Metafüüsika/13. raamat

Metafüüsika Μ
Aristoteles, tõlkinud Vikitekstide kaastöölised

Esimene peatükk

1076a

Selle kohta, mis on meeltega tajutavate [olevate] substants, on juba öeldud, füüsika uurimuses mateeria kohta, hiljem [substantsi kui] toimimise [energeian] kohta;

Et uurimisel on see, kas peale meeltega tajutava substantsi on liikumatu ja igavene [substants] või ei ole, ja kui on, siis mis see on, siis tuleb kõigepealt vaadelda teiste öeldut, et kui nad ütlevad midagi halvasti, siis me ei kordaks nende vigu, ja kui mõni arvamus on meil nendega ühine, siis me ei oleks ainult enda peale pahased; sest meil tuleb rahul olla sellega, kui me ühtesid asju ütleme paremini ja teisi mitte halvemini.

Selle kohta on kaks arvamust: ühed ütlevad, et [need] substantsid on matemaatilised, nagu näiteks arvud ja jooned ja nendega sama sugu [olevad], [teised] jälle, et ideed. Et ühed ütlevad neid olevat kahte sugu, ideed ja matemaatilised arvud, mõned ütlevad, et mõlema sugu on üks, mõned kolmandad ütlevad, et on ainult matemaatiline substants, siis tuleb kõigepealt uurida matemaatilisi [olevaid], lisamata neile mitte mingit muud loomust, nagu näiteks, kas nad satuvad olema ideed või mitte ja kas nad on oleva alged ja substantsid või mitte, vaid kui ainult matemaatilise kohta [küsides,] kas nad on või ei ole, ja kui on, siis kuidas nad on; ja pärast seda [tuleb] eraldi [vaadelda] ideid endid lihtsalt ja niivõrd, kui on tavakohane; sest palju on avaldatud ka eksoteerilistes arutlustes, ja edasi peab arutluse suurema osa moodustama kogu see vaatlus, kus me uurime järele, kas arvud ja ideed on olevate substantsid ja alged; sest see jääb idee järel kolmandaks vaatluseks.

Kui ongi matemaatilised [olevad,] siis nad peavad kas olema meeltega tajutavates [olevates,] nagu mõned ütlevad, või olema meeltega tajutavatest [olevatest] eraldi (mõned ütlevad ka nii); või kui ei kumbagi moodi, siis neid kas ei ole või nad on muul moel; nii et vaidlus ei käi meil [viimasel juhtumil] mitte [nende] olemise, vaid [nende] olemise viisi üle.

Teine peatükk

See aga, et [matemaatilistel olevatel] on võimatu olla meeltega tajutavates olevates ja see arutlus on vaid väljamõeldis, leidub ka raskuste [arutelu]s, nimelt sellepärast, et kahel ruumilisel [kehal] on võimatu olla ühes ja samas kohas,

1076b

ja edasi sellepärast, et sellesama arutelu järgi peavad ka teised võimalikkused [dynameis] ja loomused olema meeltega tajutavates [olevates] ja mitte ükski neist eraldi;

see on juba varem öeldud, aga peale selle on näha, et [sel juhul] ei ole ühelgi kehal võimalik olla jagatav; sest ta peaks olema jagatav tasapinnaks, ja see jooneks ja see punktiks, nii et kui punkti on võimatu jagada, siis ka joont, ja kui seda, siis ka muud. Mis vahet siin on, kas niisugused [jagamatud] loomused on need [meeltega tajutavad olevad] või ei ole need ise, aga niisugused loomused on nendes enestes? Sest see teeb sama välja; sest [matemaatilised olevad] on jagatavad, kui meeltega tajutavad [olevad] on jagatavad, või siis ka meeltega tajutavad [olevad] ei ole [jagatavad].

