Mahtra sõda/29

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
28
Mahtra sõda
Eduard Vilde
30


29.

Kurbmängu lõpp.

Mahtra sündmusi hakkas Tallinnas üks komisjon uurima, kelle eesistnik ja liikmed peale kirjatoimetaja, sekretär Lamp’i, kõik mõisnikud oliwad, nimelt herrad parun von der Pahlen, von Nottbeck ja krahw Manteuffel. Komisjon kuulas wangi toodud süüdlased üle ja pani oma protokollid sõjakohtule ette, kes süüdlastele otsused pidi mõistma.

Et asi mitte tawaliste kohtute otsustada ei läinud, waid et seks sõjakohtu asutamist tarwiliseks peeti, tuli sellest, et saksad Mahtra sündmust mässuks riigiwalitsuse wastu seletasiwad, kuna nad õiguse pärast muud ei olnud, kui talupoegade wastuhakkamine mõisnikule, rentnikkude wiha-awaldus ühe walju rendiherra ja ühtlasi kohalise haagikohtuniku wägiwalla wastu. Meelepaha awaldamiseks riigiwalitsuse wastu ei olnud talupoegadel miskit põhjust; tuli ju seadus, mis neile kergendusi tõi, just riigiwalitsuse poolt, muud kui saksad ei tahtnud nende arwates kõiki kergendusi kätte anda, mis selles seaduses ära oliwad määratud. Mäss käis siis mässajate oma mõttel ainult nende wastu, kes seadust ei tahtnud täita, ning mässul oli üleüldisemaks otstarbeks see, et riigiwalitsuse tähelpanekut seadusest üleastujate peale taheti juhtida.

Kui uurimise-komisjon oma töö lõpetanud, saatis ta otsused sisemiste asjade ministrile läbiwaatamiseks. Keisri käsul asutati seepeale sõjakohus, mille liikmed osalt ka Eestimaa mõisnikud, see on, talupoegade loomulikud wastased, oliwad. Sõjakohus kogunes järgmistest isikutest: esimeheks oli Ladoga jalawäepolgu neljandama tagawara-bataljoni kamandaja polkownik parun von der Brinken, liigeteks kapten Malschew, staabikapten Markuschewski, alam-leitenant parun Pritwitz, haagikohtunik von Mohrenschild ja Harju maakonna manngerihti kaasistnikud von Brevern ja von Klugen[1].

Peale uurimise-komisjoni ja sõjakohtu oli mässu kohta selgust muretsemas weel üks Kõigekõrgemalt poolt läkitatud saadik, kindralmajor Issakow. See jõudis juba mõni päew pärast Mahtra sõda Eestimaale, kuulas Keisri ülesandel mässupõhjuseid järele, rewideeris kubermangu walitsust ning reisis juunikuu lõpul Peterburisse tagati, et riigipeale kurwastawate sündmuste üle erapooletut aruannet wiia.

Pealinnas walitses Eestimaa mõisnikkude wastu sel ajal selgeste nähtawale tulew meelepaha, mis kuni Keisrini ulatas. Seal arwati wõi teati, et kubermangus ettetulnud rahutused, mis Mahtras kuni werise mässuni paisunud, mitte ilma sakste süüta nähtawale ei wõinud tulla, ning Eestimaa rüütelkonnal kulus palju waewa, enne kui ta asemikud Peterburis riigiwalitsuse ja Keisri usaldust jälle enese poole suutsiwad pöörata.

Mida Keisri käskjalg, kindral Issakow, Mahtra sündmuste üle riigipeale teatas ja temale mässu põhjustena üles andis, seda kuuleme ühest kirjast, mis sisemiste asjade minister Eestimaa kubernerile läkitas ja millele Issakowi aruanne juurde on lisatud[2].

Keisri saadik kirjutab muu seas:

„Raske orjuse läbi himulikuks saanud warstise kergendusi toowa uuenduse wastu, ei oodanud talupojad neid kergendusi mitte mõisnikkudelt, waid wiimaste soowide wastu; uus talurahwaseadus pettis neid aga nende lootustes. Olgu, kuda on, aga talupojad kogusiwad oma tähelpaneku enam kohuste peale, mis uus seadus neile peale pani, kui õiguste peale, mis ta neile andis. Nüüd oliwad aga orjuse määrused maahindamise peale põhjendatud, mille tagajärjed weel teadmata oliwad, lugu, mis meeli mitte ei wõinud rahustada aidata. Sinna juurde tuli weel, et 127. paragrahwis, mis teoorjuse kõige kõrgema määra kindlaks tegi, rahwasuus nõnda-nimetatud abiteoks kutsutud tööd mitte nimepidi üles ei olnud antud, millest talupojad mitmeti järeldasiwad, et abitegu on ära kaotatud, kuna nimetatud paragrahwis kõik tööd, nii ka erakorralised, orjuse kõige kõrgema määra sees ülewal oliwad. Talupoegade põllulisi olusid korraldawatest seadlustest oli uues seaduses terwe rida maahindamise-tööde lõpu külge kinni seotud; see sünnitas umbusaldust; arwati ka, et hindamise-töödeks määratud kümne-aastane aeg 9. juunist 1846 peale tuleb arwata, arwamine, mida see lugu tõendas, et wiimasel ajal maade mõetmine kubermangus jõudsaste oli edenemas. Pealegi oli ametlikus lehes enneaegu üks kiri ilmutatud, milles teatati, et uus seadus kohe pärast tema wäljakuulutamist maksma hakkab, mida talupojad muidugi seaduseraamatu terwe sisu kohta arwasiwad. Lõppeks tuli weel juurde, et seaduse wäljakuulutamisega kaks aastat wiiwitati ja et kohalikud ülemused kuulutamisewiisi poolest kõikuwat, kindluseta olekut awaldasiwad, mis meelesid ainult eksitas ja segas.“

Nõnda oliwad siis talupojad eksiarwamiste ohwriks saanud, misjuures uue seaduse puudused ja kohaliku walitsuse poolt tehtud wead süüdi oliwad. Sellest hoolimata anti nad kui kurjatahtlised riigiwaenlased sõjakohtu alla, kes neile kõige kangemad nuhtlused, suuremalt osalt surmanuhtluse, mõistis, kaebealuseid kardetawateks mässajateks pidades.

