Noored hinged/4

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
3
Noored hinged
A. H. Tammsaare
5

4.

„Sisse!“ hüüdis Kulno sohwalt, kui ukse pääle koputati, ilma et ta waewaks oleks wõtnud üles tõusta.

Läwel tuli ekspress nähtawale, oma punast mütsi pääst ära wõttes.

„Kas siin elab üliõpilane Arthur Kulno?“ küsis ta.

„See olen mina,“ wastas Kulno üles tõustes.

„Siin on nooreherrale wäike saadetus.“

„Mis see on sääl?“

„Ei tea, nooreherra, paberi sees teine. Wististi lilled, kästi õrnalt hoida.“

Kulno kahmas pakutawa paberi järele. Kui ta selle lahti tegi, leidis ta hulga paberi keskelt punase roosiõie ja wäikese kirja. Seda lahti tehes luges ta säält:

„Punase mütsiga mees toob Teile punase roosi. Kui ta ometi enne Teie kätte jõudmist ära ei närtsiks! Ta ei torka enam, ma lõikasin okkad tal küljest ära. Wõi meeldiwad Teile ehk okastega roosid?


Terwitades
Teie ammuaegne tuttaw.“

Roosi juurde pöörates leidis üliõpilane, et sellel tõepoolest okkad maha oliwad lõigatud.

„Kes Teid saatis?“ küsis Kulno ekspressilt, kes ära tahtis minna.

„Üks naesterahwas.“

„Wana wõi noor?“

„Wist noor.“

„Teate seda kindlasti?“

„Ei, nooreherra, ma ei pannud tähele, aga ta andis mulle kakskümmend kopikat“, seletas wanamees, et näidata, missugune see naesterahwas oli, sest mitte sagedasti ei anta ühe käigu eest nii kõrget tasu.

„Ja sellepärast oli ta noor?“

„Nojah, noored on heldemad kui wanad, iseäranis kui nad lillesid saadawad.“

Üliõpilane pidi wanamehe seletuse üle tahtmatalt naeratama.

„Aga missugused juuksed tal oliwad, walged wõi mustad?“

„Wist ikka walged.“

„Mispärast Te seda arwate?“

„Enamisti on walged.“

„Aga on ka musti.“

„Tõsi, nooreherra, ka musti on. Kõiksugusid tuleb ilmas ette. Eila saatis keegi ühele ohwitserile elawaid lillesid ja sel oliwad süsimustad juuksed, aina hiilgasiwad kohe.“

„Soo, wõi siis nii kaugel olen ma oma uurimisega“, sõnas Kulno iseeneses ja lisas waljusti juurde:

„Nii siis — tal wõisiwad niihästi mustad kui ka walged juuksed olla.“

„Üsna õige, nooreherra. Mis mina wana inimene juustest tean.“

Pääle ekspressi äraminemist luges üliõpilane weel mitu korda kirja läbi ja püüdis meelde tuletada, kas ta ehk seda käekirja juba millalgi pole näinud. Siis waatas ta roosi, mis enne tema kätte jõudmist ära ei pidanud närtsima ja millel okkad küljest ära oliwad lõigatud. Oli see roos siis nii kaugel, et ta teel tema poole ära wõib närtsida? Kes on küll see roos? Ja siis: missugused roosid temale rohkem meeldiwad — okasteta wõi okkalised? Imelik kiri! Ja naesterahwa kirjutatud on ta, käekiri tunnistab seda selgesti.

Kulno käis esiteks mõnikord toas edasi-tagasi ja wiskas siis jällegi sohwa pääle pikali. Ta mõtles ja unistas roosist ning kirjast. Kes wõis neid küll saata? Oli nende taga midagi tõsisemat peidus wõi taheti temaga wäikest nalja heita? Ja see rumal ekspress! Isegi seda ei märganud ta tähele panna, kas naesterahwal walged wõi mustad juuksed oliwad. Et ta aga wana mees oli, siis andis üliõpilane talle oma südames kõik armulikult andeks.