Kuid ei ole ka võimalik, et niisugused loomused oleksid eraldi. Sest kui peale meeltega tajutavate [ruumiliste kehade] on teised, eraldi olevad ja meeltega tajutavatele [olevatele] eelnevad ruumilised [kehad,] siis on ilmne, et ka peale [meeleliselt tajutavate] tasapindade peavad olema eraldi olevad tasapinnad ja punktid ja jooned sellesama arutluse järgi; ja kui need [on, siis] jällegi peale matemaatilise ruumilise [keha] tasapindade ja joonte ja punktide [peavad olema] teised, mis on neist eraldi, sest mitteliitne eelneb liitsele; ja kui meeltega tajutavatale kehadele eelnevadki meeltega mittetajutavad, siis sellesama arutluse järgi ka tasapindadele liikumatutes ruumilistes [kehades eelnevad] iseenesest olevad [kath' hauta] tasapinnad, nii et need tasapinnad ja jooned on erinevad nendest, mis on korraga eraldi olevate ruumiliste kehadega; sest viimased on korraga matemaatiliste ruumiliste [kehadega] ja esimesed eelnevad matemaatilistele ruumilistele [kehadele]. Jällegi, nendel [eelnevatel] tasapindadel on jooned, neile eelnevatel peavad sama arutluse järgi olema teised jooned ja punktid; ja [enne punkte] teistest joontest [peavad olema] teised eelnevad punktid, neile eelnevaid mitte. See kuhjumine muutub nüüd kohatuks, sest tulevad välja ühed ruumilised [kehad] meeltega tajutavate kõrval, kolmed tasapinnad meeltega tajutavate kõrval – meeltega tajutavate kõrval olevad ja matemaatilistes ruumilistes [kehades] olevad ja nendes olevate kõrval olevad –, neljad jooned, viied punktid; nii et milliste kohta neist käivad matemaatilised teadmised? Sest kindlasti mitte liikumatus ruumilises [kehas] olevate tasapindade ja joonte ja punktide kohta; sest teadmine on alati esmase kohta; seesama arutlus kehtib ka arvude kohta; igade punktide kõrval on teised ühikud [monades], ja igade olevate, meeltega tajutavate, edasi ka intelligiiblite [kõrval], nii et on matemaatiliste arvude sood.

Edasi, kuidas saab lahendada neid [probleeme], mida me arutasime raskuste[ loetelu]s?

1077a

Sest see, mille kohta käib täheteadus, on samamoodi meeltega tajutava kõrval nagu see, mille kohta käib geomeetria; ja kuidas on võimalikud taevas ja selle osad, või mis tahes muu, millel on liikumine, [meeltega tajutava kõrval]? Ja samamoodi optilised ja harmoonilised olevad [on meeltega tajutava kõrval]; sest on heli ja nähtav meeltega tajutavate ja üksikute [kath' hekasta] [olevate] kõrval, nii et on ilmne, et ka teised meeltetajud ja teised meeltega tajutavad; sest miks pigem ühed kui teised? Kui see [on nii], siis ka elukad, kui ka meeltetajud.

Edasi, matemaatikud näevad ette [graphetai] midagi üldist nende substantside kõrval. Siis on veel ka mingi muu substants, mis on ideede ja vahepealsete [substantside] vahepeal ja nendest eraldi, mitte arv ega punktid ega suurus ega aeg. Ja kui see on võimatu, siis on ilmne, et on võimatu, et nood oleks eraldi meeltega tajutavatest [olevatest].

Üldse, tuleb välja vastandlik nii tõele kui ka tavaliselt arvatavale, kui keegi postuleerib, et matemaatilised [olevad] on mingid eraldi loomused. Sest kui see on nii, siis nad peavad eelnema meeltega tajutavatele suurustele, tegelikult aga järgnevad neile; sest lõpetamata suurus on [lõpetatud suurusele] tekkimise poolest eelnev, substantsi poolest aga järgnev, nii nagu elutu elusa suhtes.

Edasi, tänu millele üldse saavad matemaatilised suurused olla üks? Siin[poolsuses olevad saavad olla üks] tänu hingele või hinge osale või millelegi muule, on mõistetav, et kui mitte, siis on nad palju, ja lagunevad, et aga nood on jagatavad ja kvantiteediga [posois], siis mis põhjusel nad on üks ja seisavad koos?

Edasi, tekkimised näitavad [öeldut]. Sest nad tekivad kõigepealt pikkuses, siis laiuses, lõpuks sügavuses, ja [sellega] jõuavad lõpule. Kui see, mis on tekkimise poolest järgnev, on substantsi poolest eelnev, siis keha on tasapinnale ja pikkusele [joonele] eelnev; ning sellega ka täielikum ja terviklikum, sest ta saab elusaks; aga kuidas oleks elus joon või tasapind? Sest see õpetus [axiōma] on üle meie taju.