Kohtu all seisiwad üleüldse kuuskümmendwiis talupoega Juuru ja Kose kihelkonnast. Nendel oli mässu- ja riisumise-süü eest wastutada. Mahtra mõisas põlemise ja rööwimise läbi sündinud kahju oli umbes 8000 rublaga üles antud[3]. Uurimise-komisjoni töö wältas kuni sügiseni, mil sõjakohus kokku astus ja esimese istumise 29. oktobril ära pidas. Sõjakohtu tegewus wältas umbes kuu aega, kuni 27. nowembrini.

Mässu üks peategelane, talitaja Ants Tertsius, kirjeldab oma wangistuse- ja ülekuulamise-ajast Tallinnas järgmised huwitawad pildikesed.

Ants Tertsius istub Toompea lossi wangikojas üksikus kambris. Tema kambri kõrwal olewas kongis juhtub üks Jõhwi talitaja kinni olema. See kuulutab, kui Ants kuus päewa kinni istunud, et teda warsti keegi „wiieteistkümne kindrali kindral“ wangikotta üle kuulama tulewat. Jõhwi talitaja oskab Wene keelt, seepärast palub Ants, et ta temale õpetaks, kuda Wene keeli tuleks öelda: „Mina pole mitte süüdlane, teised kodus on süüdlased.“ Seda tahab Ants kõrgele ülemale wastata, kui see teda tuleb üle kuulama. Teine õpetabki: „Ja ne winawat, kak drugi dooma winawat.“ Et sõnu mitte ära unustada, hakkab Tertsius neid sõrmega aknaruudu peale üles kirjutama, aga enne kui ta sellega walmis saab, käib juba uks ja ümber pöörates näeb ta uut ülemat teise seltsis oma ees seiswat.

„Ja ne winawat, kak drugi dooma winawat!“ hüüab Ants neile wastu, enne kui nad suud lahti saanud teha.

Uus kohtu-ülem hakkab Antsuga Wene keeles kõnelema, aga wiimane ei saa ta jutust sõnagi aru. Herra waatab Antsule hulga aega uurides silma ning pöörab siis oma kaaslase poole, teda wangiga Eesti keeli rääkida paludes. See hakkab Antsule küsimisi ette laduma:

„Kas Wene keelt oskad?“

„Ei oska.“

„Kas Saksa keelt oskad?“

„Ei oska.“

„Kas Läti keelt oskad?“

„Ei oska.“

„Kas Prantsuse keelt oskad?“

„Ei oska. Ma põle kusagil reisi peal käinud, et wõeraid keeli oleks õppinud.“

Seepeale küsib uus ülem teiselt, mida wang rääkida.

„Tunnistab enese kõigiti süüdlaseks,“ kostab see.

„Noh, seda parem, et ta süü oma suuga üles tunnistab,“ tähendab kõrge herra ja lahkub kaaslasega wangi juurest.

Jõhwi talitaja aga, kes sõnelemist oma kongi kuulnud, seletab Antsule ära, kudas tema sõnu wõeriti Wene keelde ümber pandud.

„Ole walmis, et sind homme jälle ülekuulumisele wõetakse,“ lisab ta juurde; „siis aga ütle ära, et sa ennast mitte süüdlaseks ei tunnista, nagu täna ümber pandi.“

Järgmisel päewal on kolm peasüüdlast, Ants Tertsius, Aadu Andrei[4] ja Peeter Olander jälle ülekuulamisel. Ants ja Aadu ei oska Wene keelt, aga Peeter, seesama Kaiu teomees, kes Mahtras sõja eel ohwitseridel tõlgiks oli, kõneleb Wene keelt ning jutustab Peterburi ülemale kõik ära, kuda ja mispärast sõda hakanud.

„Wiieteistkümne kindrali kindral“ küsib Peetrilt, kas Ants Tertsius tõeste Liiwimaal sõja tarwis püssa käinud tellimas, nagu teda süüdistatawat. Peeter wastab, et see õige ei olewat; Ants käinud ainult Wene preestri käest salamahti järel küsimas, kas mõisnikkudel on Keisri poolt luba talupoegi wana seaduse peale wanduma panna, wõi teewad nad seda oma woliga. Ühtlasi kuuleb kõrge herra nüüd ka, kuda see kohalik wõimumees, kellega ta eila Antsu wangikojas käis waatamas, wiimase sõnad täieste wõeriti ümber pannud. Seeüle wihastab ülem nii wäga, et ta sülitades minema läheb.

Eestimaa wõimumees tuleb aga teisel hommikul tigedalt Peetri juurde ja ütleb:

„Sinu keel kuluks suust wälja lõigata!“

Antsu juurde ilmudes hüüab ta:

„Kuuel sajal mehel ei ole nii targad sõnad kui sinul. Ega see pea enam esimese keha otsas ole, see on juba üheksanda otsas!“

Seejuures asub ta Antsu peast kinni, wapustab seda ning läheb siis minema.

