Meie jõulud/Õled

←Kurjad vaimud ja ristid

Meie jõulud Matthias Johann Eisen

Jõulupuu→

EPUB

Õled.

Vanemal ajal moodustasid õled elumaja ja kiriku põrandal üldise jõulutunnusmärgi, mitte ainult Eestis, vaid ka paljudes Euroopa riikides. Eestis laotati tavalisesti jõuluajal õlgi põrandale, mõnes kohas ka heinu. Kus jõulus tarvitati õlgi põrandal, kasutati vanaaasta õhtul heinu, kus aga jõulus heinu, astusid vanaaasta õhtul heinte asemele õled. Heinu pidi jõulus või vanaaasta õhtul tingimata tuppa toodama, — vastasel korral nõelasid Lüganuse elanikkude arvamise järgi maod suvel majalisi^[1]. Pärnu pool kardeti muidu aga suvel palju äikest^[2]. Jõuluheinu kuivatati mõnes kohas paar päeva enne jõulu, lootuses, et niisugune kuivatamine järgmisel sügisel heinu mädanemise eest kaitseb3).

Viimased olid jõuludega nii kokku kasvanud, et neid lihtsalt nimetati „jõuludeks“. Kui küsiti, kas võib jõulud tuppa tuua, või kui öeldi: jõulud on juba sisse toodud, siis tähendas see ütlus jõuluõlgi, jõuluheinu. Karksi teadete järgi toodud seal varemal ajal heinu tuppa, hilisemal ajal aga heinte asemel õlgi^[3]. Jõululeht 1903 nimetab koguni herneste põrandale panemist, kuid Jõululehes on ilmsesti trükivigade tont „heinad“ moondanud hernesteks^[4]. Lõuna-Pärnumaal esinevad tavalisesti „jõulu-utsid“; Saaremaal öeldakse õlgede asemel „põhud“. Helmes kannab jõulupõhk „udi“ nime^[5]. Jõuluõled teevad seega vanarahva arvamise järgi jõulud alles jõuludeks, kuna nad ju ise kannavad nime „jõulud“, niisama nääri omad „näärid“. Meie päevil nõuab linnades jõulukuusk enesele jõulutunnuse õigust, kuid nime „jõulud“ ei suuda jõulupuu seni ometi omandada, nagu ta eelkäijad õled ja heinad selle omandanud.

Jõuluõled ja -heinad on varustatud erilise maagilise mõjuga nagu mitmed muudki jõulupühadega kokkupuutuvad esemed. Õlgede maagiline mõju algab jõuludega ja ulatub edasi suvise viljakasvamiseni, õigemini edasi veel kuni uue lõikuse õlgedeni.

Juba vana kirik uskus jõuluõlgede maagilist väge. Kirik seletas: Kristus on sõimes õlgedel või heintel hinganud. Kristusest on lähtunud eriline mõju jõuluõlgedesse ja -heintesse. See mõju kestab edasi jõuluõlgedes ja -heintes meie päevini^[6].

Jõuluheinad, mõnes kohas ka jõuluõled, ei katnud vanemal ajal mitte ainult elamute, vaid ka kirikute põrandaid, ei üksi põhjamail, vaid ka Kesk-Euroopas. Isegi kuningalossides ei puudunud õled, näiteks kuningas Henry VIII-l ja kuninganna Elisabethil^[7]. Islandi muistendidki teavad kõnelda jõuluõlgedest. Kõigiti pandi põhjamail 18. sajandi lõpul veel üldiselt jõuluõlgi põrandale, nii et jõulu ei peetud jõuluks, kui puudusid õled või heinad. Soomes Pöytyä kirikus nähti veel 1913 jõuluõlgi^[8]. Tulikahju tekkimise kartuse pärast keeldi 19. sajandi jooksul peaaegu igalpool õlgede või heinte laotamine kirikupõrandale. Lammi kirikus kukkus kord põlev küünal naisterahva käest maha õlgedele. Teine kõrval istuv naisterahvas hakkas taskusse pistetud viinapudelist kohe kustutamiseks tulele viina valama. Kuid viin ei kustutanud tuld, tuli võttis võimust. Kirikulised tormasid kirikust välja. Tungis sai mitu inimest surma^[9].

