Meie jõulud/Üldisi jõulukombeid

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search


Üldisi jõulukombeid.

Puhastamine ja ehtimine.

Kui mitte natuke varemini, siis jõululaupäeval ikka pühitakse ja puhastatakse siseruume ja väljas õuegi. Kohati köetakse ahju kadakatega või suitsutatakse tuba kadakaokstega, et majja tükkinud kurjad vaimud põgeneksid. Tavalisesti ei võtnud naisvägi vanasti vaevaks küürida tahmaseid seinu ja tahmast lage; hea, kui enne jõulu keris „ära puistati“. Haljalast teatatakse ometi, et jõululaupäeval pestud kõik maja puuriistad, ka lakka seisma pandud, nagu näiteks suvised piimapütid; niisama viiakse tubased majariistad, isegi voodid õue küürimisele[1]. Väike-Maarjas saavad selle osalisteks isegi leivalabidad ja ahjuluuad, „sest muidu kuri vaim sõitvat nendega soo peale“. Kõik selline töö peab juba enne valget lõppema[2]. Mõnes kohas lubjati enne jõulu tuba kuni parteni või löödi seinale mitu rida pirde või laaste[3]. Küürimisel alati lusikatega ja kaelkookudega ja lõpetati loomatoidutoobritega. Helmes pandi seinte äärde seinte katteks pikaksvenitatud õlekood, n. n. sütsid püsti[4].

Kuna meie päevil jõulus ehib maja jõulupuu, tegi seda varemal ajal jõulukroon või näärikroon, nagu seda ka nimetatakse. Jõulupuu kõrval esineb meiegi päevil veel jõulukroon, mis omast kohast meelde tuletab kroonlühtrit. H. Kurrik, kes põhjalikumalt jõulukrooni uurinud[5] ja kelle uurimuse järgi siin käin, eraldab kolme peatüüpi niisuguseid kroone: 1) roost või putkelülidest tehtud oktaeedrisarnased kroonid; 2) kroonid horisontaalse ratta või ristikujulise põhjaga, millest alla ripnevad nöörid, otsas õlgtärnid; 3) kartulisse ümberringi kiirtetaoliselt torgatud rukkikõrred, ilustatud värvilise paberiga; viimast tüüpi nimetatakse „krässiks“.

Suures enamuses on need kroonid valmistatud õlekõrtest. Kõige rohkem tarvitatakse neid kroone Saare-, Lääne- ja Harjumaal, mujal koguni vähe.

Peale jõuluaja tarvitati neid kroone palju pulma puhul, ka mingisuguse peo ajal.

Nagu jõuluõlgi seatakse neid kroonegi ühendusse viljakasvuga. Hammarstedt arvab, et need arenenud esimesest või viimsest viljavihust, millega mõjutati viljakasvu, sigivust ja jõukust ühelt poolt ja mis oma maagilise jõuga kaitses kõige kurja eest, eriti neil öödel, mil vaimud rändasid[6].

Jõulukroon on meile tulnud tingimata rootslastelt. Selle poole tähistab juba see asjaolu, et jõulukroon esineb kõige rohkem neis kohtades, kus kas enne rootslasi naabruses asunud või veel nüüd asub. Rootsis aga on need kroonid väga levinud; peale selle tuntakse neid veel meie muude naabrite juures, isegi Venes, Poolas, Tšehhoslovakkias ja Saksas. Soomes kannavad need kroonid nime himmeli = taevas.

Vormsis tehti jõulukroone juba aegsasti enne jõulu; kaks neid pandi lauale ja mõned suuremad lae alla, kuhu nad jäid kogu pühadeajaks[7].

Sangastes kinnitati lakke kartul nööriga. Kartulisse pisteti pikad õlekõrred ja nende juurde riputati paberilipakaid. Need heljusid lae all ning valmistasid lastele rõõmu, esinedes seega jõulukroonina[8].

Peale jõulukrooni ja kolmeharuliste lühtrite tunti vähe jõulukaunistisi talumajades. Pilistverest on ometi teateid kirja pandud, et jõuluks „purjeriidega“ kaeti tahmane lagi. Purjeriie võis ainult harukorral tulla küsimusse; vist võttis perenaine katteks saadaval oleva linase või takuse kanga. Veel kaeti Pilistveres mõnes kohas seinugi samasuguse riidega, teisal aga löödi männipirdu tahmaste seinte peiteks[9]. Pirdudega seinte katmine nõudis muidugi rohkesti tööd ja vaeva. Umbes sama viisi kaunistati tuba pulmagi puhul. Toristki on teateid seinte ja lae katmise kohta lõuendiga[10]. Keilas ehiti vahel seinu värvitud höövlilaastudega[11].

Reigis tehti jõuluks õlgedest ristid, julkors, ilustuseks seintele laes rippuva õlgedest krooni kõrvale, partele laua kohta pandi aga männipirdudest kangas. Sellest rippus alla küünlaahel. Vahel pandi niisuguseid pirrukangaid seintelegi[12]. Nagu nimi julkors juba kuulutab, on meil siin tegemist rootsi kombega. Kaarmas sauetati jõuluks rehetuba. Seinad põrandalt paari jala kõrguseni vikiti valgeks, kuna ülejäänud osa kuni parteni kaunistati mõnesuguste ornamentidega, mille iseloom oli nurgeline. Rehetuba valgendati ainult jõuluks[13]. Saardes kaunistati kambri seinu palukavartest pärgadega; pärja sees leidusid omatehtud laternad ja pabertutid[14]. Ukse ees põles värvilistest paberitest tehtud latern[15]. Mõnes kohas ehiti seinu karukoldadega.

Lääne-Nigulas joonistati vanasti talu sissekäigu ustele Joosepi ja Maarja kuju, aga ilma Jeesuseta, teisal ainult Maarja kuju. Vist kardeti piibli keeldu joonistada Jumala kuju. Joosepi ja Maarja kuju pidid tunnistama, et kujutatud isikuid oodati üheskoos jõululaps Jeesusega talusse külalisteks. Joosepi ja Maarja kõrvale tehti riste, muidugi takistuseks kurjele vaimele, et need enne Joosepi ja Maarja tulekut salaja ei tungiks majasse, vaid riste nähes põgeneksid tagasi[16]. Joosepi ja Maarja kuju joonistamine põlvnes muidugi katoliku usu ajast, milline usk ju meeleldi püüab Maarja pilti asetada majadesse ja mujale. Ehk küll rooma-katoliku usk ammu Eestist hävinud, on ta jälgi kohati säilinud sajandit kolm või pisut kaueminigi.

Saaremaal joonistati kriidiga jõulu esimese püha hommikul elamu ustele ja siledamatele palkidele hobuseid, lehmi, kukki, kanu jne. Seletati: olla hea, kui kallil päeval rohkesti loomade kujusid seinal[17]. See „hea“ tähendas muidugi seda, et loomad paremini kasvaksid ja sigiksid. Ingeri Soikkolaski joonistasid lapsed seintele kriidiga loomade kujusid, milliste joonististe otstarve aga on hämar[18].

Kirikusse sõit ja kodune hardus.

Hea komme nõudis uuemal ajal jõuluõhtul tingimata kirikusse sõitmist; endisel ajal niisugust kommet ei peetud. Vanasti käidi Eestis esimese jõulupüha varahommikul kirikus. Hommikusel kirikuskäigul juhtus mõnigi kord, et üks ja teine, kes kodus liig palju maitsnud jõulumärjukest või muidu väsinud, uneuku kaissu langes ja isegi valju norinaga segas kiriklikku jõulurahu. Rootsis oli tukutoomaste äratajaks ametisse pandud eriline „uniköster“. Soomlastel on niisugune ametmees säilinud mitmes paigas viimse aastasajani. Vististi määras rootsiaegne kirikukorraldus Eestiski niisuguse isiku kogudust ärkvel pidama. Uniköstril oli pikk ritv käes, selle ridvaga koputas ta esmalt pingi otsale, kus nägi kellelgi kinnivajunud silmi. Kui koputus ei aidanud, puudutas ta oma ridvaga uinuja käsivart. Mõnikord käis uniköster kirikukukruga või kirikukotiga. Sellel oli ridva otsas väike kuljus; seda kõlistas uniköster istuja kõrva ääres, kui see kohe ei pannud raha kukrusse. Ei äratanud kõlistamine, ütles kõlistaja tukutooma naabrile: „Ärata see üles!“[19]

Jõulus peeti kirikuskäimist tingimata tarvilikuks. Arvati, et Jeesus jõulus kõik patud andeks annab[20]. Setumaal lähevad lapsed enne kirikusse minekut isa jalgade ette kolm korda kummarduma[21]. Tartu pool anti noortest sellele luba kirikusse sõita, kes korraga puistas kõik seajalakondid suurest kolmevakalisest kotist välja[22].

Jõulus kirikusse sõites pandi pikad õled reele ja võeti niipalju inimesi rekke või saani, kui sinna iganes mahtus. Reel pidi heinakotil olema üksteise peal kolm tekki[23]; teisal kõige parem tekk, sõitjal kirjud kindad käes, uhked vööd vööl[24].

