Noored hinged/11
11.
Kõige pimedam aeg oli möödas: lumi kattis juba maad. Kui rahulik ja hää pidi selle walge waiba all puhata olema! Selle mõtte pääle tuli Aino, kui ta üksi jalutades rahu otsis. See uuriw arutamine, millega ta mõni aeg tagasi pääle oli hakanud, kestis wahetpidamata edasi, seda enam, et wiimased päewad selleks uut ainet juurde muretsesiwad. Üliõpilase Kulnoga oli ta harwemini kokku puutunud ja igakord lehwis selle näol poolpilkaw naeratus, kuna sõnad alatasa torgata püüdsiwad. Need pisted polnud küll walusad, et nad aga igas üteluses peituma näisiwad, siis pidi neiu nendest tahes ehk tahtmata midagi järeldama, ja see oligi, mis mõtlemiseks kõige rohkem põhjust andis. Oli siis tõesti kõik nii ruttu möödas? Oli see ainult kerge tuhin olnud? Aga neiu oli hoopis midagi muud oodanud. Ta oli nii sagedasti niisuguste tuhinate alt läbi käinud ja nüüd igatses ta millegi sügawama, tõsisema järele. Enne oli tema juures ikka tema saledat, paenduwat keha, juukseid ja silmi tähele pandud, nendest temale räägitud ja tagaselja nendest unistatud. Ka Kulno oli sedasama teinud, kuid tema sõnadest oli ka midagi uut wälja kostnud: nendes helises alati ühes unistustega waewalt tuntaw torkaw pilkamine wõi kõigewähemalt kerge elurõõmuline naeratus. See andis neiule mõista, et noormees weel oma pääd täitsa tema kaenlasse polnud andnud ja et tema teda waewalt kinni siduda jaksab, kuigi ta selleks terwet oma pikka juuksepatsi tarwitaks, mis nii ilusasti käimise ajal peenikest pihta mööda alla lookleb. Esiotsa oliwad nad kahekesi palju rääkinud ja wäga mitmesugustest asjadest. Aino tundis, et üliõpilane temas omale hääd seltsilist otsib, kellega ta südant ja pääd jagada wõib, ja talle tegi see hääd meelt. Tal oli nii rahulik meel, kui ta mõnikord Kulno juurest koju tuli, kus nad nii tõsiste asjade üle üheskoos oma noori päid oliwad murdnud. Ehk kudas ta süda sees naeris, kui ta selle pääle tagasi mõtles, kui naljakalt noormees wahel oli rääkinud! Selles kõiges oli midagi hääd, kaasakiskuwat ja ilusat.
Nende wahekord ei jäänud aga endise paiga pääle peatama. Ikka harwemini tuli ette, et nad tõsistest asjadest juttu ajasiwad. Sagedamini naljatasiwad ja lobisesiwad nad niisama. Kui neiu mõnikord selle muutuse pääle tähendas, siis oskas noormees asja alati nõnda pöörata, et neiu oma tähenduse üle isegi naerma pidi. Aga ka naljatused kippusiwad otsa lõppema, nad kautasiwad oma endise wärskuse, saiwad sagedasti tehtuks, otsituks ja lähenesiwad aegajalt pilkamisele, mis kergeid pisteid wälja jagades hinges siiski nii walusaid haawu sünnitasiwad, südant mõnikord nagu ühiseks walukoguks muutes. Ainult niisugustel kordadel, kus nad üksteise lähedal oliwad ja oma kehadega üksteist wastastikku soendasiwad, uut elujõudu andsiwad, kuuldusiwad nooremehe suust endised meeldiwad naljasõnad, mis neiu hinge naerul wärisema paniwad ja ihkel sundisiwad tema mustadesse silmadesse waatama. Aga ka niisugused silmapilgud kippusiwad wähemaks jääma, harwemini ette tulema, nendeks kadus nagu hää juhtumine. Saiwad nad kokku, siis oliwad nad pooltagasihoidlikud, pilgud näisiwad midagi uuriwat, kuna häältest kannatamatus kostis. Nad näisiwad üksteisele midagi ütelda tahtwat, mis