Mahtra sõda/6

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
5
Mahtra sõda
Eduard Vilde
7


6.

Kubja-Pritsu ähwardus.

See oli nädal pärast seda, kui Huntaugu Miina Kubja-Pritsule külatänawal „sauna kütnud.“ Järgmisel laupäewa-õhtul oli Prits Huntaugule tulemata jäänud, sellewastu kutsuti aga Mihkel pühapäewal poisi läbi Pärtlile. Ema ja Miina polnud weel kirikust tagasi, kui Pärtli peremehe käskjalg Mihkli järel käinud, kes hambawalu pärast koju jäänud; ja kui nad tuliwad, oli isa juba kodust ära ning tuli alles õhtu eel tagasi.

Haige hamba peale oli talle nähtawalt head rohtu walatud, sest ta ei hoidnud põske enam kinni, oli jalgade peal weidi lõtw ja punetas näost, nagu oleks wihtlemiselt tulnud. Heas tujus ei olnud ta aga sugugi.

Ta leidis kodust ainult perenaise ja tütre eest. Teomees naisega ja teised kodakondsed oliwad külasse läinud. Sellega näis Mihkel üsna rahul olewat.

Piip nagu warn suus, astus ta sõnalausumata tuppa, jättis kaabu pähe, tuikles söömalaua juurde, ulatas kaljakapa järele, jõi hea janu, sülitas ja hakkas siis kobawal pilgul kedagi poolpimedas toas otsima. Ta silm wiibis natuke aega naise peal, rändas aga siis edasi ja jäi wiimaks Miina külge kinni.

„Tüdruk, sa oled suur põrsas!“ oli ta esimene sõna.

Keegi ei wastanud. Mihkel laskis enese pikkamisi, kätega tuge otsides, laua ääres olewa järi peale maha. Ta lähem segane pilk puutus juhtumisi naist.

„Ja sina, Wiiu, põle mitte parem,“ lisas ta juurde.

„No, mis meie sulle oleme teind?“ küsis perenaene enam heal kui halwal tujul.

Läks tükk aega mööda, enne kui Huntaugu taat wastas. Esmalt wahtis ta oma kõikuwa pilguga ühe pealt teise peale, siis oma ette maha ning wiimaks hakkas rahulikult piipu toppima.

„Teie olete minu waenlased — teie mõlemad!“ käratas ta korraga wihaselt.

Kuid Huntaugu ema ei ehmatanud selle äkilise wiha üle liig wäga. Ta tundis oma Mihklit. Kui see natuke nokastanud oli, siis wihastas ta wahel õlekõrre üle, mis maas oli.

„Mis juttu sina siis ajad!“ kostis ta rahulikult. „Kas tead, toat, parem oleks, kui sa kere maha tõmmaksid.“

„See on minu asi! Sul põle minule käskusi anda. Mina olen siin majas käskija — mina üksi! Kas kuulete! Ja kui ma näen, et mu sõna ei kuulata, siis — siis ma näitan, kes siin käskija on!… Teie olete mõlemad mu waenlased!“

Ema ja tütar waatasiwad tõsiselt üksteise otsa. Neil ei puudunud aimdus, millest jutt oli, sest nad teadsiwad, et Mihkel Pärtlilt tulnud, ja Miina oli emale öelnud, et ta Pritsuga minewal laupäewal riius olnud.

„Aga kui te arwate, et wõit teile jääb,“ kiskus Mihkel riidu edasi, „siis olete rabas! Hulguseid ja jooksikuid ma oma majasse ei wõta — kas mõistate!“

Wiiu ja Miina oliwad wagusi kui hiired. Mihkel tõmmas mõne popsu piipu, jõi jälle kapast, wahtis natuke aega oma ette maha ja kähwas siis uueste üles:

„Tüdruk, sa oled Pritsule minewa laupäe häbemata sõnu öeld. Oled luband Muri ta kallale wõtsutada, kui ta weel Huntaugule tuleb. Sina häbemata põrsas, kas see on noore tüdruku suu mehe wasta? Kas sinu wanemad sulle niisukesi sõnu on õpetand? Häbene oma silmad peast!“

Mihkel näis wastust ootawat, ja kui seda ei tulnud, wõttis ta ärewus ikka enam hoogu.