Jõuluheinad või -õled põlvnevad paganusest. Kristlus püüdis varakult neile anda kristliku tähenduse ja seda tähendust usutakse veel meie ajal laialt. Kristlik kirik seletas: jõulus põrandale laotatud õled või heinad peavad igale kristlasele silma ette tooma Betlemma lauta, kus oli heinu sõimes ja õlgi põrandal. Muidu oleks see tõesti väga ilus seletus, kui mitte paganad ei oleks jõulu pühitsemisel juba enne ristiusu tundmist kasutanud õlgi.

Uuemad õpetlased väidavad, et heinu ja õlgi tuuakse elamu põrandale hingede kodukäimise pärast. Hinged ei salli kära, müra, vaid armastavad vaikust. Et käimisest ei tekiks müdinat, varustati põrand õlgedega või heintega^[10]. Teise teate järgi järgnes jõuluaegsele kolistamisele suvel nuhtlus: müristas kangesti^[11]. Rahvaandmetest ei selgu, kas surnud kaasa mõjusid suvise müristamise tekkimiseks. Üldse esinevad aga suvised ilmad ja viljakasv nagu talviste ilmade ja tegevuse kajana.

Lõuna-Eestis seletatakse: Jeesus käib öösi majades. Heinad pannakse seks, et ta neid mööda käiks^[12] ega magajaid ei ärataks. Mõte muidugi see, et tal oleks pehmem, vaiksem mööda heinu käia. Räpinas väidetakse, et heinad on Jeesusele magamiseks määratud. Kus Jeesus majas, toob ta majale õnnistust^[13]. Teisal Räpinas öeldakse heinad inglitele olevat määratud^[14]. Veel tehti seal lauda läveni õlgedest tee, et Maarjal pehme oleks lauta minna^[15].

Nilsson otsib jõuluõlgede põrandale panemise põhjust kaitsest pakase vastu^[16]. Lugu on ometi nii, et pakane ei tungi majadesse ainult jõuluajal, vaid järgmisel ajal veel enam: jaanuaris ja veebruaris valitseb pakane kangema jõuga. Varonen seevastu juhib tähelepanu sellele, et jõuluõled puutuvad väga lähedalt kokku selle vaikusega, millega vastu võeti surnute hingi; sellest vastuvõttest loodeti viljakat aastat^[17]. Smålandis väidetakse, et see, kes jõuluõhtul jõuluõlgi ei laota põrandale, ei või loota mingisugust lõikust tuleval aastal^[18]. Kõik näpunäited juhivad sinna, et jõuluõled rajavad aluse heale lõikusele. Hea lõikuse saamiseks ja hingedele täieliku jõulurahu hankimiseks tõid esivanemad õlgi või heinu tuppa; oleks pakane toomist mõjutanud, oleks jõulupõhk pidanud kogu pakase aja jääma tuppa. Jõulu maagilisejõuline põhk on hea majandusliku edenemise pandiks. Selle poole viitab ka õlgede lakke või vastu parsi viskamine, millest jällegi ennustatakse tulevat lõikust.

Puuduvad teated, kuidas oli Eestis lugu vaeste onnidega. Millega kaeti nende põrandaid, kui neil ei olnud õlgi? Vist leppisid nad peotäie heintega. Soomes käisid maata inimeste lapsed taludest palumas väikest õlevihku^[19].

Kuskilt kirjandusest ammutatud Helme üleskirjutuse järgi olnud vanasti kõigil kuningatel õled lossis. Neid õlgi vahetatud iga kolme päeva pärast; Inglise kuningas ometi lasknud iga päev uued õled sisse tuua. Ka eestlased tahtnud sedaviisi teha, aga et nii tihti võimata vahetada õlgi, tuuakse Helme arvamise järgi ainult jõuluks õled tuppa^[20].

Jõuluheinu, -õlgi toob Eestis tuppa enamasti sulane, harva peremees, Kärlas koguni perenaine. Tooja küsib ukse takka, kas jõulusid vastu võetakse ja kui kauaks. Toast vastatakse: kolmeks päevaks, või: nädalaks; ülepea selle järgi, kui mitmeks päevaks tahetakse õlgi tuppa jätta. Tavalisesti vastatakse küsimusele jõulude vastuvõtmise kohta veel: hea meelega, ehk: tule ise ja too jõulud kaasa! või midagi muud sellesarnast. Tarvastus teatakse, et kui keegi toas ei kuulnud küsimust ega toast vastust antud, viidi õled küüni tagasi^[21]. Uue-Antslas laulis pereisa heinu tuues ukse taga:

Jõnkadi, jõnkadi jõulud tulevad,
jõulud tulevad, mured lähevad;
kas on luba jõulul tulla?