Nõnda arutades tuliwad Kulnole korraga walged juuksed ja nende seest wälja wahtiwad helepunased kõrwad meelde. Ta oli neid ühel wilul wihmasel ilmal näinud. Tuul oli kange, ajuti tormine. Uulitsaid kattis pori. Kulno oli eksamil käinud ja ilusasti läbi — kukkunud. Professor oli talle terwe rea küsimisi ette pannud ja kui Kulno nende pääle wastata ei teadnud, öelnud: Niisuguseid tühiseid asjugi ei tea Teie.“ Kulnol oli tahtmine wastata: „Imelik, et Teil, professori herra, ainult niisuguste tühiste asjadega pää täidetud on.“ Kuid ta waikis ja tuli sõnalausumata wälja — uulitsale, kus külm wihm sadas, tuul tormas ja uulitsapori riideid reostas. Ta hulkus kaua norus pääga. Terwe loodus ja meeleolu oli niisugune, et ainult nutma, luuletama wõi armastama oleks wõinud hakata, kui mitte juua ei mõista. Kulnol polnud aga ühtegi nendest terwekstegewatest balsamitest. Ta astus kiwisillale ja wahtis üle raudkiwi-lahmakute wäänlewatesse ja heitlewatesse woogudesse, nagu tahaks ta otsusele jõuda, kust kõige kohasem oleks alla karata. Sel silmapilgul wälgatas tuulehoo keerutusel üliõpilase kõrwal kiwi pääl midagi. Meeleheitlikult kahmas Kulno selle järele ja kägarasse wajutatult oli naesterahwa kübar ta käes. Ümber pöörates seisis walgepääline siniste silmadega neiu punastades kübaratabaja ees ja püüdis juukseid näo päält kõrwale tõrjuda, mida tuul kiuslikult sinna ajas.

„Wabandage, aga ma käisin Teie kübaraga natuke liig armutalt ümber“, ütles Kulno. „Lubage, ma sean jälle kõik korda.“

Ja nüüd püüdis ta kübarat endiseks teha. Neiu waatas piinlikul pilgul tema toimetust päält ja ei teadnud, mis ta tegema peaks.

„Tänan wäga“, sõnas ta arglikult kübarat wastu wõttes.

„Tänan wäga tänu eest“, wastas üliõpilane, „aga ma oleksin tahtnud, et Te kübar jõkke oleks läinud.“

Neiu heitis küsiwa pilgu nooremehe pääle, kuna ta kübarat katsus pähe panna.

„Siis oleksin wõinud ma näidata, mis ma Teie kübarast pean“, rääkis Kulno edasi. „Ma oleksin talle jõkke järele hüppanud ja ta säält wälja toonud, kuigi ma see läbi oma elu oleksin kaotanud.“

Neiu kippus naeratama. Ja kui ta oma kaaslasega, wäikese tütarlapsega, minema tahtis hakata, küsis noormees:

„Wabandage, aga ehk tohin ma Teid üle silla saata, muidu wõib Te kübaraga weel midagi juhtuda?“

See ütelus oli wististi liig, sest neiu heitis nagu hirmunud pilgu nooremehe pääle ja läks põgenewad ära. Kulno waatas neile naerdes järele; tal oli oma rumalustest häämeel. Nendest hoowas kergendaw õhk rinda. Ta unustas eksamil läbikukkumise, wihma, tuule ja pori. Ja igakord, kui see juhtumine meelde tuli, kerkisiwad neiu walgejuukseline pää, nirgina wahtiwad helendawad kõrwad ja weripunased huuled, mis kord naeratada oliwad tahtnud, silmade ette. Ja nüüd see punane roos. Ega temal ometi selle juhtumisega ühendust wõi olla? Wõimata! Ta oli seda neiut ainult üks kord pääle seda juhtumist näinud. Aga kõigel peab ju oma põhjus olema, ka rooside saatmisel. Tuulest ja taewast ei tule midagi. Ega ometi Aino? Aga ei, see pole wõimalik. Mispärast? Seda Kulno ei teadnud, siiski jäi ta oma arwamise juurde. Näis, nagu poleks Ainol punase roosiga midagi ühist, niisuguse roosiga, millel enne saatmist okkad küljest ära lõigatakse.

Sel silmapilgul kostis jällegi koputamine. Arusaamata loomusunnil peitis Kulno roosi ja kirja ära. Siis küsis ta:

„Kes sääl on?“

„Rein Jaani poeg Muhem!“ hüüdis kare naljataw hääl ukse tagant.

„Reinule on minu koja uksed päewal kui ka öösel awatud. Õnnistatud olgu tema sissetulemine, iseäranis aga tema wäljaminemine“, wastas Kulno ust lahti tehes pühaliku häälega.