Mida rohkem isikuid sõidukil, seda parem. Sõites vaadati hoolega, kes esimesena vastu tuli: noor neiu ennustas noormehele õnne, vanatüdruku vastutulekul pöördi koju tagasi või tehti kohal kolm ringi, sülitati vastu tuult ja alles siis sõideti edasi. Neiu tegi vastupidiselt. Uusaastal valitses samasugune komme[25]. Kirikuteel lepiti vihameestega[26].

Kirikus laulis iga meeste- ja naisterahvas, ka need, kel puudus lauluhääl[27]. Koju sõites keeldi Helmes tagasi vaadata; tagasivaataja suri pea[28]. Kirikust koju jõudes pöördi sõiduk kummuli; kõige rutemini kummulipöörjal edenes töö aasta jooksul kõige paremini[29]. Niisama rutati koju jõudes kohe puudutama põllutööriistu, et tööga suvel teistest ette jõuda[30].

Kuskil Läänemaal olnud viisiks, hobusel kuljused kaelas, sõita pärast kirikut perest peresse ja soovida häid pühi[31].

Ambla komme, kirikutornist jõuluõhtut rakettidega teretada, põlvneb kõigiti uuest ajast[32].

XVIII ja XIX sajandil astus kiriku asemele sagedasti koolimaja. Jõuluõhtul, aga ka pühadel pidas koolmeister koolimajas jumalateenistust, millest paljud, kes pika tee pärast kirikusse ei tahtnud minna, osa võtsid, kui koolimaja neil lähemal leidus. Mineva sajandi teisest poolest alates hakati sel puhul koolimajades jõulupuidki põletama.

Kus vanasti jõuluõhtul kirikus jumalateenistust ei peetud, loeti kodus küünlavalgel piiblit ja lauldi lauluraamatust vaimulikke laule. Põltsamaal luges peremees laua ääres istudes kogu öö piiblit[33]. Kullamaal toodi peale piibli veel hulk vaimulikke raamatuid lauale ja jäeti sinna kogu pühade ajaks[34], teisal kõik majas leiduvad raamatud; Rõuges toodi need juba enne pühi[35]. Saardes pandi piibel pärast lugemist kinni ja keerdi tagumine kaan ülespoole; kardeti nimelt, et kui piibel lahti ja esimene kaan üleval, siis vanapagan võib peale istuda[36]. Jääb hämaraks, kuidas vanapagan ometi majasse sisse arvati pääsevat, kui ju ta sissepääse vastu kõik sellekohased vahendid tarvitusele võetud. Viljandi pool loeti ja lauldi kogu öö; väsis üks, astus teine asemele[37]. Hageris pidi vähemalt üks kogu öö piiblit lugema ja laulma[38]. Vigalas luges kolm inimest jõuluõhtul laua ääres piiblit[39]. Abjas pidi igaüks jõuluöösi 40 peatükki lugema[40].

Tarvastus hakkas perenaine jõuluhommikul ennustajaks. Lauluraamatut avades vaatas ta, missugune salm majaelanikkudele sealt silma puutus. Hea salm kuulutas head uusaastat, halb halba. Nii löödi igaühe nimele lauluraamat lahti[41].

Setumaal tuuakse esimese püha hommikul kirikust pühapilt külasse. Kaasa tuleb preester, kes laudas loomi õnnistab ja palvet peab. Uusaasta hommikul viiakse pilt jälle kirikusse tagasi[42].

Tõstamaal küsiti jõuluõhtul lastelt: „Kas jõuluvana tuleb nutuga või naeruga?“ Küsimusele vastasid lapsed: „Jumalasõnaga ja soolaleivaga[43].“

Toris lootsid lapsed jõuludelt enestelt abi targakssaamiseks. Selleks kujutati midagi paberile ja neelati paber alla. Ööseks pandi raamat pea alla; selle teo järele pidi kõik hästi pähe hakkama[44].

Jõuluhommikul teretab majasse tulija Audrus: „Tere hommikut, jõulud, jõulud! Pikka iga, kõrget au, pisut lapsi, palju leiba!“[45] Teisal öeldakse: „Tere, jõulud! Meie jõulud saadavad teie jõuludele palju tervisi, noortele ja vanadele, kukkedele ja kanadele, moor moorile, vaar vaarile ja igaüks oma paarile“[46].


Jõulutaiad — saagi edendajad.

Jõulude pühitsemise kommetest käib punase lõngana läbi soov edendada maa, karja ja inimeste sigivust. Seks loodetakse abi ohvritest ja mõnesugustest taigadest. Ohver oli muidugi määratud põllumajandust edendavatele kaitsevaimudele. Kui hiljemini kristluse päevil enam vaimudele ei ohverdatud, langes ohver kirikule, kiriku juures kerjajatele või ka pererahva juurde koju tulevatele santidele.

Vanasti, kui rehti käsitsi peksti, kestis suuremate põldude omanikkudel rehepeksmine kaua, kuni mardipäevani, harukorral veel kauemini. Jõuluks pidi aga rehepeks olema tingimata täiesti lõpetatud. Jõuludega algas, nagu tähendatud, vanasti uusaasta. Uusaasta peab tagama uut lõikust. Kõik põllumajandusesaaduste esiletoomine jõulus kannab omapoolt mingisuguse ohvri kuju, jõul esineb nagu lõikusepühana, mil põllumees hea lõikuse andjale püüab maksta nagu mingisugust matti; teiselt poolt tahab ohverdaja selle matiga saada tagatist, et uusaastal tuleks hea viljasaak. Tänutäheks ei tohi aastaannist loomad ega linnudki jääda ilma. Audrus viidi viljateri jõuluöösi matiga õue, et nad õnnistust leiaksid[47]. Siin nähakse selles kombes peituvat ühtlasi ohvrimõtegi. Nimetamata kohas pandi väljas viljavihk püsti viljakasvu suurendamiseks[48]. Usuti, et haldjad söövad vihust teri ja kaitsevad siis suvel vilja.

Rootsist leiame sama põhimõtte. Sealgi kestis rehepeksmine vanasti kaua, kuid jõuluks pidi sel olema lõpp ja vaimudele, eriti tondile anti oma ohver[49]. Õieti pühitseti Rootsis kahekordset lõikuspüha: esimest pühitses iga talu oma rehepeksu lõpul — igaüks omal ajal; teist kogu maa samal ajal.

Viljasaagi, üldse peatoiduse saamise edendamise kohta käib hulk jõulupruuke. Jõuluõhtul pannakse käsikivide vahele nisu-, rukki-, odra- ja kaerateri, mõnikord toitu ja jookigi selles lootuses, et vili paremini kasvaks ja toit iialgi ei lõppeks[50]. Kõik see sünnib muidugi ohvri mõttes. Ristil minnakse öösi sauna, võetakse õlut-leiba kaasa ja juuakse seal; mis üle jääb, visatakse vastu lage. See taig arvatakse mõjutavat paremat viljakasvamist[51]. Koerale, kassile antakse mõnes kohas enne inimeste söömist leiba ja liha, — siis on uusaasta õnnistatud peatoiduse saamise poolest[52].

Kolga-Jaanis seati jõululaupäeval saunast tulles vihad pangele pikuti ritta. Esimese püha hommikul mindi vihtu vaatama; kui tüved olid ukse poole, loodeti suvel head viljasaaki; kui ladvad, — nälga ja äpardust[53]. Rahvasuust saadud teadetest ei selgu, kuidas vihud öö jooksul võisid olla saanud muutunud asendi. Vist oletati, et vaimud, surnud, vihad öösi teisiti pannud, et nii lõikust ennustada. Pärnu Sauga teadetest selgub vaimude, resp. surnute hingede vihtlemine. Saugas pidi pereisa jõululaupäeva õhtul mitu uut vihta sauna viima esivanemate vaimude vihtlemiseks[54].

Räpinas piserdati jõululaupäeva õhtul pärast tubade pesemist toaseinad üle väljastpoolt ja treppide esisel kuuseokstel kolm nädalat seisnud veega, lootes, et Jumala õnnistus asub siis majal[55].


Lauaalune.

Nagu ukselävi igal ajal esindab mingisugust püha paika, nii oma jagu jõuluajal ka lauaalune. Väga mitmest kohast on saadud teateid, et jõuluõhtul kas kaerakülimitt, sõel või kaeravakk ööseks pannakse laua alla[56]; Iisakus lisatakse kaertele veel viinapudel juurde[57]; teisal kallatakse kaertele natuke õlut peale. Hommikul söödetakse kaerad loomadele. Rahvasuu seletab teguviisi ristiusu seisukohalt: laual loetakse jumalasõna ja palutakse; vili laua all saab osa õnnistusest ja viljaga ühes loomadki, kellele vili söödetakse. Niisugust viisi tuntakse Soomes ja Rootsiski[58].

Mõnes kohas Eestis viiakse jõuluõhtul vikatid, kirved, sirbid ja muud terariistad tuppa laua alla, et vili suvel hästi kasvaks; teisal ei panda lauaalusele enam rõhku, vaid viiakse terariistad lihtsalt tuppa; jälle teisal öeldakse: ainult koju või ulu alla[59]. Põhjuseks nimetatakse nõiduse kartust või vanapagana ratsutamist, töötamist nende riistadega või et need muidu nutavad[60]; kasutab neid aga vanapagan, siis ei edene põllumehel kevadel nendega töö ega kanna põld vilja. Ei saa vaikida sellest, et kogemata käest laua alla maha kukkunud leivapalukest ei tohi põrandalt üles võtta[61]. Keelu põhjust ei tunta. Laua alla ei tohi vaadata, — vaatamine tooks loomadele surma[62]. Sõrves maksab vaatamise keeld enne kella 12; kui laua all teri, on oodata hea viljaaasta; missuguseid teri kõige rohkem, seda tõugu vilja kevadel külvata. Keelu põhjuseks igatahes see, et laua all vaime olemas.