Antsu süüd uuritakse suure agarusega. Seitse nädalat järgemisi käib ta iga päew ülekuulajate ees. Mida temalt küsitud ja mida ta kostnud, seda pole ta kõik suutnud meeles pidada, aga ta on ennast wahwaste iga wõeriti süüdistuse wastu püüdnud kaitsta.

Kord ütleb üks kohtuherra temale:

„Kui sa ka üheksakümne seitsme numbri all õigeks jääd — kolme numbri all oled siiski süüalune.“

„Missuguse kolme numbri all ma süüalune olen?“ pärib Ants.

„Esiteks on sinu süü see, et sa Habajale haakenrihtri juurde ei läinud, kui käsu said. Sa oleksid pidanud kas wõi joonega ahju minema, kui sind oleks kästud.“

„Kui meie oleksime teise Jumala loodud ja saksad teise, siis ehk küll; aga nüüd on meil üks Jumal, ja see ei pea ühest rohkem lugu kui teisest, — kudas ma siis ilmasüüta Teie käsu peale peaks ahju menema?“ küsib Tertsius kartmatalt. „Aga missugune see teine number on?“

„Teine nummer on see, et sa, nagu ise jutustad, kõik kihelkonna talitajad kirikukõrtsi kokku kutsusid ja neile toobi wiina ostsid. Mis asjamees sina õiete oled, et sa rahwast kokku ajad?“

„Ma kutsusin talitajad sellepärast kokku, et see wäga tõsine asi oli; seda ei wõind ju mitte külanaiste hulgas ära õiendada,“ kostab Ants, kes ka selles punktis enesel miskit süüd ei näe olewat. „Ja nüüd siis kolmas number?“

„Sinu kolmas süü on, et sa Kärusse läksid, ilma et sul seks luba wõi passi oleks olnud, ja et sa tagasi ei pööranud, kui kirikumõisa kutsar sulle tagant järele ajas ja sind Kokal otsis.“

„Ega ma paha pärast ega kurja nõuuga Kärusse läind, ma läksin teistele ja omale uue seaduse kohta seletust tooma,“ kostab Ants. „Kirikumõisa kutsari ma ei näind, ma magasin Koka pere aida peal.“

Tunnistajate seas on ka Wene preester Kärust, kelle palwel Ants Tertsius käis. Tema nõudel olla Antsule ja wist ka mõnele muule kaebealusele wiimaks seda kergendust tehtud, et nad wangisolemise-ajaks raudadest wabastatud. Nad pandud alles siis jälle raudu, kui nad mitme kuu pärast Mahtrasse wiidi peksunuhtlust kohtu-otsust mööda wastu wõtma.

Terwelt wiiskümmend isikut mõistis sõjakohus surmanuhtlusele; kaks meest pidiwad 1500 hoopi kadalippu saama ja Siberisse minema ning kolmele määrati üksnes peksu karistus kadalipu läbi. Tule ja riisumise läbi tehtud kahju eest wastutas süüdlaste warandus, mis enampakkumisel ära pidi müüdama. Sõjakohtu otsus, mille kindralkuberner würst Suworow kõigekõrgemale poole kinnituseks ette pani, muudeti aga Keisri käsul pehmemaks: surmanuhtlusest wabastati kõik süüdlased ning kõige suurem kadalipu-hoopide arw määrati tuhande hoobi peale.

Mahtra kurbmängu wiimane südant-lõhestaw waatus oli 10. küünlakuu päewal 1859 selle mõisa wäljal.

Walda oli aegsaste suurem wäejagu ilmunud. Talud saiwad käsu, sulast ehk tüdrukut mõisa saata, kes wankri esimesed rattad, koti kõlkaid ning labida ja luua kaasa pidiwad wiima. Wankri-rataste peal pidi nõrku nuheldatawaid läbi kadalipu weetama, kõlka-kottide peal taheti neid süüdlasi peksta, kes ainult witsu pidiwad saama, ning labidaid ja luudasid läks lume rookimiseks wäljal tarwis, et sinna peksmise-paika walmistada. See paik oli häärberi, rehe ja mõisa wahel, lagedal põllul. Poisid ja tüdrukud kühweldasiwad paksu lume kõrwale, pühkisiwad paiga luudadega üle, ning waratselt hakkas sinna ümberkaudsetest waldadest rahwast koguma, wanu ja noori, mehi ja naisi, et kohtuotsuse werist täidesaatmist pealt waadata.[5]

Kuuekümne küüthobusega weeti raudus wangid Tallinnast Mahtrasse. Neid saatis hulk jalawäge ja kolmkümmend kasakat, kuna Mahtras, nagu öeldud, juba enne sõjawäge ees oli. Kardeti wist, et kodune rahwas wangide wägiwaldse wabastamise katse peale wõiks mõelda. Linnast kaasa weeti ka roguskist kottide sees kadalipu-kepid ja peksuwitsad.

Pikas wooris lähenes wangide kurb salk jalawäe ja kasakate wahel Mahtra mõisale. Nende hallid, äralõppenud näod, millest silmad tuimalt ja osawõtmatalt wälja waatasiwad, andsiwad tunnistust pikast wangi-elust ja kõigest sellest hinge- ja ihupiinast, mis nad peale kaheksa kuu pidanud kannatama. Paljud neist pidiwad wiimast korda oma kodukohta nägema, et siit werise ihuga, wahest ka meelemõistuseta ja surnultki, igaweseks lahkuda. Hobused norskasiwad, rauad kõlisesiwad, soldatite sammud paniwad maa müdisema.