„Ja sina, kes sa selle tüdruku ema oled,“ pööras ta Wiiu poole, „oled weel tema nõuus ja lased teda külas ümber lipata, kus aga tahab? Sul peaks ometi nii palju aru peas olema, et näed, kus mees on, kes naist wõib wõtta, ja kus hilpharakas on, kes emagi ei jõua toita.“

Nüüd kargas aga ka Wiiu tasane süda weidi üle maksa.

„Kuule, wanamees,“ ütles ta. „Sa teed ju, kui oleksid oma tütrega loadal. Kes enam pakub, see soab! Lasid ennast wist Pärtlil kloasi Karja-Joagu eest ära osta! Kui sa ütled, et mina Miinad külas lasen ümber lipata, siis ajad suust wälja, millest isegi aru ei soa. Oled ju isa kodu — eks sa woata lapse järele, kui ta ümber lippab.“

„Wõi mina olen loadal! Wõi mina lasen ennast kloasi wiina eest ära osta!… Kas tead, naine, ma tahan sulle nüüd ühe sõnaga ära öelda, mis Huntaugul seadus on. Tehke mõlemad kõrwad lahti! Ületulewa neljapäe tuleb Pärtle-Prits kosjawiinadega. Sina, Miina, wõtad tema wiinad wasta. See on minu käsk!“

Miina tunnistas isa teraselt, kui tahaks ta selgusele jõuda, mil määral wiin selle selge mõistuse üle walitseb. Ta pidi tunnistama, et isa mitte nii joobnud polnud, kui et tema sõnadele tähendust ei wõiks anda. Ühtlasi puges talle see kartus südamesse: nad oliwad Pärtlil kõik koos, pidasiwad aru, meelitasiwad isa, tõotasiwad talle kõiksugu tulusaid asju, ja isa tegi kauba küpseks. On ta nüüd kaine wõi joobnud — mis tehtud, on tehtud.

„Pritsu wiinasi ma wasta ei wõta,“ ütles Miina wagusalt, aga kindlaste.

Mihkel kargas püsti. Ta nägu oli enam lollakas kui kuri. Prahwatades langes ta rusikas laua serwa peale.

„Sina ei wõta wasta? Sina ei wõta wasta?“ kärkis ta. „Kas tead, tüdruk, mis ma siis teen?“

„Noh?“

„Terwe küla kutsun kokku ja annan sulle kõigi ees keretäie, mis sulle eluajaks meele jääb!“

Ema pilgutas Miinale salaja silma — see mõistis. Ta ei lausunud isa toore ähwarduse peale musta ega walget, ja ka Wiiu waikis. Poleks nad seda mitte teinud, oleks riid suureks wõinud minna. Mihkel oli muidu küll kaunis wagune mehike, aga kui wiinakurat teda ässitas, wõis ta ka wägiwaldseks saada. Ema ja tütar, nagu üksteise mõtteid mõistes, otsustasiwad ära oodata, mida ta homme selge peaga räägib.

Wanamees jäi ka, kui ta mõne aja weel kurjustanud ja kiuselnud, wiimaks rahule, osalt ka sellepärast, et teomees naisega ning tüdruk ja karjapoiss koju tuliwad.

Paraku ei toonud aga järgmine päew Mihkli meelele muudet. Plaan, Miinat Pärtli-Pritsule naiseks anda, istus tal sügawate juurtega peas, ja ta mõtted nähti ühtelugu selle ümber keerlewat. Tema ise oli järgmisel päewal esimene, kes jutu selle asja üle jälle üles wõttis. Kõige pealt kõneles ta naisega. Ta ei tarwitanud enam karedaid sõnu, ei hoobelnud oma isaliku meelewallaga ega korranud oma eilast ähwardust tütre kohta, aga igast lausest, mida ta awaldas, kuuldus kõmisewalt wälja, et ta otsus kindel on ja et ta seda täide tahab saata.

Huntaugu Mihkel oli küll mees, kes naisele ja ka teistele inimestele nii mõneski asjas järele andis. Ta näis seda oma aeglase, rahu-armastawa loomuse pärast tegewat — ta ei wiitsinud waielda, see eksitas tema meelerahu, mida ta kalliks pidas. Aga kui ta siis kord miski asja pärast oma õigust hakkas taga ajama, siis tegi ta seda ärawõitmata wisa jonniga, siis ei nihkunud ta oma seisupaigast tolli wõrdki, kas wõetaks tal pea otsast… Wiiu ja Miina teadsiwad seda paraku liig hästi; seepärast kohkus esimene — ja hiljem ka teine — üsna ära, kui Mihkli plaan ja selle kindlus neile teatawaks sai.