Edasi, keha on mingi substants, sest tal on juba on kuidagi täielikkus, aga kuidas jooned on substantsid? Sest mitte mingi vormi [eidos] või kujuna, nii nagu hing, ega mateeriana, nii nagu keha; sest paistab, et mitte miski ei saa koosneda joontest ega tasapindadest ega punktidest, kui aga nad oleksid mingi materiaalne substants, siis paistaks, et see on võimalik.

Olgu nad logose poolest eelnevad,

1077b

aga mitte kõik need, mis on logose poolest eelnevad, ei ole ka substantsi poolest eelnevad. Sest substantsi poolest eelnevad on need, mis eraldi olles on olemise poolest ületavad, logose poolest need, mille logostest [koosnevad teiste] logosed; see ei ole korraga. Sest kui seisundid ei ole substantsi kõrval, nagu näiteks mingi liikuv või valge, siis valge eelneb valgele inimesele logose poolest, kuid mitte substantsi poolest; sest ta ei saa olla eraldi, sest ta on alati korraga tervikuga [sunolōi], aga terviku all pean silmas valget inimest, nii et on näha, et abstraheerimisest ei ole eelnev ega määratlemisest [prostheseōs] järgnev; sest määratlemisest valgega öeldakse "valge inimene".

Et nüüd [matemaatilised olevad] ei ole rohkem substantsid kui kehad ega ole meeltega tajutavatele [olevatele] olemise poolest eelnevad, vaid ainult logose poolest, ega saa kuidagi olla eraldi, see on küllaldaselt öeldud;

Kui nad ei saagi olla meeltega tajutavates [olevates], siis on näha, et neid kas üldse ei ole või nad on mingil viisil ja sellepärast nad ei ole lihtsalt; sest olemist öeldakse mitut moodi.

Kolmas peatükk

[----]

1078b

mida kõige paremini toovad välja matemaatilised teadused. Ja kuna need osutuvadki paljude põhjusteks (pean silmas näiteks korrastatust ja määratletust [ὡρισμένον]), peavad nad kuidagi rääkima ka sellestsamast põhjusest, nimelt kaunist kui põhjusest. Aga neist asjust räägime täpsemalt mujal.

Neljas peatükk

Matemaatiliste [olevate] kohta, et nad on olevad ja kuidas olevad, ja kuidas eelnevad ja kuidas mitte eelnevad, piisaku niisiis sellest; ideede kohta aga tuleb kõigepealt vaadelda arvamust ideede kohta ennast, seostamata sellega üldse arvude loomust, vaid nii, nagu [neid] algusest peale mõistsid need, kes esimestena ütlesid, et on ideed.

Aga arvamusele eidoste kohta jõudsid need, kes laususid seda veendumuse tõttu nende Herakleitose ütluste [λόγοις] tõesuses, et kõik meeltega tajutav on alati voolav; nii et kui ongi olemas millegi teadmine ja mõtlemine [φρόνησις], siis peavad meeltega tajutavate kõrval olema mingid muud loomused, mis on püsivad; sest ei ole teadmist voolavast. Sokrates aga tegeles kõlbeliste voorustega ja püüdis esimesena neid üldiselt määratleda; (sest füüsikutest ainult Demokritos puudutas seda natuke ning määratles kuidagi sooja ja külma; pütaagorlased aga varem [tegid seda] mõne vähesega, mille määratlused nad sidusid arvudega, nagu näiteks mis on paras aeg [ καιρὸς ] või õiglus või abielu;) ja ta uuris mõistlikult [εὐλόγως] "mis on" [τὸ τί ἐστιν]; sest ta püüdis loogiliselt arutleda [συλλογίζεσθαι], aga loogiliste arutluste algus on "mis on"; sest siis ei olnud veel nii palju dialektilist väge [ἰσχὺς], et oleks saanud vaadelda nii vastandeid eraldi "mis on"-ist kui ka seda, kas vastandite kohta on üks ja see sama teadus; sest on kaks asja, mida on Sokratesele õiglane omistada: induktiivsed arutlused ja üldine määratlemine; sest need mõlemad on teaduse alguse juures.

Aga Sokrates ei pidanud ei üldisi ega definitsioone eraldiolevateks; nemad aga asetasid need eraldi, ja nimetasid need olevate ideedeks, nii et nad jõudsid peaaegu sama arutluse teel selleni, et kõigel üldiselt öeldaval [καθόλου λεγομένων] on ideed, ja see on umbes nagu keegi, kes tahab loendada, arvaks, et vähem olevaid ta loendada ei suuda, kui aga [neid] juurde lisab, siis loendab [nad] ära; sest võib öelda, et üksikuid meeltega tajutavaid on rohkem kui eidosi,

1079a

mille põhjusi otsides nad nende juurest sinna [eidoste juurde] jõudsid; sest iga [oleva] puhul on miski samanimeline substantside kõrval, ja muu puhul on üks palju kohal, nii nende kui ka igaveste kohal.

