Mahtra sõda/7

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
6
Mahtra sõda
Eduard Vilde
8


7.

Kombelised arwamised.

Baltimaa rüütlid lasksiwad sel ajal oma lastele kuni nende küpsema eani enamiste kodust kooliõpetust anda. Kuna tütarde haridust koduse koolitusega tawaliselt lõpetatuks peeti, paniwad Eestimaa mõisnikud oma pojad weel aastaks wõi paariks Tallinna Toompea rüütlikooli. Sealt astusiwad noored mehed lühikeseks ajaks wäeteenistusesse, et sellest fähnrichi wõi leitenandi nimega lahkuda ja kodus põllumeheks hakata. Nimetatud Tallinna kesk-kooli lõpetasiwad ainult wähed; aastal 1861 kirjutab keegi, et wiimase 25 aasta jooksul ainult 50 Eestimaa rüütlipoega Toompea kooli täieste läbi teinud. Pole siis imeks panna, et Tartu ülikooli nii wähe mõisnikkude poegi astus, ja et needki, kes seal oliwad, wäga arwaste mõne õpeosakonna lõpetasiwad. Nad lahkusiwad sealt lühema wõi pikema aja järele, kui nad enam lõbu kui teaduse pärast üliõpilase-põlwe maitsnud, ilma mingisuguse teaduslise auukraadita.[1]

Ka parun Heideggi majas oliwad kaks kodust kaswatajat, kooliherra ja koolipreili, sest ajast peale alatasa ametis olnud, kui wanemad lapsed — preili Ursula, kes kolmat aastat mehel oli, ning Herbert ja Adelheid — õpe-ealiseks saanud. Ka Herbert oli kodust Toompea rüütlikooli ülematesse klassidesse sisse astunud, kuid ta oli üks neist, kes kursuse lõpetas, et seepeale ülikooli astuda. Sealt oli ta aga ilma lõpueksamideta lahkunud ja siis, nagu juba öeldud, Saksamaale, ühte Lääne-Preisi mõisa, tegelist põlluasjandust läinud õppima. Temal oli nimelt see niisama kiiduwääriline, kui sel ajal kaunis haruldane auuahnus, tubliks, edenenud ja selginud teadmisega põllumeheks saada, et moodsaid uuendusi, millest wäljamaal nii palju räägiti ja kirjutati, ka oma, ajast nii wäga mahajäänud kodumaal maksma panna. Parun Rüdiger Heidegg, ehk küll üks wanameelsematest alalhoidlastest, kes ilma õigusteta talupoega kõige tulusamaks põllutöömasinaks pidas ja iga „moodsat edu“ südamest põlgas, polnud poja õpihimule kahel põhjusel takistusi teinud: esmalt armastas ta seda oma wanemat poega wäga, ja teiseks oli ta rikas küllalt, et poega „katseid“ teha lasta; läksiwad need õnneks — wäga hea, läksiwad nad luhta — noh, siis polnud suuremat kahju.

Adelheid Heidegg oli preili Ritteri all oma üleüldise hariduse omandanud. Preili Marchand harjutas teda ainult weel Prantsuse keele kõnelemises, klawerimängus ja laulus. Päris õpilasteks Prantsuse koolipreilil ja herra Lustigil oliwad siis üksnes Ada, Raimund ja Kuno.

Kuna herra Gottlieb Lustig wana, wilunud ja äraproowitud koolimehelik jõud oli, kellest herrased palju lugu pidasiwad, polnud nad preili Marchand'i üle weel otsusele jõudnud. Wanemate meelest weidi kahtlane oli, et prantslane laste tõenduse järele teist õpewiisi tarwitada kui preili Ritter, et ta raamatule elust ja loodusest tuge otsida; aga et nad mõlemad kuigi suured kaswatusteadlased ei olnud, siis ei julenud nad Juliette õpewiisi seda puhku weel ei hukka mõista, ega heaks kiita — esimest seda wähem, et Herbert, nende õpetatud poeg, säherdust „elawamat õpewiisi“ oli kiitnud. Preili Marchand'i oskamistest wõisiwad nad õiguse pärast ainult kolme asja weidi arwustada; need oliwad ta Prantsuse keel, mis kahtlemata hea oli, ta klawerimäng ja laulmine. Kui nad kahte wiimast preili Ritteri omadega wõrdlesiwad, siis jäi wõit tingimata prantslasele. Isegi wana parun, kellele muusik kaunis tundmata maa oli — proua seisis selles kunstis kaunis kõrgel — tundis wahel nagu lõbusat liigutust, kui Juliette wäledad sõrmed üle klahwide libisesiwad ja ta pehme, painduw altoheal mõne Italia aaria wõi Prantsuse rahwalaulu kuuldawale tõi.

Üleüldiselt wõis Juliette enesele tunnistada, et ta paruniga paremine läbi saab kui prouaga ja nende wanema tütre Adelheidiga. Mõlemad wiimased püüdsiwad tema wastu tihti seisuse-uhkust, jah, seisuslist kõrkustki wälja paista lasta, midagi, mida ta alles siin, Eestimaa mõisas, sel näol tundma õppis. Wene kõrgemas seltskonnas, kindral Dawõdowi majas Peterburis, polnud talle sellesarnast mitte tuntawaks saanud. Seal oli temast kui naisterahwast ja haritud inimesest, pealegi kui wäljamaalasest, igal wiisil lugu peetud ja tema kohta niisamasuguseid wiisakuse-määrusid tähele pandud, mis kõigi seltskonna-liikmete kohta maksiwad. Parun Heideggi üle ei wõinud Juliette selles asjas just mitte nuriseda. Ta oli tagasihoidlik, aga wiisakas. Wahest äratas tema rüütlimeelt ka Prantsuse neiu haruldane iludus: niisuguse omaduse auustamiseks pole ju naljalt ükski süda wana küllalt, kõige wähem oli seda Rüdiger Heideggi oma, kes nooremas põlwes wäga maias liblikas olnud.