Väike-Maarjas asetati kaeravakk laua alla, kaertele leiba, viinapudelid ja klaasid. Igaüks võis soovi järgi sealt võtta. Oletati, et niisugune teguviis viljasaaki edendab[63]. Hilisemal ajal arvati, et laua ääres loetud jumalasõnast õnnistust lähtub laua alla asetatud ainetele.

Riistade laua alla panemist ja põrandalt sinna kukkunud asja ülesvõtmise keeldu tuntakse Skandinaaviaski[64]. Seal vaadatakse kaerte, õlle, viina jne. laua alla panemisele nagu ohvrile. Laua all arvatakse jõuluõhtul viibivat mingisugune vaim, kas maaaluste hulgast või muu, seda ei ole tänini määratud päris kindlaks. Rootsi Wärendis nimetatakse niisugust vaimu laua all „gloson’iks“; ta asub selle juurde, kes talle lõikuseajal ei ole ohverdanud[65]. Seda laua all asuvat vaimu ei tohitud eksitada, — muidu oleks ta karistanud õnnistamise asemel. Talle ohvrit andes ja terariistu, aga isegi ahjuluuda ja -labidat ta juurde laua alla pannes loodeti, et ta ohvri pärast õnnistab niihästi viljasaaki kui ka üldse peatoidust. Külasse antud asjugi toodi jõuluks koju, lootes, et niisugune kojutoomine edendab kokkuhoidu ja vara kasvamist; vist peab majavaim selleks omagi poolt kaasa mõjuma[66]. Jõululaud kujuneb nagu mingisuguseks altariks, kus ohverdatakse jõuluõnnistust toovatele vaimudele. Muidugi mõista ei tohitud kogemata vaimude riiki langenud leivapalukest ega muud toitu jõuluõhtul enam üles tõsta; niisugune tegu tähendaks nagu vaimult käest ära kiskuda talle osaks saanud ohvrit. Aja jooksul ununes muidugi rahva seas ohvri mõte; meie päevil ei teata sellest enam midagi, tehakse ainult vana harjunud viisi järgi, ilma et tuntaks selle teo põhjust. Jõululaua ääres joodi muiste muidugi kahja ja ohverdati seda laua all, lees või toanurgas viibivatele vaimudelegi. Meie ajal sunnib harjunud viis majaelanikke asju vähemalt tuppa tooma, oletades, et ükskõik, kuhu just pannakse; peaasi, et nad väljast sisse toodud, kus nad muidu võiksid sattuda vaenlikkudele vägedele kasutamiseks nende huvides.

Ahi ja kolle.

Ahi võetakse rahvausu järgi jõulus erilise hoole alla. Ahjus või lees asus ju mingisugune majavaim. Jõululaupäeva hommiku vara peab perenaine ise ahju kütma, et õnnetust majast eemale hoida[67]. Jõuluõhtul kasutatakse ahju rohkesti; aegsa kütmise järele küpsetatakse ahjus kohati põrsaküpsist, mõnikord ka seakintsu, vorsti tavalisesti kerisel. Pärast söömist pannakse söögid jällegi kas kerisele või ahju. Ei ole panna ahju mingisugust toitu, visatakse sinna vähemalt paar halgu[68]. Kohati soovitatakse hagude vastuoksa ahju panemist; tagajärg — kütte kokkuhoid[69]. Jääks ahi või ahjupealne tühjaks, ei kasvaks suvel vili; leidub aga ahjus või ahju peal midagi, loodetakse head viljaaastat, — ahi on siis saanud oma ohvri. Samasugune arvamine valitseb Soomeski, kus väidetakse, et tühi ahi jõulus ennustab talu vaeseks jäämist[70]. Põltsamaal pidi ahi jõulu- ja uusaasta öösi toitu täis olema[71]; P.-Jaagupis halge[72].

Esimesel pühal peab peremees ise majavanemana ja preestrina panema tule ahju; see tule ahju panek kindlustab talle hea viljakasvu; teeksid seda muud majalised, ikaldaks vili[73].

Kuidas Haljalas oli lugu selle nõude täitmisega, et jõuluöösi köetagu ahju 9 korda[74], jääb natuke hämaraks, olgu siis, et igakord pandi ahju ainult paar halgu, — muidu võis tuppa tekkida saunaleil. Näib, et üheksakordse söömise eeskujul taheti ahjugi sööta 9 korda. See 9-kordne ehk läbiöine kütmine on elav kuma skandinaaviajulbrasa’st“, jõuluküttest, mis lees põles öö otsa[75]. Nagu näha, hävis aja jooksul mujal niisugune kütmine, vähemalt puuduvad meil sellekohased teated. Haljalas säilis komme kõige kauemini. Viljandi ümbruses tuntakse jõuluöösist ahjukütmist[76]; Saardes köeti jõuluõhtul ahju kadakatega, et kadakasuits kurjad vaimud majast välja ajaks[77].

Kadrinas kästakse kirikust koju tulijaid kohe tuld ahju teha. Kes kõige enne tule ahju saab, lõpetab kõige enne tööd[78]. Kuskil mujal köeti kogu külas võidu ahje; ahjud pandi samal ajal küdema; kelle ahi kõige enne sai küdenud, sai uusaastal töödega kõige enne valmis[79].

Reheahjult küsitakse mõnesuguseid teateid. Vastused loetakse välja tuuleulgumisest ja muist häälist[80].

Jõulu- ja vanaaasta õhtul tehakse koldes tuhk igal pool täiesti siledaks. Hommikul minnakse vaatama, kas seal ei leidu jälgi. Leiduvad jäljed kuulutavad aga tavalisesti halba. Jõhvis arvatakse veel, et kui inimese jälgi tuhal näha, tähendab see, et hea vaim kaitseb edaspidi maja ja majalisi; kus aga kassi jälgi, on kuri vaim tulnud majasse[81]. Rõuges kuulutavad inimese jäljed tuhal kellegi inimese surma, looma jäljed looma surma[82]. Pilistveres seletatakse, et suured jäljed ennustavad suure surma[83]. Tarvastust teatatakse, et kui jäljed tulevad ahjust välja, kuulutavad nad õnnetust, surma; kui nad aga lähevad ahju sisse, — õnne; lähevad varbajäljed ahjusuu poole, sünnib keegi juurde[84]. Muhus peetakse vanapaganat jälgede tegijaks[85].

Koguni omapärast seletust tuntakse Kursis: leiduvad inimese jäljed tuhal, tähendab see, et Jeesus on käinud vorstivargil; leiduvad looma jäljed, — et vanapagan käinud vorstivargil[86]. Igatahes on see vargilkäimise motiiv sel kujul uuema aja motiiv ja pealegi koguni kummaline: Jeesus tehakse vorstivargaks!

Jälgede otsimist tuhalt tuntakse mujalgi, näiteks Skandinaavias[87].

Võidakse küsida, kuidas tulid esivanemad sellele, et jäljed tekivad tuhale? Nagu enne nimetatud, uskusid esivanemad surnute hingede kodukäimist jõuluöösi, nende söömist, joomist, teotsemist. Muidugi arvati neist hingedest, et nad, tahtes tulevikku kuulutada majaomanikkudele, jätavad tuhale jälgi, ja nende jälgede najal ennustasid kodakondsed tulevikku. Kodukäijad näitasid endid mõnikord muulgi kui inimese kujul. Võiks aga ka oletada, et jälgi koldesse jätavad leelapsed või leemees, keda arvati asuvat lees.

Koerus loodetakse tuhast kassi või koera jälgi leides õnne, hiire või muid jälgi leides aga õnnetust[88]. Räpina pool visati laua alla tuhka. Kui hommikul leiti inimeste või loomade jälgi tuhalt, arvati juhtuvat neile õnnetus[89].

Tarvastus seletati tuhal leiduvaid jälgi hoopis vastupidiselt: arvati, et need tähendavad hea vaimu majas olekut[90]. Helmes tehti mõnes kohas peenikest liiva õhtul tasaseks ja vaadati, milliseid jälgi seal hommikul leidus[91].

Kuskil Lõuna-Eestis võeti liivahunnik ja kaeti lauaga kinni. Varsti vaadati, missuguseid jälgi laud järele jätnud. Olid jäljed inimese, hobuse või lehma jälje moodi, loodeti õnneaastat; koerajälje moodi märk ennustas viletsust ja vaesust. Niisama käidi kirikuukse taga kuulamas. Kuuldi kurba viisi, ootas kuulajat kurb saatus; kuuldi rõõmust viisi, ootas teda õnnelik saatus[92].


Pühkmed.

