Mahtra sõda/4

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
 3
Mahtra sõda
Eduard Vilde
 5


4.

Tulewane herra.

Parun Heideggi perekond oli päewa täis rõemulikku ärewust mööda saatnud, enne kui widewiku ajal suur nelja-hobuse tõld, üleni sopaga kaetud, trepi ette weeres. Tema lähenemisest oli wäle tallipoiss, kes eemal puiestiku ääres wahi peal seisnud, juba wiis minutit warem teatuse toonud, nii et kirjuid laternaid suurel trepirõdul, mis wannikute, kirjude lipukeste ja kodus maalitud wapikestega üleni ehitud oli, weel enne jõuti põlema panna, kui tõld treppi sai. Enne weel, kui toapiss tõllaust sai awada, kajas trepilt kallile tulejale paljuhealeline „tere tulemast“ wastu, kuna seesama sõna ka päratu suurelt transparendilt, mis rõdult tuppa wiiwa ukse peale kinnitatud, kirjude tuletähtedega alla rõemsate inimeste peale waatas.

Nüüd läks tõlla-uks lahti, wäledalt hüppas suur, saleda kaswuga noormees pikas, pruunis reisimantlis wälja, oli trepi wähestest astmetest ühe hüppega üle ja seisis lähemal pilgul otse käte ja rindade ja suude ja põskede metsa sees. Nad tahtsiwad teda pigistustega ära lämmatada, weel enam aga suudlemisega.

„Poeg, wend, Herbert, meie Herbert!“ kajasiwad waljud ja poolwaljud, õiskawad ja liigutatud hüüded läbisegi. Ainult wähe aega lasti seda rõemutoojat trepi ja rõdu peal kirjuid ja kumendawaid ehteid, mida hell armastus tema auuks walmistanud, imestada; siis wiidi ta, sest et wilu tuul puhus ja wihma tibama hakkas, wõidurõemul heledaste walgustatud, lõbusa soojaga täidetud tubastesse ruumidesse.

Wähemast weerand tundi kestis, enne kui noor parun selles küsimise- ja pärimise-marus, mis kuuest suust korraga ta peale puhus, mahti sai ülepea suud rääkimiseks lahti teha. Ja kui see talle wiimaks wõimalikuks sai, oli ta esimene sõna kõigi suureks naeruks:

„Kas teil süüa on? Mu kõht on tühi kui hundil!“

Oo, selle eest oli hoolt kantud! Ruttu läks käsk laua katmiseks, ja kui wana, weidi kõwerate säärtega wäike Tohwer oma wesihalli pea ukse wahelt uudishimulikult sisse pistis ja teatas, et kõik walmis olla, kanti külaline peaaegu käte peal söömatuppa.

Seal põles mõnus tuli kaminas, helewalgelt kaetud laud raske hõbedaga ja wana moodu riistadega waatas tulejale nii meelitawalt wastu ning toast heljus see isewärki kodune lõhn läbi, millest ta nii kaua ilma olnud, mille ta aga kohe ära tundis, kui jala üle läwe tõstis.

Nad polnud ootamise-ärewuse pärast peaaegu terwel päewal midagi söönud; seepärast asusiwad nüüd kõik, ehk see küll lõuna- ega õhtusöök polnud, lauda, ja kui esimene rõemutuhin wähe möödas, sõiwad kõik, külalise auuks ja eneste terwiseks, õnnistatud isuga. Seejuures kõneldi enam silmade kui suudega. Emaliku õrnusega wiibis paruniproua muidu nii uhke ja külm pilk poja ilusa, mehise näo peal, ja kui Herbert ta käele ikka ja ikka jälle tormiliselt suud andis, surus ta selle käe iga kord nagu õnnistades nooremehe tõmmupruuni pea peale. Parun jälle tõstis oma pikki hallisid wurrusid, mida ta ikka tegi, kui ta millegagi iseäranis rahul wõi millegi üle uhke oli. Herberti wanema õe, kuueteistkümne-aastase Adelheidi peenike, uhke nägu awaldas kõige pealt uudishimu; neiu silm oli wenna suu küljes kinni, oodates, mis Herbert oma pikast teekonnast ja wäljamaa elust huwitawat jutustaks. Ada, Kuno ja kaheteistkümne-aastane Raimund puiklesiwad tüki aega istmete pärast, sest igaüks tahtis wennale ligemal istuda; wõit jäi Ada ja Raimundi kätte, mispeale Kuno nutma hakkas ja seega kõige paremine eesmärgile jõudis, sest nüüd wõttis Herbert ta oma põlwe peale, ja sõi ühe käega.