Herraste seast kõige rohkem meeldis koolipreilile parun Herbert. See oli ainus, kes temaga kui „teeniwa inimesega“ peaaegu ühtsuse jalal püüdis läbi käia. Tema wärske, lõbus olek, ta otsekohesus mõtlemises ja kõnelemises, ta terane meel ja selge silm nii mõneski asjas, kõige pealt ta laialisem haridus oliwad wõimud, mis preili Marchand'i kohta, kes enda siin nii üksina tundis olewat, mõjumata ei wõinud jääda. Nende mõlemate arwamised põrkasiwad küll sagedaste wastamisi, sest parun Herbert oli wanematele õigust rääkinud, kui ta ütles, et ta wäljamaal oma alalhoidlisest Balti mõttesihist midagi ei olla kaotanud, aga Juliette leidis wähemast, et ta wastasel waimu oli, et ta oma arwamisi oskas kaitsta ja et ta, kus waja, järele andis ning wastasele õigust raatsis anda.

Mõned wäikesed sündmused, millele Juliette oma süüta meeles mingit tähtsust ei suutnud anda, saiwad lähemal ajal põhjuseks, et majaproua olek tema kohta mitte ei paranenud, waid et esimene oma seisuslist iseteadwust koolipreilile hoopis iseäralisest küllest näitas ning selle mõiste wäga kindlaste ära piiras.

Kuno wõi Ada oli paruni-prouale ühel päewal järgmise kaebtuse ette kandnud. Nad jalutanud preili Marchand'iga aias. Seal töötanud wana kärner Laur. Kui nad temale lähenenud, wõtnud wanamees, nagu kunagi, mütsi peast maha ja seisnud palja peaga, kui Kuno temaga midagi kõnelenud. Seeüle imestanud preili Marchand nähtawalt ja andnud kärnerile märku, et ta mütsi pähe paneks. Ja kui wanamees seda ei olla teinud — wist ei saanud ta koolipreili märguandest aru — läinud preili Marchand ja pannud mehele mütsi ise pähe, misjuures ta käte, näo ja Prantsuse keele abil Laurile püüdnud selgeks teha, et tal nende ees ei ole waja palja peaga seista — mütsi kergitamisest olla teretamiseks küllalt…

Seda kaebtust kuuldes hakkasiwad paruniproua silmad päris wälkusid pilduma.

Jalamaid laskis ta preili Marchandi oma juurde kutsuda. Ärewate sõnadega päris ta temalt sündmuse üle seletust. Kas olewat õige, et tema, Juliette, kärnerile nõuu wõi käsu andnud, paruni laste ees mütsiga seista.

Preili Marchand kukkus nagu pilwedest.

„Ja“ ütles ta, „mitte ainult laste, waid ka minu ees.“

„Mispärast?“

„Esmalt sellepärast, et wanal, hallil mehel laste ja minu ees palja peaga ei kõlba seista, ja teiseks sellepärast, et wilu, tuulne ilm oli.“

„Aga see mees on talupoeg — ta peab sakste ees palja peaga seisma, ka minu laste ees!“ hüüdis paruni-proua.

„Seda ma ei teadnud mitte, paruni-proua“ wastas Juliette rahuliselt. „Ma arwasin, et ma lastele wanaduse wastu auukartust peaksin õpetama; see põhjeneb minu teada kristliku kombeõpetuse peal.“

„Kristliku kombeõpetuse peal põhjeneb ainult, et alamad ülemaid, orjad isandaid peawad kartma ja auustama, mitte ümberpöördud! Seda palun Teid tähele panna, preili Marchand! Teie wolipiirid ei ulata mitte nii kaugele, et Teie siin uusi seadusid wõiksite anda, liiategi säherdusi, mis teenijate kohusetundmust leiwawanemate wastu wõiwad nõrgendada. Seda jätke paruni ja minu teha.“

„Seda nõuu mul ei olnudki, paruni-proua!“

„Siis olete weel lastele pikalt ja laialt seletanud, et talupoeg niisamasugune inimene olewat kui nemadki, et Jumala ees inimestel mingisugust wahet ei olla, ja et siis ka üks inimene teist ei tohtiwat enesest halwemaks pidada — see olla patt… Kui ma Teid paluda tohin, preili Marchand, siis hoidke säherdused õpetused nii kaua tarwitamata tallel, kui Teie edespidi mõnes kodaniku-perekonnas koha wõtate… Mina soowiksin, et minu lapsi selle wastu kaswatataks ja ette walmistataks, et neil kord paljude inimeste üle on walitseda, kelle seas nad korda peawad pidama — ma nõuan oma lastele seisusekohast kaswatust.“

„Mitte kristlikku?“

„See ei ole mitte kristlik kaswatus!“

„Mind on nõnda õpetatud, paruni-proua!“

„Ma ütlesin ju, et kodaniku-lapsi nõnda wõib õpetada!“

„Mina ei ole mitte „kodaniku-laps“. Minu isa on rüütel.“

Dorothea von Heideggi terashallid silmad läksiwad suuremaks; ta pikk, kõhetu keha laia krinolini sees nihkus weidi tagasi.

„Teie isa on rüütel?“ kordas ta pikkamisi. „Teie passi peal ei seisa sellest midagi.“

„Minu perekond ei tarwita enam rüütlinime sest saadik, kui ta Prantsusemaalt Helwetsiasse asus ja Genfi kantonis kodaniku-õigused omandas.“

„Ei tarwita enam? Soo?“ Ja proua näo peale ilmus wastu tahtmist lai imestus. „Kuid see on Teie era-asi,“ pööras ta kõrgilt ära. „Oma näpunäidet palun Teid tähele panna, preili Marchand!“ —

Teine juhtumine järgnes mõni aeg hiljem. Kuno oli toatüdruku peale miski tühise asja pärast wihaseks saanud ja teda koolipreili nähes jalaga nii tugewaste wastu säärt löönud, et tüdruk walu pärast nutma hakkas. Preili Marchand sundis poissi tüdrukult kohe andeks paluma, ja kui ta seda ei teinud, andis ta temale karistuseks ühe kirjaliku eratöö üles.

Pahura lapse lähem töö oli aga mamma juurde koolipreili peale kaebama minna. Tagajärjeks oli uus kokkupõrkamine kahesuguse kombeõpetuse wahel.

