Mahtra sõda/3
3.
Hämariku wärwid läänepoolsel taewaserwal on tuhmiks kahwatanud, mustad pilwerünkad katawad wiimased kollakad wöödid kinni, sügisene pimedus heidab tihedalt ja rängalt külma niiskuse käes lõdisewa looduse peale maha. Metsatukad on süsimustad ja ei kohise, aasadelt tõuseb inetu, tõmmu udu ning wäetilt ja waakudes nagu surejate hinged wilguwad siit ja sealt mõned tulesilmad läbi tumma pimeduse.
Kui Wõllamäe Päärn mõisa ligikonnast wälja on saanud, muutub ta käik pikaldasemaks. Ta suured, tugewad liikmed hakkawad nüüd alles tundma, et neile liiga tehtud. Nädalane töö ja witsad pole ka selle hiiglakeha kohta halwawa mõjuta jäänud. Ta tunneb seljas õõguwat, põletawat walu, mis iga jala-astmega terwe keha üle laguneb, ning külje sees pisteid, mis ta kurgust tasaseid ägamisi wälja pigistawad. Särk on ta selja küljes kinni nagu liimitud, ja kust ta käies lahti käriseb, seal tekkib tundmine, kui rebitaks tükk nahka ihu küljest lahti. Nooremehe suu on kuiw, nii et keel kurgulae külge kinni jääb. Õnneks pole tal hobust ajada — selle wiis waimupoiss juba koju.
Enese eel tee peal näeb Päärn korraga ühte inimesekogu seiswat. See näib teda ootawat. Ligemale jõudes tunneb ta Kulbi Kaie ära. Päärn tahab temast sõnalausumata mööda minna, aga tüdruk asub tema kõrwale ja sammub temaga koos edasi.
Tüdruk näib ootawat, et Päärn rääkima hakkab. Kui seda mitte ei sünni, astuwad nad mõne aja waikides edasi.
„Pearn“, algab Kai wiimaks, ja tõmmab poissi kergeste kuue-käisest.
„Mis sa tahad?“
„Ole meheks, Pearn!“
„Mis eest?“
„Et minu eest seisid.“
„Milla ma sinu eest seisin?“
Imelik küsimine! Kai püüab läbi pimeduse tema otsa waadata. Ta näeb, et Päärna kulm kortsus, ta nägu tume on.
„Kas sa minu eest siis täna ei seist?“ küsib ta argselt.
„Ei!“
„Kelle eest siis?“
„Sinu eest mitte!“
„Aga sa ütlesid ju, kui Prits mind lõi —“
„Ütlesin, mis ütlesin — seda oleksin muidu koa öelnud — sina wõi mitte sina!“
Päärn hüüab seda nii karedalt, et tüdruku suu kinni jääb. Kai wõib ju arwata, et inimene, kes wiiskümmend hoopi saanud, mitte kõige paremas tujus ei wõi olla. Seepärast waikib ta mõne aja. Aga ta waene süda tunneb siiski nii elawat tänutundmust selle mehe wastu, kes enda peale tema pärast nii raske nuhtluse tõmmanud, et ta seda mitte awaldamata ei suuda jätta. Ta tõmmab teda jälle käisest, ja seekord tugewamalt kui enne. Seejuures astub ta temale poole kehaga tee peale ette.
„Pearn,“ ütleb ta pool sosistades, kuna ta kõrge, täidlane rind särgi all nähtawalt tõuseb ja wajub ja kuna ta oma suured, läikiwad silmad paluwalt ta näo külge liidab. „Pearn, sa oled minu üle kuri, et see õnnetus minu süü pärast sinu peale tuli. Sul on ju õigus. Aga ma ei taht’ tänamata olla. Ole meheks, Pearn!“ Ja ta hakkab tugewa pigistusega poisi käest kinni.
Päärn uriseb midagi halpusest ja tühjast ajawiitmisest, raputab oma käe lahti, rõhub tüdruku weidi kõrwale ja hakkab nii pikki sammusid wõtma, et Kai talle enam naljalt järele ei saa.
Nad on aga weel kaunis ligistiku, kui keegi neile tagasi järele jõuab. Kai waatab esmalt ümber, ja tunneb tuleja ta kogust ära. Päärn näeb teda, kui ta mõlemast kiirendatud käigul mööda püüab. Mõlemad mehed wahetawad ühe pilgu, ja mõlema käed kisuwad rusikasse. Möödarühkija wahib weel korra tagasi: ta silm wiibib nagu pilkawalt enne tüdruku, siis poisi peal, ja keppi wangutades ning rõemsalt wilistades tõttab ta edasi.
See on Kubja-Prits. Läheb külasse laupäewa-õhtut ära wiitma. Läheb kas wanemate poole, wõi Huntaugule.
„Kai,“ hüüab Päärn korraga wihaselt. „Jää minust ometi kord maha!“
„Miks?“
„Mis sa tolgendad siis mu külles! Mul pole sinuga midagi tegemist!“
Tüdruk jääb seisma, nagu oleks talle puuga pähe löödud. Ta wahib laial silmal wihasele mehele järele, ta käsi kobab wärisedes üle õõtsuwa rinna.
Tummalt, ilma kordagi tagasi waatamata, tõttab Päärna suur, kõrge kogu edasi, kuni ta pimeduse sisse kaob…
Lähemal teelahkmel jõuab ta kubjale järgi; see pöörab aga pahemat kätt Huntaugu poole, kuna Päärn otsekohe edasi sammub. Tema saun ja Uuetoa talu, mille teomees ta praegu on, pole enam kaugel. —
Huntaugul on rahwas õhtusöögil, kui Prits sisse astub. Tubli waagen tangu-putru aurab walgeks küüritud laual, pütt kaljaga ristitud, tilgastanud piima on selle kõrwal, ning kordamisi käiwad puust lusikad pudru ja piima sisse. Peremees ja perenaene istuwad, tütar, tüdruk ja poiss seisawad püsti, kuna teomees naisega toa ühes nurgas sellesama laupäewase roa juures tegewusel on.
Kitsik, tahmaste seintega suitsutuba on sooja leitsakut, inimeste higihaisu ja hingelõhna ning salalikku, imbiwat wingu- ja suitsulehka täis. Tõsiselt wahiwad mustawad parred auklise sawipõranda peale alla, laialt ja suureliselt audub määratu kerise-ahi nurgas ning leelõukal laulab kilk oma igapäewast wiisi.
„Tere koa, siit pere rahwas! Jätku leiwale!“
Kubja terwis wõetakse wastu, ilma et keegi söömises wahet peaks. Ta pole nähtawalt nii haruldane külaline, et tema tulek kellegi tähelpanemist ärataks. Ainult Miina priske näo üle lendab wähene wari, millest aru pole saada, on see meelehea, tusk wõi midagi muud.
Prits seisab natuke aega, kaabu peas, ukse all, wahib pikaliselt ringi, silitab kuue tinanööpisid ja tatsab paar korda ühe jala pealt teise peale. Siis, kui peremees täie suuga ligemale-astumist nimetanud, jalutab ta laisalt wõi uhkelt — see jääb kahewahele — ahju ääres seiswa pingi poole. Alles sinna maha toetades wõtab ta kübara peast. Siis tõmmab piibu ja kirjudest hilpudest tehtud tubakakoti, mille krookpaela punased topsud ehiwad, püksitaskust ja hakkab piipu wana mehe pikaldusega toppima.