Seest vastati: Olgu terve tulemast!^[22] Enamasti oodati toas ometi õlgede tooja küsimust ja talle vastati kohe kõikide toasolijate poolt: me tahame jõulusid, või: me võtame jõulud vastu. Mustjalas pakuti toojale sel puhul õlut^[23]. Kambjas mindi õlgedest mehega ukse taha ja küsiti: kas jõulud võivad tuppa tulla? Jaatava vastuse peale viidi õlgedest mees tuppa^[24].

Peremees on rukkilõikuse ajal esimese endalõigatud ja kokkuköidetud vihu parsil kogu aja säilitanud. Mõnes kohas on see vihk rabamata rippunud söögilaua kohal lae all jõuluni. Seda vihku kutsutakse rehepapiks. Rehepapi võttis peremees ukse juurde kaasa ja vastas rehepapi nimel väljast küsijale, kes tavalisesti oli esimese koo kandja lõikuse ajal^[25]. Hiiumaal pandi tuppa toodud õlgi ridamisi ka ukse alla, kuhu enne söega oli tõmmatud ristid^[26].

Isikustatud õlevihku tuntakse Pühalepas. Sealt on Suuremõisast järgmine teade kirja pandud: „Mõnes peres toob peremees kõige esimese ja oma käega lõigatud rukkivihu tarenurka — viljapeadel on vili sees —, kus talle hästi süüa ja õlut juua antakse^[27]. Viljavihu söötmise komme on Ridalastki kirja pandud. Seal viis peremees esimese lõigatud vihu pärast rehepeksu lõppu aita viljasalve, kust see jõuluks tuppa toodi; toas anti talle süüa ja õlut juua^[28]. Viljavihu söötmine jääb hämaraks. Jootmist võime veel nii mõista, et vihule õlut peale kallati. Seda oletust toetab Helmest üleskirjutatud märkus, et peremees igale tuppa toodud õlekoole kolm korda õlut valanud, lootuses, et see valamine tuleva aasta rukkikasvu edendab^[29].

„Rehepapp“, esimene lõikusevihk, peab nagu pandiks olema tulevale heale lõikusele, nagu tuppa toodud õlgedega loodetakse omapoolt tagada head lõikust. Peale muu küsib veel õlgede tooja, kui kauaks neid tuppa toob. Karjas vastatakse: kolmeks ööks, Kaarmas aga: neljaks ööks, kolmeks päevaks^[30]. Kolga-Jaanis küsib õlgede tooja: kas jõulukeisi vasta võtate? Toast vastatakse: jah, Jumala nimel^[31]. Hiiumaal Käinas ütleb õlgi toov sulane peremehele: Tere, Jumal sisse! Jõulud tulevad sisse. Ons selget leiba ja õlut ka? Selle peale vastab peremees: Jah on! ja annab sulasele õlut^[32]. Et vanasti tavalisesti söödi aganast leiba, oli jõulus selge leiva tagaküsimine väga kohal. Karjas tuuakse põhud tuppa, toojal selg ees; toasolijad teretavad: Tere, tere, jõulukesed, jääge meile kolmeks päevaks!

Tõstamaal ei lastud kedagi heintele, ennekui neile vett ei visatud^[33]. Paiguti peetakse õlgi, heinu vanaaasta õhtuni toas, mil õled heinte ja heinad õlgede vastu ümber vahetatakse; paiguti, nagu Räpinas, viiakse heinad veistele söömiseks^[34]. Mõnes kohas viskas majaisa lastele rõõmu teha tahtes peent raha õlgedesse^[35].

Eesti mustlasedki tunnevad õlgede ja heinte tuppatoomist jõulus. Kui heinad hommikul sõtkutud, arvavad nad, et Jeesus ise neil maganud ja nüüd uusaastal tuleb õnne^[36].

Lätis, vähemalt Tirzas, toodi heinu ja õlgi alles vanaaasta õhtuks tuppa ja visati sel puhul õlgi lakkegi^[37]. Jõulus pandi enne puhtaks pestud lehmadele heinu alla. Latgalis tuuakse lauta puhtaid õlgi ja lauda seinu ehitakse kuuseokstega^[38].