Muhem riputas palitu warna otsa ja istus wäsinult lähema tooli pääle, nagu oleks ta ammu oodatud tuttawasse puhkepaika jõudnud. Ta oli sellega niisamuti harjunud, nagu Kulnogi. Juba eragümnasiumi pingil oliwad nad lahutamata seltsilisteks saanud. Ka ei suutnud see asjaolu neid üksteisele wõõraks teha, et Kulno pärast-poole kroonu gümnasiumi üle läks, kus ta ilusa halli palitu selga tõmbas, mille nööbid päikesepaistel nii silmapuutuwalt hiilgasiwad, kuna Muhem endist wiisi kodukoetud musta kuube kandis ja nõnda üks aasta enne oma seltsilist üliõpilase eksami ära tegi. Aastate jooksul saiwad nad üksteisele wiimaks nii tarwilikuks, et nad nähtawast! ühegi „ismus’e“ wõi mõne muu küsimuse üle üksipäinis järele mõtelda ei oskanud. Iseäranis paistis see Muhemi juures silma. Aga ka siis, kui eluking kudagi pigistas ja meele raskeks tegi, otsisisiwad nad üksteise juurest tröösti ja walu waibutamist. Selle kõige juures polnud nad aga üksteisele wastastikku kaugeltki lahtilöödud raamatud, kumbki ei awaldanud ennast täitsa teisele. Elu oli neid ettewaatlikuks õpetanud. Mõlemad leppisiwad aga sellega täiesti, mis teine hääks arwas enesest awaldada, teisele usaldada. Siit tuli ka see, et üks wõi teine oma seltsilise meeletusast mõnikord aru ei saanud ja selle üle kibedat nalja heitis.

Kulno jäi Muhemi ette uuriwalt wahtides seisma ja küsis:

„Mis ajas sind siia?“

„Udu“, wastas Muhem tõsiselt, nagu oleks ta mõni teab missuguse tähtsa mõtte wälja öelnud.

„Udu… Kus ta on?“

„Igalpool.“

Muhem tegi käega liigutuse, mis midagi pidi ütlema. Seda liigutust oli Kulno nii sagedasti tähele pannud, enamisti ikka siis, kui Muhem usu mõne „ismus’e“ sisse oli kaotanud wõi kui temaga muidu midagi wäga halba oli juhtunud.

„Sul ongi nii sügisene nägu ees“, rääkis Kulno. „Oled wististi jälle natukene nii, nii teinud.“

„Ah, see’p see häda wast ongi, et seda pole olnud. Need taskud, taskud… Ja ülikooli raha peaks ära maksma.“

Wiimasel ajal kippus ikka sagedamini ette tulema, et Muhemi meeleolu enne paremaks ei muutnud, kui ta oma wiimased kopikad ära jõi ja nendele wõlasummad juurde lisas. Pääle selle oli tal alati suur „kassiahastus“ mitte ainult pääs, waid ka hinges. Ta sõimas ennast wäikseks ja halwaks ning tõutas ennast parandada. Niisugune kahetsus andis talle alati uut jõudu ja ta tegi tublisti tööd ning elas korralikult. Mõne aja pärast kordus aga tuntud juhtumine ning Muhem tuli jällegi oma seltsilise poole, et ennast tema kuuldes tublisti läbi sõimata. See naeris ja heitis nalja.

„Aga taskus on udu?“ naeris Kulno.

„Taskus on tühjus, aga mujal on udu, tumedus.“

„Sa õpid ju nüüd looduseteadust“, hakkas Kulno asjaliku häälega seletama, nagu ei saaks ta sugugi aru, mille pääle Muhem oma sõnadega tähendab, „sellepärast peaks sul tuttaw olema, et udu, sumbunud ilm meie juures täitsa harilik nähtus on. Kus palju soosid, sääl ka palju udu. Ja mina kui majandusemees wõin tühjade taskute kohta sedasama tõendada.“

„Niisama kaljukindel on“, rääkis Muhem tähtsal toonil edasi, „et taskute tühjus ennast kuni pääni laiali laotab ja säält uduste silmadega udusesse ilma wahib.“

Rääkijad waatasiwad selle pääle natuke aega üksteisele silma ja hakkasiwad siis korraga naerma. Kulno istus sohwa pääle ja ütles lihtsalt:

„Ja jah, tühjus ja udu, udu ja tühjus ning siis tuleb wäsimus, tüdimus.“

„Ta tuleb“, sõnas Muhem nõus olles. Natukese aja pärast lisas ta juurde:

„Ja siis tahaks üürikesekski kõik unustada, olemataks teha, teise rüü ilmale selga ajada — tahaks tühjuse ja tüdimuse ära juua.“

Ta luges seda nagu raamatust.