Edasi, ükski teedest, millega nad näitavad, et eidosed on olemas, ei too neid päevavalgele; mõnest neist ei sünni paratamatut järeldust, ja mõnest sünnib, et eidosed on [olevatel], millel nad ei mõtle eidoseid olevat; sest teadmistel põhinevate arutluste [λόγους] järgi on eidosed kõigel, mille kohta on olemas teadmised, ja "ühe paljude kohal" järgi ka eitustel, ja hävinud [olevatest] mõtlemise järgi hävivatel [olevatel], sest on olemas kujutlus [φάντασμα] nendest. Edasi, täpsematest arutlustest mõned kehtestavad [ποιοῦσιν] ideed suhtes olevatel [πρός τι], [ Phaidon 74a–77a, Riik 479a–480a] mida nad ei ütle olevat eraldi sugu, teised lausuvad "kolmandat inimest".

Ja üldse hävitavad arutlused selle, mida [eidoste lausujad] soovivad rohkem kui eidoste olemasolu; sest tuleb välja, et mitte kaks [(düaad)] ei ole esmane, vaid arv, ja suhtes olev [eelneb] iseenesest olevale [καθ᾽ αὑτό], ja kõik muu, milles mõned arvamusi ideede kohta järginud on rääkinud vastu printsiipidele [ἀρχαῖς].

Edasi, oletuse järgi, millega nad ütlevad, et ideed on olemas, ei ole olemas mitte ainult substantside, vaid ka palju muu eidosed, sest mõte ei ole üks mitte ainult substantside puhul, vaid ka muu puhul; ja teadmised ei ole mitte ainult substantsist, vaid ka muust, ja tuleb välja kümme tuhat muud sarnast [järeldust]; ent nii paratamatuse järgi kui ka arvamuste järgi nende kohta [on nii, et] kui on võimalik eidostest osasaamine, siis on paramatu, et on olemas ainult substantside ideed. Sest nendest ei osasaamine ei ole sattumuslik, vaid igast [eidosest] peab osa saama [seal,] kus teda ei öelda substraadi kohta, pean silmas näiteks, et kui miski saab osa kahekordsest enesest [kahekordse eidosest], siis ta saab osa ka igavesest, kuid sattumuslikult, sest on sattumuslik, et kahekordne on igavene, nii et eidosed on substants; aga üks ja seesama [nimi] tähistab substantsi nii siin[poolsuses] kui ka seal[poolsuses]; või milleks siis [muidu oleks] nende [siinpoolsete] kõrval üks paljude kohal? Ja kui ideedel ja nendest osasaavatel on liik [εἶδος] sama, siis on [neil] midagi ühist, sest miks peaks hävivate kahtede ja paljude igaveste [kahtede] puhul kaks olema rohkem üks ja seesama kui [kahe idee] enda ja mingi kahe puhul; aga kui liik ei ole sama,

1079b

siis nad on lihtsalt ühenimelised [ὁμώνυμα], ja samamoodi nagu kui keegi hüüaks inimeseks nii Kalliast kui ka puutükki, täheldamata neil mingit ühisust.

Aga kui me eeldame, et üldised [κοινοὺς] definitsioonid muus suhtes sobivad eidostele, nagu näiteks ringile enesele [ringi eidosele] "tasapinnaline kujund" ja definitsiooni ülejäänud osad, aga lisatakse, mis see on[, mille eidos see on], siis peab vaatama, et see ei oleks täiesti mõttetu [κενὸν]. Sest millele lisada? "Keskpunktile" [μέσῳ] või "tasapinnale" või kõigile? Sest kõik, mis on [defineeritavas] substantsis, on ideed, nagu näiteks "elukas" ja "kahejalgne". Edasi, on ilmne, et miski ise [idee] olemine, nii nagu ka tasandiline olemine, peab olema mingi loomus, mis soona kuulub [ἐνυπάρξει] kõigile eidostele.

Selle teksti tõlkimine on pooleli.
Jätkamine on lahkesti lubatud. Võid ka kommenteerida, kuidas tõlget parandada.