Noored hinged/10
10.
Paari päewa pärast üliõpilase Kulno poole minnes leidis Aino ta kodust. Esimest korda märkas neiu täna, et nooremehe näol kerge tusk lehwis. Mis wõiks küll selle põhjus olla?
„Täna poleks pidanud ma wististi mitte tulema,“ ütles Aino.
„Mispärast?“
„Te pole hääs tujus.“
„Teil on terawad silmad,“ wastas üliõpilane. „Aga see läheb ju warsti üle, iseäranis kui Teie selleks kaasa tahate aidata,“ rääkis ta natukese aja pärast edasi oma tuju pääle tähendades. Ta istus laua äärde, pani küünarnukid selle pääle ja surus pää käte wahele. Nõnda wahtis ta tõsisel pilgul neiule silma.
„Mis Teil wiga on?“ küsis see.
„Ma ei tea, muidu niisama — tume, raske.“
„Ärge olge nõnda, ma ei taha,“ palus neiu.
„On ehk Teie tuju ka halb?“ küsis noormees.
„Ei olnud esiteks, aga nüüd läheb, kui ma Teie pääle waatan.“
„Ma olen tähele pannud, et me wiimasel ajal üleüldse üksteise tuju ära rikume,“ rääkis üliõpilane endist wiisi tõsiselt, kuid tema hääles helises ka kurbtus ja nagu kahetsus möödaläinud aegade üle.
„Te olete ju wiimasel ajal halb,“ sõnas neiu.
„Ka Teie olete sellest aru saanud?“ küsis Kulno.
„Ma tunnen seda, Te teete haiget, ennem Te ei olnud nõnda.“
„Teie peate mind jällegi hääks tegema, kui Te ise hää olete.“
„Ma olen ju hää.“
Neiu hääl kõlas pehmelt ja kaasakiskuwalt.
„Tõesti?“ küsis noormees ja tõusis toolilt ülesse. Ta astus neiu juurde. „Siis saan ka mina jälle hääks, ma pean aga sagedamini Teie juures olema, Teie silma waatama.“
Ta katsus neiu paksujuukselist pääd.
„Teie kõrwad on palawad,“ ütles ta siis.
„Aga Teie käed on külmad,“ wastas neiu naeratades.
„Sellepärast tulingi ma Teie juurde: ma tahan neid soendada.“
„Olen mina siis nõnda soe?“
„Ma loodan. Külmalt ei pea Teie ialgi minu juurde tulema, ma ei taha seda.“
Natukese aja pärast sosistas noormees:
„Ma wõtan Teid sülle. Te lubate? Jah?“
„Ei, ei. Seda ei tohi, see on häbemata.“
„Mehed on ikka häbematad, nad peawadki häbematad olema, sest kudas saaksiwad naesed muidu häbelikud olla. Kui Te wast kardate, siis pigistage silmad kinni. Kõige parem, andke nad siia, ma suudlen nad kinni. Waat’ nii, nii. Ja nüüd tasa, tasa…“
Teisel silmapilgul oli neiu nooremehe kätel, kes teda kui last õõtsuda püüdis, kuid koorem oli selleks natuke liig raske. Natukese aja pärast tegi neiu silmad lahti ja mõlemad naeratasiwad.
„Nõnda ei olegi halb,“ naeris Aino. „Kust Teie seda olete õppinud?“
„Õde õpetas.“
„Millal?“
„Kui ta alles laps oli; ma pidin teda nõnda äiutama. Aga tema oli palju kergem, kui Teie.“
„Siis ei ole mina mitte laps.“
„Olete küll, ainult silmad on wana inimese omad, sellepärast piditegi nad kinni pigistama.“
Noormees istus neiuga sohwa pääle. Warsti oli endine tusk jäljetult kadunud ja nad wõisiwad wabalt kõikide asjade üle rääkida. Nooremehe ettekujutuse wõim töötas jällegi kiirendatud käigul ja tagus ilmlõpmata kujusid ja mõtteid walmis. Neiu tuksuwast kehast hoowas unistama panew soojus wälja ja nooremehele tuli Greeka ilm oma kaljulõhega meelde, kus pääl naesterahwas istub ja uimastatud pääga sõnu räägib, millest midagi tähtsat ja tulewiku-ettekuulutawat wälja peab lugema. On siis selleks ikka midagi uimastawat, mõistusttumestawat waja, et midagi uut ütelda? Kas wõib selge pääga niisuguse unistawa hinge sõnadest aru saada?
