawalt meeldis, kes aga ettewaatuse pärast selgusele tahtis jõuda, kas nende otsus ühine on.

Kõik kinnitasiwad weel kord ühest suust, et nad sõnnikuweost lahti lööwad. Selle otsusega läks Ants Tertsius tuppa opmanni juurde.

Rosenbergi isand, keskealine, tugewa kehaga, punase näoga mees, istus laua taga ja pani raamatuid kinni, mis saks siin olles läbi waadanud ja laua peale lahti jätnud.

„Noh, mis weel?“ küsis ta, ilma et nägu tulija poole oleks pööranud.

„Mehed lasewad öelda, et nad ennem kohad käest ära annawad ja nälga surewad, kui õiguse wasta mõisa sõnnikut tulewad widama,“ wastas talitaja.

Opmann kargas tooli pealt püsti.

„Kas nad hullud peast on? Kas sa neile siis ei öeld, mis herra praegu rääkis?“

„Ütlesin küll.“

„Ja tahawad siiski sõnnikuweost lahti lüüa?“

„Jah.“

Opmann tormas uksest wälja.

„Mehed, tulge seie!“

Pikkamisi hakkasiwad mehed aida poolt mõisamajale lähenema. Opmann wõis juba nende nägudest näha, et talitaja oma tõendusega ei liialdanud: tume, wihane tõsidus paistis kõigi palgelt.

„Kas tulete sõnnikut wedama wõi mitte?“ karjus opmann maja-ukse alt.

„Ei tule!“ oli igaühe wastus.

Walitseja keeras kanna pealt ringi ja astus tuppa tagasi, talitajat enese järel jälle sisse kutsudes.

„See on kõik sinu, kuradi, tegu!“ hüüdis ta Antsu wastu. „Sina oled neile pähe toppind, et abitegu enam ei ole, ja nüüd näed, mis wilja su ässitamine kannab!… Seisa seal ja oota!“

Ise hakkas laua taga krabinal kirjutama. Ajas suure pika poogna Saksa keeli kirja täis, murdis kokku, lõikas ümbriku, pistis kirja sisse ja pani laki ja petsatiga kinni. Lõppeks adress peale.

„Lähed ja wiid selle kirja homme haakenrihtri juure,“ pööras talitaja poole.

Antsul asub sala hirm hingesse. Küllap see wist kaebtus tema peale on, et ta teistele seadust seletanud! Ja talle tuleb ka opmanni ähwardus meelde: „Kui sa nüüd kohtusse lähed, siis upud kui wette.“

„Ei mina lähe,“ wastab põigeldes, „soatke mu waimupoiss, see oskab käia küll!“

„Wait! Sina ise lähed!“ kärgatab opmann. „Aga mitte üksi: need seitse peremeest, kes sõnnikut ei taha wedada, lähewad ka; anna neile käsk kohe kätte!“

Ants püüab lepitust sobitada.

„Opmanni herrad kirjutasid wist selle uue seaduse pärast aagrehile? Seda põleks tarwis old, sest kui mina ees kõik wana teo ära teen, siis peawad teised koa tegema! Ja kui opmanni herrad nende meeste peale seal wäljas kaebawad, siis ehk oleks parem, kui soaks kõigi Mahtra peremeeste käest järel küsitud, kas nad sõnnikut tahwad wedada wõi mitte. Wõib olla, et ükski ei taha, noh, siis peawad jo kõik kohtu alla minema.“

Opmann mõtleb talitaja ettepaneku üle järele ja leiab selle sündsa olewat. Õige küll: waja enne teada, mis teised peremehed, kelle arwamist weel teada pole, otsustawad; wastupanijad wõiwad siis kõik koos kohtusse minna.

„Hea küll,“ pöörab ta jälle Antsu poole, kuna ta kaebekirja laua pealt tagasi wiskab, „kuula siis kõigi käest kohe selgeste järele, mis nõu neil sõnnikuweoga on, ja tule ütle mulle, ehk soada oma abimehega sõna!“

Selle ülesandega lahtus Ants Tertsius Mahtra opmanni juurest.

„Kästi teid homme aagrehi juure minna,“ ütles talitaja wäljas meestele, „aga mina palusin wasta, et waja enne teiste peremeeste tahtmist koa järele küsida, siis wõiwad kõik ühes summas kohtusse minna. Jäi siis nõnna. Soab näha, mis teised arwawad.“

Antsule juhtus käsuga, mis ta opmannilt saanud, wäike eksitus, millel paha tagajärg oli. Kuna Rosenberg oli nõudnud, et talitaja temale teiste peremeeste meeleolu üle kohe, see on, weel täna ehk homme hommiku wara, igatahes aga nii aegsaste teatuse toob, et sõnnikuweole wastupanijad ikka weel homme, 27. mail, haagikohtuniku juurde wõiksiwad minna, — arwas Ants, et opmann homsest kohtupäewast enam kinni ei pea, waid temalt enne soowitud teatust ootab ja siis uue kohtussemineku-päewa määrab. Siiski oli Antsul kui hoolsal ja sõnakuulelikul talitajal nõu, opmanni käsku „kohe“, see on, wõimalikult weel täna täita; kuid koju jõudes pidi ta kuulma, et ta kõige parem lehm karjamaal haigeks jäänud. Selle tohterdamisega kulus tal aeg nii käest ära, et ta sel päewal enam teisi mehi ei saanud ülekuulamisele wõtta.

Nõnda sündis, et opmann, kes kaebajana ise ka kohtus tahtis olla, teisel hommikul ilma talitaja aruandeta haagikohtuniku juurde sõitis. Muidugi ei leidnud ta sealt talitajat ega muid peremehi eest, ja wihaselt pööras ta koju tagasi. Niihästi tema kui ka haagikohtunik pidasiwad seda ilmumata-jäämist talitaja kui ka teiste peremeeste pahatahtliseks wastutõrkumiseks. —

Tumedate nägudega oliwad mehed tee mõisast külasse ära käinud. Sõna „aagreht“ rõhus neil raskeste südame peal. Siiski jäiwad nad oma otsuse juurde kindlaks, arwatawa õiguse peale toetades sõnnikuweo-päewi mõisa mitte tegema hakata — tulgu, mis tuleb! —

Selle Mahtra meeste otsuse wiis Uuetoa Jüri ainuma uudisena õhtuks koju.

Waewalt oli külas kuulda saadud, et Jüri Mahtrast koju jõudnud, kui mitmed peremehed täis uudishimu Uuetoale ilmusiwad, et Jüri sõnumitest ka osa saada. Oli ju neilgi sõnnikuwedu ukse ees, ning suwi ja sügis täis rõhuwaid kohuseid ähwardasiwad eemalt. Peasmist, peasmist ihkas iga hing, ja kui mitte peasmist, siis ometi wähegi wabamat hingetõmbamist.

  1. Suworow.
  2. Nõnda jutustab Ants Tertsius ise seda lugu oma ülestähendustes. Et kindralkuberner Suworowi poolt seesugust keeldu ei olnud, on iseenesest mõista; palju enam pidi walitsus just soowima, et haritud mehed talupoegadele seadust püüaksiwad seletada. Kaupmehe argtus tekkis aga küll wist sellest, et ta — pimesi sakste määratumat meelewalda kummardades — kartma pidi, et ta ehk talupojale midagi ütleb, mida see wõeriti wõiks mõista ja sakste wastu tarwitada.
  3. Ametlikkude hallikate järele olla herra von Helffreich seda tähtaega nimetanud; Ants Tertsiuse ülestähendustes ei seisa sellest midagi.