Mahtra sõda/28

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
27
Mahtra sõda
Eduard Vilde
29


28.

Lahkumine.

Mõni päew pärast neid sündmusi tuli kooliherra Gottlieb Lustig Tallinnast koju ja tõi kaks kirja parun Heideggi käest kaasa: ühe Herbertile, teise preili Marchandile. Pojale teatas wana parun, et ta otsuseks teinud, perekonnaga nii kauaks linna jääda, kui elumaja ta uues mõisas walmis saanud; Juliettele anti teada, et tema lahkumisel X. mõisast takistust ees ei olewat, sest et lapsed sel pool-aastal enam õpetundisid ei wõtwat; preili palga-asja õiendamine olla noore paruni hoolde antud.

Nõnda oli Juliette lahkumise-tund paar nädalat waremalt kätte jõudnud, kui ta arwanud.

Ta ei olnud seeüle mitte õnnetu; oli ta ju kalli kodumaa, armsate omakste poole ruttamas. Teisiti mõjus parun Heideggi määrus Herberti kohta. Küll oli tal Juliette warstine lahkumisetund alati ähwardawalt silma ees seisnud, ja siiski haawas teda selle kiirendamine nii wäga, et ta wanemate wastu, kes seejuures süüdlased, esimestel päewadel päris wiha tundis.

Wiha muutus wiimaks pahaks, sapiseks tujuks, mida iga inimene maitsta sai, kellel noore paruniga neil päewil tegemist oli, ning seda tuju ei wõinud muidugi nähtus parandada, et Juliette oma lahkumise üle nii südamlist rõemu tundis…

Herberti rinda täitis õõguw, purew walutundmus. Tal oli kahju sellest tüdrukust, ärarääkimata suur kahju. Mitu korda päewas tegi ta otsuseks, tema südame peale weel kord tormi jooksta, temale oma hingepiina kõige liigutawamal wiisil ilmutada. Aga neiu näos oli midagi, mis teda ikka jälle tagasi tõukas, ja siis tuli talle ka ta uhkus meelde, mida uus tagasitõrjumine nii wäga oleks haawanud; lõppeks pidi ta ka nende wallikõrguste takistuste peale mõtlema, mis tema ja selle naisterahwa wahel weel muidu seisiwad.

Juliette pidi enesele tunnistama, et tema põues enam mingisugust wõitlust, ei kahju- ega kurbtuse-tundmust, ei olnud. Tema sisemine inimene oli sellele kindlale, selginud otsusele jõudnud, et tema ja selle mehe wahel nii köitwad sidemed puudusiwad, kui et ta oma terwet elu temaga suudaks ühendada. Sõprust, head, lõbusat sõprust, suudaks ta temaga pidada, aga mitte rohkem. Kust ja kuda see otsustaw selgus temale tulnud? Kindlaste ei teadnud ta seda öelda, tundmuste wõrguwärk on ju nii tihe ja peenike. Üksnes nii palju wõis ta omale selgemalt tunnistada, et paenduw olek noore paruni loomuses, tema tiiwuta tahtmisjõud, tema wiis, wõimsate mõjude alla ennast maha lömmitada, temale, Juliettele, mitte ei meeldinud. Mida oli ta kõik plaaninud ja mida tõeste ette wõtnud? Ta püüded ja nõuud, kui ka mitte kõik ta enese sünnitatud, oliwad ju head; nende täidesaatmiseks ei puudunud ka õiglane tahtmine ja tarwiline õhin. Aga waewalt puhus talle mõni karedam tuul wastu, siis oli kõik wankumas ja langemas, kui mitte esialgne tuhing juba iseenesest ära polnud raugenud.

Juliette ei nõudnud ju mehelt, kes tema põue elawamalt wõiks tuksuma panna, mitte kes teab missuguseid imestamisewäärt tegusid; tema mehe-paleus ei olnud ju mitte mõni kangelane, kellele kõiksugu eeskujulikud woorused auupaiste ja luulekuma pea ümber jooniwad. Kuid tema südant ei wõinud ka jälle mees soojendada, kes suuri ja ilusaid ettewõtteid ainult peas weeretab ning sellest rohkem sisemist rahulolemist leiab kui püüdest, neid teoks teha. Juliette oli julge, et Herbert kõigist neist kenadest uuendustest talurahwa heaks, millest ta talwel õhinaga soninud, midagi täide ei saada, kui tema peale keegi enam tüürides ja tõugates mõjumas pole, kui ta jälle täieste oma seltskondlise ümbruse meelewalla alla on sattunud.