X. mõisa tulewane herra oli kodus! See sõnum lagunes praegu wist kuni mõisa kaugemate eluhooneteni laiale. Parun Herbert Heidegg oli kaks aastat Saksamaal wiibinud, et seal ühes suures, eeskujulises mõisas tegelist põllutööd õppida, kuna ta enne seda Tartu ülikoolis paar aastat politika ökonomiat oli kuulanud. Kuni lähema Jüripäewani wõis ta ennast tarkuse-korjamise waewast wälja puhata; siis aga pidi ta X. mõisa täielise walitsuse oma peale wõtma, sest wana parun läks ühte hiljuti Ida-Harjumaal ostetud mõisa, mille ta odawa hinnaga omandanud, mis aga endise omaniku läbi nii hooletusesse oli sattunud, et ainult nii tubli ja wali põllumees, nagu parun Rüdiger Heidegg ise, loota wõis, uues mõisas peatsemalt tarwilist korda jalale seada. Paruni kolmas mõis, mitte kaugel siinsest, oli ühe Saksa walitseja hoolel. Herbertile X. mõisa abiks ja wilunud toeks pidi senine opmann Winter jääma.

„Ja nüüd öelge, mu kallid, mis teil kodus ka uudist on?“ küsis parun Herbert, kui ta oma isu kustutanud ja oma õdesid-wendasid rõemsal pilgul silmitsema hakkas. „Pagana pihta, olete teie aga kõik suureks kaswanud!“ hüüdis ta, enne kui oma küsimise peale wastust sai.

„Iseäranis mina“, tähendas Adelheid ja ajas oma pika, sihwaka keha täiele pikkusele.

„Mina ka! Mina ka!“ hüüdsiwad seepeale Ada, Raimund ja Kuno läbisegi, ning igaüks näitas püsti tõustes wennale oma pikkust, kus juures kõik kolm seda kawalust tarwitasiwad, et warwaste peal seisiwad.

Herbert naeris oma wärske, kõlawa healega.

„Aga teie pidite mulle ju koduseid uudiseid jutustama?“ küsis ta.

„Kas sa ei soowiks parem tunnikest puhata?“ ruttas paroni-proua murelikult wahele. „Sa oled wististe wäga wäsinud.“

Aga Herbert suudles mamma kätt ja kostis, et talle õnneliku ärewuse pärast ometi und silma ei tuleks, kui ka pikk teekond wäsitaw küllalt olnud. Ta paluda ainult luba, oma riideid wahetada, siis tahta ta terwe pika õhtu oma armsatega mööda saata, et öösel seda magusamine puhata.

Herbert läks oma tuppa, mis juba paari nädala eest proua käsul suure hoolega korrale oli seatud. Ka siin teretas teda see nii tuttaw „kodune lõhn,“ millel omaduseks on wanu mälestusi äratada ja korraga terwet endist elu selges pildis waimusilma ette moondada. Herbertil oli korraga kõik meeles, kudas ta siin toas elanud, mida siin sündinud, mida ta siin teinud ja mõelnud. Toa sissesead oli kõik nii hoitud, nagu ta wiimastel aastatel olnud, mil Herbert kodus üliõpilasena oma waba aega maitsnud.

Wana Tohwer ruttas noort parunit nagu toonagi ümardama. Wiimane oli nii heas tujus, et ta heldelt toapoisi käekäigu järele küsis.

Tohwer tänas alandlikult kumardades ja awaldas oma poolt rõemu noore herra tagasijõudmise üle. Kõik teenijad ja terwe wald oodanud noort parunit suure igatsusega.

„Soo? Kas siis minust nii palju head loodetakse?“ naeratas parun Herbert, pesuwaagna juures seepi käte peale määrides.

„Muidugi!“ wastas Tohwer elawalt. „Loodetakse heldet herrat soama.“

„Soo? Kas siis praegune herra helde ei ole?“

Tohwer oli kitsikuses, — aga wõi siis niisugune kawal toapoisihing igast kitsikusest wälja ei oska rabeleda!

„Miks ei ole, paruni herra! Aga inimesed on inimesed! Kui neil hea on, siis tahawad weel paremat soada. Milla teenija ja talupoeg oma eluga rahul on? Ma usun, nad ei ole taewaski rahul, kui neid sinna ülepea sisse lastakse.“

„Mis nad minust siis iseäranis loodawad?“ küsis noor parun, enne kui ta wett näo peale tõstis.