„Minu soow oleks, preili Marchand,“ algas proua von Heidegg, kui koolipreili tema pale ette ilmunud, „et Teie laste karistamise eksimiste pärast, mis wäljaspool õpetundisid sünniwad ning kooliõpetusega mitte otsekoheses ühenduses ei seisa, minu enese hooleks jätaksite.“

„See tähendab, ma ei pea mitte ka wäljaspool õpetundisid laste kohta kaswatades mõjuda püüdma,“ küsis Juliette, „waid minu tööpõlluks on üksnes teaduslik õpetus?“

„Wähemalt soowin ma, et Teie mitte oma woliga niisuguseid eksimisi karistama ei tõttaks, waid neid enne minule teataksite ja mind karistuse üle lubaksite otsustada.“

„Ma pean aga tähendama, paruni-proua, et see minu kui kaswataja meelewalda laste kohta wäga nõrgendaks, — asi, mis minu arust mitte hea ei ole. Mul on ikka woli olnud lapsi, keda ma pean kaswatada aitama, eksimiste eest, mis minu silma all sünniwad, otsekohe ise karistada.“

„Teie lubate, preili Marchand, et ma oma majas ise määrusid teen,“ wastas proua von Heidegg rahuliselt, aga seda lõikawamalt. „Niisugune woli oli küll preili Ritteril, Teie eelkäijal, ning ka mõnel muul minu endisel kaswatajal, kuid need oliwad kõik — kuda ma pean ütlema — wanemad inimesed… Teie, preili Marchand, olete oma ameti kohta minu arust weel liig noor, mida ma sellest märkan, et Teie laste eksimiste üle mitte küllalt asjalikult ei otsusta.“

„Kui ma küsida tohin, paruni-proua: missugust eksimist peate praegu silmas?“

„Minu kõige nooremal pojal olla poole tunni eest wäike nägelemine toatüdrukuga olnud. See on ju nii tühine, lapselik asi —“

„Kuno lõi toatüdrukut jalaga,“ ütles koolipreili wahele.

„Soo? Lõi? Ma ei kiida seda mitte heaks, preili Marchand. Küsida tuleb aga, kas tüdrukul enesel süüdi ei olnud, kas ta last mitte ei ärritanud“…

„Ei, ta ei teinud Kunole midagi paha; Mai palus teda ainult, et ta akna pealt, mida ta tahtis pühkida, maha tuleks.“

„Kuno jutustas teisiti. Aga olgu! Selle eksimise eest oleksin ma ise teda ka karistanud. Nüüd jõuame aga Teie eksituse juurde, preili Marchand. Teie olewat nõudnud, et minu poeg toatüdrukult andeks palub!“

„Ja, sest et ta temale ülekohut oli teinud! Kaswatatawale lapsele peab minu arust ühte lugu selgeks teha püütama, mis õigus, mis ülekohus on. See kaswatab tema õiguse- ja kohusetundmust, kaswatab ühtlasi ka tema karakteri.“

„Aga nõrgendab teenijate lugupidamist ja kartust sakste wastu, häwitab ka rüütli-lapse iseteadwust ja iseseiswust,“ hüüdis paruni-proua terawalt wahele. „Ma oleksin leppinud, kui Teie Kunole tema lapseliku eksimise eest wäikese karistusetöö oleksite määranud — andekspalumise-nõue oli aga liialine… Nagu öeldud, preili Marchand, — edespidi palun mulle säherdusi juhtumisi ainult teatada; karistuse mõistan mina“…

Ta pööras ümber ja kahises oma moodsas krinolinis teise tuppa — preili Marchand wõis minna!

Juliette oli enam kurb kui wihane, kui ta oma tuppa läks. Ta armastas oma ametit, pidas oma ülesannet, tärkawate inimesewõsude kaswamist oma käe järele juhtida, kõrgeks, tundis õnnelikku rõemu nähes, kuda üks wõi teine seemneterake, mis ta laste hingesse heitnud, idanema ja wõrsuma hakkas. Weel ei olnud wanadus ja tüdimus tema paleuslist õhinat suutnud kustutada. Kuid sel wiisil tööd edasi teha, köidetud kätega, kitsalt ära piiratud ringi sees, pealegi nõuete järele, mis tema aadetele otsekohe wastu käisiwad — oli see weel wõimalik? Esimese hooga tuligi tal mõte, kohta sedamaid üles öelda ja siit peatselt lahkuda. Aga et Juliette mingit otsustawat asja ärewusetujus ette ei wõtnud ja et ka kellegi peale kaua wiha ei suutnud kanda, siis jõudis ta järgmise päewa jooksul otsusele, weel paigale jääda ära ja oodata, kuda tulewik kujuneb.

Tema aga oli oma kaswatuse, wälise ümbruse ja awalikkude arwamiste poolest nii wäga teises ilmas üles wõrsunud, et ta siin, temale nii wõeral pinnal ka seal komistas, kus teised takistuseta kõndisiwad. Ta ei teadnud ega märganud kiwide eest hoida, mis teda komistama paniwad. Ta arwas, nagu kunagi, täieste lubatud asja tegewat, aga seal tuli korraga wälja, et see keelatud on. Sel lool polnud imeks panna, kui esimestele „äpardustele“ weel teisi järgnes.

Ühel kuiwal, päikesepaistesel pühapäewal nowembri kuu hakatusel oli ta Ada ja Raimundiga pikema jalutuskäigu ette wõtnud, mis neid külmetanud, halli konarikuga ja jääkildudega kaetud maanteed mööda kuni lähema küla esimeste hurtsikuteni wiis. Juliettele, kes neid urtsikuid mõttes silmitses, torkas korraga meelde, et tal ammugi nõuu olnud, Eesti talupoja elumaja ka seestpoolt waatama minna. Seks oli praegune silmapilk kõigiti sünnis: nad oliwadki juba külas ja elanikud, keda Juliette nende kodus näha tahtis, pühapäewa tõttu wististe kodus. Koolipreili awaldas lastele oma nõuu ja küsis neilt, kas nad temaga kaasa soowiksiwad minna. Mõlemad oliwad juba palja uudishimu pärast kohe nõuus, sest nad polnud külasauna enne kunagi jalga pistnud. Öeldud, tehtud. Nad pugesiwad enne ühte suuremasse suitsuhoonesse sisse, silmitsesiwad, mis seal silmitseda oli, jutustasiwad mõne sõna elanikkudega — preili Marchand muidugi Ada ja Raimundi tõlkimise abil — ja jõiwad janu pärast talupoja kaljagi. Juhtumisi oliwad nad Uuetoa peresse sattunud. Et ahi parajaste küdes, siis peletas kibe suits nad warsti toast wälja. Siit läksiwad nad lähedal olewasle pisukesesse sauna-urtsikusse. Waewalt mahtusiwad nad kõik selle tillukese tahmase ja pimeda koopa sisse, ja kui nad sees oliwad, saiwad nad seal waewalt ringi keerata. Juliette tundis seal kohe selle suure tugewa töömehe ära, kes teatawal õhtul mõisas witsu saanud ja kes tema, Juliette, ning paruni laste peale nii wihase pilgu heitnud, kui ta neist trotsiwa waikimisega mööda sammunud. Juliette teadis, et see toatüdruku Maie wend ning see kartlik wanaeideke seal ahju suu all tema ema on. Alandlikult, nagu Uuetoa rahwaski, oliwad ka selle huurtsiku elanikud sakste sisseastumisel üles tõusnud, ning alandlikult ja wiisakalt kostis see suur, tõsine töömees iga lahke küsimuse peale, mis koolipreili talle Ada wõi Raimundi läbi ette pani.