Warsti mustas Mahtra mõisas lumine wäli rahwast. Paljud jooksiwad wangidele tee peale wastu ja hakkasiwad neid nähes waljuste nutma. Naisid otsisiwad silmadega wankritelt oma mehi, lapsed isasid ja sugulased sugulasi. Iga leitud nägu, kolletanud wangikoja õhust, äralõppenud kehwa toidu ja kõiksugu waewa ja murede tõttu, teretati ahastuse-hüüete ja nutukahinaga. Wangidele ligi ei lastud kedagi; jalawägi püssidega ja kassakad hobuste seljas, kes woori piirasiwad, hoidsiwad kõiki eemale.

Nuhtlusepaiga ümber seisis enne siia jõudnud sõjawägi wahis. Kepid ja witsad oliwad kottidest wälja wõetud ja wirna pandud. Nende kõrwal seisiwad wankrite rattad, mille peale neid peksetawaid taheti siduda, kes kadalipul ära nõrkesiwad. Lume peal maas oliwad kõlkakotid, mille peale witsanuhtlust saajaid pidi tõmmatama. Kaks tohtrit, kes äranõrkewaid nuhtlusealuseid pidiwad toibutama, ja kohaline kirikuõpetaja, kes neid nende süü pärast noomima ning surma wastu ette walmistama oli kutsutud, oliwad ka juba paigale jõudnud.

Wangide-woor peatas. Mehed kõlisewates raudades tuliwad regedelt maha ja seati sõjawäe wahele reastikku seisma. Kokkujooksnud rahwas, hirm ja ahastus nägudel, lõi wangide ja sõjawäe ümber nagu pilw kokku.

Kõige pealt loeti nuhtlusealustele kohtuotsused karistusemääraga ette. Ehmatusewärin käis rahwahulgast läbi, hirmsaid nuhtlusi kuulda saades, mis süüdlastele peale pandud. Kaks meest, Aadu Andrei ja Peeter Olander, pidiwad tuhat hoopi kadalippu saama, kõik õigused kaotama, kahekümneks aastaks kõige rängemale sunnitööle minema ning siis eluajaks Siberisse elama asuma. Kuuele mehele, Hans Pillerile ja Jaak Kastanile Mahtrast, Otto Olanderile ja Aadu Trostile Kaiust, Mihkel Baumannile Juurust ja Jaan Kroonile (Kraanile) Maidlast, oli kuussada hoopi kadalippu määratud; nad pidiwad kõik õigused kaotama, 5 ja 6 aastaks rängale sunnitööle minema ning ka eluajaks Siberisse elama jääma. Nelisada hoopi kadalippu oli anda: Arusepa Daniel Schmiedebergile, Mäe Daniel Schmiedebergile, Oti Jüri Rosenmäele ja Tooma Juhan Reinwerk’ile — kõik Mahtrast; ka nemad saadeti eluajaks Siberi kaugematesse kohtadesse elama, kuid mitte sunnitööle. Talitaja Ants Tertsiuse kadalipu-hoopide arw oli kõige wähem — ainult sada; ta pidi Siberi ligemates kohtades eluaegse asupaiga saama. Lõppeks järgnes nende süüdlaste pikk rida, kes witsahoobid ja mitmesuguseid muid karistusi pidiwad saama. Kümne mehe[6] karistuseks oli: sada hoopi witsu, kõigi õiguste kaotamine, kuus aastat wangiroodu ja Siberisse eluajaks asumisele saatmine. Wiis meest[7] peasesiwad kaheksakümne witsahoobiga, nelja-aastase wangitööga ja kõigi iseäraliste õiguste kaotamisega. Seitsekümmend witsahoopi ja kaks aastat wangitööd oli kuuel mehel[8] oodata, ainult seitsekümmend hoopi kahel[9] ning ainult wiiskümmend hoopi wiiel[10]. Kolm Mahtra meest, Matsi Priidik Kastan, Adra Hindrek Ader ja Peerupuu Jaan Ustel (Uster) jäeti peale ülekuulamise-aja weel kuueks kuuks wangi, kolm teist, Aadu Peber (Pewer) Atlast, Jüri Uit (Uitküll) Mahtrast ja Tiits Rodemann Hõredalt lasti lahti, aga seati kohtu ülewaatuse alla. Üksteistkümmend meest[11] peasesiwad selle wangistusega, mis nad kohtu-uurimise all olles ära istunud, ning seitse meest — Tõnu Paabelson Mahtrast, Jüri Sille, Mart Toll (Tõll) ja Jaan Pestel (Penter) Kaiust, talitaja Jüri Näpp (Lepp) ja tema abimees Madis Weimer, seesama, kes Tertsiusega Kärus käis, Atlast ning Maidla talitaja Ants Piip (Piiper) — oliwad täieste süütaks mõistetud. Ihunuhtlusest wabastati seda puhku mõned mehed, kes sõjas raskeid haawu saanud, nagu Jaak Kastan, Aadu Trost, teine Daniel Schmiedeberg, Priidik Ott ja Ants Kullerkupp; arstid arwasiwad nimelt, et nad rasket ihulist karistust wälja ei kannata. Nad pidiwad ihunuhtlust hiljemine, siis, kui nad oma haawadest kosunud, kätte saama.

Kui kohtu-otsused nuhtlusealustele ette loetud, pandi neile tähed rinda, mille peal hoopide arw ülewal seisis.