„Kuid pää saab enne täis ja jalad lööwad ärajoodud tühjuse koorma all nõtkuma“, luges Kulno selili heites ja lakke wahtides järeltehtud toonil edasi, „sest ruum on otsata ja tühjus äramõõtmata.“

Kopp, kopp, kopp!

„Kes pagan sääl jälle on?“ siunas Kulno ja ajas ennast käsipõõsakile. „Waata, kes sääl tuleb“, pööras ta Muhemi poole ning hüüdis siis:

„Sisse!“

Muhem lähenes uksele, mis sel silmapilgul lahti tehti, kuna Aino sisse astus. Tema häält kuuldes kargas Kulno ülesse.

„Segan ma teid?“ küsis neiu noortemeeste pääle waadates ja wahest kohmetust tundes, millest ta aga silmapilk wõitu sai. „Ma wõin tagasi minna, kuid mul oli igaw ja sellepärast astusin ma siia sisse.“

„Mis korteriperemees teeb, ei tea ma, aga mina omalt poolt wõin öelda, et ka minul igaw on, — nõnda wõiksite Teie jääda“, wastas Muhem.

„Ja minul saab igawate inimeste juures wäga, wäga lõbus olema“, ütles Kulno, „nii et Teil täitsa wabadus on, kas siia jääda wõi ära minna.“

„Siis jään ma.“

„Olge hääd, wõtke istet ja tehke, nagu oleksite kodus“, ütles Kulno selle pääle.

„Millest Te rääkisite?“ küsis Aino natukese waikimise järele.

„MeiI oli wäga huwitaw asi“, wastas Kulno.

„Jah, wäga huwitaw“, kiitis Muhem. „Me rääkisime sellest, et täna udune ilm on.“ Ta ütles seda tõsiselt ja pikkamisi, kuna ise põrandale wahtis. Ka Kulno tegi tõsise näo.

Kõik kolm waikisiwad tüki aega.

„Te olete igawad, ma lähen ära“, ütles Aino wiimaks, jäi aga ise endist wiisi toolile istuma.

„Siis wõite ka meie igawuse kaasa wõtta, ehk saate ta kellegile edasi anda“, sõnas Muhem.

„Mina seda ei taha“, ütles Kulno. „Igawus on ikka minu parem seltsimees olnud, ta on mind naerma õpetanud.“

„Naerust pole kasu, tal pole otstarbet, kui ta igawust ära ei aja“, tähendas Muhem.

„Mina olen kõrge kunsti poolehoidja, sellepärast naeran ma naeru enese pärast“, rääkis Kulno.

„Ah, jumal hoidku, Te teete mind närwiliseks oma rumalustega“, hüüdis neiu toolilt üles tõustes ja aknast wälja wahtides.

„Närwid on kulturi märk, sellepärast — enam närwisid, enam närwisid!“ hüüdis Kulno pühalikul toonil.

„Närwid on traadid, mida mööda meie, igapäewased surelikud, üliinimsuse poole balangseerime“, täiendas Muhem.

Siin juures pööras neiu oma näo noortemeeste poole ja waatas uuriwalt neid. Mis pidi see küll tähendama? Ta ei näinud ei ühte ega teist mõistwat. Oli midagi juhtunud? Ta laskis oma mõtted ringi käia, aga midagi ei tulnud tal meelde.

„Kuulge, ütelge, olete Teie ka isekeskis nõnda, wõi mängite ainult minu juuresolekul niisugust kometit?“ küsis ta siis otsekoheselt. „Ehk mis ajast saadik Te tarwiliseks olete minuga nõnda ümber käia arwanud?“

Muhem tõstis oma silmad neiu pääle, nagu tahaks ta midagi tõsist talle wastata. Temast jõudis aga Kulno ette, kes ütles:

„Sest ajast saadik, kust me naisi tundma oleme õppinud ja kus me teame, et ka Teie, austatud neiu, naene olete.“

„Waletad“, ütles Muhem, kes endise tooni juurde tagasi pööras. „See on juba sest ajast saadik nii, kus naene mehele Eedeni põrguks tegi.“

„Ja kus mees naist tulema ootab, kes selle praeguse põrgu taewaks ümber loob“, lisas Kulno juurde.

