Meie jõulud/Õlut

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Meie jõulud
Matthias Johann Eisen

Õlut.

Ei ole jõulu, kui ei ole jõuluõlut![1] öeldi vanemal ajal tihti ja samasuguseid mõtteid avaldavad mitmed meiegi päevil. Ainult koguni kehvad peavad leppima „vesiste“ jõuludega, kuna muud hangivad enestele linnastest jõulurõõmu, mis peab ulatuma kui mitte ikka kolmekuningapäevani, siis ometi uusaasta päevani. Jõuluõlut on juba meie esiisad joonud, kuidas me võiksime ilma selleta läbi saada! arvab mõni õllevalmistaja.

Pruulitakse taludes muulgi ajal õlut, näiteks lihavõtteks, nelipühiks, jaanipäevaks, pidudeks, talguteks jne., aga neiks päeviks pruulimine ei ole ammugi nii laialdane kui jõuluks pruulimine. Jõuluõlut viib kõigilt muilt võidu.

Õlut ja osalt ka mõdu on jõulus ikka olnud põhjamaa rahvaste jook, aga mitte ainult isikute jook, vaid ühtlasi ka kahi. Eestist puudub sellekohaseid vanaaegseid selgemaid teateid, aga et jõulukombed eestlastel on üldjoontes ühised põhjamaa rahvastega, tuleb oletada, et muistsed eestlasedki jõulus õllele kahjana andnud suure tähtsuse ja seda tarvitanud rohkesti ohvritel.

Õlletegemine algas vanasti ikka toomapäeva paiku. Saaremaal esines eriti tähtsa toiminguna humalate keetmine. Keetmise ajaks tulematerjali korjati kogu aasta, nimelt katkiläinud rattaosasid; nendega köeti humalapada. Oletati, et nagu ratas keerleb telje ümber, nii paneb ratta osadega keedetud õlut peagi keerlema[2]. Põltsamaal keedeti humalaid pajas ja pada keerati kolm korda ringi, et joojalgi pea samuti ringi käiks. „Linnastest tehti paks kört ja pandi kolm tulist kivi ja palav vesi peale. Nii lasti umbes kaks tundi seista. Siis pandi ta riista, kust pärast välja lasti, mille järele kaks tundi pidi seisma — ja siis oligi valmis[3].“ Pöides tehti õllevee jaoks umbes kümme raudkivi tuliseks. Lauldigi selle kohta: humalad ja kümme kivi, kadakas veel kamba otsa[4].

Linnaseid jahvatati veskil. Ahjupõrandale pandi Põltsamaal aganaid, nende peale osa veskil jahvatatud linnaseid, teine osa linnaseid aga toobrisse, keev vesi peale; ahjust võeti kuumad kivid, heideti toobrisse, riputati rukkijahu peale. „Ahjust pandi leivad väljalaskmisriista(!), kus enne olid õled all. Siis pandi ka toobrist meski peale. Pajas keedeti kadakatevett, mida peale pandi[5].“

„Jahuks jahvatatud linnased küpsetati varemal ajal Haljalas enne tõrde panemist panni peal veega läbiniisutatult elamu ja sauna ahjus. Tõrde, mille põhja asetatud risti ja põigiti kooritud kadakakepid, kadakaoksad ning humalatega segatud õled, kallati pannidel küpsetatud linnasepuder. Valati keeva vett peale ja kaeti tõrs riidega pealt kinni. Lasti teatud aeg liguda ning kurnati siis naga kaudu tõrre põhjast vedelikku välja, keeva vett aeg-ajalt tõrde lisades. Vedelik pandi lahtistesse tõrtesse jahtuma. Seda vedelikku nimetati „virre“. Paraja temperatuurini jahtunud virdele lisati teatud jagu pärmi sekka ning jäeti tõrtesse käärima. Pärmi saadi [koht nimetatud] või oli eelmisest õlleteost takkude sees kodus alal hoitud; takud või linad oli tõrre põhja langenud pärmivedelikku kastetud ja siis kuivada lastud. Kui need kuivad linad järgmine kord õlletõrde pandi, siis hakkas õlut käärima. Teatud aja tõrtes käärinud, oli vedelik valge vahukorraga kaetud ning häälitses salapärase kihinaga. Vedelik kurnati tõrtest vaati ja ankrutesse. Pühadeõlut oli valmis. See õlut polnud mitte mingisugune mõru vesi, nagu seda õllevabrikud valmistavad, vaid oli magus, toitev jook. Õllekurnamistõrs muutus pärast pühi kaljatõrreks ning kestis sellena kuni järgmise õlletegemiseni, lihavõtteni. Igal laupäeval võeti osa linnaseputru (= kaljaraba) tõrrest välja ja lisati uut putru juurde; raba anti sigadele. Vett tõrde lisati juurde tarviduse järgi, s. o. niipalju, kui alt nagast iga päev joogitarvituseks vedelat välja lastud. See jook oli hapu maitsega ja täitis talvel osalt piima aset[6].“