Siis algas kiriku-õpetaja Berg waimulikku tegewust. Kaugele üle lageda lumise wälja, mille helewalge pinna päike siretama pani, helises kurb matuselaul paljudest nuuksuwatest suudest; sinna hulka segas end tume nutukahin, kajasiwad üksikud karjatawad healed walu pärast lõhkewatest südametest. See oli matuse-teenistus elawatele; nad seisiwad weel terwelt oma jalal, hingasiwad, tundsiwad, nägiwad, kuulsiwad. Aga paljud neist pidiwad endid mõttega harjutama, et nad elawate killast on lahkunud; neile maaliti surma inetumal, kohutawal pildil silma ette, neid lasti nagu elusalt hauda minna ja iseeneste matuseid pealt waadata…

Laulule järgnes õpetaja matuse-kõne. See oli osalt äratuse- ja noomituse-jutlus mässajatele nende raskete kuritööde pärast, osalt leinapalwe neile, kes soldatite hoopide alt eluga ei peaseks, osalt ka manitsemine ja hoiatamine wabadele pealtkuulajatele, et neile kunagi meelde ei peaks tulema oma wanemate ja peremeeste käskudele ja nõuetele wastu hakata.

Õpetaja Berg seletas pikas, wõimsas kõnes ära, missugust musta, tänamata meelt talupojad Mahtras sündinud kuritöödega oma ülemate wastu üles näidanud, kes nende eest alati nii isalikult hoolt kandnud. Sest kelle poolt tulnud siis kõik need kergendused, mis talurahwale aja jooksul juba osaks saanud ja edespidi weel osaks saada? Kelle palwel olla kõik endised ja nüüdsed, talupoja elupõlwe hõlpsamaks tegewad seadused tehtud ja antud? Kas ei olla kõiges selles mõisawanemate hool ja armastus tegew olnud? Ikka ja ikka jälle lähenenud mõisawanemad riigiwalitsusele ettepanekutega: meie tahame oma talupoegadele seda anda ja seda lubada; meie soowime neile ise, priitahtlikult, kristlikust südamest, isalikust meelest, uusi seadusi luua ja laiemaid õigusi määrata; seks palume ainult riigiwalitsuse luba ja Keisri kinnitust. Selle luba ja kinnituse olewat mõisawanemad alati saanud; Keiser ja walitsus olla neid ikka usaldanud, teades, et nad talurahwale üksnes head soowiwad. Muud kui talupojad ise oma patupimeduses ei tahta oma ülemaid usaldada, nad tasuda nende heategusid sõnakuulmata, käsutäitmata olekuga, jah, nende tänutundmata meel, nende waimusõgedus läinud minewal suwel koguni nii kaugele, et nad riisumise, põletamise ja tapmisegi eest ei olla tagasi hirmunud! Seega olla nad oma hinged kuradile müünud, põrgule pühendanud, oma ihud aga raske, werise karistuse alla andnud. Kes ülematele wastu hakkab, hakkab Jumalale wastu, aga Jumal ei lase enesele mitte wastu hakata — ta nuhtleb! See nuhtlus olla nüüd süüdlastel käes. Kuid Jumal on armuline. Kes oma tegusid praegu weel, nuhtluse eel, kus mitmetel surm silma ees seisab, õiglasest südamest kahetseb, sellele annab Jumal andeks, selle hinge peastab ta oma armus põrgutule käest. Aga ka talurahwa ülemad, mõisawanemad, on armuheitlikud. „Rohkem kui wiiskümmend süüdlast Teie seas ei elaks enam,“ hüüdis waimulik mees, „kui mitte mõisawanemad nende eest poleks palunud, et neid mitte püssidega maha ei lastaks, nagu kroonu sõjakohus mõistis. Teie näete sellest, et teie ülemad ka kurjategijate pealegi halastawad, sest et nad oma talurahwast armastawad. Ons teil südant põues, niisuguseid ülemaid wastupanemise ja allaheitmata oleku läbi kurwastada ning pahandada? Kas teie ei peaks ära tundma, kes teile head soowiwad ja ühtelugu head teewad? Kas wõiksite weel kauemine umbusaldust ja kangekaelsust oma wanemate wastu südames kanda?“…

Rahwas ja nuhtlusealused kuulasiwad kõnet sügawa, tuima waikusega pealt. Nende ridadesse tuli alles elu, kui õpetaja otsekohe wangide poole pööras ja neile eelseiswa nuhtluse raskust meelde tuletas, mis mitmetele nende seast surma wõiwat tuua. Naised püüdsiwad nuttes nuhtlusealustele ligemale peaseda; wangid wahtisiwad üksteisele kahwatades näosse ja nende pilgud otsisiwad rahwahulga seast omakseid. Mõnel weeresiwad pisarad üle kolletanud palge, teised peitsiwad endid, nägu warjates, kaaslaste selja taha.

Pärast matuseteenistust lubati wangisid omastega mõni sõna kõneleda. Aga ühed kui teised ei märganud ega suutnud midagi kõneleda. Nad wahtisiwad üksteisele ainult silma, tummalt, läbi pisarate, ja hoidsiwad üksteise kätest kinni.

Siis algas nuhtlemise werine waatemäng.

Ohwitseride käsusõnad kajasiwad. Soldatid asusiwad kepi- ja witsahunnikute kallale ja seadsiwad endid siis, malakad käes, kahte pikka kadalipu-reasse üles. Teised astusiwad witsadega kõlkakottide ümber kokku.