„Ja niisugustes urgastes elawad inimesed!“ hüüdis preili Marchand koduteel. „Tõeste, ma poleks uskunud, et ilmas niisugust wiletsust on! Ma panen imeks, et suits, wing ja halb lõhn neid ära ei tapa.“

„Talwel olla neil ka weel loomad toas!“ ütles Ada põlastawalt.

„Loomad toas? Mispärast?“

„Wist on loomadel laudas liig külm.“

Juliettel oli nii rõhuw tundmus südame peal, et ta terwel teel enam sugugi ei rääkinud. Ja see tundmus waewas teda weel paar päewa. Ta silma eest ei tahtnud hale pilt lahkuda, mis ta Eesti talupoja elumajast saanud…

Et aga tema käigul külasse miski halb tagajärg wõiks olla, seda ei teadnud Juliette uneski arwata. Ja siiski oli see nõnda.

Ada oli kodus weel selsamal õhtul wanematele ilmutanud, kus preili Marchand nendega käinud. Oi, nüüd sündis imet! Proua andis teenijatele silmapilk käsu, lastel need riided, millega nad külamajades käinud, kuni särgini seljast ära wõtta ja uued asemele tõmmata. Siis pidas ta lastele pika noomituse kõne, et miks nad koolipreili kutse wastu wõtnud, ning wiimaks kutsuti peasüüdlane ise kohtu ette. Teiseks kohtumõistjaks oli seekord wana parun.

„Preili Marchand,“ algas wiimane, kuna proua wiha pärast wärisedes mööda tuba edasi-tagasi sammus. „Teie olete täna minu lastega küla majades käinud.“

„Ja, paruni-herra!“

„See oli Teist wäga ettewaatmata!“

„Ettewaatmata?“

„See oli andeksandmatu tegu!“ hüüdis proua healega, mis wingus nagu piitsahoop õhus.

„Ma ei mõista mitte —?“ kogeldas Juliette suure kohmetusega. „Kas meid seal miski hädaoht ähwardas? Need oliwad kõik wäga wagusad, leplikud inimesed…“

„Seesugune hädaoht mitte,“ wastas parun walidalt. „Aga ma ei armasta mitte, et minu lapsed nii roojastes kohtades käiwad, nagu mu talupoegade elumajad on. Neil ei ole seal ülepea midagi otsida, ja teiseks wõiwad nad sealt kergeste kõiksugu mustust ja roppe loomakesi kaasa tuua…“

„Ka haigusi!“ hüüdis proua wahele.

„Aga meie wiibisime mõlemas hurtsikus ainult silmapilgu,“ ütles preili Marchand kahwatanud näoga.

„See on ükskõik!“ tähendas parun. „Kas wõiksite mulle öelda, preili Marchand, mis otstarbe oli Teil neisse majadesse minna?“

„Ma tahtsin neid seestpidi näha ja ka näha, kudas neis elatakse.“

„Ja see huwitab Teid! Ma pean tunnistama, Teil on peene, haritud naisterahwa kohta iseäralik maitse! Kas meil siis midagi ilusamat näha ei ole, midagi, mis minu laste südant wõiks harida ja meelt ülendada? Minu hobusetall ilusate, teraste loomadega on selleks palju sündsam, kui niisuke kole saun seal külas!“

„Ja Teie olete minu lapsi seal lubanud juuagi — riistast, millest talupojad joowad,“ süüdistas proua tuksuwate huultega.

„Meie jõime kõik —“

Teie wõite ju juua, see pole minu asi,“ nähwas proua von Heidegg, „minu lastele oleksite seda aga pidanud keelama.“

„Ma ei teadnud seda… Ka ei wiinud ma lapsi mitte wägise neisse majadesse; ma küsisin neilt, kas nad minuga ühes sisse tahawad astuda, ja nad oliwad nähtawa meeleheaga nõuus “

„Preili Marchand,“ lõpetas parun Heidegg. „Teie olete ju waba inimene, ja wõite oma priiaega tarwitada, kuda soowite, kuid seda palun Teid kui majaseadust tähele panna: Minu talupoegadest ja teenijatest peate endid eraldada wõima, seda nõuab Teie kui minu lastekaswataja seisus, sest Teil on suure wara eest wastutada“…

„Wõi sellepärast kõik!“ mõtles Juliette täis mõrudust, kui ta oma tuppa tagasi läks. Jälle hakkas ta aru pidama, kas mitte kõige parem ei oleks, sellest õhuringist, mis teda siin ümbritses ja ta hinge kippus kinni pigistama, wälja põgeneda. Ta harutas seda küsimust peaaegu terwe öö ja jõudiski wiimaks otsusele, juba homme parunile oma lahkumist teatada. See oleks ka tõeste sündinud, kui mitte herra von Heidegg abikaasa ja wanema tütrega just sel ajal, kui preili Marchandi õpetunnid lõppesiwad, kodust ära poleks sõitnud — kuhugile naabrimõisa wõersile. Juliette jättis asja teiseks päewaks, aga enne seda sündis midagi, mis talle asja andis, ülesütlemist weelgi edasi lükata.