Juliettele ei meeldinud ka see hinge põhjani juurdunud isiklik ja seisuslik enesearmastus, mis nooremehe mõtetest ja tegudest wastupanemata wõimuga ikka jälle nähtawale kerkis. Tema katsed, selle wastu wõidelda, jäiwad ainult katseteks. Ja kui ka mõni neist korda läks, siis oliwad seks enam wälised mõjud ja juhtumised kaasa aidanud, kui Herberti enese tahtmine selginud tõeteadmise sunnil.

Wiimastel päewadel juhtus siis weel midagi, mis Juliettele ei meeldinud, mis talle nagu jääkülm, kare põhjatuul selle mehe poolt wastu lõi.

Juliette oli puiestikus mõnda paika wiimast korda waatamas käinud, mis temale ta lühikesel siinolemisel, iseäranis tänawu kewade, armsaks saanud. Puiestikust mõisa majapidamise-hoonetele lähenedes, sai ta tahtmata wäikese sündmuse nägemata pealtwaatajaks, mis karja-aia juures, kus parajaste sõnnikut weeti, noore paruni ja ühe wanadlase waimu-tüdruku wahel juhtus.

Tüdruk näis midagi paha teinud olewat. Parun riidles temaga walju healega. Seal korraga — Juliette ei tahaks oma silmi uskuda — tõuseb Herberti käsi ja klähwib tüdrukule kaks korda näosse…

Juliette ei tea, mis kurja tüdruk teinud; ta arwab asjaolust ainult nii palju märganud olewat, et ta hoobid kõige pealt wasturääkimise pärast sai. Aga olgu ta süü kui raske iganes — mõtleb Juliette wihawärinaga —, wõib siis aga mees, haritud mees ennast nii kaugele unustada, et ta inimest, et ta naisterahwast lööma läheb! See tegu ei mahu Juliette mõtte- ja tunderingisse. Wana Heideggi poolest oleks see weel mõistetaw olnud — see mees oli ju eluaja rusika ja kepiga walitsenud. Aga tema, Herbert Heidegg — oo, oo!

Neiu surus käe külle wastu, sest seal torkis teraw, lõikaw walu. Ta ruttas pool jookstes puiestikusse tagasi, et teist teed mööda koju minna…

Juliette ei kahelnud sellestki hoolimata, et noorel parunil hea ja õiglane süda on; ta oli sellest ju kindlaid näitusi saanud. Aga Herbert oli ihu ja hingega, mõtte ja meelega siitmaa mõisnik — ta oli seda tahtmata, oma parema teadmise wastu; ta käis pimesi üdisse juurdunud traditsionide järele, kui ta oma käsualuste wastu nõnda oli, nagu nende wastu siin maal oldi. Seda olekut muuta wõis tal ju enda kohta kõige parem püüe olla. Kuid püüetest teoni on suur samm. Ägeduse silmapilkudel, kui wiha mõistust tumendab, oli ka tema, see hea ja õiglase südamega mees, Baltimaa kepijunker, ja ta oli seda, sest et kõik teised seda oliwad. Kes suudaks oma nahast wälja pugeda!

Wahest oleks preili Marchand noore paruni teo üle weidi pehmemalt otsustanud, kui ta tema tuska oma lahkumise üle lähemalt oleks tundnud. Mitte ainult neiu kiirendatud lahtilaskmise üle ei olnud Herbert wanemate peale wihane — ta neas neid oma südame-põhjas palju enam sellepärast, et see lahkumine ülepea tarwilikuks saanud, et nad poja ühendusele armastatud neiuga nii järelandmatult wastu seisiwad. See hingewalu wanemate wägiwalla üle tegi ta wihaseks, ning seda wiha andis ta oma ümbrusele maitsta.

Lahkumise-päewa eelõhtul püüdis ta neiule wiimast korda läheneda. Aga waewalt oli ta mõne asja poole sihtiwa sõna saanud awaldada, kui Juliette Marchand pead hakkas raputama. Ta raputas nii kindlalt, nii otsustawalt pead ja ta lahketest, sõbralistest silmadest paistis nii arusaadaw lahkus ja sõprus wälja, et Herbert nagu jääõhku oma põse wastu tundis puhuwat ning sõnad tal huulte peale suriwad…

Ja siis lähenes lahkumise-tund.

Mai pakkis preili wiimaseid asju ja iga asja peale, mida ta käsi tõstis, langes pisar. Nii head saksa ära saata — küll oli kurb ja raske! Ning siis tuli weel Miina külast, kes helde preili äraminekust kuulnud, ja awaldas ka oma haledust nii liigutawal wiisil, et Juliettegi silmad niiskeks läksiwad.