Tohwer sügas kentsaka näoga kõrwatagust.

„Jah, paruni herra, kui mina seda kõik teaksin ja — kui nad ise õiete teaksiwad! Kaks sõna on mul meeles, mis suust suhu käiwad, ja mida Ants Aadule, Mats Mihklile järele reagib; need sõnad on: ‚uued seadused‘ ja ‚kergendused‘!“

„Uued seadused — kergendused,“ kordas parun Herbert Heidegg, kuna ta peene, walge käterätiga oma nägu kuiwatas. „Ja, ja — just kui Saksamaalgi! Uusi seadusi — kergendusi nõuab ka seal igaüks, ja keegi ei mõtle selle peale, et need, kellelt nad kergendusi nõuawad, oma kergused käest ära peawad andma… Kas sina, wana Tohwer, wahest ka ‚kergendusi‘ soowid?“

„Ei, paruni herra!“

„Ainus inimene, kellelt ma seda sõna kuulen!“ naeris Herbert. „Aga ega sa head jootraha ära ei põlga?“

„Ei, paruni herra, nii rasket pattu ei suuda ma oma hinge peale wõtta!“

Selle naljaga oli wana kawal Tohwer ka omale ‚kergendust‘ muretsenud — seda teadis ta wäga hästi. Noor parun wiitis, kui ta heas tujus oli, selle wana auusa teenijaga, kes juba kolmkümmend aastat Heideggisi ümardanud, heameelega juttu ajades ja naljatades aega, ning just Tohwri pea-omadus, ta alaline lõbus meel, tõmmas teda ligi.

Jootraha, mis Tohwer sai, polnud selle aja kombet mööda mitte just suur, aga need paar sõna, millega ta selle saamiseks oma suud kulutanud, oliwad auusaste maksetud. Sügaw kumardus, mis ta maksuta juurde lisas, käis tulewiku kohta…

Parun Herbert leidis perekonna täiel arwul pidulikult walgustatud saalis eest. Lapsed wõtsiwad teda uue rõemutuhinaga wastu ja wiisiwad ta ühe leentooli peale, mille ümber igaüks omale tooli tõi. Paruni-proua istus suure, kirsikarwa sammetiga ülelöödud sohwa peal, kuna parun pikkamisi, käed selja peal, mööda triibulist põrandariiet pikki saali edasi-tagasi jalutas.

„Ja nüüd kraamige siis oma kodused uudised wälja!“ hüüdis Herbert, kuna ta wäikese Kuno jälle oma põlwe peale upitas. „Sina, Adelheid, wõid peale hakata! Kirjutada ei wiitsinud sa, paha laps, mulle mitte just liig tihti. Wahest seisid kellegi muuga elawamas kirjawahetuses kui oma waese wennaga?“

„Ma wihkan kirjutamist nagu papagi,“ naeris wanem preili, „ja mind ei huwita praegu muud midagi kui tants. Sellest sulle aga kirjutada — kui asjata!“

„Miks asjata?“

„Sest et sa ise wist tantsulõbu rohkem maitsesid kui mina, kes ma tänawu sügise esimest korda sellega hakatust tohtisin teha.“

„Sa eksid, õeke! Ma pole Saksamaal mitte palju tantsinud, ei ka muud lõbu maitsnud,“ wastas Herbert üsna tõsiselt. „Ma tegin tööd!“

„Tööd?“

Adelheid heitis pool imestawa, pool umbuskliku pilgu wenna peale. Wana parun astus aga poja juurde, pani käed ta õlade peale ja ütles soojalt:

„See tunnistus, mille tõe kohta mul kahtlust ei ole, rõemustab mind, poeg! Sul saab warstigi mahti olema näidata, mis wilja su töö kannab. Mul ei ole midagi selle wastu, et noor inimene oma elu maitseb, aga ta ei tohi ka mitte tööd silmast kaodata, iseäranis, kui ajad nii keeruliseks on minemas kui praegu. Meie peame nüüd tõeste ise tööd hakkama tegema, mitmekordse hoole ja jõuuga, muidu tuleb meile kitsikus kätte.“

„Ma tean, papa, mida sa mõtled,“ ütles poeg, isa kätt põse wastu surudes. „Kuid sellest kõneleme lähemalt, kui kahekesi üksi oleme. Mind huwitawad uuendused, mis siin waheajal lõpule on jõudnud, üliwäga“.