„Noh, Pärtle Prits, mis mõisas koa uudist kuulda?“ küsib Huntaugu Mihkel pikema aja järele. (Pärtle-Pritsuks kutsub ta külalist sellepärast, et see Pärtle perest pärit on.)
Prits wõtab põlewa peeru ahju-nurgalt, „nuuskab selle nina,“ popsib leegist piibu põlema, sülitab paar korda ja kohendab enda wastamiseks walmis.
„Mis siis suuremat!… Eks Oadu reakind juba — — ah, soo, ta põld ju täna wäljas.“ (Ta wahib seejuures pool-wiiliti teomehe poole nurka.) „Ääh, mõisas peeti jälle suureste kohut.“
„Kelle üle siis jälle?“
„Ääh, kolme üle korraga… Kahele anti wa’ soolastki.“
„Kes nad olid?“
Prits tõmmab mitu popsu piipu, enne kui rahulikult kostab:
„Oja Joani poiss ja wa’ Kulbi Kai…“
„Kulbi Kai? Kas opmann seda’s enam ei salli? Inetuks hakkab wist juba jääma.“
Naerdakse lauas. Külas räägitakse nimelt, et opmannil Kulbi Kaiega kord ka sõprust olnud. Ilus tüdruk olla talle omal ajal, kui ta esimest talwet mõisas korral käinud, wäga meeldinud.
„Tühi koa, kes niisukese peale enam woatab!“ kostab kubjas. „Wõllamäe Pearn üksi näib ta poole hoidwat — rohkem, kui ta terwisele kasulik oleks.“
Sööjad waatawad üksteise otsa. Miinal jääb lusikas pudru sisse kinni. Ta sõstrakarwa silmad wilguwad esmalt pool-wiiliti rääkija poole, siis peidab ta nad oma pikkade, läikiwate ripsmete alla.
„Mis Pearnal Kaiega tegemist on?“ küsib perenaene.
„Pagan teda teab! Mis poistel tüdrukutega ikka tegemist on! Wähemast seisab ta tema eest nagu mees naese eest“.
Wäikene waheaeg tekkib, nagu kunagi, kui kuulatajad arwawad, et jutustaja luiskab, ja kui seda talle ei juleta öelda.
„Aga sa reakisid ju kolmest, kelle üle kohut peetud?“ wõtab Huntaugu Mihkel jutu-otsa jälle üles.
„Kolmest neh!“
„Kes see kolmas siis oli?“
„Wõllamäe Pearn… Sai mehike täna õhta wiiskümmend soolast!“
„Wiiskümmend soolast!“
Sööjatel jääwad lusikad kõigil pudru sisse wõi suu ette seisma, kuna nende silmad jutustaja poole pöörduwad. Peretütar Miina astub lauast sammu tagasi; ta nägu on palju walgem kui muidu.
„Pearn? Mis pattu tema siis tegi?“ küsib perenaene, kelle emalik silm tütre nägu on riiwanud.
„Wasta hakkas! Eks seda meest tunta juba!… Tahtis Kulbi Kaie eest seista, kargas kui koer minu ninasse kinni, et ma tüdruku, laiskworsti, rehe taga unest julgesin äratada… Pagan teab, mis sõbrus neil kahekesi on!“
„Sina muidugi mõisa kohe kaebama!“ kohmab Huntaugu teomees nurgast.
„Mis sina’s oleks teinud?" kähwab Prits wastu. „Kui inimene rusikatega kallale tormab — kõige teorahwa ees — ja ära püüab kägistada — mis kubjas ma’s weel olen, kui sellega rahule jään!… Andsin teisele paar sirakat kepiga ja wiskasin ta lepapõesasse…“
Ta hakkab nüüd pikalt ja laialt seletama, mis rehe juures täna hommiku sündinud, kuda riid peale hakanud ja lõppenud ning missugune tagatipp tal õhtul mõisas olnud. Iseenesest mõista, et ta seejuures enda isikut, oma tegemist ja rääkimist mitte kõige halwemast küljest ei walgusta, süüdlaste peale aga seda rohkem warju heidab. Iseäranis püüab ta seda lugu, kuda nad Päärnaga rehe juures rinnuti koos olnud, nõnda kujutada, et tema kangelase-jõuu ja julguse üle keegi kahewahele ei peaks jääma.
Perekond on waheajal söömise lõpetanud. Mihkel istub pingi-otsale külalise juurde, kes talle tubakakotti pakub. Tüdruk hakkab lauda koristama, kuulatab aga ühes poisiga teraselt Pritsu juttu, kuna perenaene midagi kambrisse läheb wiima. Miina on toast korraga kadunud, ilma et keegi oleks tähele pannud, millal ta läks, isegi Prits mitte.
Wiimane märkab, et peremees pealtkuulajatest ainus inimene on, kes talle õigust annab wõi anda püüab, mida ta wahele-tähendustega, nagu „ja jah“ ja „neh, neh“ kinnitab, ning see julgustab Pritsu ikka elawamale lobisemisele. Ja et ta oma poole hoidjate wastu tänulik oskab olla, siis tõmmab ta kuskilt taskust wäheldase pudeli mõisa puskarit wälja ja pistab selle poolsalaja peremehele pihku. Kuid warsti märkab ta, et Miinad enam toas ei ole, ja ta pilgud lähewad rahutuks.
„Noh, perenaine, kuhu siis tütrekene jäänd?“ küsib ta wiimaks, kui ema wilust, pimedast kambrist peeruga tuppa tagasi astunud.
„Kas teda’s toas pole?“ küsib see wastu.
„Põle näha.“
„Tea mina, kuhu jooksis!“
„Käib ehk wahel koa Uustalul?“
„Tea nüüd tüdrukute asja, kus käiwad.“
Pritsu jutulõng on korraga nagu katki lõigatud. Koputab piibu tühjaks, pistab taskusse ja jääb oma ette maha wahtima.
Ka teomees on waheajal söömise lõpetanud ja tõmmab keha nurgas olewa koiku peale maha. Warsti kuulutab wägew norskamine, et wäsimus ta üle wõidu saanud. Naisterahwastel on weel toimetamist; nad käiwad sisse ja wälja, ega pane enam peremehe ega külalise juttu tähele.
Kui Prits mõne aja kortsus kulmul waikinud, kangutab Mihkel pudeli pealt prundikese ära ja pakub riista, mille suust puhastamata piirituse wänge lõhn tõuseb, kubjale.
„Eks hakka peale!“
„Hakka ise!“
Joowad siis kordamisi lonksu.
„Noh, kas mõisas ka uutest seadustest midagi kuulda on?“ küsib Huntaugu peremees, et juttu jälle joonde seada.
„Ei midagi,“ kohmab Prits wastumeelselt.
„Wõi ikka weel kõik wagune! Sa taewake, kui kaua neid seadusi tehakse! Milla juba reakima hakati, et tehakse ja tehakse, ja pärast jälle, et juba walmis, juba tulekul, juba kuulutakse wälja! Wõi ikka weel — ei kõppu ega kappu!“
„Usu nüüd taluinimeste lori!“
„Kas siis opmann mõnda sõna põle pillanud?“
„Wõi, meie, sundijad, tohime siis wälja plärada, mis mõisas teatakse,“ kostab Kubja-Prits suure iseteadwusega.
„Noh, mulle wõiksid ikka sõnakese kõrwa sosistada! Lähen mina siis niisukeste asjadega turule wõih?“
„Sinule?“ wastab Prits kulmusid tõstes. „Mikspärast sa mulle parem oled kui teised? Oma sõbrust põle sa mulle weel näidand. See peab juba mees olema, kellega ma salajuttu hakkan puhuma!“
„Kas mina’s mees ei ole?“
„Põle sa seda weel näidand! Ei saa oma lapsestki jägu“…
Huntaugu peremees märkab, kuhu poole külaline sihib, mis ta südame peal pakitseb.