Puudub kindlaid teateid, kuidas Eestis kõige vanemal ajal pruuliti õlut, kas ainult porssade abil või ka muud moodi. Pärastpoole tarvitati igatahes humalaid. Humalategi tarvitamise ajal on mõni õllevalmistaja, soovides hästi kanget õlut, humalatele lisaks võtnud porssi või tarvitanud üksi porssi. Porsad teevad õlle mõruks ja õllejooja uimaseks, tekitades ühtlasi peavalugi. Pärnu ümbruses lisatud õllele kanguseks vahel tubakat juurde[7].

Virumaal rõhutatakse, et õllevee keetmisel, veetõstmisel ja katla alla tule panemisel peavad mehed töötama, et õlut kange saaks. Naiste kaasaaitamisel tekib lahja õlut[8].

Hiiumaal loodeti õlle kangust järgmist viisi tõsta: pereisa tõi humalate keetmise ajal vana, palju ringi veerenud vankriratta tüki ja keerutas seda paar korda ringi ümber pea, lootes, et siis hiljemini õlut peas niisama ringi hakkab käima kui ratas käinud. Seejärele pandi ratas tulle, millel humalad keenud. Nii valmistatud õlut pidi hästi pähe hakkama[9].

Sõrves algas õllepruulimine juba enne toomapäeva[10]; harukorral pruuliti kohati alles pärast toomapäeva. Rahva seas leidub kõnekäänd: „Toomas tuleb õlletoobiga“. See kõnekäänd kuulutab, et toomapäeval valmib õlut. Pärast toomapäeva kardeti pruulida õlut, kardeti nimelt sellepärast, et „Toomas läheb tõrde ja rikub õllevaadid ning õllekeetmiskatla[11].“

Soomlasedki tunnevad õllevalmistust toomapäeval. Soomes öeldakse, et Toomas tuleb


oluttynnäri olallas[12].

Õllejoomine jõulus on paganusest pärit, kuulub ohvripeo usundiliste kommete hulka ja moodustab selle peaaegu tähtsama osa. Otsegu sakslased hilisemal ajal ühiselt hoolitsesid oma külapidude õlle eest, nii hoolitseti ka paganuseajal põhjamaal jõuluõlle eest. Pidulised hankisid ohvriks tarviliku õlle. Ei või ütelda, et oleks igalpool arvatud tarvilik olevat joobnuks jääda, kui ka sel puhul mõnegi korra juhtub joobnuksjäämist. Soomest Hauhost teatatakse, seal olnud elanikud toomapäevast alates joobnud kogu jõuluaja, lootes, et nad siis tuleval suvel saavad hea viljasaagi[13].

Põhjamail tegi kuningas Hakon (934—960) jõulus õllejoomise seaduseks. Ta määras käskkirjaga, et jõulupühitsemine pidi algama samal ajal, kui kristlased seda tegid; igaühel pidi olema õlut neljandiktünder linnastest, — muidu pidi trahvi makstama ja jõulu niikaua pühitsetama, kui nad kestsid[14]. Edasi määratakse Norra seadustikus, et talupojad peavad kokku heitma ja killapidu pidama õllejoomisega kaks korda aastas: esimese korra sügisel enne pühade päeva, teise korra aga jõuluöösi, ja õlut pühitsetagu Kristusele tasu saamiseks ja neitsit Maarjale hea viljakasvu ja rahu saavutamiseks[15]. Kõiki seesuguseid määrusi arvesse võttes võib kergesti aru saada, et õllejoomine põhjamail pidi rohkesti arenema.

Jõuluaegse joobumise kohta teavad Pärnu-Jaagupi teated, et „purju jõid end ainult vanad mehed mõisa juures kõrtsis; noored palju seda ei teinud, sest nad ei tahtnud, et iga külatüdruk nende peale näpuga näitaks. Seesugust poissi ei sallinud keegi, igalpool räägiti temast halvasti[16].“ Puhjas keeldi viina juua[17].