Rahva arvamise järgi omavad pühkmed niisama kui mitmed muud esemed jõuluajal maagilise jõu. Pühkmed moodustavad osa maja sisemusest; neis elab nagu osa maja hinge ja neis asuvad maja vaimud. Viiakse pühkmed välja, viiakse ka majavaim välja. Seistakse või istutakse pühkmetel, jõutakse eriti lähedasse ühendusse vaimudega, — vaimud võivad abi anda tuleviku teadasaamiseks[93]. Kolga-Jaanis ühineb pühkmete väljaviimisel kristlik komme paganlikuga: toa otsa seina äärde viidud pühkmetele langeb viija põlvili, palub issameie ja kuulab siis tulevikku ennustavaid hääli[94].

Jõuluks tuleb tuba aegsasti puhtaks pühkida; jõuluajal ei tohi tuba pühkida, — niisugune pühkimine tooks põldude pühkimist või mõjuks, et loomad suvel palju kiini jooksevad[95]. Tavalisesti piisab jõululaupäevasest ühekordsest toapühkimisest; Tori pool öeldakse ometi, et vaja seitse korda tuba pühkida, igakord pühkmed matiga õue viia hunnikusse ja siis jääda matile kuulama tulevikku[96]. Harglas pühitakse pühkmed jõululaupäeval toanurka ja lastakse seal viimse pühani olla, mil nad välja viiakse[97]; teisal algab pühkimine reheukse alt ja lõppeb eesukse all, siis viiakse pühkmed välja, pannakse viht või luud väljaviidud pühkmetele ja kuulatakse neil[98]; teisal Harglas viidi jõulused pühkmed alles kolmekuningapäeva hommikul välja[99].

Venelasedki ei vii jõulust uusaastani pühkmeid toast välja; tulevikkugi kuulavad nad pühkmete ligidal[100].

Pühkmete jaoks tarvitatakse sagedasti erilist pühkmete viimise kohta; jõuluajal viiakse aga pühkmeid mujalegi, näiteks kapsaaeda, seina äärde, ristteele jne.

Valga pool kästakse tütarlapsel niikaua pühkmetel seista, kui kukk kolm korda laulnud. Ei märka tütarlast keegi selle aja sees, saab ta mehele[101]. Lääne-Nigulas annab jõuluõhtul kaheteistkümnekordne toapühkimine tütarlapsele tagatise, et ta noorelt saab mehele[102]. Noarootsis pühib talu noorim tütar enne õlgede tuppatoomist kolm korda tuba, paneb pühkmed korvi, korvi pea peale ja käib pühkmetega ringi[103].

Saksamaal ja Rootsis kuulavad tütarlapsed niisama tulevikku pühkmetel[104].

Kui keegi unes midagi head tahtis näha, kästi teda Vändras magama heites toapühkmed pea alla panna[105].

Valgas pühkis peremees esimese püha hommikul vara pühkmed lauda ette, et järgmisel aastal loomadega õnnetusi ei juhtuks[106].

Setumaal viiakse pühkmed alles teisel pühal enne päevatõusu välja[107].

Maarja-Magdaleenas kõneldakse, et pühkmete väljaviimise järele luud võetud jalgade vahele, pühkmeriist pandud pähe ja kuulatud[108]. Üldiselt viiakse pühkmed kas matiga, sõelaga või korviga välja ja astutakse siis kas mati, sõela, luua või viha peale kuulama tulevikku ennustavaid hääli. Lüganusel arvatakse, et väljaviimise puhul tuul kohe juba kuulutab uusaasta iseloomu: kui tuul on merelt ja viib pühkmed maa poole, tuleb hea viljaaasta; kui aga tuul on mere poole, — halb aasta[109]. Valga pool kästakse 12 korda tuba pühkida, kell 12 pühkmed hobuse sõime alla viia ja pühkmetele kuulama jääda: hobused hakkavat peremehe tulevikust kõnelema[110].

Üldse kuuluvad väljaviidud pühkmed ja neil kuulamine tuleviku peatingimustesse. Kuulamise ajal peab ümbruses valitsema täielik vaikus. Ei kuulda midagi, ei ole oodata muutusi elus.

Võnnu-Kastres kästakse pühkmeid põhjapoolsesse maja otsa mati alla panna, ise seal otsas seista, kolm korda vilistada ja käega sama palju viipeid teha: selle järele kukkuda räästast nuga alla, mida aga ei olla vaja karta; hiljemini võida seal näha tulevikku[111].

Lõuna-Eestis kästakse pühkimisega jõuluõhtul rutata; hiljaksjäämise puhul minevat inglid ukse tagant ära[112]. Rõngus ei tohitud pärast kella 6 enam pühkida, sest siis pühiti õnn majast välja[113]; Äksis ei tohtinud keegi pühkimist näha[114].

Valjalas pühiti jõulus küll tuba, aga pühkmeid ei viidud välja; nagu näib, kartuse pärast, et maja ümber viibivad pahad vaimud võiksid pühkmetesse sattuda. Alles jõulu esmaspäeval, millal pahad vaimud maja juurest lahkunud, viidi pühkmed õuest läbi loomalauta. Oletati, et jõuluajal pühkmeid lauta viies satuks nendega ühes ka mõni paha vaim sinna[115]. Miks pühkmeid just lauta pidi viidama, kuna seda tavalisesti ei tehtud, selle kohta puuduvad seletused rahvasuust.

Setumaal käiakse öösi kell 12 põllul, kus ristteed lõikuvad; seal kummardatakse kolm korda maha. Kaasas olgu kott aasta jooksul kogutud toaprügiga. Ühtsoodu vaadatakse kotti ja loetakse kolm korda issameie palvet. Sedaviisi omandab kott maagilise võime. Kui peremees seda prügi enne külvamaminekut seemne hulka segab, on tal head lõikust loota[116].

Helmes valiti tuppatoodud õlgedest 7 ühepikkust kõrt, tõmmati õue maa peale 7 ringi, pandi need õled seesmisse ringi, astuti peale ja jäädi kuulama, nagu pühkmetel kuulati. Kuuldusi seletati niisama kui pühkmete kuuldusi[117].

Nagu Pythia oraaklitest katsub meilgi pühkmetelseisja, aga niisama lävel, ka õlgedel palja jalu või ristteel seisja või koguni ristteel pikali olija kuuldud häältest välja uurida tulevikku. Kuuldud häälte järgi ongi aja jooksul häälte seletus kujunenud stabiilseks.

Pillihääl, laul, piitsaplaksutamine, kaevukoogu kägin, kellad, hobuste hirnumine ja sõit, hõiskamine, mõnel juhtumil ka koerahaukumine ennustavad pulmi; Kolga-Jaanis öeldakse koerahaukumine tähendavat koera murdmist hundi poolt[118]. Setud väidavad, et ägeda ja kurja koera haukumine ennustab samasuguste omadustega meest[119].

Lapsenutt, ka vee ammendamine kaevust kuulutab lapsesündi, vilistamine nuttu, oigamine haigust, raiumine, kivide viskamine uue maja ehitamist, veekohin, ka kukelaul tulikahju, appihüüd mingisugust kahju, sirbi-, vikatiluiskamine rohket viljasaaki, lehma ammumine ja lamba määgimine tõbiseid loomi.

Mitmed hääled teatavad lähenevat surma, näiteks kolinad, mürinad, laudade viskamine, saagimine, hööveldamine, puuriida mahavarisemine, puuraiumine, elajahääl, lastekarjumine, kirikukella heli jne.

Usuti kuulates vahel koguni inglite hääli kuuldavat[120].

Ilma pühkmetetagi käiakse ristteel hääli kuulamas. Hääli seletatakse niisama kui pühkmetel kuuldud hääli.

Magamine.

Kuna talurahvas muul ajal sagedasti ahju peal magas, ei tohitud varemal ajal jõuluöösi sinna magama minna, vaid ahju peal magajad pidid aseme vahetama põhkudega põrandal. Ei selgu rahvateadetest, kas arvati sel puhul surnute hingi ahju peal inimeste magamisasemetel puhkavat.

Igatahes Vändra pool ei julgetud voodisse heita, sest kardeti, et sinna-asetunud surnute hingedega kokku puututakse[121].

Rahva arvamine jõululaupäevaöösise magamise kohta üldiselt erineb. Mõned keelavad üldse magada; teised möönavad ainult magamist peale keskööd. Laatres keeldakse isegi haigutamist peale keskööd; väidetakse, et niisugusel puhul kogu aastaks uniseks jäädakse[122]. Kuidas aga haigutust ära hoida, jääb hämaraks.

Rõuges lubatakse ainult ühel küljel magada, et ilus lina kasvaks; vastasel korral oleks lina sasitud[123]. Räpinas ennustatakse õlgedel magajatele virkust ja töökust[124].

Jõuluöösi, aga niisama nääriöösi maksab eriline eeskiri magamise kohta. Üldiselt ei keelda pealmisi rõivaid magama heites seljast võtta, kuid jalad peavad jääma niisama kaetuks kui päeval. Sukad olgu jalas, sukkadel saapad, kingad, pastlad või viisud, nii kuis päeval kantud. Jalatsite jalgajätmist põhjendatakse mitut moodi: Kolga-Jaanis, et paised ei tekiks jalgadele[125]; Jämajas, et suvel ei löödaks jalgu vastu kive[126]; Vigalas, et pastlad peaksid kauemini vastu[127]; Amblas, et puudust ei tuleks jalatsitest[128]; V.-Maarjas nõuti jalatsite jalgajätmist kella 12-ni, et varbad suvel ei hauks ega maod nõelaks[129]. Põlva pool seletatakse sukkade, kingade jalgajätmist jõuluöösi kristluse motiividega: Joosep ja Maarja kandnud jõuluööl sukki, kingi jalas[130]. Põltsamaa ümbruses pandi jõululaupäeva ööks uued villased sukad ja saapad jalga, et hea lambaõnn oleks ega uss suvel ei nõelaks[131]; Räpina pool, et jalad ei paistetaks[132].