Lõunalauas sai preili Marchand parun Herbertiga kokku. Wiimasele paistis neiu tõsine, kahwatanud nägu silma, ja ta küsis nähtawa osawõtmisega selle põhjuse järele. Kui Juliette põiklewalt kostis, tähendas noormees kuiwalt:

„Ahaa, ma aiman! Ma kuulsin sellest. Kui Te pärast lõunalauda minule mõne minuti wõiksite ohwerdada, siis oleksin Teile tänulik, preili Marchand.“

Nad wõtsiwad pärast sööki wäikeses saalis istet.

„Ma loen Teie näost mingit iseäralist otsust, preili Marchand,“ algas Herbert, kui ta ühele wäljamaa sigarile tule otsa pannud. „Kas ma õieti aiman?“

„Ja, paruni herra, ma olen tõeste ühele otsusele jõudnud,“ wastas Juliette.

„Ja see on?“

„Kas Te mitte seda ka ei aima?“

„Wõib olla. Teil on minu wanematega midagi meelewastast harutada olnud. Ma kuulsin ka, mis asja pärast. Ma usun aga, wõi õigemine, ma loodan, et see Teile põhjust ei anna meilt lahkuda?“

„Siiski, herra von Heidegg,“ kostis Juliette. „Ma olen otsusele jõudnud, oma ametit siin maha panna.“

Noore paruni silmast lendas kiire, peaaegu kohkuw pilk neiu poole.

„Ma julgen loota, et see otsus weel mitte nii kindel ei ole, et Teie teda muuta ei wõiks,“ ütles ta siis.

„Muuta? Mispärast? Ma ei ole oma otsusele mitte kergel meelel, mitte ilma tungiwate põhjusteta jõudnud. Mul ei ole mitte wiisiks, ilma arupidamata otsuseid teha.“

„Ja need tungiwad põhjused on?“

„Ma ei suuda siin majas mitte oma ülesannet täita. Minu kaswatusewiis ei meeldi Teie wanematele — see tähendab, ma ei täida nende nõudeid. Oma kaswatusewiisi, mis minu tõetundmuste peal põhjeneb, ei wõi ma mitte muuta — see tähendab jälle, et mulle antud tööpõld minu nõudeid ei täida. Mis on siis loomulikum, kui et ma lahkun?“

„Kas Teie otsuse kohta mitte kõige pealt terawad sõnad ei mõjunud, mida wahest minu wanemate poolt pidite kuulma?“

Preili Marchand raputas pead.

„Ei, paruni-herra,“ ütles ta kindlalt. „Ma ei pane ärewuses räägitud sõnu mitte nii wäga kaalu peale. Minu otsuse kohta mõeduandew polnud mitte mu leiwawanemate kõnetoon, waid asi ise. Meie arwamised kombeõpetuse, ja seega kaswatuse üle üleüldse, lähewad nii wäga lahku, et meie wastastikune olek nüüd ja edespidi ainult piinlik wõib olla. Ja seda olekut kannatada pole kumbagil poolel tarwis.“

Herbert Heidegg mängis oma sigaripitsiga. Ta silmad waatasiwad maha, ta nägu oli sügaw-tõsine.

„Ma usun, et see olek sugugi nii piinlik ei pruugiks olla, kui kumbki pool teist püüaks mõista,“ ütles ta siis, ja lõi silmad koolipreili peale.

Juliette wastas tema waate peale küsiwa pilguga. Ta ei saanud aru, kuhu poole ta sihtis.

„Waadake, preili Marchand! Teie tulete teiselt maalt ja teisest seltskonnast siia meile. Seal, kust Teie tulete, walitsewad teised olud, teised kombed ja teised arwamised kui siin. Kui Teie seda tähele paneksite, siis mõistaksite minu wanemate seisupaika, ja kui Teie seda mõistaksite, siis leiaksite wististe ühe läbisaamise-wiisi, mis teie wastastikuse oleku rahuloldawaks teeks.“

„Ja see läbisaamise-wiis oleks?“

„Teie peate enesele tunnistama, preili Marchand,“ kõneles noor parun edasi, „et Teie neid kombeid ja arwamisi, mis Teie oma kodumaalt kaasa olete toonud, olgu need Teie teades kui õiged ja head tahes, siin meil mitte makswaks ei suuda teha. Selleks on meie olud Schweitsi ja terwe Lääne-Europa omadest ajalooliselt palju teisemad.“

„Kudas? Kas kristlik kombeõpetus mitte igal pool üks ei ole? Kas Teil mitte ei õpetata: Sa pead oma ligimest armastama nagu iseennast? Kas Teil mitte ei sunnita halli pead auustama? Kas Teil mitte ei usuta, et kõik inimesed Jumala ees ühesugused on, et siis üks ei tohi teist halwaks pidada? Ja kas Teil mitte õigeks ei peeta, et ligimene ligimesele ei tohi ülekohut teha? Sest need ongi põhjusmõtted, mille õpetamise pärast ma paruni-proua ja paruni poolt olen pidanud etteheiteid kannatama.“

„Ma tean, preili Marchand,“ tähendas Herbert. „Mul on lugu aednikuga tuttaw, ja ka see, et Teie Kunod Maie löömise pärast karistasite, ning lõppeks Teie eilane käik külasse… Ma pean tunnistama, et meil seesama kristlik kombeõpetus maksab, mis Teilgi. Kuid õpetus on nägelik, elu on tegelik. Kristlikus kombeõpetuses on mõndagi, mis nende olude kohta sünnis on, teiste kohta aga mitte.“

„Kombeõpetus käib siis olude järele?“

„Näib nii, preili.“

„Siinsete olude kohta ei ole siis mitte sünnis õpetada, et ligimene ligimest peab armastama ja auustama ja temale mitte ülekohut tegema?“

„Nii üleüldiselt ei wõi meie selle üle mitte rääkida,“ ütles Herbert, kelle näo üle kerge puna lendas. „Seadke omale kõige pealt meie olud silma ette. Kõrgeste haritud mõisnikul on täieste harimata talupojaga tegemist, kellel iga kombelik iseseiswus puudub. Sellele talupojale nüüd näidata, et mõisnik teda enesetaoliseks inimeseks peab, tema auupakkumise-kombeid liialiseks arwab ja temaga ligimese ja ligimese jalal seisab — kuhu see meid wiiks?“

„Kuhu siis?“

„Korratustele, preili Marchand! Meie, rüütlid, oleme siin maal ainumaks autoriteediks[2]. Kaob see autoriteet, siis kaob ka üleüldine kord.“

„Sellest järgneb, paruni herra, et kristlik kombeõpetus siin maal rüütli kohta ei käi, waid üksnes talupoja kohta. Kombeõpetus käib siin siis seltskonna kihtide järele, ja seega muidugi ka komblus ise.“

„Teie järeldus on loogikalik, preili,“ naetas Herbert maha wahtides.