Kui õled tuppa toodud ja põrandale laotatud, algab varsti osa õlgede lakke või vastu parsi viskamine. Vihk võeti sidemest lahti ja visati peotäis kõrsi vastu lage või parsi; esimese peotäie viskamisel nimetati nisu, teise rukkeid, kolmanda otri, neljanda kaeru, viienda linu jne., kuni kõik viljatõud läbi. Kosel visati koguni vilja toalakke^[39].

Kõrte vastu lage viskamise varal ennustati tulevast viljasaaki. Jäi mingisuguse viljatõu nimetusel palju kõrsi rippuma, siis ennustas see nähtus seda tõugu vilja head kasvu suvel; jäi vähe, ennustas see halba kasvu; ei püsinud sugugi, ikaldas vili täiesti. Kõrsi visates sooviti ühtlasi, et vili kasvaks nii pikaks, kui kõrgesse kõrsi visati. Peale vilja ennustati visatud kõrtest eluaastaidki. Kui mitu kõrt lakke kinni jäi, nii mitu aastat elab viskaja^[40]; nii ka Vormsi rootslaste juures^[41]. Vaeses perekonnas loodeti rohkesti rippuma jäänud kõrsi ennustavat perekonna lastele teenistusse astudes häid kohti^[42]. Hiius ennustati lakke jäänud kõrte järgi kalasaakigi^[43].

Sama viisi visati Soomeski kõrsi lakke ja ennustati tulemusi^[44]. Soomes arvati veel lakke kinni jäänud kõrtest, kui mitu rukkireht sügisel peksti^[45].

Risti kihelkonna rootslased ennustasid lae õlgedest lina kasvamist^[46].

Käinas jäeti õlgede tuppa toomisel kolm kubu terveks, millega järgmise aasta viljasaaki taheti teada saada. Esimene õlekubu visati lakke, tüükad eel; see pidi näitama järgmise aasta rukkisaaki. Mida rohkem õlgi lakke lõhedesse ja pragudesse jäi, seda rikkalikum pidi olema järgmise aasta saak. Teine kubu pidi näitama otrade saaki ja kolmas kubu üldse suvivilja saaki^[47].

Teisal Käinas seletati õlgede lakke viskamist kahte viisi: 1) mida enam kõrsi lakke jäi, seda enam kasvasid linad järgmisel aastal ja 2) seda enam leidis majas olev neiu peigusid või peig pruute^[48].

Mõnes kohas visati õlgede kõrvale veel põhkugi, Martnas koguni kartuli- ja hernevarsi^[49], Karksis linapeo lahtivõetud kõrsi. Jäi neid palju lakke kinni, tuli hea linaaasta, — linad kasvasid pikaks^[50].

Türil öeldi õlgi lae alla visates: Lepaurva ja leivaurva, kaseurva ja kaeraurva, odrad kui seasabad!^[51]

Lüganuses seoti lakke kinni jäänud kõrred pärast kimpu ja viidi aita salve, et salved oleksid alati tulvil vilja täis^[52].

Jõuluõlgi ja -heinu tuleb ettevaatlikult kasutada; neid ei tohi sasida ega sõtkuda, — niisugune tegu mõjuks halvasti lõikusse. Kui noored jõulus õlgedel liig palju vallatavad, kardetakse, et tuul suvel rukkid risti-rästi lööb^[53]. Hüpatakse õlgedel ja aetakse vallatades õled sassi, on suvel rukkid liig sasised lõigata^[54].

Isegi õlgedel või heintel magamine avaldab mõju lõikuse kohta. Ei olda jõulus korrapäraselt õlgedel pikali, ajab tuul rukkid põllul segi^[55]. Kuigi eeskirjad õlgede ja heinte tarvitamise kohta olid valjud, unustasid lapsed neid tihti; sel puhul mõtlesid vanemad kartusega tulevikule. Vähem hädaohtlikuks peeti laste vallatust heintel, ehk küll vanemad selgi puhul kartsid, et rohi suvel ära tallatakse^[56].

Kõigiti kuulub jõuluöösine õlgedel, heintel lamamine tarvilikkude jõulukommete hulka, sest niisugune lamamine edendas viljakasvu; Saaremaal loodeti lamamisest kaitset selja haigustumise vastu suvistel töödel^[57]. Skandinaaviaski arvati õlgedel lamamine edendavat head lõikust^[58].

Pärnu-Jaagupis nõuti mahakukkunud kõrte purukstallamist, et suvel töö paremini edeneks^[59]. Vormsi rootslased tantsisid ja laulsid õlgedel^[60].