Kuidas seletada jalatsite kandmist pühadel öödel? Rahvaseletused on muidugi rahva kohased. Vist magati kinniste jalgadega kartuse pärast, et vaimud võiksid kahju teha paljale ihule, ehk küll palja näo ja paljaste käte pärast ei kardetud. Norras usutakse, et kui jõuluöösi paljalt magatakse, maa-alused võivad teha kahju[133]. Et jõulukommetes palju ühist skandinaavia omadega, näikse kahjutegevate vaimudegi kartus ühine olevat. Kartusega kahju eest ühines tulusaamise lootus.

Kihelkonnas nõutakse, et jõuluheintele, -õlgedele pikali heidetagu ainult riietatuna ja kängituna, sest et me kõik olla matkajad maa peal[134]. Ka kuskil Tartu pool kästakse riietatuna magada, et pikk vili kasvaks ega maha ei langeks[135].

Jõululaupäeva öösi ei tule õige magamine küsimusse, — see öö saadeti mööda enam valvates, nii vanade eesti jõulukommete järgi, nii ristikoguduse alg-ajalgi.

Juba süüria kirikuisa Efraim toonitab valvamist kallil ööl: „Kes ei tahaks uneta mööda saata seda ööd, mil kogu maailm valvab; öö on käes, mis annab maailmale rahu ja puhkust[136].“

Kuna jõululaupäeva öösi aega veedeti, kuidas juhtus, magati järgmistel öödel enam korralikult, aga ikka heintel, õlgedel ja nimelt sellepärast, et magajad aasta jooksul saaksid toime vähese unega ja oleksid ikka virgad. Jõuluõlgedel, -heintel magaminegi pidi seega mõjutama isikute virkust ja suuremat töövõimet. Jäi keegi jõuluõhtul ometi magama, õmmeldi tüdrukutel kinni seelikud ja poistel püksid[137]. Järgmistel öödel ei olnud jõulupõhkudel maas pikutamine enam tingimata tarvilik[138].

Põltsamaal lubati öösi peale 12 magama minna, varemmagajatel seoti käed, jalad kinni ja tõmmati magaja köitega lae alla[139]. Risti rootslased õmblesid magajad kotti[140]. Mihkli kihelkonnas, aga mujalgi nõuti, et vähemalt üks inimene pidi kogu öö valvama; väsis see, astus teine ta asemele[141]. Pärnu pool seletati lastele, et kes magama jääb, „jäävat ilma õnnistuseta ega nägevat Jeesuse sündi“[142].

Abjas seoti magama jäänud poisse ja tüdrukuid õlesidemega ühte; jõuluõlgedel arvati nii suur võim olevat, et keegi seda ei suuda purustada[143]. Seega kuulusid ühteseotud poiss ja tüdruk jäädavalt teineteisele. Nissis õmmeldi magajale tuhakott sabasse[144]. Magaja pidi igatahes sirgelt magama, et suvel rukkid pikaks kasvaksid[145]. Valvaja pidi hoolitsema, et kass rasvaküünalt ära ei sööks[146].

Harjumaal kuskil arvatakse, et jõuluöösi magaja kogu aastaks laisaks jääb[147]. Nõos väidetakse, et kuri vaim nõiub magaja ära[148]. Otepää pool kardetakse, et enne kella 12 magama mineja järgmisel aastal sureb[149].

Kuskilt on teade kirja pandud, et mõnes kohas lauta minnakse loomade juurde magama[150]. Et see teade ainult korra esineb, jääb küsitavaks, kui palju nii sündinud.

Kolga-Jaanis vaatas pereema jõuluhommikul, kuidas lapsed magasid. Selili- või küljelimagaja oli jõululaps vastu võtnud, kummulimagaja aga oli ära tõugatud[151].

Jõulu esimese püha ja uusaasta-öö unenäol arvatakse eriti suur tähendus, Jumala ilmutatud olevat ja tingimata täide minevat[152].

Setud tunnevad jõuluöise valvamise kohta erilise põhjuse: Jumal käib halli vanakese näol inimeste juures ja jagab ärkvelolijatele erilist õnne, igatahes enam valvajatele kui magajatele. Kord juhtunud Jumal jõuluöösi külasse, kus kõik maganud. Ainult küla viimses majas valvanud küla vaeseim mees. Meest ärkvel nähes ütelnud Jumal: „Kõik magavad, kuid sina oled mind igatsusega oodanud, seepärast tahan ma sulle õnne anda!“ Peale jõulu saanud mees küla rikkaimaks meheks; mis moodi, jätavad setud seletamata. Teisal Setumaal oletatakse ometi, et Jumal jagab keskmise püha ööl õnne[153]. Nõutakse veel, tuba olgu puhas, — muidu võiks Jumal tuppa tulles vihastuda[154].

Riided, jalatsid, juuksed.

Harva leidub Eestis teateid kõige halvemate riiete kandmisest ennejõulusel ajal[155]. Audrus pidi iga hea laps jõulu eel vanu riideid kandma, et pühade ajal tuliuut särki ja uusi pükse saada[156]. Mujal Pärnumaal andis pereema 2 nädalat enne jõulu lastele kõige vanemad lapitud särgid, et siis jõulus uutele aset anda[157]. Rohkem teateid halbade riiete kohta on Rootsist. Rootsis söödud siis ka kõige halvemat toitu[158]. Et Eestis enne jõulu oleks söödud kõige halvemat toitu, selle kohta ei ole mulle silma puutunud andmeid. Orjuseajal pidi ju üldiselt halva toiduga lepitama: igapäevaseks toiduks olid aganane leib, silgud, sool, piim; talvel puudus sagedasti piimgi lehmade mittelüpsmise tõttu. Sellest halvemale toidule võiks vaevalt üle minna, olgu siis vangitoidule — veele ja leivale.

Räbalate kandmist ja halva toidu söömist põhjendatakse Rootsis rooma kiriku nõuetega. Nimetatud kirik määras enne jõulu mõnenädalase valju paastu. Selle paastu pärast toideti end siis väga lihtsalt ja käidi halvus riietes. Eestis ei võinud toitude piiramine avaldada sügavamat mõju rahva toitmisse, ennem aga keeld kanda häid riideid; kuid see keeld on 4 sajandi jooksul ununud.

Jõulus sellevastu kaotasid paastu keelud maksvuse; lauale kanti kõige paremaid roogi ja riietuti uute riietega.

Kus võimalik, laskis pereisa pererahvale jõuluks uusi riideid õmmelda, kuid ometi mitte kõikjal. Küll aga ootasid kõik jõuluks uusi jalatseid, nimelt pastlaid. Karksis valmistati neid igaühele valgest poolpargitud loomanahast, mujal tavalisesti parkimata nahast[159]. Lastele pandi Pärnu pool jalga uued valged villased sukad ja valged karvased pastlad, millel tärkmete kohalt karv maha aetud. Uued sukad pidid lambavilla kasvu „õnnistama“; pastlale jäeti karv peale, et suvel veistele hästi paks karv kasvaks, millest söödikud ei saaks läbi hammustada; pastla pikad paelad pidid tooma „lahedad linad“[160]. — Varblas loodeti, et uute pastelde ja sukkade varal jalad ikka terved püsivad[161]. Pilistveres mindi esimesel pühal kirikusse uute pasteldega[162]. Audrus astus pastelde saaja kolde ette kivile ja hüüdis ühelt jalalt teisele hüpates: Ühed pastlad, üheksad paelad! Niiviisi tehtud, loodeti pastlaid kauemini vastu pidavat[163]. Simunas olid lapsed paljajalu, pikad valged särgid seljas[164]. Laialt maksis käsk jõulus magada sukad, kingad jalas, et suvel tuul vilja maha ei lööks[165].

Vigalas pani peremees kuus paari pükse jalga, lootes, et niisugusel puhul riidest iialgi puudust ei tule[166]. Saardes ja Hallistes leppis peremees kolme paari pükste jalga panemisega[167]. Kuskil Tallinna pool, ka Väike-Maarjas arvati, et kahtede riiete selga panemisega saadakse uusaastal kahekordset õnnistust[168]. Helmes loodeti kahekordset lõikust[169]. Lüganuses kandsid vanakesed jõuluõhtul seitse vesti või jakki pealekuti, et alati terved püsiksid[170].

Lihula pool ei võetud uusi riideid kogu pühade ajal seljast; nooremad kartsid, et uusi riideid siis enam selga ei anta[171]. Helmes pidid peremehel kasukas seljas, vöö vööl ja kindad vöö vahel olema[172]. Nõos loodeti riietega tööjõudu saavutada[173].