Soomlased joovad nüüdki kellegi malja, rootslased skål’i; eestlastel puudub vastav sõna. Võiksime ütelda: juuakse „tervist“, kuid alati ei sobi ütelda „tervist“. Nii näiteks ütlevad rootslased: „dricka Guds skål“. Ei sobi muidugi ütelda: juua Jumala tervist, vaid ennem võiksime ütelda: juua Jumala auks. Niisama öeldakse: „dricka alla helgons skål“ ehk „alla helgons minne“. Siin võiksime tõlkida: juua kõikide pühaliste mälestust. Käib skål kellegi elava isiku kohta, siis võime selle sõna tõlkida „tervist“. Igatahes meie ajani ulatuv skål’i-, malja-, tervisejoomine on jäänus paganusest. Vanad põhjamaa rahvad jõid jõulus, aga ka muude pühade ajal jumalate skål’i. Skål’i joomine kuulus ohvrikommete hulka; skål moodustas mingi usundilise toimingu. Põhjamaa paganate pidudel, eriti jõulus, pandi enam rõhku joogile kui söögile. Eriti tuletati skål’iga meelde tähtsamaid jumalaid, nagu Odinit, Thori, Freiat jne. ja kui jumalaid küllalt meelde tuletatud, avaldati õllekannul ka tähtsate surnud isikute mälestust[18]. Jõulust õllejoomist nimetati koguni dricka jul = juua jõulu. See kõnekäänd vastab umbes õlgede tuppa toomise puhul öeldavale „tuua jõulud sisse“.

Kirjanik O. Rudbeck kirjutab rootslaste kohta: „See on olnud vana viis Smålandis juua Jumala skål’i taevas; sedaviisi ju tehakse veel tänapäev, et üks naaber ja sõber läheb teise juurde jõuluõhtul, kandes käes kõige paremat jooki, mis ta majas olemas, ja joob naabriga Jumala skål’i taevas, soovides talle, ta naisele ja lastele Jumala armu ja õnnistust; ja nii käivad nad küla läbi. Kõik peavad siis olema sõbrad ja pidama jõulurahu[19].

Eestiski ei ole seesugune komme tundmata. Mõnes kohas viib jõulupoiss külarahvale kannuga õlut. Wiedemann kirjutab sama uusaasta kohta: hommikul tuleb teisest talust mees, õllekann käes, ja ütleb uksel: „Tere hommikut! Vaadake, Nääri Jaak tuleb!“ Ta annab majaisale õllekannu, soovib kõikidele õnne; talle antakse süüa, juua, tüdrukud toovad talle pähkleid, majaema kindad[20]. Vanasti algas uusaasta jõuludega; seepärast sulab eesti uusaastane õllejoomiskomme ühte rootsi jõuluõnne joomise kombega. Eesti rootslasedki käivad jõulus õllekannuga naabritele õnne soovimas[21].

Jõuluõllel arvati eriline vägi ja võim olevat ja see arvamine on rahva seas paganuse päevist säilinud meie ajani, õlut tahab pidudel alati mängida peremehe osa; alles uuemal ajal püüab viin teda eest tõrjuda. Õlut oli muiste pidu ajal ohver jumalatele, kuna ta hiljemini sai ohvriks jooja himudele. Nähes, kuidas joovastavad joogid mõjuvad inimesse, teda rõõmsaks tehes ja ta muret eemale tõrjudes, on looduselaps muistseist päevist peale uskunud õllel ja hiljemini viinalgi olevat maagilise jõu. Seda maagilist jõudu loodavad joojad omandada, enestele ja viljakasvule[22].

Ükski ajalooline allikas ei paku andmeid muinaseestlaste arvamisest õlle maagilise jõu kohta; võib siiski oletada, et niisugust arvamist olnud. Eesti kommetest selgub, et õllel tuli täita oma osa usundilistel talitustel; õlut ohverdati maja- ja õuehaldjatele, aga ka veehaldjatele: kalurid kallasid kalapüügil kapatäie õlut merre, lootes sedaviisi rohkem kalu saada[23].

Kraasna maarahva keskel on olnud õlut kahjana tähtsal kohal. Kahjuks puuduvad teated õllekahja kohta jõuluajal, küll aga tunneme neid toomapäeva kohta. Toomapäeval peetakse Kraasnas talus 4—5 anumas õlut ja viiakse seda kahjaks pühale Toomalegi[24]. Kraasna maarahva õlle kohta teatab O. Kallas, et see on jumalaile ohvri puhul meeleheaks antav õlu. Seda õlut tehti ainult niipalju, et jumalatele piisas; suurematel pidudel jäi õlut ka inimestele tarvitada[25]. Igatahes moodustab Kraasnas kahja ikka ainult õlut ja niisama oli vanasti vist Eestiski.