„Ah soo,“ naeratab ta, „sa reagid meie Miinast? Kas su asjad siis temaga juba selged on?“
„Kus nad selgeks saiwad, kui eest ära joostakse, kui oma nägu näitan!“
„Ära joostakse? Miina oli ju praegu weel siin!“… Mihkel waatab toas ringi — tütart pole ikka weel näha. „Noh, küll ta tuleb warsti!“ püüab siis teist trööstida.
Prits sülitab ja toetab küünarnukid ristis kätel põlwede peale.
„Wõi see täna esimest korda on, et ta mu eest ära jooseb!“ algab ta pahasel pominal. „See mood on tal ju alati! Ma ei mõista, mis tal minu wasta peaks olema? Põle ma ju kõige wiimane meeste seast. Kas ma põle auusa ameti peal, mida iga hilpharaka kätte ei usta? Ma wõin oasta wõi poari pärast aidamees olla — herra ja opmann on minuga enam rahul kui ühegi teise sundijaga; ma wõin koa igatahes kõige parema talukoha wallas saada — nimetan aga, ja käes ongi!“
„Usun, wennas, usun! Ää nüüd nii pahanda —“
Aga walge peaga noormees urab tasakeste edasi:
„Sinule wõiksin koa ennem head kui paha teha. Istud ju kaua küll siin liiwahuniku otsas ja kaswatad karu-ohakaid. Mis wiie-päewa koht see sul on? Mõnel kahe ja kolme-päewa mehel rohkem salwes ja laudas kui sul kõige paremal oastal! Üks sõna minu suust opmannile wõi parunile — ja sul on koht käes, mis mehe tööd koa tasub… Wõiksin sulle ju siis koa koduwäiks tulla — poega sul põle, ja minu wanal kaks weel kodu… Kas nii wõi nii — igapidi soaksime kaupa.“
„Miks ei soaks,“ ütleb Huntaugu wana mõttes.
„Aga ei soa siiski!“ naeratab Prits mõrudalt.
„Kudas, ei soa! Kas ma sulle põle öeld: tee tüdrukuga asi tahedaks, ja mina ütlen oamen!“
„Tee tahedaks, tee tahedaks,“ osatab Prits. „Aga tee siis tahedaks, kui teine ligigi ei anna! Eks ma ole talle koa juba tähendusi teind, aga siis reagitakse ‚liiast noorusest‘, tahetakse weel ‚kaswada‘ ja naerdakse wiimaks nagu rumala poisikesele näosse ning pistetakse jooksu.“
„Tütarlaste koerust nüüd reakida!“
„Aga wanemad peawad koerusest jägu soama!“ õpetab Prits.
Mihkel popsid mõttes ärakustunud piipu, keerab siis kolu pealt ära ja tilgutab õli maha.
„Ainust last wägise sundima hakata — see koa nii imelik,“ uriseb ta wiimaks. „Olen eidega juba reakind ja aru pidand — see ütleb koa, et wõiks teine weel oasta wõi poar majas olla… Tee siis naistega!“
Perenaise nimetamine näib Kubja-Pritsu tuju weel pahemaks tegewat.
„Ja jah, see sinu eit! See näikse minu peale koa kõõrda wahtiwat. Ma ei mõista, mis ma temale olen tein’d!“
„Ää nüüd rumalat juttu aja, Prits,“ tõreleb Mihkel. „Tema wahib sinu peale nagu iga poisi peale, kes ta kallist tütart tahaksiwad ära wiia. Eks naisi tunta!“
„Kas ta selle Uuetoa weankaela peale mitte teisite ei woata kui minu peale?“ küsib Prits luurawa pilguga. „Ja kas Miinake ise mitte liig sagedaste Uuetoa saunaurtsikus külaliseks ei käi?… Kuule, Huntaugu wanamees, pane minu sõna tähele: selle nadikaelaga sul õnne ei soa olema! Opmann ja herra ei salli teda silma otsas. Aagrehi juures on witsad tema jaoks ammugi juba walmis — tal soab aagrehi wahet enam käia olema, kui küla ja mõisa wahet.“
„Kuule, Prits,“ püüab Mihkel teise waigistuseks nalja teha, „sinu meel läheb nii hapuks, et parem oleks, kui suu jälle seks teeksid! Siis ajame mõistlikku juttu edasi!“ Ja Mihkel tõmmab lonksu pealt ning pakub pudelit kubjale, see aga tõrjub tagasi.
„Mõistlik jutt oleks see, kui sa mulle wõiksid öelda, mis mul loota on,“ tähendab wiimane.
„Minu poolt aina head,“ kinnitab peremees. „Mis oleks, kui weel natuke ootaksid?“
„Mis tarwis?“
„Noh, juba selle tarwis, et mina ja ema tüdrukule meele pähe soaksime panna.“
„Tahate siis seda teha?“
„Minu käsi selle peale.“
Nad andsiwad üksteisele kätt. Nagu lepingu kinnituseks jõiwad siis weel mõlemad pudelist. Et majalised üksteise järele jälle tuppa kogusiwad, siis tuli seega Pritsu õrnasisulisele jutule lõpp. Ta wiibis weel mõne aja ja näis Miina tagasitulekut ootawat; kui see aga ikka weel wiibis, jättis mees Jumalaga ja läks. Ütles weel wanemate poole Pärtlele minewat. — —
Uuetoa saunas peeti waheajal teist wiisi laupäewa-õhtut.
Ahi oli peatselt küdenud, suurem suits ukse kaudu wälja läinud. Tõmmusinakas suitsupilw ulatas weel ainult urtsiku poole kõrguseni maha. Hagude õõguwate raagude seas winisesiwad ahjus weel mõned wettinud kännud wingu ajawate tukkidena. Peale punaka kuma, mis ahjust paistis, ei walgustanud pisikest, wiletsat urtsikut mingi tuli.
Ahju-suu ees istuwad kaks inimest: teomees Päärn ja tema wana ema. Päärn kükitab madala järi peal, selg ahjupaiste poole; ema istub tema kõrwal, puupaku peal. Päärna weriseks peksetud, mustaw ja sinaw selg on paljas, ja ema wõiab seda wiina sisse kastetud takutopiga.