Jutt läks nüüd naisterahwaste kätte, kes oma „uudistega“ ilmusiwad. Kõnelejad oliwad Adelheid ja Ada. Paruni-proua heitis ainult siin ja seal mõne seletawa wõi täiendawa sõna sekka. Kõik, millest räägiti, käis muidugi ainult lähema ja kaugema ümbruse rüütlite ja „literaatide“ perekondade kohta. Sündimised ja suremised, kihlused ja laulatused, kõiksugu õnnelikud ja õnnetumad juhtumised mängisiwad neis harutustes peaosa, ja iga asja kohta awaldas wõersilt tulnud noormees, kelle elujuured ju siinse seltskonna mulla sees kaswasiwad, elawat osawõtmist.

„Kas tead, Herbert, meil on ka uus koolipreili?“ hüüdis Kuno korraga.

„Soo? Kuhu siis see wana hea preili Ritter jäi?“

„Läks mehele,“ wastas Raimund. „Ta elab nüüd Tallinnas.“

„Ja uus — kust see tuli?“

„Peterburist!“

„Ega ometi wenelane?“

„Ei, prantslane. Onu Stackelberg soowitas teda meile. Ta oli enne kindral Dawõidowi juures.“

„Noor wõi wana?“

„Noor.“

„Hea wõi tige?“

„Ta on ju alles teist nädalat siin.“

„Kas sellest siis kohe aru ei saa?“ naeris Herbert. „Ta on teile ju ometi mõne tunni andnud!“

„Ta on hea,“ otsustas nüüd Raimund.

„Aga ta on mõnes asjas nii imelik,“ lisas Ada mõttes juurde, „nii teist wiisi kui preili Ritter oli.“

„Mis asjas siis?“

„Ta ei küsi meilt mitte ainult seda, mis raamatutes seisab, mis ta meile õppida annab, waid pärib ühte ja teist teada, millest raamatutes midagi ei ole… Ta näitab aknast wälja puude ja loomade ja inimeste peale, ja küsib siis, mis aga meelde tuleb, ja meie peame wastama.“

„Kas see siis raske on?“

„Ei. Aga preili Marchand seletab siis ikka neid asju teisiti, kui meie talle wastame. Tema leiab ikka, et meie wastused õiged ei ole.“

„Ja kui teie õieti ei wasta, kas ta siis pahandab?“

„Ei ialgi,“ ruttas Raimund wahele. „Preili Marchand ei pahanda ühegi wastuse üle, olgu see kui wõeriti tahes. Ta seletab igakord pikalt ja laialt ära, miks see ja see asi nii on ja mitte nii.“

„Aga talle ei näita meil mitte hästi meeldiwat,“ ütles Ada.

„Miks nii?“

„Ta oli juba kaks päewa haige. Ja mispärast? Ehmatas, kui inimesed karjusiwad, kellele tallis witsu anti,“

„Laps, niisuguste asjade üle ei räägita mitte,“ ütles paruni-proua noomiwalt „Kui ma ei eksi, on preili Marchand natuke põdura terwisega,“ lisas ta Herberti poole pöörates juurde.

„Ei, mamma, preili Marchand ehmatas,“ kinnitas Ada. „Kuno ja mina nägime seda selgeste, sest meie olime temaga puiestikus. Ta wärises kõigest kehast ja hakkas appi hüüdma, sest ta ei teadnud, mis see oli. Ta ütles meile ka, ta ei olla niisuguste asjadega harjunud.“

Noore paruni otsaesisele ilmus kerge pilw.

„Miks teie siis sel ajal wäljas olite?“

„Jalutasime puiestikus.“

„Ja ei teadnud, mis tallis sündis?“

„Ei… Aga preili Marchand oleks ju karjumist ka tuppa kuulnud, sest need inimesed —“

„Ada, ma ütlesin sulle, et sa waikima pead!“ lõikas paruni-proua Heidegg lause pooleks.

Parun Herbert püüdis jutule lõbusamat pööret anda, ja küsis seepärast ruttu:

„Kas preili Marchand ilus wõi inetu on?“

Wastaja oli Raimund, ja jälle käis selle otsus preili Marchand’i heaks.

„Ta on ilus, Herbert,“ ütles poiss peaaegu waimustusega. „Tal on nii ilusad mustad silmad ja — ja sinised juuksed…“

„Sinised juuksed?“ Kuno ja Ada hakkasiwad suure healega naerma, kuna Adelheid oma tulipunaseid, wärskeid huuli kärsutas.