Huntaugu peremees andis naisele kõige pealt teada, et ta Miina ja Pritsu kosja-asja eila Pärtlil „tahedaks“ teinud. Prits käinud nädala sees herralt naisewõtmise-luba palumas, ja saanudki. Herra kiitnud teda ta hoole ja usinuse eest ja lubanud talle moona juurde. Prits küsinud, kas parun mitte ei wõiwat Huntaugu peremehele mõnda head kuuepäewa-kohta anda, nii et tema, Prits, Mihklile wõiks koduwäiks minna, — pidada see ju, kui Miina ka ära läheb, täieste wõeraste palgalistega kohta pidama. Herra mõelnud järele, öelnud siis, et ta Huntaugu Mihklist kui hoolsast ja alandlikust peremehest palju lugu pidada, ning — lubanudki talle paremat kohta anda, kui mitte mujal, siis oma teistes mõisates. Lisanud weel juurde, et tal nõu olla, Huntaugu Mihklit ühes wõi teises mõisas wiinaperemeheks panna, sest ta teada, et Mihkel wiinaajamist hästi tunda.

„Kuule, wanamees,“ ütles Wiiu siin wahele, „kas oled siis julge, et kõik koa õige on, mis Prits sulle reakis?“

„Noh, kui see wale on, siis soan seda paruni käest warsti kuulda,“ kostis Mihkel. „Ma lähen nende päewade sees herra jutule, ta on mind kutsuda lasknud.“

Aga siis öelnud parun Pritsule weel, ta ei tahta nii head kubjast, nagu Prits on, mitte kohe lahti lasta, sest mõis minna tulewa kewade noore paruni kätte, ja sellel olla kergem, kui tal hakatuses ustawad ja õppinud sundijad abiks on. Prits pidada siis weel wähemast aastaks teenistusesse jääma. Seda parema koha tahta ta tema äiale kewadel anda.

„Jah, seda ütles wana saks, aga noor ehk mõtleb teisiti,“ heitis Wiiu wahele.

„Ei, selle wastus on koa juba teada. Wana herra soatnudki Pritsu otsekohe noore paruni jutule, et ta tema käest — ta on ju meie tulewane herra — koa naisewõtmise-luba paluks. Noor herra öeld, ta olla kõigega rahul, mis wana parun luband ja tõotand.“

„Aga kas sa koa selle peale mõtled, wanamees,“ ütles perenaine, kelle kõhn, kahwatu, kortsurikas nägu ikka tumedamaks tõmmas, „et Pärtli-Prits mitte hea inimene põle. Ta on kiuslik, salalik ja torm-uhke.“

„Mene ikka, mene!“ lõi Mihkel käega. „Minu wasta põle ta kiuslik ega salalik old, ei koa ilmaski uhke. Ja kui ta mu wäimeheks soab, siis on seda weel wähem karta. Kus sul need inglid siis on, kellele oma last tahad panna? On siis see teomees seal mõni tallekene wõih? Kas tead, see tõmmaks sinu ja su lapse keha poar kord päewas maha! On ju samasugune mõrtsukas kui ta isa oli. See julges saksagi peksta, ja poeg, häbemata, kippund ju pärast seda koa otse mõisa toas paruni kallale… Mõtle ometi järele, eit, kui inimene enam saksa ei karda, saksa lööma kipub — mis hoolib niisuke naisest wõi sinust ja minust?… Ja oleks ta kulla sisse kastetud — mina teda oma majasse ei wõtaks! Prits teeb mulle head — see närakas paneks mu ju otsekohe saksa wiha alla! Siis ehk wõetaks mul seegi liiwa-auk käest ära, kus praegu kükitan!“

„Hea tüll, Mihkel,“ ütles Huntaugu ema seepeale ja waatas mehele kindlaste silma. „Aga kui nüüd su laps selle mehele ei taha minna, keda sa talle pakud — mis siis?“

„Ei taha minna — ei taha minna!“ osatas Mihkel, ja ta otsaesisele ilmus pahane pilw. „Ise oled elatand inimene, aga ajad lapse juttu! Miks ta ei taha minna? On tal siis kedagi paremat oodata? Wõib ta öelda, et sel mehel midagi wiga on? Seda ta ei wõi mitte öelda, ja paremat põle tal koa teada — seepärast peab ta temale minema.“