Valga pool esineb õlut täiesti ohvriannina. Seni jahedas kohas peetud õllevaat viidi tuppa ja asetati kahe akna vahele (eeldatud, et toal kaks akent leidus), õllevaadi kõrvale tehti käsikividest ohvrikivi, nimelt sedaviisi, et käsikivi ülemine osa tõsteti üles, sellele asetati kaks halgu alla — ja käsikivi oligi valmis. Sellekohane teade ei rõhuta, kuidas õllevaat või õlut käsikivisse suhtus, küll aga mainitakse, et igast jõuluroast natuke käsikivile pandud[26].

Vändras võeti sauna vihtlema minnes õlut ja leiba kaasa. Seal joodi ja söödi. Ülejäänud õlut visati kerisele, ülejäänud leib söödeti loomadele. Mida rohkem auru tekkis kerisele visatud õllest, seda parem vili kasvas suvel[27]. Teisal valati õlut ahju peale; niisugusest valamisest loodeti õnne.

M. Martna teadete järgi valati Mihkli kihelkonnas õlut koldesse[28]. Teisal visati kannust õlut ahju, et tuleks hea viljaaasta ja saadaks head õlut[29]. Jälle teisal, nagu Varblas[30] ja Hiiumaal[31] tarvitati õlut leilikski. Toris kardeti kerisele õlle mitteohverdamisest perekonnale nälga ja pakast külaliseks tulevat[32]. Igatahes õlleleil arvati viljakasvu edendavat[33].

Antslas leidus toanurgas kivi; sellele kivile kallati jõuluõhtul mõni tilk viina ja õlut ning pandi natuke toitugi[34]. Kaarmas visati jõuluõhtul kolm korda õlut ukse ette, et vaimud — Räpina pool kodukäijad — saaksid juua ega tarvitseks tuppa tulla[35]. Muhus valati esimene õlut maha ja alles selle järele rüübati jõulumärjukest[36]. Pärnu pool võttis peremees kannutäie õlut, pritsis lauda ja toa uksele; kannu üle jäänud õlut pidi iga kodakondne jooma, et haigused ja hädad majast eemale jääksid[37]. Saardes visati saunas joomisest üle jäänud õlut vastu lage, et vili suvel hästi kasvaks[38]. Mujal visati õlut kolm korda läve ette, et järgneval aastal kaitstud olla pahade vaimude eest[39]. Tähendab: pahad vaimud olid oma ohvri saanud, nad ei tülitanud enam majalisi.

Kuskil Pärnu pool võttis peremees jõuluõhtul enne joomist kannutäie õlut ja pritsis lauda- ja toauksele. Ülejäänud õlut sunniti talu iga elanikku jooma. Väidetakse, et niisugune joomine häda ja haigused eemale hoiab[40]. Teisal viskab peremees „kapatäie õlut üle katuse; kui kapp terveks jäi, tähendas see head, kui aga katki läks, siis halba[41].“ Vist tuleb eelmist ütlust nii mõista, et kapp kõige õllega visati, sest kui oleks ainult õlut visatud, jääb arusaamatuks kapa katkiminek viskamisel.

Eestis toodi õlut tavalisesti kannuga lauale, mõnes kohas aga ka kapaga. Isegi õlut pärib enesele siin-seal nime „kapakali“. Kõik jõid samast kannust või kapast; niisugune joomine pidi tülisid eemale hoidma[42]. Kann oli sagedasti varustatud kahekordse põhjaga. Mõlema põhja vahele pandi herneid või väikseid kivikesi.

Kärla kihelkonnas ohverdati jõulu esimese püha hommikul kõige esmalt õlut surnutele. Peremees tõi kapatäie õlut ja ütles seda koldesse tuhka visates: See on surnutele! Siis tõi ta teise kapatäie, läks laste juurde ja andis, kui nad laulsid, neile õlut. Pererahvas ei tohtinud enne õlut maitsta, kui peremees ei olnud eelnimetatud toimingut täitnud[43].

Varblas astus peremehe asemele perenaine, ometi ilma teatamata, kellele ta õlut ohverdas. Perenaine läks õllekannuga lee äärde ja kallas õllevahu leekivile, ennekui kellelegi andis kannust juua. Sinnasamasse valas peremees leekivile natuke viina ja jõi siis alles ise[44]. Kellele Varblas õlle- ja viinaohver määratud, jääb hämaraks.