Neiu rinnas tuksatas midagi ja see helkis tema näost ning silmist waewalt arusaadawalt wastu. Noortemeeste sõnades peitusiwad, kui Aino oma elujuhtumisi meelde tuletas, terawalt torkawad kui ka unistust äratawad mõtted. Need mõtted äritasiwad teda ja korraga tõusis tal tahtmine niisamuti lobiseda, nagu seda nooredmehed tegiwad.

„Taewa ehitamist pole sugugi waja“, wastas ta sellepärast Kulnole. „On juba sellestki küll, kui naene mälestuse Eedeni üle mehe pääst ära kustutab.“

„Ja seda saadab ta kõige paremini seeläbi korda, et ta põrgu wõimalikult kuumaks kütab“, tähendas Muhem.

Ka see ütelus puutus neiut.

„Suur palawus wõtab meestel meeled pääst ära ja paneb nad naeste ees külmetades wärisema“, ütles Kulno.

See ütelus puutus Muhemit; Aino tundis seda ja tal oli häämeel, õigem — midagi kahjurõõmulikku tekkis talle rinda. Naeratuse hoidis ta aga tagasi, ainult kergelt riiwawa pilgu heitis ta Kulno silmadesse. Säält helkis talle midagi wastu, mis ta hinges sooja wärinat sünnitas. Muhem jäi endist wiisi külmaks, ainult pilkaw-pühalikuks muutus ta hääl, kui ta ütles:

„Õnnelik, kellelt weel midagi wõtta on ja kellel weel midagi wärisema wõib hakata. Aga waata, ma tunnen pääsid, kust enam midagi wõtta pole, ja hingesid, mis wärisemise on unustanud.“

„Juuresolejad on muidugi wäljaarwatud,“ tähendas Kulno asjalikult.

Selle pääle pahwatasiwad kõik kolm naerma.

„Rääkige midagi mõistlikumat,“ ütles Aino natukese aja pärast paluwalt.

„Millest, näituseks?“ küsis Kulno.

„Näituseks… Jutustage uutest raamatutest, mis Te lugenud olete.“

„Mina pole ühtegi uut raamatut lugenud, nende ostmiseks pole mul ialgi raha olnud,“ wastas Muhem.

„Noh, siis jutustage midagi kas wõi wanadest raamatutest,“ ütles neiu. „Ennemalt tegite seda nii sagedasti.“