„Sa tahad teda siis wägise sundida?“

„Wägise sundida?“ Mihkel köhatas ja silitas oma lõuga, mida lühike hallakas habemekõrs kattis. „Kui ta mõistlik on, siis põle sundimist waja. Hakkab ta aga tühja jonni ajama, noh, siis pean näitama, et isa olen, kes wastasest lapsest jägu soab. Ja sina, kes sa ta ema oled, pead mind aitama.“

„Selle juures ma sind ei aita. Mihkel,“ wastas Huntaugu ema wagusa kindlusega. „Minu nõu oleks see olema: laseme Pritsu weel oodata — wähemast oastagi.“

„Ta ei taha oodata,“ wastas peremees tursakalt. „Ja mis asja pärast oodata? Kellele see oasta kasu toob — Miinale, Pritsule wõi minule? Praegu on mul paremat kohta loota — kes teab, kuda lood oasta pärast on?“

Wiiu hoidis põllenurka käes ja wahtis mõttes selle triipude peale.

„Mihkel,“ ütles ta korraga pehmelt, peaaegu paluwalt. „Ma tean, et tüdruk seda meest ei salli. Sa pead teda siis Pritsule minema sundima. Mõtle koa natuke Jumala peale! Jumal ei salli, et kellegile ülekohut tehakse! Wanamees, ää ole niisuke õel türklane! Jumal ei anna sulle seda andeks!“

Juba hakkas Huntaugu wanamees wihaseks saama.

„Jumal ja Jumal — ülekohus ja ülekohus,“ osatas ta ja sülitas wastu seina. „Kas Jumal siis seda sallib, et laps wanemale kahju teeb, talle wasta hakkab? Jumal tahab, et laps wanemat auustab ja tema sõna kuuleb — Waat', seda tahab Jumal! Ja nüüd jäta mind oma Jumalaga rahule!“

Seega lõpetas ta läbirääkimise naisega. Nad oliwad nelja silma all kõnelenud. Mihkel püüdis ka tütrega nelja silma all kokku saada, mis tal natuke hiljem aidas ka korda läks.

Ta seletas lühikeste, porisewate sõnadega, mis tüdrukul oodata ja teha olewat, ja tähendas, et ta tema eilast wastuturtsumist tähele ei panewat, seda koguni andeks andwat, kui aga Miina nüüd meelt parandab ja sõna kuuleb. Seega pööras ta tütrele selja ja tahtis aidast wälja astuda, ilma mingit wastust nõudmata.

„Isa!“

„Mis?“

„Wii Pärtli Pritsule sõna, et ta mulle mitte kosja ei tuleks!“

Miina ütles seda tasa ja alandlikult. Aga kui Mihkel ümber pööras ja talle näosse waatas, leidis ta sealt midagi, mis teda natukeseks ajaks mõtlema pani, jah, üsna kohmetuks tegi.

„Mis sa ütlesid, tüdruk?“ küsis ta siis.

„Ütlesin, et Pärtli-Prits asjata ei pruugiks waewa näha.“

Huntaugu peremees ei mõistnud selle peale sõnagi lausuda. Muudkui ta terwe keha näis kaswawat, ülespoole kerkiwat, ta silmad laienesiwad, suu läks lahti, lõug jäi ripakile. Ta ei lausunud ka tõeste enam sõnagi, aga ta käsi sirgus wälja ja näitas otsekohe haopinu poole. Selle tumma ähwardusega pööras ta wastasele lapsele selja. —

Nagu tume, õnnetusega ähwardaw kõuepilw lasus sellest päewast saadik Huntaugu talu koduse elu peal. Nähti ainult kortsus kulmusid, ümaraid nägusid, kinnipigistatud huuli. Kui keegi sõna rääkis, siis oli see ainult tarbe pärast. Poiss ja tüdruk ei julenud enam waljuste naerdagi peremehe, perenaise ja Miina mossis nägude pärast.

Ema ja tütar oliwad isekeskis asja üle kõnelenud, ilma mingisugusele abi tõotawale otsusele jõudmata. Miina teadis ainult seda, et ta Pritsule minna ei taha, ja ema ainult seda, et tütar õnnetu on, kui ta sellele mehele läheb, keda ta ei taha. Aga seal sündis emaga nädala jooksul wäike ime. Ta hakkas wõimalikuks pidama, et Miina Pritsule läheb, ning wõimalikuks pidama, et ta oma saatusega wiimaks üsna rahul on. Huntaugu Wiiu oli nimelt nende tõotuste üle lähemalt järele mõtelnud, mida Kubja-Prits Mihklile andnud. Suurem ja parem koht; rohkem loomi, rohkem wilja, rohkem piima, rohkem linu ja willu; Mihkel mõisas wiinaperemees; tütar mõisas kubja naine; tuleb mõne aja pärast isamajasse tagasi; ega ta tühjalt tule — mõisa sundijatel on ikka wõimalik midagi tallele panna; siis algab ju päris kena elu!…