nende wahekorra endiseks wõiks teha wõi mis teda kõigewähemalt selgitada aitaks; selle asemel kuuldus aga tühi sõnapildumine, millega kumbki rahul ei olnud. Wiimased kokkupuutumised näitasiwad selgelt selle pääle, et arusaamatus ei wähene, waid ikka halwemaks muutub. Millega see küll lõpeb? küsis neiu mõnikord hirmunult iseeneselt. Kas niisama, kui kõik endised tutwused? Siin tundis aga neiu, et see temale kaugeltki ainult tutwus ei olnud, nagu warematel kordadel. Kas pidi tema nüüd seda osa etendama, mis ta waremalt naeratades oma wastaste hooleks oli jätnud? Pidi ta enesele ühel ilusal päewal ütelda laskma: „Nüüd on küll, ma ei taha enam!“ See poleks mitte ainult walus, waid ka alandaw. Aino ei tahaks seda kudagi kannatada, selleks on ta liig uhke ja suureline ning kange oma jõu pääle. Wõi ei maksa tema jõud siin midagi? On ta korraga oma wäärtuse kaotanud? Ja nüüd tuliwad need silmapilgud ette, kus ta mureliku näoga peegli ette astus ja ennast uuriwalt silmitses. Ennem polnud ta seda pea ialgi teinud, ka riidessepanemise juures mitte, sest riided passisiwad temale ikka hästi. Aga peegel ei andnud talle mingisugust wastust. Ta nägi säält endist nägu, ainult silmade alla ähwardasiwad wiimasel ajal sinised warjud tekkida. Neid nähes lõi neiu omale käega otsa ette ja sõnas: „Pää, pää, miks ei anna sa mulle rahu? Miks piinad sa mind päewal ja ööl?“ Selle pääle naeratas ta igakord oma teo üle ning teisel silmapilgul oli ta endisesse meeleolusse tagasi langenud. Nõnda heitles ta kaua iseenesega ja tegi mitmesugusid plaanisid. Jälle tekkis talle niisamasugune tundmus rinda, nagu paari aasta eest, kus ta gümnasiumi oli lõpetanud. Kusagile kaugele suurde laia maailma kippus ta siis. Sel korral oli ta oma tahtmise täide saatnud. Ja nüüd pani ta enesele korraga küsimise ette: mis ohule oli ta tänawu siia jäänud? Mida lootis ta siit? Niisugused mõtted kadusiwad aga warsti ta pääst ja jälle asus ta wanade harutuste kallale. Ta oleks tahtnud, et tal pää ja süda ükskord ometi kokku oleksiwad leppinud, ühisele otsusele jõudnud. Ja mida kaugemale aeg läks, seda suuremaks tõusis tung selle otsuse järele. Wiimaks ei suutnud ta enam wastu panna. Ta läks üliõpilase Kulno poole. Mis ta sääl tegema wõi rääkima pidi, seda ei näinud ta mitte teadwat, waid ainult aimawat. Aga ta arwas, et kui ta kord sääl on, küllap ta siis juba teab, mis teha tuleb.
Üliõpilane wõttis teda pooltusase, siiski naeratawa näoga wastu.
„Teie meelehärm pole ikka weel üle läinud?“ küsis Aino.
„Nagu Teilgi,“ wastas Kulno naerdes.
„Ütelge ometi, kui kaua me üksteist nõnda peame tüütama?“
„Kuni me sellest ära tüdineme.“
„Aga kui see nii pea ei tule?“
„Siis — edasi!“
Nad waikisiwad.
„Minu himu on aga kõigest sellest täis,“ ütles Aino järsku, et ometi kord hakatust teha ja sellele maad anda, mis wälja tungis. Sääl juures kohkus ta ise oma üteluse juures ära. See kõlas liig terawalt, isegi külmalt. Wiimast ei tahtnud ta aga milgil kombel.
„Millest on Teie himu täis?“ küsis üliõpilane tõsiselt ja waatas neiule uuriwalt silma. See lõi oma pilgu maha ja wastas:
„Niisugusest läbikäimisest.“
„Missugusest?“ küsis Kulno jonnikalt, nagu tahaks ta neiut kusagile aianurka ajada, et sääl teda tabada.