Saaremaal joodi mõnes kohas koguni võidu õlut; sel puhul näriti ühtlasi seajalgu. Kui üks kont oli lihast puhtaks näritud, joodi ikka klaas õlut, pandi kont vakasesse kotti ja viidi pööningule. Kes 32 konti puhastanud ja 32 klaasi õlut joonud, seda pidi eeltuleval aastal suur õnn ees ootama[45]. — See komme vististi pärit uuest ajast; sinnapoole viitab juba õllejoomine klaasist.

Muhulased tunnevad jõulus õllekahja majahaldjale. Vähemalt viitab sellele järgmine Muhust üleskirjutatud märkus: jõulu esimese püha hommikul valab eeskujulik pereisa esimesest toodud õllekannust ühe osa põrandale[46]. Saaremaa teate järgi käib pererahvas vanaaasta õhtul õllekannuga ümber toa ja valab õlut ahju, ka põrandale, et tuleks hea viljaaasta ja saadaks head õlut[47]. Ristil loodeti saavutada sama hüvet, kui saunas vihtlemisel joodi õlut ja ülejäänud õlut vastu lage visati[48]. Niisama tehti Saaremaalgi. õlle lakke viskamine kindlustas head viljakasvu, viskamise puudumine aga viljaikalduse. Kärlas öeldakse: Jõuludele juua ka[49].

Sõrves ohverdati niisama õllekahja, aga juba toomapäeval, milline päev seal kannab kalapüügi lõpu ilmet. Sel päeval minnakse randa kummuli pöörma venesid, kaasas õllelähkrid. Paatidelegi antakse „jõulumärga“, et ka neil jõulud oleksid peale rasket teenistust, kusjuures lähkritest valatud paatidele õlut enne ja pärast nende ümberpöörmist. Siin olid siis mehed peale töö lõppu kuskil koos viibinud, isekeskis juttu ajanud ja üksteise lähkrist jõulumärga proovinud kuni hilja õhtuni[50]. Paat sai seega tänuohvri senise abi eest; alguses muidugi mitte paat, vaid mingisugune vaimne olevus, ütleme paadihaldjas, kui ka muidu niisugust ei tunta, küll aga laevahaldjat; ehk kui mitte paadihaldjas, siis ometi mingisugune veevaim, olgu mereema või muu.

Jõuluse roaohvri kohta leidub teateid ainult Põlva Navilt, kus hiiekasele oakama ohverdatud[51].

Saaremaal saadavad õllekeetjad kohe pärast õllevalmimist õlut lähematele külameestele ja sugulastele ja neile saadetakse niisama õlut vastu. Niisugust õlut nimetatakse lautiseks. Lautist viivad tavalisesti lapsed. Vaevapalgaks antakse viijatele paelu, kindaid, ühe sõnaga — tühja-tähja[52].

Jõuluõhtul või jõuluöösi pidid koduloomadki osa saama jõuluõllest, vähemalt veised ja hobused. Igaltpoolt Eestist ei ole üles kirjutatud sellekohaseid teateid, küll aga mõnest kohast, ja neist teateist selgub, et loomadele antud õlut. Põlvas näiteks valatakse loomade heintele jõuluöösi õlut[53]; ka Muhust on sellekohaseid teateid[54]. Kus veiseid seni toidetud põllupõhuga, viiakse neile jõulus vähemalt heinu, leiba ja soola, hobustele niisama leiba ja kaeru; neile lisatakse tihti õlut juurde. Ristil valatakse leivale õlut peale ja pritsitakse heinu õllega[55]. Kreutzwald tunneb samasugust õllevalamist heintele, aga ka loomade ninale[56]. Ninale pritsimist juhtus Ristilgi. Pärnu teadete järgi lõigatakse pärast kuke teist laulu leib tükkideks, leivatükid segatakse kaertega, kallatakse kolm korda õlut ja kolm korda viina juurde ja viiakse siis loomadele[57]. Vist jäeti seda segu niihästi veistele kui hobustele. Kursis valati õlut leivale ja kaertele, mõnes kohas aga isegi viina[58]. Vändras toodi kaerakott tuppa, valati õlut kaertele ja viidi loomadele. Kuskil seisis kaerakülimitt viinapudeliga hommikuni toas. Siis anti kaerad loomadele ja ripsiti viina vana vihaga peale[59].