Kaks peasüüdlast, Päärna Miku Aadu Andrei Mahtrast ja Peeter Olander Kaiust kutsuti ette. Esimese süü oli, et ta sõnnikuweole wastu pani, et ta nõuupidamistest osa wõttis, kus wastupanemise üle aru peetud, et ta Habajas ja Harmis inimesi Mahtra meestele appi käinud kutsumas, et ta 2. juunil Mahtra mõisa õues teibaga sõjameeste esimeses reas seisnud, teisi soldatite kallale tikkumisele ässitanud ning opmann Rosenbergi aidanud peksta. Peeter Olanderi süükiri oli weel pikem. Tema oli Mahtrasse mässupäewal püssiga ilmunud, nõudis soldatitelt ja ohwitseridelt, et nad ära läheksiwad, päris major Laimingilt sõjawäe Mahtrasse tulemise käsukirja, tahtis kapten Bogutski pagunid maha kiskuda, nõudis ohwitseride käest raha, laskis püssiga soldatite peale[12], tormas hurraa karjudes esimeste seas nende kallale, wõttis wägiwaldselt ühe soldati käest padrunid ära, aitas opmann Rosenbergi peksta ja piinata, jõi rööwitud wiina ja andis seda ka teistele.

Mõlemaid süüdlasi lasti peale pükste kõik riided seljast maha wõtta. Ilm oli kaheksa kuni kümme kraadi külm. Warsti seisiwad mehed ihualasti lõikawa talwise külma käes. Nende ihu lõi siniseks, nende liikmed lõdisesiwad, ja siiski ei tundnud nad külma.

Kumbki nuhtlusealune pidi nüüd ühe soldati püssitikust, mis tema rinna poole oli pööratud, kinni hakkama, kuna soldat ise püssipära käes hoidis. Soldat astus kadalipu-tänawa sisse ja kõndis seal pikkamisi edasi — peksetaw sammus temale järele. Seejuures sadasiwad talle mõlemalt poolt kepihoobid selga. Seda käiku algas üks süüdlane tänawa ühest, teine teisest otsast, nii et nad kahekordse soldati rea keskpaigas üksteisega kokku saiwad, sealt jälle otsa poole ümber pöörasiwad ning uueste tagasi tuliwad — käikusid nii kaua korrates, kui neil tuhat hoopi käes oli. Kumbki soldati-rida oli sada meest pikk, nii et kakssada meest wastastikku seisiwad ja nuhtlusealune iga käiguga sada hoopi sai.

Juba esimesed paarkümmend hoopi paniwad ihu sinama, lähemad mustama, siis hakkas tõmmu-punane weri helewalge lume peale jooksma, kus ta ruttu ära tarretas. Kole weretänaw tekkis warsti soldatite-rea wahele. Ahnelt imes seda lumi esiotsa oma sisse, aga kui tee kinni ja kõwaks tallatud, sündisiwad siia ja sinna punased aurawad lombid.

Talupoja turi, raske tööga ja kõwa asemega harjunud, paneb ka kepihoopidele kaua wastu. Aadul ja Peetril wõis juba kolm-, nelisada hoopi seljas olla, aga ikka kõndisiwad nad weel oma jalal püssitiku taga läbi tänawa. Juba oli paar korda soldatid wahetatud, seniste lööjate asemele uued wõetud, kelle käed puhanud; juba hakkasiwad tohtrid lähemale nihkuma, et mehi, kui nad ära nõrkewad, jääkülma wee wõi erutuse-rohtudega jälle jalule aidata; juba oliwad nuhtlusealuste seljad iga sarnadust inimese-ihuga kaotanud. Aga ikka nähti Aadut ja Peetrit weel liikuwat, ikka weel laksuwaid paukusid, mis neile kahelt poolt werise, ärapuretud liha peale sadasiwad, wastu wõtwat. Nende tuhakarwa näod lõiwad aegamööda tõmmuks, peaaegu mustaks; nende siniste huulte ümber seisis punakas-kollane waht, nende silmad oliwad sügawate aukude sisse wajunud ja nende pilk iga eluläike kaotanud. Ja siiski elasiwad nad weel! Wiimaks ometi, seitsmendal käigul, wajus Aadu weretänawale põlwili. Ta rinnust tuli tume korin. Ta pea hakkas otseti wajuma.

Arsti käsul walati talle wett, mille sees jäätükid ujusiwad, pähe ja wastu nägu. Kaks soldatid kiskusiwad ta püsti. Ta toibus ja kõndis jälle edasi. Lihatükid ripendasiwad tal selja küllest maha, ta oli üleni werine nagu tapetud loom.

Ka Peeter oli korraks juba põlwili langenud, ka tema oli weel ainult paljas werine lihatomp. Aga teda toibutati niisama nagu Aadut, ja ka tema kõndis, wiimast jõudu kokku wõttes, püssitiku tõmbel edasi.

Kuid iga uue käiguga rauges nende jõud halastamata löökide ja hirmsa werekadu läbi. Nad langesiwad lossi ja wajusiwad silmili maha. Uus tohterdamine jääweega. Neid lasti ka pudelist kanget rohtu sisse hingata. Siis aga, kui arstid ära nägiwad, et neil jalul kõndimine kauemine wõimata, toodi wankrirattad platsi. Nad seoti telgede külge kinni, soldatid asusiwad ette wedama, ja nii tõmmati neid poolsurnud, nõrgalt tuksuwaid, weriseid lihatompusid pikkamisi läbi tänawa, kuna neile ikka weel lõhkuwaid, purustawaid löökisid peale sadas…

Waheajal oli süüdlasi ka kõlkakottide peal witstega hakatud nuhtlema. Talupoeg oli sel ajal witsahoopidega nii harjunud, et sadat hoopigi kergemaks karistuseks wõidi pidada, mida igaüks arwas wälja kannatada wõiwat. Ja siiski sündis siin see ime, et paar meest kõlkakottide peale ära minestasiwad. Wististe oliwad hoobid armuheitmata waljud. Päris eluta jäi Mahtra peremees Jaagu Hindrek, kes kaheksakümmend hoopi pidi saama, oma koti peale maha, kui ta seitsekümmend hoopi kätte saanud. Tema olek oli nii kardetaw, et teda enam edasi ei peksetud. Kuid seda kümmet hoopi ei kingitud temale. Ta sai need pärast Tallinnas täiel arwul kätte.