Ja, jah! Kellel kõht tühi on, müüb läätseleeme eest oma õigused ära — miks ei peaks ta siis natuke teise õnne selle eest ohwerdada tahtma! Kui Huntaugu ema kõik need tõotatud tulud ükshaawal oma waimu eest laskis mööda käia, kahanes halbtus, mis kaasa oli wõtta, mäe suuruselt liiwatera wäiksuseni. Sa taewake! Nagu poleks üks mees niisama hea kui teine! Ega's ta wigane ole! Tal on terwed jalad all, pea otsas, suu põigiti nina all, nagu igal teiselgi! Näib tüdrukut armastawat — ega ta muidu nii wäga ta järele jookseks! Ja kui ta teda armastab — noh, ega ta temale siis paha tee! Natuke kiuslik, salalik — sa taewake, igal inimesel oma wead! Ega Mihkelgi kõige parem mees ole — elada wõib ikka! Ja inimene harjub ju kõigega ära — armastus tuleb iseenesest. On juba paar last majas, siis pole armastust mehe wastu enam wajagi…

Sel mõttel ja sihil hakkas Huntaugu eit ka tütrele tasaseid tähendusi tegema. Kui ta seda esimest korda tegi, jäi Miina laial silmal ta otsa wahtima. Siis pööras ta näo ära — suured, tulised pisarad rippusiwad tal ripsmete küljes. Ema märkas seda, ja andis kohe järele. Ta ei olla ju paha pärast rääkinud, ei tahta teda mitte sundima hakata, ainult koduse rahu pärast mõtelnud ta, et ehk wõiks nii ja nii teha… Kui ta aga teist ja kolmat korda niisuguste märkustega tuli, ei hakanud Miina enam nutma, waid pigistas oma punased huuled tugewaste kokku ja ta suured sõstrakarwa silmad waatasiwad üle ema pea mõetmata kaugusesse. Tummalt kuulas ta ema sõnu pealt, tummalt pööras ta temale wiimaks selja…

Nädala teisel poolel käis Huntaugu peremees mõisas paruni jutul. Ta tuli sealt wäga heal tujul tagasi, sest herra oli oma tõotust, mis ta Pritsule andnud, tema wastu kinnitanud. Kindlat selgust uue talu kohta, mida ta Mihklile tahtwat anda, ei olewat tal weel, seda wõiwat ta alles mõne aja pärast saada; aga Mihkel wõiwat julge olla, et tema ja ta tulewase wäimehe palwet meeles peetakse.

Huntaugu taat jutustas seda kodus wõidurõemuga naisele. Ta näost, ta silmawaatest, ta terwest olekust paistis wälja, kui tähtsaks meheks ta ennast nüüd korraga pidas. Ja kui uhke oli ta oma tulewase wäimehe peale! Prits siin ja Prits seal — Pritsu nimi oli tal nüüd ühte lugu suus….

Ka Huntaugu ema silmas seisis Kubja-Prits, see ‚salakoi‘, see ‚kiuslik‘ ja ‚torm-uhke‘ inimene, nüüd korraga hoopis teisel kujul, hoopis teisel walgusel. Kõik selle mehe wead ja puudused kahanesiwad pisikesteks täppideks, mida silm enam nähagi ei suutnud; sellewastu kaswasiwad ta head omadused nii hoopsaste, et Wiiu wiimaks seeüle pead pidi raputama, miks ta säherdust tubli poissi enne halwaks pidanud. —

Lähemal pühapäewal oli Huntaugul wäikene wõeraspidu. Pärtli Jaan naisega ja Prits tuliwad külalisteks. Mihkel näis nende tulekust teadnud olewat, sest ta oli toobi wiina koju muretsenud ja kalja lasknud haududa. Kas ta sellest perenaisele midagi öelnud, oli Miinal teadmata; ema polnud aga tütrele Pärtli rahwa tulekust midagi teatanud.