„Mistarwis Te seda küsite, kui Te ise seda niisama hästi teate, nagu minagi,“ wastas Aino ja ta häälest kostis nagu tigedus ja kurbtus.
See wastus mõjus üliõpilasesse. Ta unustas oma jonnaka tuju, mis rinnas maad kippus wõtma. Neiu oli ju õigust öelnud. Ka tema tundis juba ammugi, et nende wahekord enam endine polnud, et nad midagi otsima näisiwad, mida nad wastastikku üksteisest ei leidnud. Ka noormees oli enese kallal uurimisetööd teinud. Esiotsa otsis ta neid põhjusid neiust ja tuletas siin juures Muhemit, Lillakat, kellega ta ka wiimasel ajal õige sagedasti kokku oli puutunud, ja mitmeid teisi tuttawaid meelde. See kõik suutis talle wähe seletada. Aga mispärast olen ma siis ise nõnda? küsis ta wiimaks iseeneselt ja nüüd märkas ta, et see pääküsimus on ja et muid küsimusi üles tõsta ei maksagi.
„Teil on ju õigus,“ ütles noormees tõsiselt neiule ja waatas poolkurwalt tema pääle. See waatas niisamuti wastu. See tõsine pilk meeldis neiule nii wäga. Talle tuli meelde, et ta seda pilku ka siis tähele oli pannud, kui noormees teda esimest korda suudleda oli tahtnud. Siis oli aga tema naerdes uksest wälja läinud.
„Me peaksime wististi kord tõsiselt üksteisega rääkima, me pole seda enam ammugi teinud,“ ütles Kulno.
„Teie ei taha ju seda enam, pilkate ja narrite mind ainult,“ rääkis neiu kurwalt ja etteheitwalt. „Ma olen Teile, nagu teisedki, ainult lõbus ajawiide puhkamiseks, millest silmapilk lahti püütakse saada, kui midagi tõsisemat ette tuleb. Ennem targutate Teie ju herra Muhemiga, kui Te minuga paar sõna mõistlikult kõnelete.“
„Kas Te ka herra Muhemi pääle kade olete?“ küsis üliõpilane wahele.
„Kelle pääle ma siis weel kade olen?“ küsis neiu wastu.
„Noh, ma mõtlen teiste neiude pääle, kelledega mina läbi käin wõi kes mõnikord minu poole tulewad.“
Aino hakkas naerma, kuid see naer kõlas närwiliselt. Tõepoolest — neiu Lillaka wastu oli ta rinnas midagi kadeduse, wiha ja põlgtuse sarnast elule kippunud tõusma ehk ta seda küll olewaks ei tahtnud tunnistada ja jäljetult püüdis ära häwitada. Selleks pidas ta enesest liig palju lugu, uskus liig kindlasti enese sisse, kui et ta Õiet oma wastaseks wõi wõistlejaks oleks wõinud pidada.
Talle tuliwad endised sündmused meelde ja ta naeratas selle üle, kui kergesti ta Lillaka oma tee päält kõrwale oli tõuganud. Ja mis seda kooliõde tema meelest iseäranis madalaks tegi, oli see, et ta waikselt, ilma wõitlemata alla andis ja sääl juures oma õnneliku wastase pääle wihagi ei kandnud, alandliku ja tänumeelega iga lahkuse wastu wõttis, mis Aino temale osaks laskis saada. Sellepärast ei püüdnud ta kunagi teada, kui kaugele Kulno ja Õie tutwus ulatab. Hoopis teine lugu oli Muhemiga. Siin ei saanud ta kudagi ära salata, et ta häämeelega Õiet Kulno pool ei näinud.