Aadu ja Peetriga sündis, mida keegi poleks suutnud uskuda: nad kannatasiwad tuhat hoopi kadalippu wälja, jäiwad elama! Küll oli elusädemeke, mis neile ihusse õhkuma jäänud, nõrk ja wäeti; küll ei suutnud nad wankritelje pealt enam üles tõusta, kui nad wiimase käigu lõpetanud; küll polnud nende ihud enam muud kui narmendawad, werest nõrguwad lihatombud, mida nähes nõrga loomuga inimene ära wõis minestada wõi jälkuse pärast pakku jooksta. Aga nad elasiwad, nende südamed tuksusiwad ning Peeter lõi silmadki lahti, kui tohter teda oma abinõuudega toibutanud.

Mõlemad õnnetumad pandi ree peale pikali ja kaeti nagu surnud walgete linadega kinni. Neile riideid ärapuretud ihu peale tõmmata oli wõimata.

Sedamaid wõeti uued nuhtlusealused peksmisele. Nende rinnas rippuwad sedelid näitasiwad, et nad kuussada hoopi pidiwad saama. Üks neist oli Peetri wend Otto Olander Kaiust, teine Mahtra mees Ants Piller, kellele Mihkel Baumann Juurust järgnes. Siis tuliwad neljasaja-hoobilised, Mäe Schmiedeberg ja Tooma Juhan. Esimesest liigist puudusiwad kolm, teisest kaks meest, keda sõjas saadud raskete haawade pärast, mida nad linnas põdesiwad, nuhelda ei wõidud. Wiimane, kes ihuliku karistuse kadalipu näol kätte sai, oli siis Sepa peremees Ants Tertsius.

Nuheldatawatest oliwad ühed tugewamad, teised nõrgemad. Kuna ühed hirmsate hoopide all ainult ägasiwad ja wiimaks nõrgalt korisesiwad, ei suutnud teised walju, meeleheitlikku karjumist maha suruda. Nende hädakisa pani were soontes tarretama, lõikas luust ja lihast läbi. Ta kajas kaugele üle walgendawa wälja, ja kes seda kuulis, mattis kahwatades kõrwad kinni. Üks mees püüdis loomusunnil selga sadawate hoopide eest rutemine peaseda, jooksis aga rinnaga soldati püssitiku otsa, mis talle wastu hoiti. Surm ees, hoobid taga — peasemist ei ole!… Üks ja teine nõrkes ära ja langes silmili werise lumeräitsaku sisse. Ämber jääkülma wett pähe — see ajas mehe jälle jalule. Ei tõusnud ta mitte enam üles, siis pidiwad wankrirattad aitama. Pikkamisi wedasiwad paar soldatid rattaid, mille telgede pealt peksetawate kehad järel lohisesiwad, kadalipureast läbi, ning hoop hoobi järele mütsus mõlemalt poolt weriste ihude peale maha. Niipea kui neil määratud löögid käes, mähiti neile linad ümber ja wisati nad silmili regede peale…

Tummalt, kokkupigistatud huultega, pea püsti, kõndis talitaja Ants Tertsius soldatite wahelt läbi. Ta sai ju ainult sada hoopi! Mis oliwad sada hoopi tuhande ja kuuesaja wastu! Ka Antsu ihu sai weriseks, ka tema seljas lõi liha narmendama, aga mees jäi kindlalt jalale; ainult lõpu poole wajus ta weidi lossi ja ta nägu kattis surnukahwatus.

Kohutawat etendust pealt waadates, seisis rahwahulk ümberringi kui wall liikumata paigal. Ta oli nagu hirmu ja ehmatuse sisse ära tardunud. Ei leitud enam jõudu nutmiseks. Hakatusel walatud pisarad oliwad põskedel jääks külmetanud. Pärani aetud silmadega, millest ahastaw hing keeletult wälja wahtis, tunnistati koledaid, ühtelugu waheldawaid ja siiski ühesuguseks jääwaid piltisid. Nähti neid ju esimest korda elus. Weri, igal pool weri! Kuda see päikese-paistel ja lume-kumendusel punas ja auras! Silmad ei näinud wiimaks enam muud kui punawaid warjusid, punawat loori, mis terwe ümbruse peale heitis. Rindades oli kõik kustunud, tardunud. Nagu raskel, hingematwal surmawõitlusel tuli siin ja seal mõni nõrk, lämmatatud ägamine kuuldawale. Ja mõisaõues, põlenud hoonete süsinenud rusude pealt tõusis suur must ronk waljuste kraaksudes lendu. Muidu oli kõik waik ja eluta kui hauas. Ning weri, punane, auraw weri, woolas edasi, woolas kaua weel edasi, sest teda oli küllalt walada…

Naisterahwad pidiwad kirikuõpetaja käsul peksupaigalt ära minema, kui nähtused seal liig jälgiks läksiwad. Õpetaja wiis nad mõisa juurde, kus ta nendega palwetas ja laulis. Naised, tüdrukud ja alaealised wõisiwad sinna alles siis tagasi minna, kui nuhtlemine lõpetatud.