„Te tõusete kui uimastaw aur mulle pähe,“ sosistab noormees.
„Mul poeb wäsitaw uni mööda liikmeid ikka kaugemale, kaugemale,“ naeratab neiu.
„Ma ei saa warsti enam millestki aru.“
„Mul wajuwad silmad kinni, nende laud on rasked, rasked.“
„Ma tahaksin Teid surnuks pigistada ja siis elawaks suudleda.“
„Ei, suudlege uni mu liikmetest ära, siis saan ma isegi elawaks.“
„Wabastage mind omast uimastawast aurust.“
„Muidu ei jõua ma Teid siduda.“
„Mind ennast jõuate Te ikka siduda, kuid waim…“
„Teie waim?“
„See tähendab — mu pää.“
„On ta nii kange?“
„Ühedki juuksed ei suuda talle kauemaks ajaks ahelateks saada. Isegi kõige sügawamatesse silmadesse ei upu ta täitsa ära.“
„Millega peab teda siis siduma?“
„Waimu peab waimuga siduma.“
Mõlemad naeratasiwad ja see naeratus lehwis kui kerge karastaw tuulelehk palawal suwisel päewal. Noormees lükkas neiu oma rinnalt ülesse, waatas tema silmadesse, mis läbi mustade lokkide wäiksete järwedena, mille pinnal päike wirwendab, nagu paksu metsa tagant wastu sinendasiwad.
„Nõnda olete Teie hirmus,“ ütles üliõpilane.
„Ja Teie — hää.“
„Ma hakkan Teid kartma — Teie enese pärast.“
„Minul kaob Teie pärast kõik hirm.“
Neiu puges jällegi nooremehe lähedale, nagu tahaks ta oma sõnu tegelikult tõendada. Ja kui noormees teda kõwemini enese wastu surus, siis tundis ta, et neiu närwide kogud aegajalt nagu kramplikult kokku tõmbasiwad.
„Sa wärised,“ sosistas noormees, esimest korda Ainole „sina“ öeldes.
„Liig palawusest hakkab külm,“ naeratas neiu, nooremehe waremalt öeldud sõnu korrates.
„See läheb üle“, rääkis noormees, kelle pää juba selgemalt töötama hakkas.
Neiu waikis.
Kui kaua aega nad nõnda mööda saatsiwad, seda ei mäletanud kumbki, aga ilm oli wahe pääl pimedaks läinud, nii et neiu waewalt oma juukseid peegli ees korraldada nägi.
„Kudas Te mu juuksed ära olete sasinud,“ sõnas neiu etteheitwalt. Ja nüüd wiskas ta nad üle pää silmade ette.
„Waadake, kas Te nüüd ka silmi näete?“ küsis Aino.
„Ei näe.“
„Aga mind ennast?“
„Waewalt, waewalt.“
Nende sõnade juures tõstis noormees neiu juuksed ülesse ja pistis oma pää nende alla.
„Nüüd näen ma Teie silmi ja mul on, nagu näeksin ma ka Teid ennast“, rääkis üliõpilane neiuga rind rinna wastu seistes.
„Aga kord elanud kuningatütar“, hakkas Aino rääkima. „Sellel olnud nii suured ja paksud juuksed, et ta nende warju täitsa ära kadunud. Ja üks kuningapoeg armastanud seda kuningatütart wõi nagu pärast wälja tuli — tema juukseid. Siis lõiganud see kuningatütar oma ilusad juuksed ära ja andnud nad nuttes õnnelikule kuningapojale. Ise läinud ta aga saunamehele naeseks ja nõnda saanud mõlemad õnnelikuks… Eks see ole rumal?“
„Jah, aga õnn peatab ju ainult rumalate juures. Tarku kaelustab ta siis, kui ta neile juba õnnetuseks saab.“
„Siis tahaksin ma rumal olla.“
„See tähendab: Teie tahate weel pikemaid juukseid, sest mida pikem juuks, seda lühem aru.“
„On see nõnda?“
„Öeldakse.“
„Siis lõikan ma oma juuksed ära.“
„Aga millega tahate siis siduda?“
„Waimuga.“
Noormees naeratas.