Karksis lõigati kõikidel jõuluks juuksed kaelast saadik lühikeseks, selga tõmmati peaaegu maani ulatuv „särk“, mida Hallistes vammuseks nimetati. Särki ehtisid välimiselt punasest riidest valmistatud paelad, mis mustritena õmmeldud särgi peale. Nööpide asemel tarvitasid neiud ja naised rinnal sõlgi[174]. Martnas keeldi jõulu ajal pead sugeda, et juuksed peast välja ei langeks[175]. Pärnu pool kutsus ema lapsed heintelt enese juurde, suges harjaga nende sassiläinud pead siledaks, et sigadele tuleks tugev harjastekasv[176]. Helmes anti mõnes kohas lastele isa sukad ja saapad jalga, et laps omandaks isa head ja halvad küljed[177].

Vanne.

Pilistverest on imelik ainulaadiline komme kirja pandud. See komme kuulub nii:

„Siis teind iga maja peremees, et ta ühe sea ehk oina nahaga kaetud puu paku pääle kät pannes vannub, et ta sell uuel aastal oma maja rahvale üks armastaja ja valitseta(?) isa tahab olla ja nõnda vandunud kõik täis kasvanud inimesed tema järele, et nemad oma kohusid truiste tahavad täita[178].“

Pilistvere jõulupakk tuletab elavalt meelde sarnast skandinaavlaste kommet. Hervarari muistendis jutustatakse kord jõulust. Kuningas Heidrikil oli ilmatu suur ja ilus kult määratud ohvriks Freiale. Jõulupidudel oli viisiks anda tõotus edaspidi sooritada kavatsetavate tegude kohta. Kuningas Heidrik laskis tuua kuldi saali. Kuninga mehed panid käe kuldi selga ja andsid tõotuse. Kult pidi edaspidi ohverdatama Freiale viljakasvu ohvriks. Freia oli ju sigivusejumalanna ja ratsutas kult Gullinborste seljas[179]. Nii kõneleb muistend. Tuleb oletada ometi, et muistend vastab tõsioludele. Nilsson arvab, et kuldi viimine saali on nii groteskne, et seda ei või pidada täiesti leiutiseks. Jõulukuldil on ju jõulukommestes suur tähtsus[180]. Võrreldes Pilistvere kommet Skandinaavia muistendiga märkame suurt sarnasust: mõlemates antakse tõotus tulevate tegude kohta, Eestis vannutakse koguni täita kohuseid truisti. Pilistvere komme peab kõigiti rootsi mõju all olema tekkinud, — eesti kommetele on muidu selline vandumine liig võõras. Oleks niisugune tõotuseandmine või vandumine Eestis rohkesti levinud, oleks see tingimata elu arenemise kohta avaldanud enam mõju.


Sool.

Soolal on jõulu- ja uusaastakommetes suur tähtsus. Sool esineb säilitamise sümbolina, kaitseb mädanemise ja halvaksmuutumise eest. Juba juutide seaduse järgi pidi ohvritele soola peale riputatama. Eliisa moondab halva vee soola varal maitsvaks. Vanaaegne kirik tarvitas soola ristimiselgi ja pühitses üldse soola[181]. Osalt piibli mõjul, osalt aga vanade rahvaste omal tähelepanekul omandas sool enesele tähtsa koha rahvaste kommetes, nii ka Eestis.

Eestis tarvitatakse soola sagedasti nõidumise vastu, aga jõulus ja uusaastal ennustamisekski; nii näiteks pandi selleks otstarbeks soola leiva alla või ka lihtsalt lauale. Audrus viskas peremees igale lävele soola, muidugi kaitseks kurja vastu[182]. Pärnu ümbruses riputati soola akendele ja ustele, et vanakuri sisse ei pääseks[183]. Teateid puudub, kas soola riputati sealgi, kus ustele, akendele riste ette tehti, või pidi sool ristide aset täitma. Veel pandi Pärnu pool soola söögilaua igale nurgale, et vanapagan surnutele määratud toite ei hävitaks[184]. Vigalas riputas pererahvas jõuluõhtul kell 6 kõige jämedamat soola kolm korda ümber maja, igakord riste tehes maja kaitseks[185].

Reumatismist võib jõulus järgmisel viisil vabaneda: võetakse peotäis soola, visatakse küdevasse ahju ja joostakse toast välja, et mitte soolapraginat kuulda[186]. Sai mõni kuri inimene soola kerisele visata, tekkis majaliste vahel tüli[187].

Soola tarvitamist jõulus loomadele ja nõidumiseks tuntakse laialt Euroopas.

Soola asendas ennustamisel tihti soolane toitki, nii näiteks silgud, heeringad, üldse soolane kala.

Soolase söömine, nagu heeringate, silkude ja päris soola tarvitamine on jõulu- ja vanaaasta öösi tähtis abinõu tulevase teisepoole nähasaamiseks nii ilmsi kui ka unes. Pea kästakse üks, pea mitu — kuni üheksa — silku või heeringat ära süüa; mõnikord nõutakse, söömine alaku sabaotsast; vett aga ei tohi söögi ajal ega pärast söömist juua.

Kodaveres nõuti koguni soola söömist; kui palju just, ei selgu andmetest. Kästi igale lauanurgale soola panna ja igast soolahunnikust süüa 9 korda[188]. Kui ka igakord tera söödi, tuli niisugusel puhul ikkagi süüa 36 tera.

Soola sulamine jõulu-, ka vanaaasta öösi kuulutab selle isiku surma, kelle pandud sool sulanud või märjaks saanud[189]. Samasugune arvamine on Soomeski[190]. Tõstamaal ennustatakse leiva alt sulanud soola järgi ometi head rukkikasvu[191].

Üldse on soolase söömine Euroopas laialt tuttav.

Kaevuvee alalhoidmiseks võetakse jõuluajal appi eriline vahend, nimelt sool. Sool peab kaasa mõjuma, et kaevuvesi ei kaotaks talle kuuluvaid omadusi. Saardes kardetakse, et kaevuvette sigivad ussid, kui sinna ei heideta soola[192]; Ristil jälle, et vanapagan tuleb öösi jooma kaevuvett, kui sinna õhtul ei ole visatud soola[193]; Hanilas takistab vee halvaks minemist[194]; Kosel, et vanapagan moondab vee vereks[195]; Jämajas, et tekib haigusi, kui kaevuvesi jõuluõhtul jäetud soolata[196]. Amblas visati soola asemel jõuluõhtul viljateri kaevu, lootuses, et vili siis kasvaks paremini[197].

Ojadele, jõgedele, järvedele soola viskamisest vaikivad teated. Suurt veekogu ei suutnud vaenlikud väed muidugi nii ruttu rikkuda kui kaevu.

Nagu jõuluõhtul visatakse teisal ka vanaaasta õhtul kaevu soola. Üldiselt arvatakse kaevudel kolm korda aastas olevat puhkepühad, mil keeldud neist ammutada vett, nimelt jõululaupäeva öösi, vanaaasta laupäeva öösi ja kolmekuninga laupäeva öösi.

Tuli nõiaks peetud isik majasse, viskasid Viljandi pool tavalisesti lapsed ta jälgedesse ikka soola, et hädaohtu kõrvaldada[198].


Tervise ja majanduse edendamine.

Jõulukommete täitmine tagab täitjale tervist tulevaseks aastaks. Tervist edendavad mitmesugused jõuluaegsed taiad.

Et kogu aasta võidaks olla terve, soovitatakse Sõrves nii teha: öösi siduda kolm kinga kahe sülla pikkuse nööri otsa ja panna see ümber kaela; kui jaksatakse sedaviisi käia kolm korda ümber toa, siis on tervis kindlustatud[199]. Tõstamaal käidi jõuluõhtul tuhka sõeludes kolm korda ümber kaevu, et kaevuvee joojad oleksid prisked ja terved[200].

Jalgade terveolekut suveks kindlustatakse seda moodi, et jüripäeval leitud hobuserauaga silitatakse või muljutakse jalataldu, — siis ei teki jala alla paiseid[201]. Sõrves hõõrutakse jõuluõhtul jalgu vastu labidat, et jalad püsiksid suvel terved[202].

Loomadele annab tervist kogu aastaks järgmine Sõrve taig: hommikul enne kukelaulu võetakse kolm korda ahju kireaugust tahma ja visatakse seda soolateradega üheskoos loomade ette, öeldes: Sööge nüüd! Mujal Saaremaal arvatakse jõul avaldavat maagilist mõju suvise piimagi kohta, nimelt, et see ei hakkaks venima. Selleks viidi vanemal ajal jõululaupäeva öösi piima käia alla ja võiti uste lävedele[203]. Hallistes löödi jõuluõhtul pihelgase seitsmeharulise vitsaga kolm korda laudavärava pihta, — siis ei pääse tõved loomade kallale[204]. L.-Nigulas varastati külast vanu kaltse; nende kaltsude suitsu peeti arstirohuks haiguste vastu[205].

Vesi omab jõulukommetes suure tähtsuse. Hallistes laskis peremees mõne noore inimese kaevust vett tuua; pere liikmed pesid kõik selle veega silmi; sellest pesemisest loodeti selgeid silmi ja selget meelt[206]. Teisal toodi allikast või kaevust vett jäätükkidega. Äksis pandi vette veel kolm hõbesõrmust[207]. Harjumaal pesti kapa seest, mille põhjas pussnuga ja hõbesõrmus[208]. Teisal pidi vees prees, hõberaha või mingisugune muu hõbeese olema.