Kui wahest Huntaugu wanamees salaja oli kartnud, et wastane, kangekaelne tüdruk külaliste wastu kudagi waenu üles näitab, kare wõi nipsakas on, wõi nende eest eemale hoiab, siis eksis ta. Miina wõttis kõigi teretuse rahulise käeandmisega wastu, jäi tuppa nende hulka ja wastas iga küsimuse peale, kui ka lühidelt ja wilult. Kosja-asjast otsekohe ei kõneldud. Näis, kui oleksiwad nad isekeskes otsuseks teinud, tasa ja targu teoksile minna. Prits ise oli kõige tagasihoidlikum. Ainult wahete-wahel pööras ta eemalt mõne pealiskaudse küsimusega neiu poole. Ta oli seejuures lahke ja wiisakas, nagu poleks tema ja Miina wahel midagi sündinud, nagu poleks tema see meeski, kelle peale Miina koera ähwardanud ässitada, kui ta weel jala Huntaugule pistaks.

Pärtli Jaan oli pikk, kuiwetanud mees punaka pea ja täieste punase habemega. See lühikeseks kärbitud tihe habe kattis ainult ta lõuaalust ja põskede serwasid, kuna lõug ise ja põsed lagedad oliwad, niisama ka nina-alune. Tal oliwad pisikesed hele-hallid pilusilmad, mis alati wett tilkusiwad ja üleni märja sees ujusiwad. Need kentsakad silmad punakate ripsmete wahel ja niisamasuguste kulmukarwade all lasksiwad mehe rumalama wälja paista, kui ta oli. Jaan polnud aga mõistuse poolest sugugi töntsim kui Huntaugu wanamees ja paljud teised. Ei, ta oli mõnes asjas palju kawalam kui üks wõi teine ta üleaedsetest. Mõisas peeti temast kui korralikust, sõnakuulelikust ja herra poole hoidwast peremehest lugu, kes opmannile wõi parunile salaja nii mõnegi hea näpunäite andis, kui külarahwast mõni mõisa wara puutunud, metsas käinud, ehk rehelt wõi wiinaköögist midagi kaasa toonud. Selle eest oli tal lootus, lähemal ajal talitajaks saada. Jaani wäärtust tõstis ülemate silmas ka weel see, et ta wäga jumalakartlik oli, wirgaste kirikus käis ja kodus lugemise-tundisid pidas.

Pritsu ema oli wäike, tasane, wähese jutuga naine, kellel majas wist mitte palju ütlemist ei olnud. Kõrge willane müts peas, walge rätik üle, istus ta liikumata nagu puust nikerdatud kuju nurgas. Jämeda, kareda mehehealega, mis tema kasina kehasuurusega sugugi kokkukõlas ei seisnud, heitis ta wahete-wahel mõne sõna üksluise jutu sekka.

Jutt läks alles elawamaks, kui õhtu söögilauas wiinaklaas ringi hakkas käima. Sunniti ka naisi tubliste suud niisutama. Pärtli Jaan oli joomises esiotsa kaunis tagasihoidlik ja tõrjus klaasi tagasi, pärast aga, kui esimesed lonksud mõjuma hakanud, sattus ta nii hea tuju sisse, et ise jõi ja teisi ka weel taga erutas. Nüüd hakkasiwad Mihkli ja Jaani suust juba sõnad ‚wäimees‘ ja ‚minija‘ kukkuma, ning Pritsule ja Miinale pilgutati kelmikalt silma.

Palju kaugemale aga ei mindud. Nähti üleüldiselt wäga rahul olewat, et Miina, kes söögilauas Pritsu kõrwal seisis, kellega mõne sõna wahetas ja ka Pärtli isa küsimiste wõi naljatuste peale tõrkumata kostis. Suurt meelehead näis aga niihästi Pärtli rahwale, kui ka Mihklile enesele see lugu tegewat, et Huntaugu perenaine külaliste wastu kõigiti lahke ja jutukas püüdis olla. Mihkel pani seda salajas koguni imeks. See oli meelemuutus, nagu paremat soowidagi polnud!

Wäike wõõruspidu lõppes ilma nähtawa tagajärjeta, aga niihästi lahkujad, kui ka mahajääjad oliwad sellega, pealt näha, täieste rahul. Huntaugu taat, kelle keel kaunis tüma oli, ütles Miinale weel, kui ta ukse wõeraste järel kinni lükanud:

„Kuule, tüdruk, ma arwan, sinust soab wiimaks weel asja.“ — —

Järgnewa nädala jooksul hakati Miinale aegsaste märku andma, missugune tähtjas sündmus tal neljapäewa õhtu oodata olewat. Miina tegi, mida häbelikud tütarlapsed sarnasel puhul ikka teewad — ta waikis, pööras näo ära ja põgenes kõrwale.