Väike-Maarjas viidi härjale kaeru, kuid valati enne viimist õlut kaertele, et härg uusaastal hästi möirgaks[60]. Räpina pool anti uusaasta hommikul loomadele laudas õlut ja soola[61].

Vaivara teade jätab õlleandmise loomadele natuke hämaraks. Teatakse nimelt, et loomadele jõuluöösi antakse; ülejäänud leib aga tehakse pudiks, mis pannakse viljasalvedesse ja toiduaineid sisaldavasse anumasse[62]. Ei selgu, kas tehakse loomadele pudi õllest, nagu inimestele jõulus tihti tehakse, või võetakse pudiks vett. Et mujal tarvitati loomatoidu juurde jõulus õlut, võiks oletada õllepudi tegemist.

Kuusalus toodi vanasti teisel jõulupühal hobuseid tuppa, anti neile juua õlut ja pesti õllega nende pead ja kõrvu[63].

Vigalas anti vanasti hommikul enne kirikusse sõitu hobustele kaeru ja õlut, et hobused hästi kiired oleksid sõitma[64]. Kuskil lähemalt määramata kohas joodeti hobuseid jõululaupäeval õllega, ja kui viina rohkesti, said nad viinagi[65].

Soomes ja Rootsis said loomad niisama osa jõuluõllest[66].

Kõigiti loodetakse jõuluõlle kahjast head viljaaastat, loomadele sigivust ja inimestele tervist.

Soomest kuuleme jõuluõlle kohta samasuguseid teateid kui Eestist. Soomes seisis õllekann vanasti jõulus ikka laual. Haldjale ohverdati kahja. Askolas viidi rehenurka talle õlut, Elimäel valati kogu kannutäis õlut ja lonks viina laua otsa nurka[67]. Somerniemel täideti õhtul magama minnes kann õlut täis, et haldjal oleks öösi juua[68].

Niisama kui haldjaid peeti jõulujookidega, eriti õllega, meeles loomi[69]. Kajanis anti jõuluhommikul loomadele õlut ja viina[70].

Kõigiti uskusid soomlasedki jõuluõlle maagilist väge, säilitades seda õlut kevadeni kündja jaoks, muidugi selleks otstarbeks, et vili paremini sigiks; õllega võiti lehmi, et neile ei juhtuks mingisugust õnnetust[71].

Eesti rootslased söödavad jõuluhommikul loomi niisama kui eestlased leivaga, millele õlut peale valatud[72]. Rootsis anti majaloomadele õlut jõuluõhtul või esimese püha hommikul. Westmanlandis hoiti jõuluõlut külviajani; külvileiba leotati jõuluõlles, ennekui seda tarvitati. Teisal valati veoloomade toidule kevadel seda õlut, et nad saaksid tugevaks ja vastupidavaks[73]. Jälle teisal peab jõuluõlut piisama lõikuseni. Tuntakse isegi juhtumust, et Smålandi talupojad säilitanud vaati kõige õllega 20—25 aastat[74]. Nii vana õlle joojatel pidi küll olema eriliselt arenenud maitse.

Õlleandmist loomadele jõulus tunnevad norralasedki. Jõuluõhtul kallati õlut kaussi või anumasse, pandi sõrmus õllesse ja lasti seista hommikuni. Siis segati seda õlut muu joogiga ja anti loomadele ühes heinapeotäiega[75]. Norralased viisid jõuluhommikul natuke õlut põllule ja tapuaeda. Aga isegi vaimudele ei unustatud anda jõuluõlut; selle eest loodeti neilt sigivust loomadele[76]. Niihästi Norras kui ka Rootsis ohverdati jõuluõhtul õlut hiiepuulegi[77].

Saaremaal säilitati jõuluõlut küünlapäevani, mil see tuttavatega ühiselt ära joodi. Vanemad mehed käisid sel puhul perest peresse. Öeldi: „Tulime proovima, ons teil ka tubli küünlamärg[78]. Karjas rõhutati jõuluõlle säilitamist küünlapäevani sellega, et joomine küünlapäeval kaitseb suvel sääskede eest[79]. Mannermaalgi seisis tihti küünlapäev sihiks silmas. Juhtus vahel sedagi, et õlu enne kolmekuningapäeva lõppes. Jõukas peremees hoolitses sel puhul, et vaat ei jäänud tühjust kurtma.