„Sel lool ei wõi ma sugugi imeks panna,“ rääkis Juliette, „et Kuno minult ühel päewal wõis küsida, kas talupoeg pärast surma ka taewasse saawat. — ‚Miks siis mitte?‘ küsin mina wastu. — ‚Ja,‘ wastab laps, papa ütleb ikka: ‚Der Bauer ist ein Vieh‘ (talupoeg on loom), ja loomad ju taewasse ei saa!“

Herbert von Heidegg kortsutas kulmu.

„Ma tean, preili Marchand, meil on oma wead,“ ütles ta, „aga meie olud on kord niisugused, meie talupoeg seisab tõeste wäga madalal järjel. Paraku, paraku!“

„Paraku? Teie soowiksite siis, et Teie olud mitte niisugused ei oleks? Miks Teie neid siis ei paranda?“

Julgelt ja uhkelt tõstis parun Herbert korraga pead.

„Meie teeme seda, preili Marchand, meie töötame juba peale kuuekümne aasta oma talupoegade elukorra parandamise kallal. Mida Eestimaa rüütelkond oma talupoegade eest juba on teinud, sellesarnast ei tunne ajalugu naljalt, ja ta on seda kõik wabatahtlikult, ainult inimese-armastuse pärast ning määratumate ohwritega teinud. Juba 18. aastasaja lõpul, pimedal pärisorjuse-ajal, mil talupoeg ihu ja hingega rüütli oma oli, leidus meie seast mehi, kes oma talupoegadele ise priitahtlikult tähtsaid õigusi andsiwad ja need õigused kindlateks seadusteks tegiwad, neid seaduseraamatuks kokku seades. Aastal 1795 algas talupoegade seisukorra üleüldine korraldamine seega, et rüütelkond maapäewal talupoegade töökoorma ära määras ja selle kõrgendamise ära keelas, neile omanduse-õigus anti, nende karistusi pehmendati ja mõisnikul, pärisorjade müümist kitsendati. Aastal 1802 ilmus uus korraldaw seadus, misläbi talupoja õigusi uueste täiendati ja rohkendati ning millele juba 1805 weel wabameelsem ja põhjalikum talurahwa-seadus järgnes. Eestimaa rüütlisoo suurem ja ohwrimeelsem tegu talupoja heaks sündis aga aastal 1816 seega, et ta täieste wabatahtliselt, ilma mingisuse tasuta, pärisorjuse lõpetas, talupoja priiks inimeseks tegi, talle kõik waba kodaniku politikalised õigused andis ja temaga majandusliselt üksnes mõlemalt poolt kokkulepitud waba kontrahi põhjal ühenduses tahtis seista… Meie pole aga ka kõige uuemal ajal talupojast osawõtmatalt mööda läinud. Meie töötame oma olude kallal alatasa edasi ja peame seejuures esimeses reas ikka talupoega meeles. Wiimasel paaril aastakümnel, 1839 a. peale, pole peaaegu ainust maapäewa mööda läinud, kus mitte ka talurahwa agrarküsimust poleks harutatud, ja selle pikaldase, aga põhjaliku töö wili on jälle uus talurahwa-seadus, mis minewal aastal, 1856, walmis sai ja mida suuremalt osalt tulewal aastal tahetakse maksma panna. Ka see uus seadus annab hiilgawa näituse Eestimaa rüütli enesesalgamisest. Mitte ainult, et ta selle seaduse läbi talupojale igal wiisil wõimalikuks tahab teha, nõndanimetatud teoorjusest raharendile peaseda, pealegi ostu läbi maa pärisomanikuks saada; mitte ainult, et ta neile, kes teoorjusesse soowiwad jääda, töökoormat umbes 26—27 protsendi wõrd alandab, waid mõisnik ohwerdab talupojale ka weel oma põlistest, ilmpuutumata omanduse-õigustest midagi: ta määrab suure osa oma krundist maaks, mida ta ise enam tarwitada ei tohi, mis ainult talupoegadele pruukida jääb ja mida ta neile kas rentida wõi müüa wõib. Ja seda teeb mõisnik ainult sel sihil, et meie talupoeg oma elukorra poolest tõuseks, waraliselt ja waimliselt kosuks… Teie näete, preili Marchand, et meie oma olusid wäga hoolsaste oleme parandanud.“

„Wabandage paruni herra,“ wastas preili Marchand, „mulle on aga arusaamata, miks need parandusetööd talupoja waraliseks ja waimliseks kosutamiseks nii wähe on mõjunud, et talupoeg praegu weel kõige suuremas ihu- ja waimuwaesuses elab. Ta toidab oma kõhtu wiletsaste ja waimu ei saa ta sugugi toita, sest et koolid puuduwad.“

„Seejuures süüdi on suurelt osalt tõeste eestlase rahwusewiga — tuimus, millega laiskus, ihulik ja hingelik laiskus, ühenduses seisab. Eestlane wõib ainult pikkamisi edeneda.“

Juliette raputas pead.

„See põhjus pole minu meelest tõenäolik, ehk kui ta seda peab olema, siis tuleb küsida, mille peal see tuimus põhjeneb. Teie talupoja peal lasub — lubage, et ma otsekohene olen — ta peal lasub praegu nii raske töökoorm, et mina aru ei saa, kudas ta selle alla ära ei nõrke —“

„Teie tunnete tema töökoorma suurust?“

„Ja, umbes; ma olen selle järele pärinud. Kui nüüd tema seisukord waremine, mitu aastasada järgemööda, weel raskem oli — ja ta pidi raskem olema, sest Teie jutustasite hilisematest parandustest — siis on ainus tõenäolik ja loomulik põhjus tema tuimuseks see, et teda üleliigse tööga, walju nuhtlusega ja puudulise ülespidamisega ihuliselt ja hingeliselt ära on kurnatud. Ta on töölooma madalusele langenud.“

„Ma ei salga, et Teie arwamises tõtt on,“ tähendas Herbert, oma sõrme kallal nokitsedes.