„Aga siis kaob Teie juuste all peituw Egiptuse pimedus ära“, sosistas ta. „Selles on mõnikord nii imeline hää. Wirmalisteks on silmis helkiwad tundmused ja taewaks — suudlemised. Sellepärast — lähemale, taewale lähemale, kustutame wirmalised ära…“
Ta wõttis parema käega tasakesti neiu kukla ümbert kinni ja wajutas oma suu pikkamisi ta huultele. Juuste puutumine ja nendest wälja imbuw lõhn lõi jällegi uimastawa hoona pähe. Kaks hinge näisiwad endid üksteise ümber mässida tahtwat, et kõrgele ära lennata ja hõõgawuses tuksuwaid kehasid maha jätta.
Juuste korraldamine wõttis neiul õige palju aega, sest noormees tahtis see juures nii häämeelega abiks olla, ja kudas wõib niisugust lahket pakkumist tagasi lükata. Selle abi pääle waatamata oldi ükskord ometi nii kaugel, et wälja wõis minna. Kui nad aga ukse lukust lahti keerasiwad ja wälja tahtsiwad astuda, tuli Muhem treppi mööda ülesse.
„Miks nii hilja, me tahtsime just praegu wälja minna“, ütles Kulno.
„Just praegu kustutasime tule ära,“ lisas Aino omalt poolt juurde ja rõõmustas pimeduse üle, sest muidu arwas ta Muhemit midagi tähele panna wõiwat.
„Ah, mis tühja, lähme tagasi, kodus on parem“, rääkis Muhem, kuna ta hääl ja sõnade wäljarääkimine sellest tunnistust andsiwad, et ta täiesti kaine ei olnud.
„Aga tuld pole enam tarwis ülesse wõtta“, rääkis Aino, kui nad tuppa astusiwad. „Pimedas on parem, siis tulewad mitmesugused mõtted pähe.“
„Pimedus on hää, kuid kardetaw, iseäranis kahele noorele.“
„Mispärast kardetaw?“ küsis Kulno.
„Ja meie oleme ju kolmekesi“, tähendas Aino.
„Pimedas saawad noored liig ruttu nägijaks, see on kardetaw“, ütles Muhem.
Nad wõtsiwad igaüks ise toanurka istet.
„Ja suur walgus teeb neid pimedaks, sellepärast armastawadki noored widewikku, iseäranis kui nad kahekesi on“, rääkis Kulno.
Aino tahtis naerda, kuid ta tundis, et ta seda ei suuda. Kõik kolm waikisiwad ja ilma et nad üksteisele silma oleksiwad wõinud waadata, tundsiwad nad et neil piinlik on ja et nende wahel midagi nagu pingule on kistud.
„Mis on uudist?“ küsis Kulno.
„Uudist… Mitte midagi. Ainult mina olen paar päewa nii, nii mööda saatnud. Täna parandan pääd.“ Selle pääle hakkas Muhem tasakesti enese ette laulma:
„Küll mõrsja musu magus on,
weel magusam on wiin,
kui teda poleks ilma pääl,
mul elu oleks piin.“
„Kust sa tead, et mõrsja musu magus on?“ küsis Kulno.
„Noh muidu ei saaks ju meestel sellest nii ruttu himu otsa, mehed aga armastawad ikka midagi kibedat.“
Jälle waikisiwad nad. Natukese aja pärast ütles Muhem:
„Ma kirjutasin ühe uue töö.“
„Millal?“ küsis Kulno.
„Selle kahe päewa sees, kus majad põigiti uulitsal ees seisiwad.“
„On sul ehk kaasas, loe ette, ma panen lambi põlema.“
„Ei ole waja, ma näen ka pimedas, mul on kõik pääs.“
Aino tahtis midagi ütelda, aga imelik tundmus puges rõhuwalt talle rinda ja sõnad suriwad keelele. Muhemi hääl ja ütelused oliwad nii suur wastand kõigele sellele, mis ta mõne silmapilgu eest läbi oli elanud. Mispärast oli ta siia jäänud? Ja miks pidiwad need kaks noortmeest üksteisele nii lähedal seisma? Talle ei meeldinud see. Talle näis, nagu tükiks Muhem tema ja Kulno wahele ja tõrjuks neid üksteisest eemale — pikkamisi, kuid kindlasti. Midagi wiha ja kadeduse sarnast tekkis talle rinda.