„Te eksite“, ütles Aino. „Mis aga herra Muhemisse puutub, siis on Teil täiesti õigus: tema pääle olen ma tõepoolest kade ja kord korralt kipun ma teda ikka rohkem wihkama hakkama.“
„Ja jah, Teil on selleks põhjust“, tähendas noormees. „Minuga saab lugu kord niisama olema, kui aga elujuhtumised selleks wõimaluse annawad.“
Üliõpilane teadis, et need sõnad neiut haawawad, temale walu sünnitawad, siiski ütles ta nad wälja. Neiu ütelused tõiwad talle terwe rea wäikseid romanisid meelde, mida ta läbi oli elanud ja mis kõik sellega oliwad lõppenud, et noored mehed oma unistuste hoolde oliwad jäätud, kuna Aino naeratades oma teed oli läinud. See teadmine tekitas nooremehe rinnas alati nagu rahulolematust, piina, salajat kartust, et tema enesega niisama sündida wõiks, ja tumedat kättemaksmise himu. Seesama teadmine aitas ka selleks kaasa, et noormees ialgi terwet oma olewust neiu hooleks ei usaldanud, terwet oma hinge temale ei awanud, ja kõike oma jõudu kokku püüdis wõtta, et ennast mitte täiesti oma tundmuste orjaks teha. Üksi olles katsus ta oma unistuste üle naerda, oma hingepühadusi pilgata, neid sellest tundmuste puutumata kõrgusest maha kiskuda, kuhu enam ükski mõistusenool ei ulata. See aitas, kuid ta tegi ka seda, et unistused, nagu suwe hommiku udu päikese ees, ära ähwardasiwad kaduda, kuna kõrged tundmuste pühadused mõistuse uuriwa pilgu ees tolmuks näisiwad pudenewat.
Neiu silmis helkis midagi ja ta neelas paar korda kuuldawalt, nagu kipuks kurgust midagi üles tulema.
„Mispärast räägite Teie nõnda“, wastas ta nooremehele. „Olen ma selleks Teile ialgi põhjust andnud? Teile mitte! Ma ei tea, mis ma ütlema pean. Ma tulin ju siia, et niipalju rääkida, et kõik wälja puistata, mis hinges pakitseb. Aga Te wõtate mind nõnda wastu, teete niisugusi tähendusi, et mul ainuski sõna keelelt liikuda ei taha.“
Neiu hääles woogasiwad pisarad, kui aga noormees ta silmi waatas, siis nägi ta, et need ainult iseäraliselt helkisiwad.
„Teie ei pea seda nii südame ligi wõtma“, rääkis noormees, kes neiu häälest ja pilgust liigutatud sai. Imelik hääl ja imelikud silmad! Kui Kulno seda häält ei kuulnud ja neid silmi ei näinud, siis pidas ta neid sagedasti olemataks. Puutus aga see helin talle kõrwadesse ja tundis ta seda pilku enese pääl wiibiwat, siis ei suutnud ta kudagi nende mõjule wastu panna.
„Ma olen ju halb“, lisas ta juurde.
„Te ütlete, et Teiega kord niisama saab olema“, rääkis neiu uue jõuga edasi, nähes, et ta sõnad mõjunud on. „Aga ütelge, kellega on enne nõnda olnud kui Teiega? Rääkida wõidakse minust ju mis tahes ja Teie wõite sellest uskuda, mis Te hääks arwate, kuid ma ütlen Teile: mitte ükski nendest, kelle kõrwale Te ennast seate, pole mind sõrme otsagagi puutuda tohtinud…“
See ütelus rõõmustas noortmeest nõnda, et ta kudagi naljatust tagasi ei suutnud suruda.
„Sellepärast ei jäänudki neil muud üle, kui pidiwad luuletama hakkama“, naeris ta.