Korraga tõi kärneri-poiss koolipreilile wäikese, aga kõige peenema maitsega kokkuseatud lillekimbu. Enamiste oliwad need metsa- ja aasalilled, ainult mõningase aialillega segatud. Tumesinine siidist pael hoidis kimpu koos.

Juliette päris, kes kinnituse saatnud. Ta mõte lendas muidugi kohe parun Herberti peale. Aga oma imestuseks kuulis ta, et kooliherra Gottlieb Lustig wiisakas kinkija olewat. Ta walmistanud lillekimbu oma otsitud lilledest ise…

Küsides oli neiu naeratanud, wastust kuuldes lõi ta nägu tõsiseks. Ja siis waatles ta tõsiselt ja ikka tõsisemalt kena kimbukest, ning pikkamisi, pikkamisi kerkis sügawam wärw ta põskedesse ja ta silmades oli midagi, mis nagu põnewat uurimist awaldas, ja siis jälle midagi, mis nagu leitud otsuse helkjas paiste kumendas…

Ta käskis kooliherrat oma juurde paluda.

Selle läikiwad prilliklaasid ilmusiwad warsti ukse wahele. Ta jäi alandlikult ukse alla seisma, ja Juliette et saanud aru, kuhu ta wäikesed silmad klaaside tagant wahtisiwad, kas põrandale maha, aknast wälja wõi lakke; ainult seda märkas neiu, et need silmad tema peale ei usaldanud wahtida.

Juliette ruttas talle wäljasirutatud käega wastu.

„Teie kingitus teeb mulle suurt rõemu, sõber! Nagu ma näen, pole Teie mitte ainult suur taimeteadlane, waid ka suur kunst-aednik. Ma tänan Teid!“

Gottlieb Lustigi kahwatanud näo mustja, nüri habeme wahel ja ta määratu kõrge laia otsaesise ujutas korraga punaw meri üle. See neitsilik puna andis ta näole midagi, millest naisterahwad lugu oskawad pidada.

„Teie ei ole minu julguse üle mitte pahane, preili Marchand?“ küsis ta healega, mis kurgu pitsituse tõttu wägise sosinaks kippus muutuma.

„Pahane? Ei. Ma olen rõemus!“

Tekkis waheaeg. Herra Gottlieb Lustig kohendas suure agarusega oma prilli, ehk see küll täieste nina sisse oli kaswanud.

„Mul oleks Teilt — Teilt midagi — paluda,“ ütles ta wiimaks.

„Siis paluge!“

„Kui Teie mulle mõned read wõiksite kirjutada — oma kodust — edespidi —, ma oleksin wäga tänulik…“

„Ainult sel tingimisel, et Teie mu kirju wastamata ei jäta.“

„Kuis ma seda wõiksin!“ See hüüe tuli peaaegu kohkunult Lustigi suust.

„Tubli! Meie astume kirjawahetusesse.“

Kooliõpetaja prillid lõiwad rõemsalt sätendama.

„Ma tänan! Oma adressi läkitan ma Teile warsti ja palun Teie oma.“

„Kuidas? Kas Teie siia ei jää?“

„Ei. Ma lõpetasin oma teenistuse siin majas. Mulle pakuti Riias sügiseks ülemkooliõpetaja kohta, ja ma wõtsin selle wastu.“

„Missugune uudis! Ja kus Te suwe tahate ära wiita? Wist wanemate wõi sugulaste juures?“

„Wanemaid mul enam ei ole. Tartus elab mul wend. Kui ma teda olen näinud, siis tahtsin wäikest teekonda wäljamaale ette wõtta. Mind huwitawad seal mitmed kuulsad taimeaiad.“

„Siis lähenete ehk ka minu kodumaale?“

„Ma — ma arwan.“

Ja ta punastas jälle ära.

Juliette asus aga nüüd ta mõlemast õlast kinni, wahtis talle naerdes otsekohe näosse, raputas teda ja hüüdis:

„Ja seda kõik ei wõinud Teie mulle waremalt öelda! Teie olete mul kena ametiwend! Aga ma annan teile andeks, kui Teie sõna peate ja mulle mu wanemate majas külaliseks tulete. Minu wana isa rõem saab suur olema, sest tema on kõige suurem mägestiku-kütt terwes kantonis, ja kuna ta kaljude wahel metskitsesid taga ajab, wõite Teie tema kaasaline olla ja omale Alpi roosisid ja muud haruldast umbrohtu otsida. Ma hüüan Teile juba nüüd oma wanemate, kolme õe ja kahe wenna nimel ‚tere tulemast‘ wastu.“

„Ja teie ise?“

„Mina ise? Oma tundmusi ilmutan Teile Genfis…“

Ja Juliette naeris talle näosse, kuni ta ise ka ära punastas.