Mitmes kohas, nagu Raplas, ei pandud õlgede sasimisele mingisugust rõhku^[61]. Tõstamaalt^[62] ja Türilt^[63] leidub hoopis vastupidiseid teateid: põhk pidi hästi peeneks tambitama, sest see pidi head viljasaaki tähendama. Kuna tavalisesti lapsi hoiatati, õlgi ja heinu mitte sasida, millisest hoiatusest lapsed vähe hoolisid, oli Tõstamaa kihelkonna lastel täiesti oma tuba, oma luba: mida rohkem nad põhku puruks tallasid, seda enam kasvas pereisa lõikuse lootus.

Jõululaupäeval heintel olles laulsid nooremad lapsed „heinasütsi“ suviseks mao eemalepeletamiseks:

Sütsi, sütsi, sütsi,
suun sa suregu,
mätta otsan mädanegu!
Ärgu tulgu kuivale maale
meie latsi salvama^[64].

Karulas kaetakse jõuluõhtul küll laud ja pannakse toidud peale, kuid laualt ei sööda, vaid süüakse maas jõuluõlgedel istudes^[65]. Väga sagedasti tehakse õlgedest palmikud ja lüüakse nendega „passi“. Pärast passilöömist seoti Nõos vanasti õlgi ümber niuete, et rukkilõikamisel selg ei haigustuks^[66].

Sõrves võetakse vanaaasta laupäeval põrandalt jõuluõlgi ja viiakse lagedale rukkiorasepõllule. Sinna pannakse õled maha, pöördakse riided pahempidi ja vilistatakse kolm korda läbi pahema käe sõrmede, ühtlasi astudes õlgedele. Nüüd ilmub vanajätis küsima, mida vaja. Talle vastatagu:

Tahan teada tarvitusi,
küla elu edendusi,
uue aasta juhtumisi.

Vanajätis rääkida nüüd kõik eestuleva aasta juhtumised. Võib ometi lasta rääkida ainult kuni üheksakümne üheksandani; siis on aeg õlgedelt ära minna, pale hommiku poole pöörda ja pahema jala suure varbaga kolm risti teha. Saaks vanajätis sada juhtumist täis rääkida, viiks ta inimese kohe ära^[67].

Vanapaganale vastatavad värsid tunnistavad, et nad pärit uuemast ajast. Võimalik ometi, et taig ise põlvneb vanemast ajast, värsid aga on hiljemini juurde luuletatud.

Pöidest saadud teate järgi viiakse õled jõulu esmaspäeval toast välja; kuhu nad pannakse, jäetakse nimetamata. Tartu pool visatakse jõuluõled vanaaasta õhtul tapuaeda, et tapud järgmisel aastal hästi kasvaksid^[68].

Jõuluõlgi säilitatakse paiguti kevadeni, millal nendega suitsutatakse loomi. Põletatud jõuluõlgede suits mõjub, et kuri silm ei puutu loomadesse^[69]. Ka heidetakse põletatud õlgede puru põllule, või viiakse ülepea jõuluõlgi põllule^[70], Pilistveres loomade alla^[71]. Jõhvis keeldakse jõuluõlgi põletada; kardetakse, et põletamisel vilja palju tulipäid kasvab^[72].

Tarvastus säilitas perenaine jõuluõlgi kevadeni. Hanede haudumise ajal pani ta neid pesasse, et munad rikki ei läheks^[73].

Ka Tartu ümbruses kästakse kanade ja hanede pesasse jõulupõhku viia, et kanad, haned paremini muneksid^[74].

Kui põllult midagi varastatud ja seega põld „rikutud“, arstitakse põldu jõuluõlgedega. Need põletatakse põllul ära^[75].

Sõrves viiakse õled viimasel pühal loomade alla, et neilgi jõulud oleksid ja nad aasta otsa terved püsiksid^[76].

Kõigiti esinevad jõuluõled viljakasvu edendamise sümbolina.

Simunas sunniti noori üle toa pandud köiel käima; köiel mitte käia mõistja sai õlest tehtud nuiaga peksta^[77].

Setumaal, kus jõulus enam eelistatakse heinu, pannakse enne magamaheitmist natuke heinu voodilinade alla. Heinad voodilina all jõuluöösi mõjuvad maagiliselt tulevikku: nad takistavad suvel kirpe tekkimast^[78].

Üldiselt peab ütlema, et õled, heinad olid vanasti nagu pühade algust kuulutavad kirikukellad. Eestis algasid jõulud selle silmapilguga, kui jõuluõled, -heinad sisse toodi.