Neiu aga ei lasknud ennast sellest eksitada; ta rääkis edasi:
„Ma ei salli ilusaid sõnu, kui tegusid tarwitada wõib. Ja neid olete Teie näinud. Kui Teile sellest küll pole, mis wõin ma sinna parata. Rohkem ei suuda ma, kuigi ma kõige hingega tahaksin. Nädalate kaupa olen ma mõtelnud ja piinelnud. Ma ei tea, mis ma selle eest annaksin, kui kõik jälle endiseks saaks. Aga nii, nagu nüüd on, ei taha ma. Teie mängite minuga, minul pole aga Teiega mängimiseks ialgi tahtmist olnud. Sellest arwan ma alles nüüd aru saawat. Isegi Teie naerust olen ma tõtt otsinud. Aga seda tõtt ei ole Teil wiimasel ajal enam minu tarwis. Minule jätate Teie lobisemised, tõsiseid asju harutate kas herra Muhemiga wõi mõne muuga. See on mulle walus, mõnikord otse wäljakannatamata. Ma tahaksin Teie mängitawat hinge ja tõsist pääd jagada, tahaksin ühega otsata naerda, teisega tõsine olla, sest igaw on alatasa naerda, kuna ka tõsine ühtepuhku ei suuda olla. Teie aga ei taha seda, ma saan sellest kord korralt ikka selgemini aru. Ja niisugusel silmapilgul olen ma kade mitte ainult herra Muhemi, waid iga kolmandama pääle, kes meie wahele tükib, mind Teist eemale rõhub. Enne ei olnud see aga nõnda. Miks ei wõi Teie enam endine olla? Mina ei ole selleks oma teada mingisugust põhjust andnud.“
„Aga Te wõisite seda ju ilma teadmata teha“, wastas Kulno pehmelt ja tagasihoidlikult. „See wõis kõik ilma tegemata tulla, iseenesest, pikkamisi, arusaamata, tähelpanemata. Me märkasime seda alles siis, kui ta juba meie juurde oli jõudnud, meie hingedes maad wõttis, endisi tundmusi säält eemale peletada püüdes. Ma usun kõik, mis Te räägite, ja ma pole ühegi Teie sõna juures kahelnud. Ma tahaksin, et Teie mulle niisama wastu tuleksite, minu sõnu niisamuti tõeks peaksite. Tõendada ei saa ma neid ju praegu millegagi, sest mis aitaks see, kui ma möödaläinud silmapilkude pääle koputaksin. Nende pääle wõib nii mitmel wiisil waadata. Ma pean Teile aga midagi tõsist ütlema, mis Teile, wõib olla, haiget teeb ja sellepärast tahaksin ma, et Teie minust õieti aru saaksite, aru saada püüaksite. Kõigepäält peaksite aga uskuma, et ma tõepoolest nõnda räägin, nagu ma arwan. Ütelge, et Te seda wõite, ja Te wõite, kui Te aga tahate. Tahtke siis, Te olete ju hää.“
Ja kui neiu lubades jaatawalt pääd nokutas, rääkis noormees poolkurwal toonil edasi, kuna ta pilk kord neiu pääl, sestsamast kaugel tühjuses wiibis.
„Te olete igaühe pääle kade, kes meie wahele tükib, meid üksteisest lahutada püüab… Ma saan Teist wäga hästi aru ja oskan Teie kadedusest lugu pidada. Aga mis pean siis mina tegema? Pean ma Muhemi wõi mõne muu wana sõbra enesest eemale ajama? Mis paneksin ma nende asemele? Kellega peaksin ma nende asjade üle mõtteid wahetama, mis mind huwitawad ja mis mulle ajutiselt eluküsimuseks wõiwad saada? Teiega? See’p see asi ongi, et ma seda enam ei saa. Alles wiimastel päewadel läksiwad mu silmad selle kohta täiesti lahti. Te küsite muidugi: miks ei saa? Kui ma Teile niisama lühikese wastuse oskaksin anda! Aga wastust wast polegi weel, teda peab alles otsima. Ja ma olen teda otsinud. Teie ütlete: enne oli meie wahel teisiti. Millal? Mis ajani? Wististi selle silmapilguni, kus ma Teid suudleda tahtsin. Mulle näib see nii olewat. Ja siis läks… Te teate ju kudas. Hinged lõõmasiwad ja pääd — waikisiwad. Need on wanad ja noored; kui ühed häälitsewad, siis peawad teised suud kinni. Kas ehk tõusiwad hingede leegid liig kõrgele? Ehk ei mõistnud meie neid parajal ajal loomulikul teel waigistada? Siis oleks ehk lugu teisiti olnud? Kes teab!