„Pojuke, pojuke, küll nad sind on lõhkund!“ sosistab wanake wahete wahel, kuna ta käsi hellalt üle pahtunud wereworpide käib ja ta kustunud silmadest mõni soe pisar wiina sekka poja ihu peale langeb. „Ütle, Pearnake, kas on walus?“
„Annab juba tagasi! Tean ju, kui hea tohter sa oled.“
„Aga siis, kui nad sind lõhkusid — kas siis walutas?“
„Seda ma ei tun’d. Mu hing oli nii wiha täis, et midagi ei tun’d.“
„Just kui mu kadun’d Rein!“ sosistab eit. „Reagid just kui su isa, kui ta aagrehi juurest tagasi tuli ja ma ahju suu ees ta selga wõidsin nagu nüüd sinul.“ Wanake pühib silmi. „Kas mäletad, Pearn, su isa ütles koa: „Kui ma kõhuli pingi peale heitsin ja soldati witsakimp mu seljas tantsima hakkas, põles mu hinges niisuke wiha, et mu silmade ees kõik weripunane oli ja ma midagi ei tun’d“… Ja siiski oli ta poolsurnd, kui koju jõudis.“
„Mäletan, ema, mäletan,“ ümiseb Pearu, ja ta käsi kahmab iseenese peast nagu karwustades kinni. „Ja, kas tead, ema, mispeale ma mõtlesin, kui ta mind lööma hakkas? Ma mõtlesin isa peale… Ei tea isegi, kudas ta mulle meele tuli.“
„Sa oled tema poeg, sellest su õnnetused tulewadki! See wiha, mis tema peale ikka tuli, kui keegi teda juhtus puutuma, see ei anna ka sinu hingele rahu. Selle wiha pärast, mis sind kas kuradile wastu panema sunnib, said juba poisikese-põlwes paar keretäit, ja ikka weel põle sa targemaks soan’d. Ka su isa ei soan’d targemaks; ennem kui järele andis, laskis enese surnuks peksta…“
Ja, see on kurb mälestus, mida nad seal praegu harutawad. Sest on kolm aastat mööda, kui Wõllamäe peremees Rein Rüütel haagikohtuniku juures wastuhakkamise ja löömise süü pärast kaheksakümmend hoopi sai, mille tagajärjel ta põdema hakkas, kuni suri.
Süütegu ise sündis ühel talwisel õhtul. Wallas walitses rõugehaigus. Wõllamäe talus oliwad teomees ja perepoeg mõlemad haiged. Seepärast oli peremees ise läinud metsast heinu tooma. Tuisk oli teed hange ajanud, nii et Rein pimeda kätte jäi. Kuna ta ühe käega koormat hoiab ja teisega hobust õigel teel püüab pidada, kuuldub selja tagast aisakellade helin. Rein katsub teed pooleks teha, et saksa wõi „antwärki“, kes järele tuleb, tarwiliku wiisakusega mööda lasta. Aga sedamaid tunneb ta, kuda koorm kalduma hakkab; wist on teine reejalas juba kraawi-kaldast wõi hangeweerest üle sattumas ning koorm wõib iga silmapilk kukkuda. Seepärast peatab ta hobust. Selja tagast kajawad aga sedamaid karedad hüüded: „Tee lahti, mees, tee lahti!“
„Tee on lahti!“ wastab Rein.
„Eest ära, lurjus! Kas sa ei näe, et saks sõidab!“ Ja hobused aetakse Reinule peaaegu selga.
„Saks wõib koorma kõrwalt mööda sõita!“ hüüab mees wasta.
„Jaan, anna kuradile piitsa!“ kajab seepeale wahutaw wihahüüe saanist kutsari poole, ning sedamaid wuhiseb wiimase piits Reinul kõrwade ümber. Üks hoop riiwab Reinu silma nii, et see tuld lööb.
Hirmsa walu pärast kargab talupoja süda nii meeletumat wiha täis, et ta oma piitsaga paari hoopi wasta annab… Saanis karjatab keegi — Rein ei tea, kas kutsar wõi parun… Alles pärast saab teada, et ta oma härrad löönud… Lähemal silmapilgul lendab saksa saan, mille ees hobused weidi peruks saanud, koormast mööda, sest tee ongi lahti, aga talupoja koorm kukub ümber, sest ta on teest kõrwale sattunud…
„Kes see lurjus oli?“ kuuleb Rein weel saanist parun Heideggi hüüet, mispeale kutsar kostab, et see wist Wõllamäe Rein olnud…
Saksale wastuhakkamise ja saksa löömise süü pärast läheb Wõllamäe peremees haagikohtuniku ette ja saab seal nuhtluse, mis ta haua äärele wiib. Ta on suur ja tugew mees, aga ta on juba wana, ta kehajõud töö läbi kurnatud, ta terwis halwa toidu ja waremate hoopide läbi nõrgendatud. Ta hakkab põdema ja põeb, kuni surmale suigub.
Mitte ainult selle metsiku wiha, mis neilt silmapilguks kaine, arupidawa mõistuse rööwis, polnud poeg isalt pärinud, waid weel paari omadust, mida sel ajal weel wähem salliti kui praegu, ja mis mõlema õnnetustele ja äpardustele ikka teiseks ja kolmandaks peapõhjuseks saiwad. Need ebawoorused oliwad kangekaelne jonn oma õiguse tagaajamisel, kui nad teadsiwad enestele ülekohut tehtud olewat, ja ärawõitmata sisemine sund, wastasele niisuguseid sõnu öelda, mis hästi pihta käiwad ja mis seepärast kahekordselt haawawad. Neil mõlemal puudus tulus wõim, terawat nalja- wõi kibedat pilkesõna kurku neelata wõi keele alla peita. Et niisugused sündinud „weankaelad“ mitte küllalt roomata, „kintsu koapida“ ja paluda ei mõistnud, on ainult loomulik. Ja ka see oli nende õnnetus.
Näituseks poleks Wõllamäe Reinul mitte waja olnud surra, kui ta teisel päewal, pärast öösist riidu, mõisa oleks läinud, paruni ette põlwili oleks lasknud ja oma süüdi andeks palunud. Ka oleks ta wõinud wanduda, et ta ainult herra hobuseid wõi, kõige pahemal puhul, tema kutsarit tahtnud lüüa. Parun poleks teda wahest mitte karistamata jätnud, aga ta poleks teda haagikohtuniku juurde saatnud, waid talle mõisa tallis wahest poole wähema nuhtluse lasknud anda. Ehk kui ta süüdi siiski haagikohtuniku tasuda oleks jätnud, siis oleks ta oma kaebekirjas julgeste pehmendatud nuhtlust soowitanud.
Mida teeb aga Wõllamäe Rein? Lolluse, mis tal elu maksab. Teda kutsutakse tallitaja läbi mõisa. Parun tahab teada saada, kas see tõeste Wõllamäe Rein oli, kes talle eila õhtu tee peal wastu hakkas ja teda lõi. Kutsar wõis pimedas eksida.
Reinu silm on peaaegu kinni paistetanud, herra põse peal märkab ta wäikest punast kriipsu. Niipea kui herra Reinu silma näeb, teab ta, et tal õige süüalusega tegemist on.
„Wõi sina oledki see eilne teerööwel!“ kukub ta kohe kärkima.
Rein wastu:
„Ei mina ole, auulik paruni herra!“
„Ära waleta, lurjus! Su silm näitab ju, et oled.“
„Mu silm näitab, et ise rööwlite käes olin!“
Waene Rein! Kas sul seda oli tarwis öelda? Kas sa ei wõinud oma keelt ühes selle wastusega kõhtu neelata?
Mehe saatuse-kell on löönud. Seotud kätega wiidakse ta haagikohtuniku juurde ja kirjutatakse talle seal kaheksakümmend punast paragrahwi ta kuuekümne-aastase patuse keha peale…
Rein jääb raskeste haigeks, toibub mõne aja pärast wähe, põeb ja kiratseb aga tasakeste edasi, kuni aasta pärast wagusaste mulda poeb…
Kahju, et nii wähestel inimestel surmatunnil aega on järeljääjatele häid õpetusi anda. Seda sünnib enamiste üksnes luuletatud juttudes. Ka Wõllamäe Reinul polnud selleks mahti. Wikatimees kiirestas wäga taga. Ja ometi oleks seda õpetust nii tarwis olnud. Oma pojale oleks ta pidanud ütlema: „Küüruta oma turja, talitse oma keelt, lepi ülekohtuga, kui sul wägewatega tegemist on. Wihastada wõid ainult omasuguste üle.“ — Rein aga ei öelnud seda, waid kui ta kustuw silm poja peale langes, sosistas ta ainult weel: „Poeg, nad wõtsiwad mu elu!“
Ja et poeg isa wiimasest õpetusest ilma jäi, pole imeks panna, et ta nüüd ise lollusi hakkab tegema. Esimese suurema teeb ta juba ära, kui isa külm keha weel koduse katuse all puhkab.