Gottlieb Lustig kohendas jälle prillisid, siis pistis käe põue-taskusse ja tõmmas sealt kaunis paksu, pehmete kaantega kirjutuse-raamatu wälja.

„Teie wõtsite meie maa sotsialsetest oludest elawalt osa,“ ütles ta. „Teie juhtusite ka wäikese mässu ajal siin elama, mis nendest oludest wälja on kaswanud. Mina olen aastate jooksul siia raamatukesesse kodumaa elust üksikuid nähtusi ja sündmusi üles tähendanud, mida Teie ehk teel wõi ka kodus ajawiiteks wõiksite lugeda, et waimlist ühendust meie maaga ja tema elanikkudega mitte nii ruttu kaotada. Kas soowiksite seda tühist asjakest kaasa wõtta?“

Uudishimulikult sirutas Juliette käe raamatu järele wälja ja lõi ta nimelehe lahti. „Kolm aastat haagikohtuniku majas“ — paistis talle ilusa, selge kirjaga wastu.

„Teie olete iseenda mälestused üles tähendanud?“

„Ja.“

„Missuguse haagikohtuniku majast Teie räägite?“

„Parun Heideggi omast.“

„Parun Heidegg oli kord haagikohtunik?“

„Ja.“

„Kas Teie seda raamatut trükkida tahate?“

„Ei. Ma ei ole kirjanik. Ainult ajawiiteks olen ma mõne wärwikama juhtumise, mis mulle elawamalt meelde jäi, paari kriipsuga ja joonega üles tähendanud!“

„Ainult ajawiiteks?“

„Noh, wahest wõiks ka keegi, kes kirjutada ja kõneleda oskab, sellest materjali saada. Mina ei oska kumbagi.“

„Aga Teie oskate tunda — südamega tunda, herra Lustig!“ hüüdis Juliette, kes raamatut põnewusega sorinud ja mõnda kohta ruttu lugenud. „Ma kardan, et ma Teid liig hilja olen tundma õppinud, Teie igawene waikija! Ma loen siin mõnda mõtet, millele ma hea meelega oma nime alla kirjutaksin. Ma tänan Teid selle huwitawa lugemise-wara eest!“

Ning elawalt pigistades hakkas ta peenike, soe käsi Gottlieb Lustigi käe ümbert kinni.

Neid eksitati. Wäljast koputati ukse pihta, ja parun Herbert Heidegg astus sisse. Lustigit nähes, nokutas ta tema poole sõbralikult peaga ja pööras siis lahkumise-sõnadega preili Marchandi poole.

Nende jumalaga-jätmine oli lühike ja kuiw. Parun näis wägise oma olekus midagi warjata ja oma heales midagi maha suruda püüdwat; see sundis teda sõnadega kasin ja tõttaw olewat. Ainult ta pilk rääkis, aga selle keelt ei mõistetud ju siin!…

„Kas Teil miskit soowi weel on, preili Marchand?“ küsis ta lõppeks.

„Ja, paruni herra. Ma paluksin Teilt warsti teatust, kuda Teie kaitsealuste käsi käib.“

„Teie mõtlete Maie ja Miina peigmeeste peale? Ma tahan Teile nende saatust teatada.“

„Weel kord — minu tänu Teile! Ma lahkun Teist selle mälestusega, mida ma soowisin.“

Weerand tundi hiljem weeres tõld, mis Juliette Marchandi Tallinna poole wiis, kust ta laewaga Saksamaale tahtis reisida, mööda tolmust maanteed edasi. Reisija nägi teel sagedaste soldatid ja nende wahel weetawaid rõhutud talupoegi ning külades nutwaid naisi ja lapsi. Et niisugustest piltidest nägemata mööda peaseda, hakkas ta tõllas Gottlieb Lustigi käsikirja lugema. Kuid see oli halb trööst. Mis Eestimaa haagikohtuniku majas kolme aasta jooksul sündinud, see ei wõi meelt lõbustada.

Juliette Marchand lõi raamatu kinni, toetas pea tõlla padja wastu ja pigistas silmad kinni. Ta ei tahtnud sellest kurwast maast enam midagi näha ega kuulda saada…