„Siis peab sul õige wähe olema, kui sa kõik pääs kannad“, tähendas Kulno.
„See’p see asi ongi, et ma wiimasel ajal ka südame pääs kannan“, rääkis Muhem, nagu tahaks ta kedagi walusalt puutuda.
„Aga Teie uus töö?“ küsis Aino.
„Ah see! See on minu esimene samm proosa põllul. Luuletada ma enam ei armasta, ennem elan ma nõnda, et elu luuleks saab. Siis unistan ma parematest aegadest ja rõõmustan, et kõige halwemad juba möödas on. Nende tagasitulemist ma enam ei karda — ega oota…“
„Küll, küll sellest luulest, hakka nüüd oma proosa sammudega pääle“, rääkis Kulno wahele.
„See on ühest üliõpilasest, nagu sinu unenägugi“, ütles Muhem.
„Ja ka nii kurb?“ küsis Aino.
„Oh ei, mina ise olen tema üle ainult naernud, ja Te teate, et ma nii wäga palju ei naeragi, igatahes kaugelt wähem kui Teie. Aga wõib olla, et ka teie nüüd teisiti olete. Siiski — minu jutt ei hakka mitte nõnda pääle, waid hoopis teisiti. Nimelt: Kord oli üks luule. Ja see luule ei olnud weel mitte proosaks muutunud, nagu meie aja luuledega lugu on. Selsamal korral oli ka üks üliõpilane ja tema ei olnud mitte nii luuleta, et ta meie proosast luulet oleks läinud otsima. See üliõpilane armastas luulet. Ja luule naeratas talle wastu, mässis teda oma ülendawasse hõlma. Nõnda uinus üliõpilane magusasse unesse. Kui ta aga ülesse ärkas, oli luule ära ja üliõpilane ei wõinud kudagi meelde tuletada, kes teda uinuma oli suigutanud. Kuid tung seda teada saada kaswas päew päewalt ikka suuremaks ja muutus näljaks ilusa kadunud luule järele. Aga see polnud ainuke nälg, mis üliõpilane tundis. Kolm nälga oli tal: üks asus nurisedes kõhtu, teine wõttis hinge oma kaissu ja kolmas koputas sisselaskmist nõudes pää pääle. Nad uuristasiwad nooremehe kõige salajamad südamenurgad, kõhukoopad ja pääaju-asemed armutalt läbi ning ütlesiwad wiimaks kui üks mees: ‚Mina, nälg, olen see luule, mida sa otsid.‘ Aga üliõpilane ei uinund tema tiiwade lehwitamisel mitte magama, ei unustanud iseennast ega oma ümbrust. Weel terawamalt hakkas talle kõik silma torkama ja läilus kippus meelesse. Tumedad kujud asusiwad ta hinge ja pää westis nendega õudset juttu. Aga üliõpilane ei sallinud seda ja ta pani pää nõnda täis, et ta hingega lobisemise ära unustas. Ja waata imet! Siis tuli luule jälle tema juurde ja naeratas endisel meelitawal wiisil. Ta kattis walutawa hinge oma silitawate tiiwadega kinni, kuna ta pää hellalt õõtsutades tumedaks tegi. Üliõpilane unustas kõik, ainult oma ihaldatud luule tõmbas ta kaenlasse ja uinus magusasti magama.“
Muhem waikis, nagu tahaks ta midagi meelde tuletada.
„On see kõik?“ küsis Kulno.
„Ei, aga… luule on ära läinud ja mind maha jätnud. Mul oli rohkem, kuid… ununenud.“
Muhem tegi käega lootuseta liigutuse, mis aga teised pimeduse pärast näha ei wõinud.
„Ja üliõpilane jäigi magama?“ küsis Aino.