Wiimased sõnad puutusiwad Muhemi kõige õrnemat kohta. Ennemalt! Mis see sõna talle kõik meelde tuletas! Ka Kulno aimas selle sõna tähendust, kuigi ta lähemalt midagi ei teadnud. Aga sellest on nüüd juba paar aastat möödas. Aino käis siis alles gümnasiumis, kuna Muhem keeleteadust ja ajalugu õppis. Wahe pääl oli ta üle õiguseteaduse ilusasti Iooduseteaduse juurde jõudnud. Muhem mäletas selgesti, kuidas ta, ühelt jalutuskäigult koju tulles, esimest korda selleks laua äärde istus, et luuletada, oma südame salajamaid liigutusi, mille sarnaseid ta kedagi ei arwanud ialgi tundnud olewat, riimidesse seada. Missuguse joowastusega ta pärast neid salmisid ise luges ja missuguse südamewärinaga, hingepalawusega ta neid Ainole lugeda andis! Kuid aeg tuli, kus Muhemi salmid Ainot enam ei huwitanud. Noormees sepitses neid aga endist wiisi edasi — häwitas ja sepitses, sest trükki anda polnud ta neid ialgi katsunud. Rumal üliõpilane! Kui wähe oli ta kulturiinimene! Ta ei näinud aimamagi, et praegusel ajal oma kui ka oma kõige kallima hinge kergesti ära wõib müüa. Need hinged peawad aga ainult wärsked ja wärisewad olema. Wõi pidas ta seda alatuks, hingede eest pakutud hinda liig wäheseks? Kas tõusis tal ehk wastik tundmus rinda, kui ta selle pääle mõtles, et äramüüdud hingede kallal kõik sorida ja sõrmitseda wõiwad, kellele see aga lõbu teeb, olgu nende käed ükskõik kui mustad, nende naeratused ükskõik kui pilklikud? Külmalt, osawõtmatalt arutawad nad mõistusega su hingelõngade kallal, koblawad su südame salajamates koobastes ümber, nagu oleksiwad nad ametlikud arstid, kes eluta surnukeha lõigates selgeks peawad tegema, mis on surma põhjuseks olnud. Kuid see hing ei ole ju surnud, ta elab, tunneb walu, wäriseb, lõdiseb. Muhem ei olnud küllalt kunstnik, sest muidu poleks häbenenud ta oma hingepühadustega kaubelda, nagu seda wagad hingeõnnistuse järele igatsejad neitsi Maria kiwinenud silmapisaratega teewad… Aegajalt kainenes mõistus, kustus hinge lõõmaw nooruseluule ning Muhem kiskus ühe salmiku teise järele puruks. Tal oli weel nii selgesti meeles, kudas ta oma esimesed salmikud ära häwitas, nad küdewasse ahju wiskas, kuna ta ise ahju ees kükitades päält waatas, kudas walge paber helbeteks muutus, mis udusulgedest kergemad näisiwad olewat. Aga ka nende helbete päält paistsiwad weel üksikud sõnad silma. Ta püüdis neid lugeda, aga asjata, sest paber oli enne ahju heitmist tükkideks kistud. Ja ta kahetses, miks ta terweid lehti ahju polnud wisanud, siis oleks wõinud ta nende pääl olewaid ridasid weel kord lugeda, mida ta nii wäga oleks tahtnud, iseäranis sellepärast, et helbed nii imekerged oliwad, kuna nende pääl seiswad mustad sõnad raskustest õhkasiwad. Nõnda waatab ja kuulatab joowastatud inkwisitor tuleriida lähedal, mille kõrwetawad leegid waga kannataja wiimased ohkamised ja pisarad üles taewa poole on kandnud; weel tahaks ta neid üks kordki kuulda, et siis rahulikult koju pöörata… Kui Muhem ahju eest üles tõusis, tundis ta, et midagi teist põske mööda alla walgub. Ta pühkis käega: see oli — pisar. Need oliwad tema esimesed hingeleegid, mis läbi tahmase korstna wälja lendasiwad. Pärastised polnud enam nii palawad. Hiljuti juhtus isegi nõnda, et Muhem mõned salmikud puruks käristas ja — paberikorwi heitis. Passija tarwitas nad ühes teiste paberitega ahjusüüteks, nendele petroleumi pääle kallates.

„Mis pean ma jutustama“, sõnas Muhem. „Kõik on ära räägitud, kõik laulud on lauldud.“ Ta püüdis oma häälele naljatawa kõla anda, kuid Aino kõrw kuulis säält nii paljugi kurba wälja.

„Oled ehk midagi kirjutanud, on kaasas, loe ette“, ütles Kulno.

„See oleks kõige parem“, ruttas neiu tõendama, „juba ammugi pole ma midagi Teie kirjutustest kuulnud.“

Kulno waatas küsiwalt Aino pääle, kuna Muhem oma tuimenenud rinnas pistet tundis.

„Mul ei ole midagi, kirjutamine on ära ununenud“, wastas ta, „aga sina, Kulno, tead ehk midagi? Sinu laulud pole weel kõik lauldud ega waled weel kõik waletatud.“

Ka nendel sõnadel oli okas küljes, Aino ja Kulno tundsiwad seda.

„Rääkige jah midagi“, palus neiu.

„Ma wõiksin ehk oma unenäo ära jutustada“, ütles Kulno.

„Tubli“, wastasiwad kaks häält.

„Aga ta pole täielik.“

„Pole wiga, waleta puuduw osa juurde“, wastas Muhem.

Aino seadis ennast toolil paremini istuma, Kulno laskis ennast sohwa nurka poolküljeli, kuna Muhem küünarnukid põlwede pääle toetas ja põrandale wahtis. Tume widewik puges pikkamisi nurkadest lagedale, asus istujate wahele ja laskis neid weel waewalt üksteise nägusid näha.

„Aga see on lühike, sellest ei saa kuigi kauaks“, ütles Kulno.