„Ja nende parandusetööde ja seaduseandmiste kohta, herra von Heidegg, millest Teie mulle praegu nähtawa asjatundmisega jutustasite, olen ma weidi teistsuguseid arwamisi kuulnud, nimelt Peterburis, kindral Dawõidowi majas. Seal käis palju kõrgemaid riigiametnikka, ministrid, senatorisid, riigi-nõuukogu liikmeid jne., ning mõnikord kaldus jutt, mida ma wahel kuulatasin, ka Baltimaa olude peale. Õieti rohkeste kõneldi uuest Eestimaa talurahwa seadusest, mida Teie praegu nimetasite, sest herrade seas oli liikmeid neist komisjonidest, kes selle seaduse kallal kaasa töötanud. Mul on näituseks see nende üleüldine tõendus meeles, et Eestimaa rüütlid alati üksnes siis talurahwa olukorda tõtanud parandama, kui karta olnud, et seda tööd ülemalt poolt tahetakse ette wõtta, nii et nende tuludele hädaoht ähwardanud. Rüütlid rutanud säherdustele plaanidele ikka „priitahtliste“ pakkumistega ette, et aga tööd iseeneste kätte saada. Ja kui see nende hoolde usaldatud, mis enamiste ikka sündinud, siis mõistnud nad wäga osawaste oma tulusid talurahwa kahjuks tähele panna… Wabandage, paruni herra, et ma seda tõendust otsekoheselt kordan, aga mind huwitab asi ja mu tahaksin tõde kätte saada.“

„Ah ja, preili Marchand,“ naeratas Herbert, „need Peterburi bürokraadid on alati meie wastased olnud! Nad on meie tööd enam takistanud kui edendanud… Et meie muu seas ka oma tulusid oleme kaitsnud, on iseenesest mõista.“

Wõi „muu seas!“ Kui ladusaste mõistis see noor rüütel wanade ammu tuntud laulu korrata!… Muidugi ei suutnud talle wõeramaa neiu kindlate ajalooliste teadete najal ära näidata, kui suureks peaasjaks Eestimaa rüütlitele kõigi uuenduste ja paranduste juures, mida nad „talurahwa armastuse“ lipu all ette wõtnud, nende oma majanduslised tulud olnud, kuda nad mitte ainult walitsejate ja walitsuste moralilisel sunnil, waid muutunud aegade ja olude kibedal pitsitusel parandused käsile wõtsiwad, et talurahwa langenud majanduse tõstmisega ka iseenese majandust jälle ülespoole upitada.

Kas ei andnud näituseks Eestimaa rüütlitele aastal 1795 muu seas asja talupoegade peale mõtelda keisrinna Katarina meelepaha, mida ta selle üle awaldanud, „et Eestimaa talupoeg ühes oma waraga mõisniku täieline omandus olla, keda ta müüa, hobuse wastu wahetada ning sundida wõida, arendatud maa pealt täieste metsiku maa peale elama asuma?“… Kas ei tulnud aastal 1802 ettewõetud agrar-uuendus muu seas sellepärast teoksile, et keiser Aleksander I. ja tema wabameelsed nõuuandjad Eestimaa talurahwa olude üle pahased oliwad; nad kõnelenud sagedaste wägiwallast, mida mõisnikud talupoegade kohta tarwitanud, ning Eesti rahwa karjuwa waesuse ja tema õiguseta ja kindluseta seisukorra üle. Eestimaa rüütelkonna peamees von Berg tundis keisri meelepaha ja soowitas seepärast maapäewal paranduste ettewõtmist, sest muidu olla karta, et riigiwalitsus ise asja käsile wõtab ja seadused teeb, mis rüütelkonna tuludele kahju saadaksiwad… Ja just seesama põhjus sundis rüütlid määratuma rutuga, poolteise aasta jooksul, jällegi uut parandatud seadust sepitsema, mis 1805 ilmus ja tähendusrikast nime kandis: „Eestima Tallorahwa Seadus Moisawannematest noutud ja meie Suure armolisse Keisri Herra kinnitud“… Riigiwalitsusel oli nimelt nõu olnud, Eestimaa tarwis niisamasugust komisjoni asutada, nagu see Liiwimaa jaoks oli sündinud, et talurahwale uut olude-kohast seaduse-raamatut soetada lasta: kõik talurahwa tarwitusel olew maa pidi uueste ära mõedetama ja wanad Rootsi aegsed wakuraamatud jälle maksma pandama, milles talupoja orjuse-koorm tema käes olewa maa suuruse ja headuse järele ära oli määratud… Ka pärisorjuse lõpetamine aastal 1816 sündis iseäranis selle tõttu, et riigiwalitsusel nõu oli Eestimaa talupoegadele sedasama korraldatud seadust anda, mis Liiwimaa talurahwal oli, ja et ta Eestimaa mõisate krunti tahtis ära mõeta lasta. Kulusid kartes, mis niisugune mõetmine ja kallite komisjonide ülewalpidamine sünnitas, weel rohkem aga walitsuse enese iseseiswat korraldamist kartes, palusiwad siis Eestimaa rüütlid keisrit, et ta pärisorjuse Eestimaal lõpetaks, mis muidugi ka sündis… Ka wiimanegi korraldamine aastal 1856 wõeti ju riigiwalitsuse soowil ja sunnil ette. Sisemiste asjade ministeriumi nõudel walis rüütelkond komisjoni, kes 1816. aastal tehtud määrused läbi pidi waatama, et neid täiendada ja muuta ning Liiwimaa seadlustega wõimalikult sarnaseks teha…