„Ja, sinised juuksed,“ kinnitas Raimund, kelle pikk, kahwatanud nägu sügaw-tõsiseks jäi, kuna ta silmad mõttes wenna otsa waatasiwad. „Kui päikese- wõi tulewalgus preili Marchand’i juukste peale paistab, siis on nad sinakad, muidu aga mustad. Kui sa teda näed, Herbert, siis ütled ise, et mul õigus on.“

„Rumalus! Kõik rumalus!“ hüüdis preili Adelheid, ja kõpsis kärsitult jalga wastu põrandat. „Preili Marchand on koolipreili nagu kõik teised — mitte targem, mitte rumalam — mitte ilusam, mitte inetum, küll aga palju tujukam kui wana hea preili Ritter oli.“

„Ja nüüd küllalt preili Marchand’ist, lapsed,“ kuuldus paruni-proua Heideggi külm, teraw heal. „Ma ei armasta mitte, et teeniwatest inimestest nii palju räägitakse, selleks pole nad meile küllalt tähtsad. Ma usun, lapsed, meil on ka paremaid jutuaineid.“

Paruni-proua soowi mööda räägiti mõni aeg muudest asjadest kui ‚teenijatest inimestest‘; siis aga kaldus jutt kogemata jälle niisuguste peale. Kuno oli kooliherra Gottlieb Lustigi nime nimetanud, ja Herbert küsis, kas see kena mehike weel oma ametis paigal olewat ja kudas ta käsi käia. Herra Lustig oli nimelt üks neist algupäralistest inimestest, kelle paljas nimi huuled naeratama pani. Tõendati, et ta pärast õpetundisid kolme päewa jooksul ainult kolm sõna räägib, öösel prillidega magab ja ainult lilledest ja rohtudest und näeb. Ta oli nimelt kirglik taimeteadlane, ehk ta küll ülikoolis usuteadust õppinud. Wist juba seitsmendat, kaheksandat aastat pidas ta parun Heideggi majas kodukooliõpetaja-ametit.

„Oo, herra Lustigi käsi käib hästi,“ hüüdis Kuno. „Ta õpetab nüüd preili Marchand’ile Eesti keelt.“

Adelheid ja Ada hakkasiwad naerma.

„Mis, teie prantslane õpib Eesti keelt?“ küsis noor parun.

„Ja!“ kinnitas Kuno, wenna ja õe naermise üle pahandades. „Ma ise kuulsin, kuda preili Marchand herra Lustigi käest küsis, mis olla Eesti keeli: ‚Kuda su käsi käib?‘ Herra Lustig ütles seda, aga kui preili Marchand teist korda weel küsis, siis ei wastanud herra Lustig enam, waid kirjutas talle sõnad paberi peale, ja ise pani ruttu minema.“

Herbert naeratas.

„Sellest tunnen ma Lustigi ära,“ ütles ta. „Aga mis otstarbeks siis preili Marchand Eesti keelt õpib?“

„Ta armastab keelesid õppida,“ seletas Raimund tõsiselt. „Ta oskab peale Prantsuse keele weel Saksa ja Italia keelt ning on Peterburis lühikese ajaga ka üsna palju Wene keelt õppinud… Eesti keelt ei õpeta temale mitte üksi herra Lustig, waid ka Tohwer ja Mai. Preili Marchand oskab juba Eesti keeli ‚tere hommikust‘, ‚tere lõunat‘ ja ‚tere õhtust‘ öelda.“

„Teie prantslane on ju siis päris keeletark,“ naljatas Herbert, kuna ta Kunot põlwe peal liigutas. „Aga nüüd, lapsed, tulge minuga kaasa! Tohwer on wist juba minu reisupaunad mu tuppa kandnud. Ma tõin teile kõigile midagi wäljamaalt kaasa. Mis papale ja mammale määratud, selle toome siia. Läki minu tuppa!“

Üleüldine rõemukisa tõusis, tormati hüpates ja tantsides wenna kallale ja weeti ta hurraahüüetel saalist wälja. Õnneliku, liigutatud naeratamisega waatasiwad wanemad õitswale, elurõemsale salgale järele. Tõeste, nad wõisiwad öelda, et nende abielu õnnistatud, nende perekondlik õnn täieline oli. Nagu selle tundmuse sunnil lähenes parun Heidegg ruttu abikaasale, wõttis ta käe pihku, suudles seda, ning siis suudles ta ka tema põske ja otsaesist…