Jõuluõlle joomisel oli vanarahva meelest otsekoheseid suhteid suvisesse viljasaaki. Eesti jõulukommetest ei või seda järeldada, küll aga Soome rootslaste omadest. Kui kirikulised jõuluhommikul tulid kirikust, läks kodusviibijatest keegi neile vastu õllekannuga ja andis neile juua, üteldes: „att de sku bli gott år och kom regn, int’ bli torrt[80]“ (= et hea aasta tuleks, sajaks vihma ega tuleks põuda). Jõulune õllejoomine peab seega suvel vihmagi välja võluma, et vili korralikult võiks kasvada. Tavalisesti tarvitati vanasti vihma võlumiseks vett, kuid siin astub vee asemele õlut, muidugi ses mõttes, et vesi õlles viljaga ühinenud ja niisugusel viljaga ühinenud veel on suurem mõju suvise viljakasvu ja ilmade kohta.

Järva-Jaanis ennustatakse õllest tuleva aasta odrasaaki. Peremehed vaatasid jõuluõhtul õlut juues, kelle klaasis õlut kõige rohkem vahutas, — sel arvati kõige paremad odrad kasvavat[81]. Et klaasid alles uuemal ajal tarvitusele võetud, kuna varem puukannudest joodi, ei või see komme vanade hulka kuuluda.

Õllepruulimisel järelejäänud rabast tehti suur tünnitäis haput taari või kalja, millest jätkus hulgaks ajaks.

Vaesemad isikud valmistasid jõuluks õlle asemel ainult taari. Võeti kolmejalaline anum, selle põhja paigutati õlgedest taarisild. See koostus riistapuust, millele õled peale laoti. Siis keerutati veel õlest vits; selle peale pandi pajuoksi. Ahjus pruunistatud leib lõigati tükkideks, kaeti sellega oksad ja valati siis vaheldumisi kuuma ja külma vett peale, kuni anum täitus. Nii lasti taari kolm päeva hapneda, — siis kõlbas ta joomiseks. Taaritegemise ajal lauldi järgmist salmi:

Meie taar hapnema,
külanaised kaklema;
kes joob, joobnuks jääb,
kes maitseb, see maha satab (= sajab).

Anum oli varustatud haaniga, teisal nagaga[82]. Laul pidi hapnemist edendama[83].

Toris valmistati vihameestele nõiutud õlut, mis jooja sisikonnas ussi ellu kutsus. Selleks tapeti jüriöösi kuuvalgel uss. Igat vilja riputati seitse tera ussi suhu. Uss maeti kohedasse mulda. Ussi suust väljakasvanud viljade teri tarvitati nõiutud õlle valmistamiseks. Selle õlle jooja „tehti ära“; ta kõhus hakkas uss elutsema. Ettevaatuseks pidi külalise nõudmisel peremees või perenaine kannust külalise nähes kõige esmalt jooma. Kui peremees või perenaine keeldus joomast, ei joonud ka külaline, kartes õllega enesesse ussi joovat[84].

Vanemal ajal peeti Eestis kogu jõuluaeg õllekann ja jõulusaia laual. Niisamasugune viis valitses Rootsi Smålandiski: täis õllekann ehtis lauda jõulust kolmekuningapäevani[85].

Harju-Jaanis oli peale muu pühadeaegne toit veel „peerges“, see on: piim pandi patta ja aeti keema; kui piim tõusis, valati õlut juurde ja klopiti vahel muna hulka, lisati supile mõnikord veel sepikupudi. „Peergest“ tuntakse nüüd õllesupi nime all, kuid see ei ole enam üldine pühadeaegne toit. Nüüd pannakse supile suhkrut sisse, vanasti „peergele“ suhkrut ei lisatud[86]. Ei valmistata aga mitte ainult Harju-Jaanis õlleleent, vaid seda kommet tuntakse kaugemalgi. Nii teatatakse Lüganuselt, et esimese püha „magustoiduks“ keedeti õlut saia või sepikupudiga[87]. Sangastes nimetati piimaga keedetud ja munaga segatud õlut peestüseks[88].

Olgu veel nimetatud A. Kuldsaar’e poolt üleskirjutatud Kudjapää surnuaiavahi komme jõululaupäeva õhtul surnute jaoks täita küna veega. Rahvateadete järgi ei saanud surnuaiavaht öösi rahu, kui õhtul jätnud küna täitmata; surnud kolistanud ja müranud kangesti seina taga[89]. Surnud olid söönud jõululaualt rooga; neid hakkas janu piinama. Küll pakkus õllekann neile laual märjukest, aga vist tundsid mõned, näiteks lapsed, himu vee järgi, soovides sellega keelt karastada. Et vett laual puudus, otsiti seda teisalt. Mujalt kui Saaremaalt ei ole mulle silma puutunud surnute jootmist veega. Küll aga nõuavad laplased, jõululaupäeva õhtul täidetagu anumad veega vaimude jaoks, — vastasel korral ähvardab majapidamist õnnetus[90]. Ingeriski pandi mõnes kohas vaimudele veeanum jõuluküünla kõrvale lauale[91].