… Te tahate nii hästi mu rinnas kui ka pääs walitseda. Kui suur enesearmastus Teil on! Suurem kui nii otsata paljudel teistel naestel! Aga siis wõitke ometi mu pää ning rind ära ja walitsege nende üle. Mulle näib, nagu wõiksiwad naesed meeste üle ainult walitseda wõi neid eneste üle walitseda lasta. Ühesugudus on tundmata. Kui ma aga meeste pääle waatan, siis näib mulle, nagu mõistaksiwad nad naestele ainult nartsuks wõi tiraniks olla… Ja see pagana ilu! Kes on ilusate naeste juurest ialgi mõtet otsinud? Kes on iludusele üleüldse mõtetega lähenenud? Ilu ei tarwita mõtteid, ta wõib ilma selletagi teaduseks, usuks — kõigeks saada. Sellepärast mõtlen ma mõnikord: „Naesed, naesed, Te olete meestele liig ilusad, kui et nad Teie juurest mõtet otsiksiwad. Rohkem inetuid naisi, kui mõte maad peab leidma!“ Aga wõib ka olla, et naeste juurest isegi otsides mõtteid ei leia, nii peab ainult nende ilu poole pöörama. Te naerate? Ma naeran ju ise ka, aga asja see ei muuda. Teie otsite teed mu pää juurde. Ka mina olen otsinud, et Teie pääd leida. Aga kudas wõime meie neid leida, kui meie nad üksteise juures olles nii sagedasti ära kaotame? Kas see ikka nõnda jääb? Te tungite kui rammestaw raskus ja uimastaw uni meie meestele liikmetesse. Kel silmad on, see waadaku. Ja mis pääasi: mehed ise otsiwad seda und, nad ihkawad ta järele. Kes on siin nõrk wõi kes tugew, kas uinutaja wõi uinuja? Ma ei tea, aga kurwaks saan ma ja ihked tõusewad millegi muu järele. Tahaks loota uut tulewikku, tahaks teda otsida — kas wõi Egiptuse pimeduses. Ja hää on, kui sa tunned, et sa üksi pole. Kas aga otsijad midagi leiawad? Kes teab. Kui ei, siis on üks kahest — kas pole otsitawat wõi pole osatud otsida. Kurb oleks mõlemitpidi… Ah Jumalukene! Küsimus tõuseb küsimuse pääle ja meelde tulewad lauliku sõnad: „Ning narr ootab nende pääle wastust“. Aga ma ei häbene niisugune narr olla, kuigi küsimustele ialgi lõppu ei tuleks. Wististi targutame meie liig palju ja elame liig wähe, sellepärast ongi meil niipalju küsimusi. Südames pakitseb aga tung ja rinnakambris teeb kibedat walu. Ja kas Te saate nüüd aru, missugune tundmus rinda täidab, kui sa arwad, et sa kedagi leidnud oled, keda sa nii suure hoolega otsinud? Wõi kas mõistate, mis hinges siis wäriseb, kui ka see uus lootus, mis wast tõotawam oli, kui ükski teine, kokku langeb? Ma lootsin Teist ju kõik, ma tahtsin loota. Ma ihkasin seda kõike terwe oma olemisega juba ammugi. Teies nägin ma alguses seda, kelles mu ihad endid kehastada wõisiwad. Aga — ma eksisin. See näib mulle praegu selgem olewat, kui kunagi enne. Mu hingega pidasite Teie sammu, aga pää lasksite warsti oma teed kõmpida — üksinda. Teid huwitas see wähe, mis sääl sündis, ma tundsin seda, sain sellest aru. Ehk kuigi Teie minuga mõtteid jagada püüdsite, siis ei suutnud Teie seda, ja ma pidin sagedasti otsusele tulema, et ma Teie kaasas olles ja Teiega rääkides enese mahajäätud tundsin olewat. Mind näisiwad puud, kiwid ja kännud kuulawat, minust aru saawat, mitte aga Teie… Üks lootus oli jälle läinud, ehk ta küll suurem oli kui kõik endised. Ja neid ei olegi wähe olnud, kuid kõik on kadunud. Iga kaduw lootus jätab kibedusekirmitise hinge järele ja see wõib wiimaks lootuseta oleku paksuks jääks paisuda. Säält lõõtsub aga külmus, tõuseb pilkaw naer ja tekkiwad terawad sõnad. See ei too küll lootust tagasi, aga ta rahustab natuke, sest ta on pilge iseenese, oma ilusate nooruse-unistuste üle. Need on silmapilgud, kus ma nutta tahaksin, kuid selle asemel pilkan ja naeran ma, et õudset tundmust eemale peletada. Teie teate seda ju wäga hästi.“
Nooremehe sõnad mõjusiwad kui wasara löögid neiu pääle.