Nii pestud silmadest loodeti peale muu, et nad uusaastal kratte näevad[209]. Kuskil pandud silmapesuvette koguni kuldraha, mis paremini pidi mõjuma kui hõbeese. Kuldraha vette panemist tuleb enam erandiks arvata. Puhjas sellevastu ei pestud esimesel pühal sugugi silmi, kartes, et siis jõululaupäevane püha pesemine ära uhutakse[210].

Jõulu laupäeval võeti Paistus kaevust pang vett, tehti rist põhja ja külgedele ja pesti selle veega nägu, — siis ei vaeva haigus pesijat uusaastal[211]. Teisal pesid neiud nägu jäätükkidega, et leida enam tähelepanu poiste poolt[212]. Valga pool pandi esimesel pühal veekauss keset tuba. Selles vees pesi esmalt peremees käsi ja nägu, siis kogu pere[213]. Muidugi loodeti niisugusest pesemisest tuge tervisele. Harjumaal käis peremees õhtul kõige viimaks kaevust vett toomas ja pani siis kaevu kinni; pärast seda ei tohtinud õhtul keegi enam vett tuua[214].

Räpinas seoti jõuluöösi kaevu ümber pärgi ja riste, et Jumal kaevuvett õnnistaks. Haigustumise puhul oli vaja ainult kaevuvett juua — ja kohe sai jooja terveks[215].

Kui suvel vesi kaevust otsa lõppeb, vaja jõuluöösi kaevu visata niisugune sauna ahjukivi, mille peale 9 korda leili visatud. Nii tehtud, püsib vesi aasta otsa kaevus[216]. Karulas aga viidi külm kivi sauna ja visati kuuma vette. Kui vesi mulle ajas, loodeti palju raha saada[217].

Kuskil viidi jõulus enne päikese tõusu laste riided aia peale ja pisteti neile kolm suurt nõela risti sisse, — siis ei tulnud lastele sel aastal „maalisi“. Ristimata laste riided viidi niisama enne päikese tõusu välja ja toodi pärast päikese loojaminekut tuppa, — siis ei mõjunud kahetus lapsesse[218].


Erilisi kombeid.

Valga ja Võru ümbruses omandas jõuluaeg ka mingisuguse vastlapäeva ilme, nimelt liulaskmise poolest. Tuttav on, et vastlapäeval liugu lastakse linakasvu edendamiseks. Võru pool soovitatakse jõulu ajal pika liu laskmist, et linad pikaks kasvaksid[219]. Harglas arvati, et esimesel pühal noorrahvas võimalikult kõrgelt mäelt pidi liuglema, — muidu äpardusid linad. Liuelda võidi ka teisel ja kolmandal pühal, kuid liuglemine neil päevil ei toonud enam linaõnne[220]. Karulas sellevastu määratakse liulaskmine just teisele pühale. Pärast loomade söötmist enne päeva tõusu tuleb suure reega või saaniga mäele minna ja mäelt alla sõita. Saaniga sõidu jaoks on olemas laul:

Liugle, laugle,
viige regi mäele;
liugle, laugle,
saatke saan kaldaale,
liugle, laugle![221].

Karulas lasevad lapsed uusaasta päevalgi kelkudega liugu mäest alla, ikka selle otstarbega, et pikk, ilus lina kasvaks[222].

Liulaskel lauldakse:

Papi lina pajuvitsust,
köstri lina küüvitsust[223].

Mõnes kohas põletati jõulus linu, et hea linaaasta tuleks[224].

Kui Muhus pereema jõuluhommikul aidast tuppa tuli, tõi ta peotäie teri aidast kaasa ja viskas need põrandale. Terade põrandale viskamine tähendab, et viljast puudust ei pea tulema[225].

Lüganusel läks taluperemees esimese püha hommikul lumistele põldudele, mõõtis sammudega oma põldu ja siis võõrast põldu, ühtlasi nõiasõnu pomisedes. Sedaviisi loodeti saagi rohkenemist[226]. Nõiasõnade sisu ei ole teada.

Jõuluöösi kasutatakse ahjuluuda või roopi, et sellega üle võõraste põldude ratsutada ja viimaks omal põllul seisatada: sellest oodatakse head lõikust[227].

Tapa pool pöördi jõululaupäeva õhtupoolel kõik sõidu- ja veoriistad ühtepidi, nii et kõik aisad ühes sihis seisid[228].

Lihula pool ei antud esimesel pühal majast mitte küüneväärtki välja, kartes maja õnne välja minevat. Iseäranis siis, kui mõni loom sündis, hoiduti majast midagi välja andmast, sest niisuguse väljaandmise tagajärjel võisid loomad nõiduse alla sattuda[229].

Lihula pool arvatakse, et kui jõululaupäeval mingisugune loom sünnib, olgu hobusevars, lehmvasikas, lambatall või kassipoegki, ei tohi kuue päeva jooksul kellelegi võõrale midagi anda, kui võõras ka palugu; isegi tikust ei tohi tuld tõmmata ega võõrale anda. Andmise puhul juhtub majas õnnetus, mitteandmise puhul tuleb õnne[230].

Laenu pidi laenaja jõuluks omanikule tagasi viima, — muidu kardeti laenajale mingisugune õnnetus juhtuvat[231].

Jõululaupäeval peab alati raha taskus olema, — siis ei jää järgmiste jõuludeni rahata[232]. Helmes loodeti kogu aasta palju raha olevat, kui soomustega keedetud latikas lauale toodi[233].

Noarootsis kästakse jõuluõhtul puuanumaid mitu korda pesta, — siis ei kuivavat nad suvel liialt ära[234]; teisal kingi määrida, et aasta otsa pehmed püsiksid või et uusaastal ei kuluks. Kui vikatit käiatakse, saadakse ruttu heinatööga valmis[235].

Lääne-Nigulas tehti jõululaupäeva öösi heinaküüni uksele kriidiga rõngas, uusaasta öösi tõmmati rõngale veel rist peale, lootes sedaviisi head heina ja kuiva heinaaega saada[236]. Toris visati peotäis heinu ahju ja põletati, et põud suvel ei takistaks heinakasvu[237].

Jõulu, lihavõtte ja nelipühi esimesel pühal ei soetud pead enne kirikusse minekut[238]; mõnes kohas ei tohitud jõulus üldse pead sugeda[239].

Aevastamine jõulupäeval tähendab õnne, eriti elajate kosumist; kellelegi jala peale astumine või kellegi vastu tõukamine tähendab halba; Saaremaal aevastamine jõuluõhtul aga surma, kui aevastaja nägu on kiriku poole[240].

Soomlasedki ühendavad jõuluse aevastamise loomadega[241].

Räpina pool püüti jõulus võimalikult palju aevastada, lootuses, et siis loomad paremini kosuvad ja sigivad[242].

Räpinas visati lund üle hoonete katuse, lootes, et tulikahju jääb siis tulemata[243].

Jõuluöösi jumalateenistuse ajal kõigi küünalde põledes hiiliti Laatres kiriku juurde, käidi kolm korda ümber kiriku ja mindi siis koju. Kottu võeti kolm muna ja viidi kellegi nägemata naabritalu õue. Seal veeretati neid seni, kuni nad hakkasid veerema. Ühtlasi loeti nõiasõnu (missuguseid, ei teata enam). Juhtus sel puhul mõni inimene või loom tulema, kaotas nõidus mõju. Mõne aja pärast hakkasid kõik munad naabrilt nõiduja juurde veerema[244].

Reigis läks majaisa jõululaupäeva õhtul toast välja, krabistas pussiga akende ja ukse kohal, tuli sisse, krabistas akende ja kerise ukse kohal. Pärast lõi ta pussi laua kõrval oleva pingi kohal seina, kuhu see kolmekuningapäevani jäi[245]. Selle kombe tähendust ei tunne üleskirjutaja. Niisama ei teata, miks Mõisakülas jõuluõhtul rehealuse jalgvärava posti mööda sula searasva alla kallati[246]. Kõigiti loodeti vist niisugustest taigadest majanduse edenemist.

Edaspidist õnne loodetakse jõululaupäeva õhtul enesele kindlustada Saaremaal järgmise tembuga: võetakse puukauss, täidetakse veega ja pannakse hõbe- või kuldraha vette. Kes selle esimese korra (suuga) kohe välja toob, seda ootab suur õnn[247].

Jõuluöösi käiakse Helmes tähti vaatamas. Tähe mahalangemise ajal avaldatud soovid loodetakse täide minevat[248]. Kes aga esimese püha hommikul kõige esmalt väljas käib, see arvatakse Helmes uusaastal õnnega kokku puutuvat[249].

Jõulu eelmiste päevade õhtud olid suurel mõõdul määratud mõistatiste mõistatamisele. Sellest võtsid osa noored ja vanad, eriti aga noored. Mõistatiste mõistatamisest loodeti palju kasu. Tartus lubatakse mõistatajale „head jõulud“, tähendab vist niipalju: ei juhtu mingit äpardust, saab head jõulutoitu[250]. Koerus, Viljandis, Tarvastus öeldakse osavõtjate kohta ainult, et „siis ei kao lusikad“. Mõistatiste mõistatamine sündigu 3 päeva enne jõulu[251]. Tarvastus lubatakse ometi ka tähnilisi tallekesi[252], justkui oleksid need kõige kasulikumad, niisama kui Urvastes „kirjud vasikad“[253]. Kanepis ja Vastseliinas tõotatakse aga palju paremat palka, esimeses nimelt „palju tallekesi ja vasikaid“[254], teises „palju noori elajaid“[255]. Paljude tallekeste ja vasikate pärast maksab juba vaeva näha mõistatamisega, kuna lusikate mittekadumine ja tähniliste tallede sündimine osavõtjatesse avaldab vähem mõju.