Valgamaal väidetakse, et seal vanasti ei tuntud õlut. Viimast näikse seal mingisugune kali olevat asendanud. Jõulujooki valmistatud seal leivast või jahudest[92]. Kavastus, vist Tartu-Maarjas, pandi jõuluõhtul kalja ahju; kui kali keema hakkas, lisandati sellele suhkrut (varemini vist mett) ja saadi sedaviisi jõulujook „peesitus“[93].

Helmes joodud vanemal ajal jõulus kohvigi. Kohv valmistatud järgmist viisi: Kohvijahu riputatud patta, keedetud ja valatud siis vedelik pealt ära. Kohvipaksule valatud piima juurde ja söödud[94]. See vanem aeg ulatub vist vaevalt kaugemale kui möödunud sajandi algupooleni.

  1. Just samasugune väide on rootslastelgi (Celander, Nord. jul I 19).
  2. E 65697 (1).
  3. E 64905 (6).
  4. E 65359.
  5. E 64907.
  6. E 72376.
  7. E 67512.
  8. E 32670.
  9. E 67705.
  10. E 64370 < Jämaja.
  11. Eesti maarahva kalender 1836.
  12. EM II 50.
  13. Helminen, Syysjuhlat 59.
  14. Varonen, Vp 187.
  15. Nilsson, ÅFF 154.
  16. E 65584.
  17. E 75197.
  18. Nilsson, ÅFF 214.
  19. Tsit. Hyltén Cavallius’e WW I 128 järgi.
  20. ÄILE 348.
  21. Russwurm, Eib II 97, § 297.
  22. Folkloristiska och etnografiska studier I, 115.
  23. Holzmayer, Os II 116.
  24. O. Kallas, KrMr 77; Suomi IV 10.
  25. Kallas, KrMr 83.
  26. E 68740.
  27. E 68001.
  28. E XV 44.
  29. E 17995.
  30. E 65067.
  31. E 65320.
  32. E 65357.
  33. E 72424.
  34. E XV 59.
  35. E 64632 (2); E 71572.
  36. E 8° V 64.
  37. E 65090 (7).
  38. E 65196.
  39. E 13230.
  40. E 67271.
  41. E 67956.
  42. E 65089 (3) < Pärnu.
  43. E XV 11.
  44. E 8° VI, 95.
  45. E 65683.
  46. EVR 38, 77 (22).
  47. E XV 15.
  48. H I 4, 139 (2).
  49. E 65734.
  50. E 64370.
  51. E XV 32.
  52. E VI, 43.
  53. E XV, 10.
  54. E 65423.
  55. H I 3, 57 (8).
  56. Kreutzwald-Boecler, Ab Gebr 95.
  57. E 3618 (15).
  58. E XV 12.
  59. Ploompuu Jõululeht 1913, 31.
  60. E 68068.
  61. E 71716.
  62. E 17421.
  63. Oma maa II 267.
  64. E III 22.
  65. E 73232.
  66. Celander, Nord. jul 245.
  67. Varonen, Vp 192.
  68. Kotiseutu 1914, 224.
  69. Häyhä, Joulun vietto 42.
  70. Varonen, Vp 193.
  71. Helminen, Syysjuhlat 63.
  72. Russwurm, Eib II 97, § 297.
  73. Nilsson, ÅFF 215.
  74. Celander, Nord. jul I 19.
  75. Storaker, Tiden 493.
  76. Storaker, Tiden 472.
  77. Nilsson, ÅFF 221.
  78. E 64624, 14.
  79. E 64636 (11).
  80. Folkloristiska och etnografiska studier I 155.
  81. E 67811.
  82. E 75433.
  83. E 75570.
  84. E 67151.
  85. Nilsson, ÅFF 215.
  86. ERM 24, 78.
  87. E 64540 (9).
  88. E 68615.
  89. E 64376; E 64382.
  90. Qvigstad, Lappiske eventyr og sagn IV 445.
  91. Varonen, Vp 175.
  92. E 67671.
  93. E 75064.
  94. E 67684.