Hulk regesid oli linade sisse mässitud, weriseid inimesekehasid täis laotud. Näis, kui hakataks siin tapetud loomi müügile wiima. Paljud ägasiwad ja korisesiwad nõrgalt, teised oliwad tummad ja liikumatad. Õnnetumate naised, tütred ja muud sugulased woolasiwad regede ümber kokku. Igaüks otsis tungides ja käsi ringutades oma „surnut“. Neid ei lastud kauaks ligi. Weel üks waade õnnetuma wahakarwa näo peale, weel üks hüüe nuuksuwast rinnast, — siis ajasiwad soldatid rahwa regede ümbert ära; need hakkasiwad liikuma ja läksiwad jalawäe ja kasakate saadetusel pikas wooris Atla mõisa poole teele, kus peksetuid ulu alla taheti wiia, et nad linna tagasiminemiseks toibuksiwad.

Warsti oli Mahtra wäli inimestest tühi. Kahwatanud läikega waatas talwine päike suure porise werewöödi peale alla, mis lagendiku puhast, siretawat lumepinda rüwetas. Tumedalt piilus põlenud hoonete aherwars eemalt raagus puude wahelt wälja. Ja sügaw, surnud waikus heitis maha. Alt rabast aga ja Juuru poolt mustawast metsast tuli uut elu werisele tallermaale. Mõned kraaksuwad waresed oliwad esimesed külalised, kes himukalt punase pori peale maha heitsiwad. Siis tuli süsimuste kaarnaid ja ahneid hakkisid. Nad jõiwad ja oliwad rõemsad. Waresed ja kaarnad ja hakid — nad pidasiwad täna rõemupüha…

Mahtra kurbmäng oli otsas.

Nuheldud süüdlased wiidi Tallinna tagasi, kus ühed wangitapiga Siberi poole teele saadeti, teised wangiroodudesse pandi ning kolmandad määratud ajaks weel türmi jäeti. Siberisse wiidawatest marssisiwad terwed jala, neid aga, kes weel sõjahaawu põdesiwad, weeti küüthobustega. Siberisse saadetawate naistele ja perekondadele anti luba oma toitjatega kaasa tühjale maale minna. Seda luba tarwitasiwad paljud.

Kes suudaks kõiki neid hädasid ja wiletsusi kirjeldada, mida need inimesed määratu pikal teel ning pärast wõeral, karedal maal näha saiwad! Paljud jäiwad teel haigeks ja põdesiwad wangikodade laatsarettides, mitmed paniwad silmad igaweste kinni, teised elasiwad mõne aja rasket wangi- ja asuniku-elu, kuni surm ka neile järele tuli. Mõnedel läks aga tugewama terwise, tüdimata töö ja usinuse tõttu ka korda, oma elule Siberis kindlamat alust panna, ning kõrgema wanaduseni elada. Nõnda suri Ants Tertsius, Mahtra sündmuste arukam ja waimukam tegelane umbes kaheksakümne aasta wanaduses 1900. aastal Omi asutuses jõuka mehena ära. Ka tema oli terwe perekonnaga, naise ja nelja alaealise lapsega, kaugele maale läinud, kus ta nimetatud asunduses põllumeheks hakkas ning talu- ja weskiomanikuks tõusis.

  1. Sõjakohtu kirjatoimetajaks oli Kowenew, tõlgiks Fr. Russow. Wiimase sulest on jutustuse kirjutajal kohtu-aktide järele kokkuseatud kujukas kirjeldus tarwitada olnud.
  2. Axel von Gernet’i „Geschichte und System des bäuerlichen Agrarrechts in Estland.“
  3. Mõisa omanik K. von Helffreich määras oma kahju 6204 rbl., walitseja Rosenberg omal 1178 rbl., aidamees ja teised omal mõne saja rbl. peale.
  4. Pearna Miku Aadu Mahtrast.
  5. Rahwa seas, kes asju lähemalt ei tunne, wahetatakse Mahtra talupoegade peksmine Anija peremeeste nuhtlemisega ära. Anija mehi nuheldi 1858. aasta suwel Tallinna Wene turul, sest et nad uue seaduse pärast oma mõisaherra peale kubernerile kaebama oliwad tulnud. Mahtra mehi pekseti aga, nagu öeldud, küünla-kuus 1859 Mahtra mõisas. (Anija ehk Anijõe wald on Harju-Jaani kihelkonnas).
  6. Kaiust: Mart Klemmer, Hindrek Piil, Tõnu Lang, Päärn Ellmann; Juurust: Jüri Nikolo, Jaan Baumann; Purilast: Ants Laur, Päärn Walk; Harmist: Jüri Mursa; Kuimetsast: Mihkel Otsa.
  7. Jaan Matsi, Ants Tilli, Ants Kullerkupp, Hindrek Paabelson ja Priidik Ott — kõik Mahtrast.
  8. Kaiust: Jüri Obermann, Ants Errin, Prits Lang; Purilast: Ants Käsper, Jaan Winter, Kaarel Andresmann.
  9. Jaan Paulus Kaiust, Mart Gutmann Juurust.
  10. Mahtrast: Jaan Liiwa ja Ants Kullerkupp; Harmist: Mart Müülmann ja Kaarel Ahma (Aama); Purilast: talitaja Tõnis Laur.
  11. Kaiust: Prits Wader, Jüri Kütsin, Mats Ilistom, Jaan Wundermann, Jaan Piil, Mats Piil, Juhan Nurk, Mihkel Klammer (Klemmer), Mats Trost, Tõnu Amberg (Asberg); Mahtrast: Otto Leesmann.
  12. Seda süüdistust aetakse praegu weel elawate sõjaosaliste poolt waleks.