Jõulupühadelgi kulutati vanasti aega mõistatistele. Enam aega nõudsid ometi mitmesugused jõulumängud, nagu kingsepa silmapistmine, patsilöömine, jõuluhani, jõulukurg, jõulusikk jne.

Mõistatiste mõista andmise vähenemist seletatakse Ristil järgmise juhtumisega. Kord istunud pererahvas jõuluöösi laua ümber ja andnud üksteisele mõista mõistatisi. Korraga pistetud leitseaugust tuppa verine käsi ja hääl ütelnud: „Mõista, mõista, mis see on?“ Sellest ajast peale hakatud jõuluõhtul enam jumalasõna tarvitama kui mõistatisi mõistatama[256].

Mõnes kohas viideti jõuluõhtul muinasjuttude vestmisega aega[257].

Imelik „raamatuohverdamise“ komme oli vanasti Pöides viisiks. Kirikuukse suhu meeste poole külge viidi määratusse kiviriista jõulu- ja vanaaasta õhtul vanu kodus mitte enam tarvitatavaid raamatuid. Seal puhkasid nad tolmu käes aastast aastasse[258]. Vist keskaegne ristimisnõu muutus nagu mingisuguseks raamatukoguks-muuseumiks. Võiks oletada, et keegi õpetaja ehk vanade raamatute lõhkumist talumajades nähes käsu andnud, kõik vanad raamatud toodagu kiriku juurde, kus neile ristimisriist sai nagu tõnnivakaks.

  1. E 35299.
  2. E 67989.
  3. E 67968.
  4. E 72149.
  5. ERMA IV 57 jj.
  6. ERMA IV 74.
  7. E 65478.
  8. E 75085.
  9. H III 7, 231 (2).
  10. E 65895.
  11. Eesti Noorte Punane Rist 1927, nr. 1.
  12. ERA II 1, 694.
  13. E 65725.
  14. E 65110 (2).
  15. E 65112 (11).
  16. E XV 15; E 7126.
  17. E 64464.
  18. Suomi IV 11, 68.
  19. Kotikoski, Hämäl. joulutapoja, 53.
  20. E 67754.
  21. E 70124.
  22. E 75206.
  23. E 70949.
  24. E 75673.
  25. E 65336.
  26. E 67271.
  27. E 67241.
  28. E 73153.
  29. E 18457.
  30. E 914.
  31. E 67448.
  32. E 67770.
  33. E 64906 (9).
  34. E 65288.
  35. E 68632.
  36. E 65381 (4).
  37. E 65588 (2).
  38. E 65335 (2).
  39. E 65862 (1).
  40. E 67143.
  41. E 65431 (3).
  42. E 73279.
  43. E 65098.
  44. E 64086.
  45. E 67177.
  46. E 70956.
  47. E 65174.
  48. E 65554.
  49. Celander, Nord. jul I 61.
  50. E 8° VI 30.
  51. H I 4, 139.
  52. H III 21, 10. 619.
  53. E 65270 (6).
  54. E 67050.
  55. E 71711.
  56. E 65554 (2).
  57. H III 1, 543.
  58. Celander, Nord. jul I 196.
  59. H III 13, 82 (25); H II 17, 784 (6).
  60. H III 26, 35 (68).
  61. E XV 6.
  62. E 64373 < Jämaja.
  63. E 68097.
  64. Celander, Nord. jul I 197.
  65. Hyltén-Cavallius, WW 259.
  66. H III 17, 961.
  67. E 67050.
  68. E II 40.
  69. H III 20, 168; E 8° VI, 420.
  70. Häyhä, Joulun vietto 27.
  71. E 64899 (3).
  72. E 65861.
  73. E 8419.
  74. H II 9, 463 (9).
  75. Nilsson, ÅFF 195.
  76. E 67182.
  77. E 65307 (6).
  78. E 67608.
  79. E 65952.
  80. E 70578.
  81. H II 7, 637.
  82. H II 10, 458.
  83. H II 26, 908.
  84. E 65474.
  85. H I 3, 395.
  86. H III 26, 34.
  87. Nilsson, ÅFF 274; Storaker, Tiden I 143.
  88. E 68133.
  89. E 71731.
  90. E 68812.
  91. E 72112.
  92. E 68745 < Valga.
  93. Fehrle, Deutsche Feste, 17.
  94. E 852.
  95. E 8, VIII 9.
  96. H I 5, 197 (1).
  97. E III 8° 20.
  98. E XV, 18.
  99. E 68684.
  100. Zelenin, Russische Volkskunde 379.
  101. E 68168.
  102. E 65296 (3).
  103. E 65435 (6).
  104. Fehrle, Deutsche Feste 17.
  105. E 68002.
  106. E 68233 (6).
  107. E 70084 < Petseri.
  108. H II 28, 527 (30).
  109. H III 1, 589 (6).
  110. E 65275 (2).
  111. E 74476.
  112. E 70887 < Tartu.
  113. E 71315.
  114. E 72719.
  115. E 65671.
  116. E 70212.
  117. E 72076.
  118. H III 7, 629.
  119. E 70155.
  120. E 67517.
  121. E 68016.
  122. E 18229.
  123. E 68714.
  124. E 71724.
  125. H I 2, 326 (127).
  126. E 64373.
  127. E 8° VIII, 6.
  128. H III 17, 961 (19).
  129. EÜS VII 394 (184); E 68034.
  130. E XV 15.
  131. E 64919 (10).
  132. E 71573.
  133. Celander, Nord. jul I 111.
  134. E 67404.
  135. E 75743.
  136. Meyer, Weihnachtsfest 27.
  137. Eesti Noorte Punane Rist 1927, 12.
  138. E 64463 (2).
  139. E 64892 (4).
  140. ERA, Rootsi 1, 97.
  141. E 65026 (3).
  142. E 65115 (5).
  143. E 67143.
  144. E 67969.
  145. E 71389.
  146. E 67970 < Nissi.
  147. E 67951.
  148. E 68183.
  149. E 70496.
  150. E 68878.
  151. E 65271 (9).
  152. E 65603 (3).
  153. E 70083.
  154. E 70154.
  155. E II 2.
  156. E 65597 (1).
  157. E 67498.
  158. Celander, Nord. jul 51.
  159. E 65324 (2).
  160. E 65912.
  161. E 67354.
  162. E 65432 (1).
  163. E 67111.
  164. E 68163.
  165. E 75750.
  166. E 8° VIII 6.
  167. E 65307 (4).
  168. E 65970 (1); E 68028.
  169. E 68185.
  170. E 67738.
  171. E 65573 (2).
  172. E 68782.
  173. E 73218.
  174. E 65325 (3).
  175. E 65362 (4).
  176. E 65912.
  177. E 72087.
  178. H IV 7, 233.
  179. Nilsson, ÅFF 159.
  180. Sealsamas.
  181. Grimm, DM II 877.
  182. E 65037 (3).
  183. E 65058 (2).
  184. E 65058 (4).
  185. E 65862 (1).
  186. E 67944.
  187. E 73107.
  188. E 18472.
  189. E 8379.
  190. Varonen, Vp 196.
  191. E 71388.
  192. ERA II 3, 151 (30).
  193. H IV 9, 357 (6).
  194. H III 3, 425 (17).
  195. H II 17, 566 (12).
  196. H II 18, 953.
  197. H II 14, 485 (3).
  198. E 65589 (5).
  199. E 28771.
  200. E 36016 (2).
  201. E 32478 (26) < Jämaja.
  202. E 8° VIII 7.
  203. E 64376.
  204. Eisen, EM IV 293.
  205. E 65298 (11).
  206. E 65134 (9).
  207. E 65920 (7).
  208. E 67888.
  209. E 67888.
  210. E 74490.
  211. E 67471.
  212. E 65308.
  213. E 67618.
  214. E 67963.
  215. E 70399.
  216. E 28771.
  217. E 67688.
  218. E 70900.
  219. E XV 53.
  220. E 67691.
  221. E 67697.
  222. E 67651.
  223. E 68348.
  224. E 67976.
  225. E 65259 (6).
  226. E 67740.
  227. E 8° V 2.
  228. E 67868.
  229. E 65343 (7).
  230. E 65459 (9).
  231. E 65307 (7).
  232. E 70193.
  233. E 72145.
  234. E 65332 (13).
  235. E 8° VIII 9.
  236. E 65305 (21).
  237. E 65356, 1.
  238. H II 15, 25 (77).
  239. E 8° VI 76.
  240. E 8 IV 10.
  241. Grimm, DM II 935.
  242. E 71573.
  243. E 71713.
  244. E 68200.
  245. E 65540.
  246. E 67488.
  247. E 64643 (1).
  248. E 68601.
  249. E 67057.
  250. E V 32.
  251. ERA II, 163; E 14003.
  252. H II 66, 690 (337).
  253. H III 11, 354 (26).
  254. H I 9, 537 (52).
  255. H II 60, 557 < Setumaa.
  256. E 1130 (5).
  257. E 68707.
  258. E 75153.