Päärn walwab terwe öö teiste seas isa surnukeha juures. Ta istub tummalt surnu peatsis ja wahib aineti tema wahakarwa näo, ta aukus silmade ja sinise suu peale. Ta kare käsi puhkab wahel isa hallide juukste peal, wahel libiseb silitades neist sügawatest wagudest üle, mis mure, waew, töö ja wanadus wäsinud teekäija palgele kündnud.
Hommiku tõuseb ta istmelt ja kaob majast. Keegi ei tea, kuhu ta läinud.
Päärn läheb mõisa. Mis sinna? Oma esimest suuremat rumalust tegema.
Nõuab paruni herra jutule. Lastakse ka ette.
„Noh, Päärn, mis sul siis südame peal on?“
„Tulin paruni herrale teada andma, et mu isa eile õhtu ära suri.“
„Wõllamäe Rein?“ küsib parun. „Soo, soo! Noh, suurt kahju mul temast just ei ole — oli wa’ wastane krants.“
„Paruni herra, ta oli minu isa!“
„Noh, oleksid wõind omale ka mõistlikuma wälja walida.“
Päärn on walge näost, ta käed wärisewad.
„Minu isa ütles surres, et paruni herra ja aagrehi herra tema elu on wõtnud.“
Parun Heidegg on, talupojaga rääkides, temale selja pööranud ning aknast wälja wahtinud. Nüüd pöörab äkitselt ümber, kui oleks teda tagast hammustatud.
„Soo, wõi sinu isa ütles — —? Noh, siis oli ta surres seesama hunt, mis eluajalgi. Oma keretäie oli ta auusaste ära teeninud…“
„Paruni herra!“ möirgab korraga Päärn, nagu oleks teda tuliste pihtidega pitsitatud.
Nüüd alles waatab parun Heidegg terasemalt mehe peale. Mis ta selle näost loeb, peab iseäralik olema, sest ta põrkab kahwatades tagasi, ühe leentooli taha, ja ta käsi kahmab kirjutuselaua poole, kus hõbedane kell seisab. Seda kõigest wäest helistades, karjub ta nii, et mõis kajab: „Tohwer! Tohwer!“
Toapoiss ilmub. Ta jääb küsides paruni herra otsa wahtima. See waatab talupoja peale. Päärn seisab liikumata keset tuba…
Parun tõmmab käega üle habeme. Ta näo üle jookseb tõmmu puna kuni juukste juurteni.
„Ei midagi… Mul on sind pärast waja.“ ütleb wiimaks toapoisile. Ja kui see minekut teeb, lisab waljult juurde: „Ka sina wõid minna, Päärn! Meie räägime selle asja üle teine kord edasi…“
Päärn astub toapoisiga ühes wälja. —
Loll temp on tehtud.
Parun Heidegg ei anna sellele talupojale iganes andeks, et ta teda kartnud — nii kartnud, et ta selle üle häbi tundnud… Parun Heidegg annab nii mõnegi wäikese süü audeks, kui teda mõistetakse paluda ja auustada, aga kui keegi kangust näitab, ja kui see kangus nii kaugele läheb, et parun Heidegg oma rahu kaotab, et parun Heidegg koguni — kardab, siis — siis on asi halb…
Waewalt on Wõllamäe peremees maha maetud, kui koht lese ja poja käest ära wõetakse. Paruni herral on Wõllamäe talu tarwis sündsam peremees kui Päärn Rüütel. „Weankaelad“ ja „wastased krantsid“ ei kõlba peremeesteks…
Ja, ja, see kallis orjapõlw! Need, kellele loodus selgroogu polnud andnud, roomasiwad, ning ütlesiwad, et see kõige targem ja tulusam on. Need aga, kellel selgroogu oli, ütlesiwad: See on ükskõik, kas rooman wõi seisan — ülekohut tehtakse mulle siiski! Kuid neid lollisid oli wähem, kes nõnda ütlesiwad. — —
„Hea küll, ema,“ ütleb Päärn oma nukratest mõtetest ärgates, „soab sest mearimisest küll! Ehk annad mulle nüüd ka puhta särgi — wana on natuke kore.“ Ja jalaga lükkab ta ahju ees maas olewat werist särki.
Sel silmapilgul nagiseb uks, läheb lahti ja üks naesterahwas, suur rätik ümber, astub sisse. Ta esimene pilk langeb ahjupaistel istuwa poolhalasti mehe ning selle mustawa selja peale. Ta suust lipsab ehmatuse-hüüe. Nagu nõuuta jääb ta ukse juurde seisma.
Ema ja poeg on ümber waadanud.
„Näe, Huntaugu Miina!“ ütleb esimene.
Sügaw puna tungib Päärnale põskedesse. Tal on häbi, aga mitte sellepärast, et ta ihu paljas on, waid sellepärast, mis Miina ta ihu peal näeb, — selle pärast, et tema, see suur, tugew poiss, witsu on saanud…
„Ema, anna nüüd kord juba särk siia!“ hüüab ta pahaselt, kuna ta selga tüdruku eest püüab peita.
Kuid wiimane astub ruttu ligemale, hakkab mõlema käega poisi õladest kinni, kummardab maha ja waatleb tumma ahastusega seda timukatööd, mida siin inimese ihu kallal tehtud.
„Pearn,“ ütleb ta kugistawa healega, „Pearn, küll nad sind on purend!“
„Ei wõi kurta,“ naeratab Pearn kohmetult. „Aga kust sina’s tead?“
Tüdruk ei wasta. Pearn tunneb wastust oma selja peal: kaks palawat piiska kukuwad sinna.
„Ema, too särk siia!“
Warsti on Päärnal puhas särk seljas. Ema paneb rinna eest preesi kinni. Tükil ajal ei lausu üksgi musta ega walget.
Kui Päärn wiimaks külalise peale südandab waadata — ta tunneb ikka weel päris lapselikku häbi — on wiimase nägu muudetud. Miina silmas ei ole enam pisaraid, ta näos mitte enam seda kaastundmust, mis ta healest praegu weel wälja wärises; ta hoiab nagu wõeralt eemale.
„Ma küsisin, kes sulle minu asjast reakis?“ ütleb Päärn, et midagi öelda.
„Pärtle Prits.“
„Jah, ma nägin, ta läks teie poole.“
„Niisuke lihunik!“ sõimab ema wahele.
„Mis ta siis teil westis?“ pärib Päärn edasi.
„Ühte ja teist,“ kostab tüdruk lühidelt.
„Tõtt wõi walet?“
Miina rätik on õlade peale wajunud. Ta imeilusad pruunid silmad wahiwad tõsiselt ja kalgilt üle Päärna ahjutulde.
„Kes teab, mis tõsi, mis wale oli! Walelik reagib wahel koa tõtt,“ wastab ta.
„Mis sinul siis korraga on?“ küsib eit, kellele Miina wõeras olek ka silma puutub. „Teed ju, kui oleksid pahane.“
Tüdruk näib iseenesega salaja wõitlewat. Wiimaks tõstab pead ja astub julge sammu järi peal istuwa Päärna poole.
„Prits reakis, et sa täna Kulbi Kaie pärast peksa olla soanud,“ ütleb ta tumedalt.