„Oh ei! Ta ärkas ülesse“, wastas Muhem kurwalt ja lisas siis juurde:
„Ja kui ta üles ärkas, oli luule ära, pää rääkis hingega jällegi õudseid sõnu, nälg kükitas kõhus ja rinnakambris ning ütles: ‚Mina olen su luule.‘“
„Aga miks ei pannud üliõpilane uuesti oma pääd täis?“ küsis Kulno. „Siis oleks ju luule tagasi tulnud.“
„Seda ta tegi ju ka,“ wastas Muhem. „Aga alati polnud selleks raha.“
„Nii oleks siis raha luule alus,“ naeris Kulno.
Aino rinnas näris ikka weel endine piinlik tundmus.
„Ja mispärast Teie siis joote?“ küsis ta Muhemilt.
„Tõsised armastajad ja nälgijad hakkawad ikka kas jooma wõi luuletama,“ wastas see.
„Teewad aga ka kahte korraga,“ tähendas Kulno.
„Niisugusel korral tahaksin ma, et Te endist wiisi luuletaksite,“ wastas Aino Muhemile.
„Te astuksite oma tahtmisest tagasi, kui Te teaksite, et ma juua palju paremini oskan kui luuletada. Minu joomisest pole mu kaaslased weel ial ära tüdinenud, oma luuletusi ei suuda ma aga isegi wälja kannatada.“
„Ka need tulewad teiste hooleks jätta,“ tähendas Aino.
„Teised tüdinesiwad nendest ammu enne mind ennast ära,“ wastas Muhem tähendusrikkalt.
„Aga sa wõiksid neid trükkida lasta,“ ütles Kulno ja tegi, nagu ei saaks ta Muhemi ja Aino mõtetewahetusest midagi aru. „Nõnda wõiks ehk luule nälja eemale peletada.“
„See mõte paneb mind alati wärisema.“
„Kardate, et wastu ei wõeta?“ küsis Aino ja püüdis näidata, nagu ei paneks ta Muhemi endiseid ütelusi sugugi tähele.
„Oh ei! Selle wastu! Pärast trükitakse ära! Siis peaksin ma ükskord oma rumaluse üle punastama.“ Muhem tundis, et ta praegu midagi muud ütles, kui ta tõepoolest mõtles. Mitte oma rumalusi ei kartnud ta, waid ta häbenes oma hinge teiste ette wälja laotada. Ja siis weel! Talle näis, nagu poleks ta ialgi muudest asjadest kirjutanud, kui oma ainsamast luulest. Nüüd oli aga see luule temast kõrgilt mööda läinud. Kas pidi ta temale awalikult nutulugusid järele laulma, oma waikseid unistusi talle pühendama, mille üle ta uhkustada, suurustada wõiks? Ei, seda ei suutnud ta. Ennem häwitas ta kõik ära. Ja nüüd polnud see temale enam kuigi raske. Rasked ajad oliwad juba möödas.
„Kes nõnda rumalusi kardab,“ ütles Kulno, „see surmab kõik oma tarkuse juba enne sündimist ära.“
„Sellepärast — elagu rumalus, sest tema nimi on luule!“ hüüdis Muhem pühalikult.
„Ei, waid elagu luule, kuigi temas nii palju rumalusi leidub!“ wastas Kulno.
Weel hulk aega pildusiwad nooredmehed sõnadega, üksteist terawuses ja mõtterikkuses üle trumbata püüdes, nagu tahaksiwad nad päältkuulaja neiu käest küsida: „Kumbale annad sa eesõiguse?“ Sellele puges aga endine piinlik tundmus ikka sügawamale hingesse. Ka nooredmehed ei jäänud sellest tundmusest wabaks. Iseäranis kippus Kulno meel tusaseks muutuma. Ta sai iseenese pääle pahaseks, et ta täna Muhemiga, kes mitte täitsa kaine polnud, ja kes niisugusel korral isemeelne ja järelandmata oli, ennast mõttewahetusesse oli lasknud awateleda. See läbi tundis ta ennast nagu alandatud olewat.
„Jätke järele, lähme wälja, ma pean koju minema,“ ütles wiimaks Aino, ilma et ta noorimehi ainukese naerugagi nende sõnasõjas rõõmustanud oleks.
Nooredmehed täitsiwad tema soowi.