„Aga mis peame meie siis tegema?“ küsis ta nõutalt abi otsides.
„Mis me tegema peame?… Lähme igaüks oma teed ja mäletame seda hääd, mis me üksteisele oleme suutnud anda.“
Üliõpilane rääkis neid sõnu pikkamisi, selgelt ja waatas neiule otsekohe silma. Selle huultes, terwes näos tuksatas midagi ja jälle neelas ta raskesti.
„Kui see nõnda edasi läheb, nagu wiimasel ajal“, rääkis noormees natukese waikimise järele, „siis wõib meie jutuajamine lihtsaks nääklemiseks muutuda. Waewalt pakuks see meile kumbagilegi lõbu. Ja mis pääasi: nääklemine häwitaks nii mõnegi ilusa mälestuse ära. Aga seda ei tahaks ma, sest ma kardan, et aeg tulla wõib, kus pääle mälestuste enam midagi üle ei jää. Aga mis siis, kui ka neid enam ei ole?“
Aino ei osanud selle pääle midagi wastata. Ta sõnas ainult iseeneses:
„Peab see siis kõik nii järsku lõppema, ühe hoobiga otsa saama? Kas enam mingisugust peatust ei ole?“
„Aga teate, mis ma palun“, hakkas üliõpilane jällegi rääkima. „Ärge olge minu pääle pahane.“
Need sõnad sundisiwad neiut jälle midagi walusat kurgust tagasi tõrjuma, mis üles poole weeres. Mispärast pidi ta pahane olema? Ehk kui ta ometi sedagi oleks wõinud!
Noormees tõusis istmelt ülesse ja astus neiu juurde.
„Kui ma mõnikord halb olen olnud, siis wõiksite seda andeks anda. Ma ei saanud ju teisiti, Te saate sellest ehk nüüd aru. Kas annate andeks? Tõenduseks peate laskma weel kord oma silmi suudleda.“
Noormees wõttis neiu pääst kinni. Kui ta aga oma huuled tema silmade pääle surus, siis tundis ta, et need märjad oliwad.
„Teie silmad on märjad,“ sosistas noormees.
Nagu walgust rabatult kargas neiu toolilt nende sõnade juures ülesse ja tormas uksest wälja. Noormees püüdis teda peatada, kuid juba kostsiwad ta kiired sammud trepi päält.
Mõttes jäi noormees kesk tuba seisma ja seisis kaua. Mis pidi see tähendama? Nii järsku! Ilma sõna lausumata! Ja siis: oli ta neiule tõtt rääkinud wõi oli ta iseennast kui ka teda proowida tahtnud? Oli siin ehk kõik segamini? Kas ta tõepoolest lõppu tahtis?… Rinnas oli tuim ja tusane, aegajalt kiskus sääl midagi walusalt kokku. Kui ta ometi kõigest sellest aru wõiks saada! Ta oli naeste kohta ütlema kuulnud, et neid seda wähem mõistetakse, mida lähemalt neid tuntakse; nüüd oleks tahtnud ta iseenese kohta sedasama öelda. Ta oli Ainos oma südamele kui ka pääle seltsilist otsinud. Kui see aga ise sellestsamast rääkima hakkas, siis tundis noormees halwakspanewat hoogu oma rinnas. Ta ei tahtnud neiule seda kui õigust, waid kui annetust lubada. Koputas see aga oma õiguse pääle, siis tundis noormees, nagu oleks naene julgenud mehe au haawawalt puutuda. Mõistusele oli see rumal ja arusaamata, aga mis tähendab mõnikord mõistus, kui mõõnawad tundmused traditsionide roostetanud mõõgaga südilt sekka raiuwad.