„Sain.“
„Ta ütles, sul olla miski sala sõbrus Kaiega.“
„Eks ta öeld koa, et meie Kaiega koos külasse tulime?“
„Seda ma ei mäleta, aga ta ütles, et sa Kaie eest nii oled seist, et Pritsu kallale oled läind.“
„Siis reakis ta esimest korda elus nii palju tõtt, et ainult pool walet on… Ma läksin alles siis ta kallale, kui ta mind oli löönd.“
„Miks ta sind siis lõi?“
„Sellepärast, et ma Kaie eest seisin.“
„Miks sa siis seisid ta eest?“
„Sellepärast, et ta midagi kurja ei teind, kui Prits ta pea weriseks lõi.“
„Kas see siis sinu asi oli?“
„Ei old… Aga kui sinu pea weriseks lüüakse ja keski su eest seisab, siis on wist hea küll?“
Miina waikis, nagu mõtleks ta selle küsimuse üle järele. Siis nihkus ta Päärnale weel ligemale, ta silmas lõi midagi lõkkele.
„Sellepärast üksi, Pearn?“ küsis ta. „Kui ma teaksin, et sellepärast üksi?… Aga sa ütled, et — et —“
„Mis ma ütlen?“
„Et sa Kaiega koos —“
„Mis sest? Prits käib sinul tihti pealegi wõersil! Wõib olla, et täna kosjawiinadki taskus olid!“
Miina waikis ja pööras näo ära. Wägise kippus talle midagi märga silma.
„Kuulge, lapsed,“ ülles sauna-ema, kui ta mõlema waielusi natuke aega kentsakalt suud muigutades pealt kuulanud. „Minu arust ei ei ole teil asja ees, teist taga üksteisega nägeleda. Kõik paljas lapselik kadedus! Kui te teineteisele loodud olete, siis soate kokku, olgu sada Kaie ja Pritsu teie wahel mustaks kassiks.“
„Ma tahan aga teada soada, kuda Pärtle Prits tohtis öelda, et Pearn Kaie eest seist, nagu mees naise eest, ja miks Pearn Kaiega koos külasse tuli, nagu ta ise ütleb.“
Miina ütles seda pool trotslikult, pool paluwalt, kuna tal ikka weel nutuwõru suu ümber seisis.
„Ja mina tahan teada soada,“ wastas Päärn heasüdamelise osatamisega, „mis see Kubja-Prits iga laupäe-õhta Huntaugul kuulab, kui Miinal temaga midagi tegemist ei ole!“
„Sa tead, wäga hästi, et mul temaga midagi tegemist põle!“
„Ja sina niisama hästi, et mul Kaiega midagi tegemist põle!“
Ema lööb naerdes käed kokku mõlema kemplewa oina üle, kellest kumbki järele ei taha anda, ja hüüab:
„Pearn, wõrukael, seleta siis ometi ära, kus ja miks sa Kaiega tee peal kokku said? Et sul selle tüdrukuga midagi tegemist põle, seda wõin arwata. Nagu ma oma poega ei tunneks!“
Päärn jutustab siis ka lühidelt ära, kuda Kai teda teel oodanud ja selle eest tänada tahtnud, et ta tema eest hommiku rehel seisnud. Tema, Päärn, öelnud aga, et tal tema tänu waja ei olewat, ning püüdnud tast lahti saada. Sel silmapilgul jõudnud Kubja-Prits nende juurde, ja tema, Päärn, arwanud kohe, et kui see mees Huntaugule läheb, küll ta seal siis kõik, mis ta hommiku ju praegu näinud, pahempidi pöörab ning Huntaugu rahwale asju ette luiskab, mis ihukarwad püsti ajawad.
Miinal näis nagu kiwi rinna pealt maha langewat. Juba istus Päärna lähedale paku peale ja piilus talle nagu kahetsedes kurwalt näosse. Ta uskus seda meest; Päärna ainus sõna, et lugu nii ei olla, nagu räägitud, waigistas teda täieste.
„Arwasin seda isegi,“ ümises ta enam iseenesele kui teistele.
„Aga tulid mind siiski usutama?“ küsis Päärn ja pööras oma tugewa, tõmmu, weidi rõugearmilise näo, mille üle praegu aga nagu päikesepaiste woolas, tüdruku poole. „Nüüd kuuluta aga koa, kuda Pritsu käbarad Huntaugul käiwad. Wanamees pidada ju kõwaste nõuu, tulewast opmanni isandat wäimeheks wõtta.“
„Noh, enne pean mina ta meheks wõtma,“ wastab Miina, oma ruugeid kähersalkusid otsa eest tagasi lükates.
„Wõi nüüd selle järele küsitakse! Kas Huntaugul haowirnast midagi ei soa?… Ja kas Prits pole wiks poiss, wõi mis? Mõisawanemad rahul, moona küll, et wõib naist-last toita, wõi kui Huntaugu wana tahab, palub herralt suurema ja parema koha ning wõtab Pritsu koduwäiks. Kõik läheb nagu lep’se reega!“
„Aga kui mina ei taha?“
„Sinu tahtmine koa midagi maksab!“
„Küll ta maksab! Ema koa minu poolt. See ei salli Pritsu rohkem kui koer luuawart. Ütleb iga kord, kui teist näeb: Näe, wa’ salakoi tuleb jälle!“
Päärn ohkab, toetab oma suurt mustjat pead käe najale ja wastab:
„Mis see kõik aitab! Toadi käes ikka jäme ots!“
„No, ega ta mind ometi wägise sundima hakka!“ hüüab Miina trotslise kulmutõstmisega. „Sest soadik, kui Mari mehel on, peetakse ja hüütakse mind ju ainumaks lapseks, ja ma tahaksin näha soada, kuda nad oma ainumat last mehele sunniwad minema, kellele ta ei taha minna!“
„Noh, siis tuleb keegi teine ja wiib su ära!“
„Miks?“
„Sellepärast, et mina praegu kellegi naisewõtja ei ole! Olen saunamees, kel ema toita, teomees, kel peretütrile midagi põle pakkuda… Mõisnikuga on asi nii rikis, et isa kohta wõi muud teist koa loota põle. Ja ega sinu toat mind, wastast hunti, keda mõis ei salli, koduwäiks julge wõttagi… Näed isegi, et lood kurwad on.“
Miina põsed, mis talutüdruku kohta haruldased õrnad oliwad, lõiwad, Päärna põhjendatud kartusest hoolimata, elawalt kumendama. Juba paljas teadmine, et Päärn, nagu näha, kosjamõtet oma peas üleüldse weeretas, elustas ja õnnestas noort neiut.
Need kaks inimeselast polnud nimelt üksteisele kunagi otsekohese sõnaga öelnud, mis lootused neil wastastikku teineteise kohta oliwad, weel wähem oli kumbki sõna „armastus“ suhu wõtnud. Kui ühe küla lapsed tundsiwad nad üksteist nii kaua kui kumbagi mälestus tagasi ulatas — Päärn Miinat juba peaaegu ta sündimisest saadik, sest ta oli temast kuus aastat wanem. Selle wanaduse-wahe pärast polnud neil õrnemas eas muidugi suuremat läbikäimist ega sõbrustamist olnud, lugu muutus aga warsti, kui lapsest wanem plika ja wiimaks leeriealine tüdruk sirgunud. Ilma kumbagi teadmata ja tahtmata, iseenesest, sigines neile tundmus südamesse ja teadmine pähe, et neid miski asi ühendab, et nad üksteist tarwitsewad, et neil teineteise kohta niihästi õiguseid kui kohuseid on. Nende meelest oli nagu iseenesest mõistetaw, et nad kokku püüdsiwad saada, et üks teise saatusest osa wõttis, et üks teadma pidi, mida teine tegi. Selle oleku põhjuste üle ei andnud nad iseenesele ega wastastikku teine teisele mingit aru. Nende meelest oli lihtsalt, kui peaks see nii olema.