Praegune sajand on jõuluõlgedele, -heintele üldiselt andnud hundipassi, kuid Hiius ja Saaremaal, näiteks Kaarmas, tuuakse neid veelgi tuppa ja harukorral mannermaalgi mõnes kohas.

Soomeski tuntakse jõuluõlgede maagilist väge. Kus iganes võimalik, hoitakse neid kevadeni tallel. Mõnes kohas põletatakse neid ohakasel põllul, et kaotada umbrohtu; teisal pannakse salve vilja peale, et hiired ja rotid ei sööks vilja; jälle teisal pannakse neid külvimatti, et rooste ei teeks viga viljale^[79].

Rootsis antakse loomadele süüa jõulupõhku, kui nad kevadel esimest korda aetakse karjamaale, lootuses, et siis haigused neid ei puutu; laotatakse põllule, et põld kannaks paremini vilja; õlgi seotakse viljapuude ümber, et saak suureneks^[80].

Nagu öeldud, Lääne-Euroopas, Saksa- ja Prantsusmaal ja mujalgi kaeti vanasti kirikute ja muude majade põrandaid jõulus õlgedega. Franciscus soovitas rahvale niisuguste õlgede säilitamist arstimiseks haigetele loomadele ja pahade haiguste vastu. Mõned rooma usu kirikud väidavad, et neil praegu veel vanu kirikuõlgi olemas^[81]. Vististi on Franciscuse õpetus omapooltki mõjunud jõuluõlgede imeväe usku põllutöö edenduseks, karja tervendamiseks ja terve hoidmiseks. Eestis on sellest usust säilinud komme: jõuluõled viiakse kas lauta või põllule.

1. E 64539 (1).
2. E 67236.
3. E XV 48.
4. Lk. 31.
5. E 72139.
6. Cassel, Weihnachten, 250.
7. Nilsson, ÅFF 191.
8. Kotiseutu 1914, 223.
9. Kotiseutu 1930 nr. 2, 10.
10. Varonen, Vp 190; Helminen, Syysjuhlat 67.
11. E XV 12.
12. E 68886 < Petseri; E 72153.
13. E 70399.
14. E 70404.
15. E 71582.
16. Nilsson, ÅFF 191.
17. Varonen, Vp 190.
18. Celander, Nord. jul I 140.
19. Kotikoski, Häm. joulutapoja 33.
20. E 65086 (7).
21. E 68812.
22. E 68717.
23. E 65290.
24. E 73350.
25. T. Riomar, Oleviku Lisa 1886 nr. 11; vrd. ka Wiedemann, ÄILE 343.
26. E 72223.
27. E 65543 (3).
28. ERA II 9, 234 (16).
29. E 73124.
30. H I 5, 211 (26).
31. EKS 8° 2, 664 (36).
32. H III 5, 212 (23).
33. E 67301.
34. E XV 39.
35. E 75666.
36. ERA II 11, 826 (1) < Valga.
37. E 8° 6, 7.
38. Ers, Sakristaan ja kurat 31 (LUB 119).
39. 4 II 65, 374 (11).
40. E 64372 < Jämaja.
41. E 65475 (1)
42. E 64539 (3) < Lüganuse.
43. E 65323 < Reigi.
44. Kotiseutu 1914, 223.
45. Kotiseutu 1930, nr. 2, 8.
46. ERA, Rootsi 1, 195.
47. E 65536 (1).
48. E 65538 (1).
49. E 65329 (1).
50. E 65372 (9).
51. E 72366.
52. E 64539 (1).
53. E XV 13.
54. E 36349 < Põltsamaa.
55. E XV 13.
56. E XV 20.
57. E 64635 (3) < Karja.
58. Celander, Nord. jul I 256.
59. E 65858.
60. E 65475 (1).
61. E 65066 (10).
62. E 65243 (2).
63. E 65548 (1).
64. E 70900 < Tartu.
65. E 68623.
66. E 74491.
67. E 30803 (35) jj.
68. E 71152.
69. E 35823 < Tartumaa.
70. E XV 20.
71. E 64903 (4).
72. E 72506.
73. E 68811 jj.
74. E XV 18.
75. Wiedemann ÄILE 484.
76. E 66881 (1) < Jämaja.
77. E 68122.
78. E 70224.
79. Helminen, Syysjuhlat 66.
80. Celander, Nord. jul I 148.
81. Cassel, Weihnachten 253.