„Kõige pealt ei tohi meie järgmist tähtsat põhjust ära unustada, mis siinseid rüütlid sundis parandusetöösid oma kätte igatsema ja riigiwalitsusele wahel ka ette ruttama,“ kõneles Herbert Heidegg edasi. „See sündis, preili Marchand, iseäranis sellepärast, et üksnes nemad siinseid keerulisi olusid läbi ja läbi tundsiwad, mida Peterburi bürokraatidest aga mitte ei wõi tõendada. Rüütlitel oli siis põhjendatud kartus, et Peterburi herrad rohelise laua taga, ilma et neil meie asjadest aimugi oleks, seadused teewad, mis kuhugile ei kõlba. Üksnes meie tegelik tarkus sundis meid wälja astuma, kui ebatarkus tööle tahtis asuda.“

„Meie jutt on aga nüüd asjast, millest ta peale hakkas, hoopis kõrwale sattunud,“ ütles Juliette Marchand. „Meie kõnelesime minu siit majast lahkumisest ning Teie ütlesite, ma pidada ühe läbikäimise-wiisi leidma, mis mulle siia-jäämise wõimalikuks teeks. Ma küsisin, missugune säherdune läbikäimise-wiis oleks, paruni herra, ja pole seepeale weel mitte wastust saanud.“

„Wastuse tahan Teile anda: tehke minu õdede ja wendade kaswatamisega nagu preili Ritter tegi! See tähendab: ärge püüdke neid kaswatada, waid koolitage neid üksi! Jätke kaswatus nende wanemate hoolde! Sel wiisil hoiaksite ennast arwamiste kokkupõrkamiste eest, nagu seda Teil minu wanematega on olnud.“

Juliette waatas mõttes oma ette maha.

„See tähendab, ma peaksin poole osa oma ülesandest, oma kohustest kõrwale jätma?“

„Ja, preili Marchand.“

„Kas arwate, et minu amet mulle siis weel mingit lõbu, mingit huwitust pakuks?“

„Wõib olla, et ta siis wähem lõbu, wähem huwitust pakub,“ wastas Herbert. „Aga mõelge seepeale, et see töö poolitamine tarwilik on; minu wanemate seisupaik kaswatuse-asjas nõuab seda.“

„Ja mis tarwis peaksin seda poolitamist ette wõtma? Üksnes seepärast, et siia jääda wõida, et oma kohta kinni pidada? Ei, paruni herra! Ma ei ole nii suur enesearmastaja ega omakasu-püüdja, et ma sel wiisil oma ameti wastu wõiksin truudust murda. Ma pean oma ametit kas täieste, täidan oma ülesannet hakatusest otsani, wõi ma lahkun.“

„Ehk täitke siis oma ülesannet, kui see peab olema, preili Marchand,“ hüüdis Herbert, „aga hoidke niisuguste asjade eest, mis pahandust sünnitawad!“

„Aga kuis wõin ma teada, mis pahandust sünnitab? Mul polnud aimugi, et kristlik kombeõpetus, nagu mina teda õpetan, pahandust sünnitab, ja ometi on see nõnda. Mul on siis raske iga kord ära kaaluda, mida Teie wanemad salliwad ja mida mitte.“

„Teie tahate siis oma otsuse juurde kindlaks jääda ning siit lahkuda?“

„Ja!“

Parun Herbert Heidegg tõusis üles ja astus koolipreili juurde. Ta waatas sooja, tungiwa pilguga tema peale, kus juures ta ise kergeste ära punastas.

„Aga kui mina Teid palun oma otsust muuta?“

„Teie palute, paruni-herra?“

„Ja, preili Marchand!“

„Mis Teil sellest on, kas ma siin olen wõi mitte?“

„Ma ei tea mitte, aga mõte, et Teid siin enam ei ole, rõhub mind maha“, ütles parun Heidegg iseäralise sügawa, tõsise healega. „Püüdke wähemast mõni aegki weel läbi saada, preili Marchand — minu pärast!“

Teie pärast?“

„Ja! Meie elu siin maal on muidugi wäga üksik, igaw ja ühetooniline. Mulle on päris wajaduseks saanud Teiega mõtteid wahetada, hoolimata sellest, et meie seejuures wahel elawasse waidlusesse sattume, et meie arwamised mõnes asjas üksteisest lahku lähewad. Ma ei teaks, mida oma wabadel silmapilkudel peale hakkaksin, kui Teid mitte enam siin ei oleks. Preili Marchand, ma palun Teid: jääge paigale, ärge öelge oma kohta mitte üles!“

Nooremehe heales ja waates oli midagi, mille pärast Juliette silmad maha lõi ja mõttesse jäi. Tal oli ju nii hea süda, et ta palwetele wastu ei suutnud panna, kui ka ta südametunnistus seejuures praegu pitsitust kannatas. Pikkamisi tõstis ta oma pilgu noore paruni poole üles.

„Kui ma Teile seega meelehead wõin teha, paruni-herra,“ ütles ta, „siis wõin ma oma ülesütlemise weel mõne aja edasi lükata — ütleme kewadeni. Mul oli muidugi nõu, tulewal suwel oma kodumaale tagasi reisida.“

„Ma tänan Teid selle otsuse eest, preili Marchand!“ hüüdis Herbert soojalt ja pigistas Juliette kitsast, walget kätt.


  1. Baltische Monatsschrift“ (Balti Kuukiri) kirjutab selle üle aastal 1861 muu seas nõnda: „See on imelik nähtus, et, nii rohke-arwuline kui rüütliseisus meie (Balti-) maa elanikkude haritud liikides ka on, siiski nii wähe selle seisuse poegi Tartu ülikoolis õpib, — lugu, mille tähendus weel kaswab, kui tähele paneme, et rüütliseisus kõigi nende paljude omawalitsuse-, kohtu- ja kroonuwalitsuse ametite peale meie maal peaaegu üksnes oma keskelt mehed walib… Aastakümnel 1840—1850 oli Tartu ülikooli õiguseteaduse õpeosakonnas kolmest Balti kubermangust ainult 45 rüütlisoost õppijat, ja nendest saiwad ainult 20 teaduslise auukraadi, nii et alles iga kahe aasta takka üks rüütel Balti kubermangudest akademialise auukraadi on saanud.“ — Aastakümnel 1837—1847 oli ainult 24 rüütlit Eestimaalt Tartu ülikoolis õppimas, ja ainult 8 saiwad teaduslise auunime. Rüütli-soost elanikka oli aga sel ajal Eestimaal kokku 2299.
  2. Ülemaks wõimuks.