Alles wiimasel ajal oli kumbki iseeneses selgusele jõudnud, et nende ühendusel miski tagajärg, miski lõpp peab olema, ilma milleta tal õiget otstarbet ei ole. See mõte oli neile sest saadik pähe tekkinud, kui ilusale Miinale noorimehi hakkas lähenema, kellest teada oli, et nad naist otsiwad, ja kui inimesed Päärna käest ikka sagedamine hakkasiwad küsima, millal ta kosjatee jalge alla wõtwat. Nüüd teadsiwad mõlemad korraga, mis neil teha, kui nad seda ka üksteisele selge sõnaga ei ilmutanud. Alles täna õhtu, praegu, mil armukadedus nende meeli erutas, mil neile kartus südamesse löönud, et nende ühendusele ta muu lõpp wõiks olla kui see, mida nad loomulikuks ja soowitawaks pidasiwad — alles praegu oli nooremehe suust sõnu kukkunud, mis otsekohe eesmärgi poole sihtisiwad. Kentsakas ainult, et Päärn kosimist sellega algas, et ta ütles, ta ei wõiwat kosida. Ta harutas mõrsjale neid takistusi ette, mis nende paariminemist keelawad.
Kuid Miina poleks armastaw naisterahwas olnud, kui ta neid takistusi ilmwõitmataks oleks pidanud. Ei, tal oli kohe tosin wõimalust käepärast, kuda neist takistustest üle saada.
„Kuule, Pearn,“ algas ta kentsaka tõsiduse ja kindlusega, kui ta esimese kohmetuse üle wõidu saanud ja natuke aega, peiu ema kätt pihus hoides, järel mõtelnud. „Minu esimene töö soab olema, et ma selle Pärtle-Pritsu Huntaugult ära hurjutan. Ma raputan ta enese küljest lahti. Ma wihastan ta nii ära, et ta meile enam nägugi ei näita, et ta mind wihkama hakkab nagu ussi aia all.“
„Kuda sa seda tahad teha?“
„See olgu minu mure.“
„Ja siis?“
„Noh, siis ei ole ka minu isal temaga enam midagi asja.“
„Aga ega see mind weel naisewõtjaks tee! See ei muretse mulle weel kohta kätte, kuhu naise wõin wiia.“
„Kas siis Huntaugule koduwäiks ei taha tulla?“ küsis Miina naerdes ja punastades.
„Jah, kui wõetaks! Aga kui sa Pritsu ära hurjutad, siis põle sellega weel öeldud, et tema asemele muid ei tule, kes su wanamehele enam mokka mööda on kui mina!“
„Wõid julge olla, et ma neile kõigile ust näitan.“
„Siis näitab sulle wanamees midagi, mis weel kibedam on! Sa teed ju, nagu oleks Huntaugul walitsus sinu käes.“
Miina tõstis julgeste pead.
„No, seda wõin sulle öelda, Pearn: mind sundida ei soa keegi! Ennem lasen enese tükkideks raiuda, kui mehele lähen, kelle poole weri ei tõmma! Ennem joosen metsa, ja jään sinna!“
Nooremehe suu ümber mängis silmapilguks õnnelik naeratamine, siis aga laskis ta pea jälle murelikult norusse. Kuid nüüd tuli ema oma nõuuannetega. Nagu naisterahwal kunagi, oli ka temal häid lootusi küllalt kalitsas.
„Sa arwad, Pearn, et Huntaugu Mihkel sinust enam lugu peaks, kui peremees oleksid, ja muretsed, et sulle kohta ei anta. Kas tead, meie Mai wõiks sinu heaks mõisas midagi teha! Ta on wiks tüdruk, proua on temaga wäga rahul — mis siis, kui ta prouat paluks, et see paruniga reagiks? Ja kui sa siis weel ise paruni palwele läheksid —?“
„Küsisin ju täna paruni käest isa kohta tagasi — ta lisas selle eest kümme hoopi juure!… Kui weel lähen paluma, soan ehk uue keretäie.“
„Aga kui proua sinu eest palub?“
„Nagu meie parunit ei tuntaks! Nagu see mees naiste palwetest midagi peaks!“
„Aga noor parun tulla warsti tagasi ja mõis minna tema kätte.“
„Reagitakse küll. Aga mis sest? Enne kui wana oma ostetud mõisa läheb, õpetab ta noorele ära, kes ta wallas lambad, kes oinad… Ää arwa, et noor tui on, kui wana kull oli! Ja eks opmann jää ju noorele nõuuandjaks ja silmaselgitajaks!“
„Aga kuule, Pearn!“ tuli Miina elawait wahele, „minu toat reagib, nagu igal pool reagitakse, et uus seadus wõi uued wakuroamatud tulla, et talupoeg on mõisa alt prii ja et orjus ära keelatakse ja et igaüks wõib moad soada nii palju kui tahab. Ja minema pühapäe öeld Sepa Ants Mahtrast — tead ju, on wa’ kirjatundja mees ja tallitaja koa — Sepa Ants öeld Juuru kiriku kõrtsis, et uus seadus juba walmis ollagi, aga saksad pidada seda weel salajas. Keiser olla oma käe juba ammugi alla teind.“
Päärn ohkas.
„Tean küll, et seda reagitakse! Aga seda reagitakse juba niikaua kui mina elan. Rahwal on raske elada, mõisa orjus käib üle jõuu — tead isegi, et uppuja hea meelega kuiwal moal tahaks olla! Mis inimesed igatsewad, sellest ütlewad siis warsti, et see tuleb… Jumal teab, kas neil juttudel jalgu all on, ja kuigi on — mis ma sest kasu soan, kui uus seadus paarikümne aasta pärast tuleb? Mis saks ei taha, see ei tule.“
Ema ja Miina tahtsiwad midagi wastata, aga saunauks läks korraga lahti ja Uuetoa talu noor peremees astus sisse. Ta näis murelises ärewuses olewat ja astus kohe, kui lühidelt teretanud, oma teomehe juurde.
„Mis nad kuradid siis sinuga täna on teind?“
„Eks poiss reakind!“
„Reakis küll, aga ma ei taht peaaegu uskuda! Kas neil prohwustel tulisemat teomeest terwes wallas on kui sina oled? Ja sihukese mehe naha wõtawad maha!… Jumala eest, kui see salakoi, see Pritsu nahk praegu mu käes oleks, ma lööks ta laiaks kui konna!“
„Tasa, tasa, Jüri!“ naeratas teomees. „Kui Pritsusse puuduksid, põeksid warsti niisamasugust selga kui mina.“
Jüri aga pani weel täie suuga kurja ja sattus niisuguse wihase ärewuse sisse, et näost üsna punaseks läks.
Jüri ja Päärn ei seisnud üksteisega mitte peremehe ja sulase jalal, waid nad oliwad wanad head sõbrad ja kaugelt sugulasedki. Ka nende wanemad elasiwad põlises sõpruses ja läbikäimises. Pealegi oli Jüril nõu, Päärna õde Maie, mõisa toatüdrukut, lähemal ajal Uuetoa perenaiseks kosida. Kui Päärnale isa surma järele kohta ei antud, wõttis Uuetoa Peeter, Jüri isa, ta oma teomeheks ja pani ta emaga oma sauna elama. Muidugi elas Päärn selle sõpruse tõttu paremine kui mõnigi muu teomees wõera peremehe juures, ja oma leiwakotist leidis ta ikka midagi, mida teistel igatahes ei olnud. Jüri isa oli juba wana, sellepärast oli ta talu mõisniku lubaga tänawu kewade poja kätte andnud. Et ka ema elatanud oli, siis sai noore perenaese puudumine majas iga päewaga tuntawamaks.