Kesknädala õhtu tegi ta aga emaga ise asja üle juttu. Ta küsis, kas Prits ikka tõeste homme õhtu wiinadega tulewat. Wiiu kinnitas seda haruldase elawusega.

„Kuule, ema,“ ütles Miina imeliku rahulise näoga, „kui sina tüdruk oleksid, ja sulle tuleks kosilane, keda sa ei taha — mis sina siis teeksid?“

„Kas sa siis Pritsu sugugi ei taha?“

„Seda sa tead ju! Aga wasta, mis ma küsisin!“

„Mis mina teeksin? Ma mõtleksin tubliste järele ja ütleksin: Prits on mees nagu iga teine, leiba on tal aga rohkem kui mõnel muul, wanemad tahawad mind temale panna, kui ma temale ei lähe, wihastan hulka inimesi, oma wanemaid koa — ma wõtan ta siis parem wasta… Woata laps, nii teeksin mina…“

„Ja kui sul teine peidmees oleks, keda sa maha ei taha jätta — mitte miski hinna eest?“ päris Miina.

„On sul siis teine?“

„Ma ütlesin — kui sinul oleks?“

„Noh, siis mõtleksin jälle järele, ja kui näeksin, et see teine küll hea mees on, aga mind wõtta ei wõi, ja kui wanemad koa ta wasta on, — siis — siis wõtaksin ikka esimese wasta!“

„Ema, kas tõeste?“

„Muidugi.“

See oli pikk, pikk waade, mis Miina nüüd ema peale heitis. See oli merehädalise waade, kelle käest wiimane laewakild ära libisenud… Siis aga tuksus Miina sügawas pruunis silmas sätendaw lõke üles, ta surus hambad kokku, lõi käe puusa ja — hakkas wiimaks naerma… Misüle ta naeris, jäi emale mõistatuseks. — —

Tähtjas õhtu jõudis kätte. Peremees ja perenaine oliwad aegsaste päewatöö lõpetanud ja istusiwad arusaadawa ärewusega soojaks köetud ja puhtaks pühitud toas. Miina oli aita läinud omale paremaid hilpusid ümber panema. Wäljas oli pehme ja selge ilm; kuu paistis, tähed siretasiwad, sügaw waikus walitses üle küla; kaugelt eemalt oli ainult koera-haukumist kuulda. Ja toas pragises põlew peerg, laulis kilk — ka siin oli nii waikne, nii pidulik, nii mõnus…

Miina tuli aidast tuppa, parem kuub seljas, punane pärg peas, ja läks pimedasse kamsrisse, kus ta midagi näis otsiwat. Mõne aja pärast tuli ta sealt wälja ja ütles aita tagasi minewat. Ema ja isa ajasiwad teineteisega aeglast wanainimese-juttu, ega pannud tütart suuremat tähele.

Korraga hakkas Muri wäljas räginal haukuma. Kohe seepeale oli wankri-mürinat kuulda, mis warsti waikis, kuna siis wäraw käunus. Poiss jooksis toast wälja, tüdruk tagajärele. Teomees ja ta naine lõpetasiwad ruttu õhtusöögi, ja wiimane koristas laua kähku ära.

Kosilased tuliwad!

Rõemsa teretamisega puges walge peaga kubjas madalast uksest sisse; tema järele tuli aidamees, kelle ta omale isameheks palunud. Wiimane oli lühike, punetawa näoga mees, kelle pahem silm kõerda waatas ja kes ühtepuhku tasakeste köhatas, nagu keegi, kes kõnelema tahab hakata.

Teretati pererahwast käepigistamisega, wõeti istet, topiti piibud peigmehe kotist täis ja hakati weidi kohmetumat juttu westma, kuna hall, kibe suits kolmest suust ja piibust üles tahmaste parte poole tõusis. Perenaine istus rahutumalt mõne minuti mehega ühe pingi peal, hakkas siis ootawaid pilkusid wälise ukse peale heitma, ja kui see ikka weel lahti ei läinud, tõusis ta üles ja läks wälja. Tüdruk ja poiss oliwad juba tuppa tagasi tulnud. Wiimane oli kosilase hobuse eest hoolt kandnud.

Perenaine läks aga ja jäi.