Kuna Jüri ja Päärn tänast peksu-asja ja muid mõisa olusid edasi harutasiwad, kus juures elawa laadiga noor peremees oma sõbrale juhtunud õnnetuse pärast ühest ärewuse-tuhinast teise sattus, enam kui üks kord tema terwise pärast muret awaldas ning Kubja-Pritsu ja terwe mõisa peale tuld ja tõrwa taewast maha sajatas, hakkas Huntaugu Miina minekut tegema. Ta andis kõigile kätt, iseäranis soojalt muidugi waesele „haigele“. Kui ta Uuetoa peremeest jumalaga jättis, ütles see weel naljatades:
„Noh, Miina, kui sa nüüd selle walge peaga nuuskurile, kes nii tihti Huntaugule kooditab, mitte ei näita, kuhu puusepp augu seina sisse jät’, siis ma sind enam tüdrukuks ei peagi! Niisuke on ju paljas nahk mehe kõrwas! Seda peaks Huntaugu Mihkel koa ära nägema.“
„Wõid julge olla, et ma ta sauna soojaks kütan,“ wastas noor tüdruk punastades, ja läks. — —
Kes aga wõis arwata, et see „saunakütmine“ juba nii pea pidi tulema!
Waewalt on Miina Uuetoa krundist wälja külatänawale jõudnud ja seal sada sammu edasi kõndinud, kui kusgilt tee-äärse aia najalt üks inimesekogu lahkneb ja tüdrukule tee peale ette astub. Pimeduse pärast ei tunne Miina teda ära ja tahab temast ruttu mööda minna, kuid ta käest hakatakse tugewaste kinni ja Pärtle Pritsu heal ütleb:
„No noh, wõi nii uhkeste tahetakse mööda wehkida! Ehk jätkub minu waesekese jaoks laupäe õhtu koa paar sõna!“
„Mis sa mu’st siis tahad?“
„Eks tahaks koa teada saada, kuda ‚haige‘ käsi käib. Käisid teda ju woatamas ja wist koa toherdamas!“
See on suur rumalus, et Prits südame peal pakitsewat kosjajuttu selle pilkamisega algab, mida talle armuwiha rinnast keele peale pitsitab. Seega on ta oma asja kohe hakatusest peale ära rikkunud.
„Käisin, kus käisin — tegin mis tegin: on mul waja sinule selle üle otsust anda?“ kostab neiu hammustawalt.
„Noh, nii wõerad me ei ole, et sa mulle ei wõiks wastust anda.“
„Nii tuttawad põle me koa mitte, et sul oleks waja küsida, kus ma käin ja mis ma teen, ja mul oleks hea meel, kui me teineteisele täieste wõeraks jääksime.“
Prits hammustab omale huulde. Kui nii pime poleks, siis näeks Miina, kudas ta näost walgeks tõmmab. Aga tal on nähtawalt püüe, rahulikuks ja alandlikuks jääda.
„Mis sul täna on?“ küsib ta. „Oled wist pahema jalaga sängist tõust? Kas ma paha pärast küsin, kus sa käid, wõi mis sa teed? Sa tead ju, mis mõtted ja mis nõuud mul on. Kas see mulle siis ükskõik on, kui sa teistega sõbrustab ja minule ligigi ei anna?“
Miina hakkab wihaselt naerma.
„Mis mõtted ja nõuud sul siis õiete on?“
„Seda küsi oma isa käest! See teab kõik. Ja tema tahtmine on, et sa minu poole hoiad ja mitte iga jooksiku poole, kellest eluilmas naise wõtjat ega naise toitjat ei soa.“
Ka selle sõnaga oli Prits ettewaatmata; ta kallas ainult õli tulde, kui ta seda meest laimas, kellele ta täna nii suurt ülekohut teinud ja keda armastaw neiu kõigiti nagu meeste eeskujuks pidas. Miina käsi tuksus, nagu tahaks ta teotajale suu peale lüüa, kuid ta arwas paremaks, temale oma põlastust wagusamal, aga seda mõjuwamal wiisil tunda anda.
„Kas tead, Prits,“ ütles ta selle põletawa, haawawa naermisega, mida ainult wihkaw naisterahwas nii meisterlikult ostab tarwitada, „niisukesi mehi, nagu sina oled, läheb tosin naela peale! Sinusugune ei maksa ju selle mehe porist jalawarwast ära, keda sa hulguseks sõimad! Mis sa tundsid koa, kui ta su täna hommiku nagu takutopi rehe reastasse tõstis ja siis lepapõesasse wiskas? Sina ajad nina kõrgesse, et sa mõisa kubjas oled, ja sõimad teist jooksikuks, et ta teomees on! Kas tead Prits, seda teist peab igaüks meheks, sind mitte keegi!… Ja mina pidada isa käest küsima, mis mõtted ja nõuud sul minuga on? Kui sa täis mees oled, siis ütle enne minule oma mõtteid ja nõuusi — ära karda, et ma su ilma wastuseta jätan!“
„Mis wastuse sa mulle siis annaks?“
„Kas tahad seda kohe kuulda soada?“
„Ja.“
„Ma ütleks sulle: ära raiska oma aega ega kuluta oma jalgu ilma asjata Huntaugule lonkides! Mina ei salli sind silma otsas! Wõid oma mõtete ja nõuudega mujal õnne katsuda!“…
„Miina!“
„Mis weel?“
„Ää tee, et kahetsed, mis praegu suust wälja ajasid!“
„Ei, ma kahetsen üksi, et ma sulle seda warem ei öeld!“
„Ja mina keelan sulle ära, weel jalga Uuetoa sauna tõstmast!“
„Sina? Uist!“
„Mina jah! Sest mul on sinu isa käest mehe-sõna, et sa minu naiseks soad! Ja kui sa heaga ei taha, siis teame koa, kuda wastaseid plikasi sunnitakse!“
Tüdruku põlgtus oli nooremehe niisugusesse ärewusesse ajanud, et ta iga mõedupidamise sõnades kaotas ning ähwardustega eesmärgile arwas jõudwat. Aga ta eksis tubliste, kui mõtles, et need Miina julge, kindla ja terase loomuse kohta mõjuksiwad. Ei poolegi! Ta äritas tüdruku enese wastu ainult weel suuremale wihale.
„Sunnitakse? Sina tahad mind sundida?“ hüüdis Miina ja astus poisile nii lähedale, et ta tuline hingeaur temale wastu nägu käis. „Kas tead, Prits? Kui sa nüüd weel oma kodisi Huntaugul näitad, siis ässitan Muri su peale! Sina wõid Kulbi Kaiele kosja minna, Huntaugu Miinale sa ei kõlba!“
Kõigest kehast wärisedes, näost lõkendades, pööras tüdruk minema, enne kui Prits parajat wastust leidis. Ta tõttas lendawal sammul edasi ja oli nooremehe silmast warsti pimedusesse kadunud. Aga ta kuulis weel, kuda see talle kähisewa, kugistawa healega järele hüüdis:
„Sa pead mind weel tundma õppima, tüdruk!“