See, kelle pilk nüüd ukse poole hakkas lendama, oli Prits. Ta kannatas, kannatas — wiimaks pööras peremehe poole:

„Kas teil kõik inimesed weel kodu pole wõih?“

„Kõik on minu teada kodu,“ wastas see rahulikult.

„Peenike pere wist häbelik?“ tähendas isamees köhatades.

„Wõib olla! Noh, küll eit julgust teeb!“

Aga see julguse-tegemine näis liig kaua aega wõtwat; ei tulnud eite, ei tütart. Toas hakkas olek üsna piinlikuks minema… Wiimaks ometi ilmus Wiiu, aga ilma Miinata. Perenaise nägu oli ehmatanud, ta pilk lendas kiireste üle toa, siis lükkas ta pimeda kambri ukse lahti ja astus sinna sisse. Teda kuuldi seal kobawat, nagu otsiks ta midagi; warsti astus ta aga jälle wälja, tõukas mööda minnes Mihklile tugewaste külge ja astus wälise ukse kaudu ruttu jälle õue…

Peremees läks talle sinna wähese aja pärast järele.

„Kuule, Mihkel, Miina on kadund!“

„Kuda kadund?“

„Teda põle kuskil!“

„Ää aja rumalat juttu!“

„Teda põle aidas, põle kambris, põle õues…“

„Kus ta siin on?“

„Oh, mu Jumal, kui ma seda teaksin!“ hädaldas Wiiu, ja Mihkel nägi alles nüüd, kuda ta ehmatuse pärast wärises.

Huntaugu peremees oli tükk aega wait. Ta seisis paigal kui sammas. Siis hakkas ruttu aida poole wehkima. Tõukas ukse lahti, hüüdis: „Miina! Miina!“ Kui wastust ei saanud, astus sisse ja kobas wäikese pimeda ruumi kätega läbi. Ei midagi! Siis käis ringi aida ümber, tuli jälle toa juurde tagasi, uuris selle seinatagused läbi, otsis tütart rehealt, laudast, õue-aiast — kõik asjata!

Wiiu oli teda seejuures aidanud. Nüüd seisiwad nad toaukse ees kuupaistel jälle wastastikku ja ei südandanud kumbki sõna lausuda.

„Kas põle kurat lahti, kui ta mulle selle tembu mängis!“ pingutas ennast wiimaks kähisew hüüe Mihkli rinnast wälja.

„Misukese tembu?“

„Et kosilase eest putku pani!“

Emale oli see mõte juba ammugi tulnud…

„Ruttu, Wiiu, joose Uuetoa sauna — woata, kas ta seal ei ole! Enne soada Liisu Anipajule ja Joak Tooma-Tõnule — seal ta ju ikka käib… Mina püüan Pritsu ja isameest nii kaua waigistada.“

Nad astusiwad mõlemad tuppa tagasi. Kuna Mihkel jälle külaliste juurde istus, kutsus perenaine poisi ja tüdruku wälja. Nad jäiwad kõik kolm mõneks ajaks kadunuks. Suure waewaga püüdis Huntaugu peremees oma ärewust warjata ja mingit juttu alustada, aga terwe lugu oli nii wõerastaw, et Prits ja aidamees ainult ringi luurasiwad ja Mihkli kohmetanud sõnu tähelegi ei pannud.

„Kus Miina siis on?“ tuli kubjas wiimaks otsekohese küsimisega wälja.

„Küll ta warsti tuleb!“

„Kas ta's kodus ei oldki?“

„Oli küll. Wast pool tundi enne sinu tulekut käis weel toas.“

„Ja nüüd?“

„Wõib olla, et kellegi üleaedse juure lippas.“

Oodati weel. Oodati pool — oodati kolmweerand tundi weel. Siis ilmus perenaine. Ta nägu oli kollane kui waha. Mihkli küsiwa pilgu peale wastas ta tumma pearaputamisega. Ja siis tuli tüdruk ja siis poiss… Nad kumbki polnud Miinat külast leidnud. Teda ei olla siin, ei seal täna nähtud…

Rõhuw, hinge waewaw waikus walitses silmapilguks pisikeses palawas ruumis. Siis kähwas Kubja-Prits istmelt üles.

„Ta jooksis minu eest ära!“ pitsitas ta läbi hammaste, nii et see nagu madu wihane susin kuuldus. „Ja kas teate, kus ta on? Uuetoa saunas on ta!“

„Ei, seal teda ei ole,“ hüüdis perenaine nuttes, „sealt ma ju praegu tulen!“