„Ükskõik“, wastas neiu. Ta tahtis, et noormees midagi räägiks ja et tema teda wait olles kuulata ning tema kuju läbi widewiku silmitseda wõiks. Nägemata wõim woolas kusagilt wälja ja pani teda poolsuikuwasse olekusse. Ta arwas, et seesama wõim ka nooremehe liikmetesse, hingesse teed peab leidma ning sääl tundmusi, mõtteid ja kujusid sünnitama, millest ta rääkida wõib. Ka Muhemi kehasse kippus suigutaw roidunud olek asuma.

„Ükskord oli üks üliõpilane“, algas Kulno.

„Hakkab nõnda su unenägu pääle?“ küsis Muhem.

„Teda wõib ka teisiti pääle hakata“, wastas Kulno ja püüdis sääl juures neiule silmadesse waadata. Waewalt suutis ta seletada, et talle tumedast ruumist midagi wastu helkis.

„Ärge segage teda“, keelas neiu Muhemi küsimise pääle tähendades.

„Ükskord oli üks üliõpilane“, ütles Kulno uuesti. „Ta oli waene, siiski mitte waesem, kui tema kaaslased. Peaaegu mingisugusid raamatuid ei suutnud ta omale muretseda: task ei lubanud…“

„Siis oleks pidanud ta otseteed rahakoti poole pöörama“, püüdis Muhem wahele naljatada. Ta näis aimawat, missuguses meeleolus Kulno praegu oli ja tal tõusis tahtmine teda selles segada, teda millegagi eksitada, torkida. See ei pannud seda aga tähelegi ja jutustas edasi:

„Aga nälg raamatute järele oli suur. Kui ta neid kaupluste akende pääl wäljapandud silmitses — ja seda tegi ta sagedasti, — tundis ta omal kurgus midagi üles poole kerkiwat, mida ta neelates alla tagasi pidi ajama. Niisamasugune tundmus asus talle ka siis rinda, kui ta paar päewa ilma lõunata oli pidanud mööda saatma ja kogemata kombel heledasti walgustatud worstipoe akna alla seisatama jäi. Mida wähem tal wõimalust oli raamatuid muretseda, seda rohkem hakkas ta nende järele nälga kannatama, neid armastama — unistawad, kirdliselt. Oleks ta luuletaja olnud, siis oleks wõinud ta neile terwed kogud salmisid kirjutada. Pühalikus, aupakkuwas kauguses pidi ta oma unistuse objektidest seisma. Nii on esimene armastus, täis igatsust ja kättesaamatust. Ta oli kuulnud, et esimene armastus kauaks, kauaks jääda; isegi surres wõida teda meelde tuletada, pooltardunud rinnas suuta ta tuksatust sünnitada — nii sügaw olla ta. Üliõpilane uskus seda, tahtis seda uskuda. Ta lootis, et armastus raamatute wastu niikaua saab kestma, kuni ta ülikooli lõpetab ja teenistusesse astub; siis tahtis ta oma hingeihasid täitma hakata, tahtis oma unistused realilmaks ümber muuta: raamatud kaupluste akende päält omale koju wiia. Nüüd leppis ta ainult nende waatamisega ja nendest unistamisega.

Kord mõtles ta oma sünnipäewa õige suurel wiisil pühitseda. Wäljas oli pakane külm ja tuul mängis uulitsatel lumega. Üliõpilane pani palitu selga, tõmbas selle krae ülesse ja läks wälja. Ta mõtles omale seeläbi kõige suuremat rõõmu sünnitada, et ta kõikide raamatukaupluste aknatagused läbi käib ja pilgu uute raamatute pääle heidab. Juba selle palja mõtte juures hakkas ta süda kiiremalt tuksuma, weri kärmemini jooksma. Kui ta juba mitmed aknatagused läbi oli käinud ja ühe suurema raamatukaupluse juures seisatas, küsis temalt korraga paks lihawa näoga herra, kes teda mõni aeg oli silmitsenud:

„Noormees, kas Te wäga raamatuid armastate?“

See tuli üliõpilasele täiesti ootamata ja ta tundis, kudas tal weri näosse tõusis, nagu peaks ta ära punastama. Mis pidi ta tegema? Pidi ta otsekoheselt oma südame päält kõik ära rääkima? Ehk tahab see paks mees teda aidata? Aga tal tekkis õudne, wastik tundmus rinda, kui ta selle pääle mõtles, et ta oma pühamad tundmused esimesele wastutulewale wälja pidi lobisema. Oleks see wastutulia kõigewähemalt noor ja naesterahwas olnud, siis oleks ta ehk seda ennem teinud. Noorus saab noorusest aru ja naesterahwas mõistab meesterahwast sagedasti paremini kui ta ise. Kui üliõpilane nõnda oma mõtetega ametis oli, tähendas paks herra:

„Te wõite ometi öelda, kas Te raamatuid armastate wõi mitte, ma wõiks Teile ehk nende soetamises abiks olla, mul on see wõimalik.“

Kiusatus oli kole suur! Üliõpilane tundis, kudas ta närwid wärisema lõiwad, soe hoog rinnast läbi käis. Aga kui ta paksu herra külma näo ja ainult pilklikus uudishimus hiilgawate silmade pääle waatas ning oma õrnu unistusi, oma esimese armastuse joowastawaid pettekujutusi meelde tuletas, siis püüdis ta wõimalikult hooletu ja pilkawa naeratusega wastata:

„Oh ei! Mis Teil mõttesse tuleb! Mina peaks armastama? Kes seda ütleb?“

Nende sõnade juures lõiwad tal omal silmad kirjuks, kõrwad hakkasiwad kohisema ja edasi tormas ta — uue raamatukaupluse poole, kus ta segamatalt lootis oma unistuste juures wiibida. Südames tundus rõõmus tuksatus, et ta kiusatusele oli suutnud wastu panna, et ta oma pühadusi esimese wastutuleja ees laiali polnud laotanud. Oma sünnnipäewa saatis ta aga tõepoolest suurepäraliselt mööda. Niisugust sisurikast päewa polnud tal weel kunagi elus olnud. Kodus jõi ta niipalju kuuma theed kui süda wastu wõttis ja sõi määramata arwu wesikringlid ära, kuna ta harilikult neid omale jao pärast wõis lubada. Siis unistas ta nähtud raamatutest ja kujutas omale ette, kudas nad ükskord tema toas riiulil saawad puhkama, kust ta nad üksteise järele oma ette laua pääle wõtab ja loeb, loeb…

Aastad läksiwad unistuses mööda. Üliõpilane jooksis mööda linna ümber ja otsis ühe tuttawa juurest ühe, teise juurest teise tarwiliku raamatu ülesse, et eksami wastu walmistada. Ta lõpetas ülikooli ja astus elusse. Igapäewane elu oma tegewuse ja rähklemisega sundis teda nooruse unistusi unustama. Ta wõitis omale seltskondlise seisukorra, astus abielusse, pidas rahwale hariduse üle õpetlikka kõnesid, kirjutas ajalehtedes teadusehimu äratawaid kirjatükkisid, oli oma kaaskodanikkudele ja armsale isamaale kasulik ning läks aast’ aastalt — paksemaks. Esimene armastus oli aga jäädawalt ununenud. Kuid ta süda oli rahul ja magada wõis ta hästi, kui aga ase küllalt pehme oli. Et korraliku söögiisu eest muretseda, käis ta igapäew jalutamas. Kui ta nõnda ühel pakasel talwe-õhtul, soe kasukas seljas, suure raamatukaupluse akna all seisatas, nägi ta kulunud palitus üliõpilast, kes suure hoolega raamatuid silmitses, nende päälkirjasid luges. Meie endisel üliõpilasel tõusis korraga tahtmine nooremehe käest midagi küsida, temaga juttu teha, sest ka nooruselt wõib ju midagi õppida, nagu ta pilkawalt iseeneses mõtles. Ja enesele ootamata kõlas ta suust:

„Wabandage, noormees, kas Te wäga raamatuid armastate?“

Noormees waatas pool häbeliku pilguga küsijale silma. Nagu wälk lõi sellel midagi pääst läbi. Need oliwad noorepõlwe kauged unistused, unustamata esimene armastus. Endine üliõpilane tahtis noorelt mehelt midagi andeks paluda, see põgenes aga hirmunult tema eest ära. Ta tahtis oma endiseid ilusaid unistusi teoks tegema hakata, kuid sel silmapilgul ärkas ta ülesse. Ainult märjad silmad rääkisiwad olnud unenäost.“

Kulno waikis. Ta hääl oli lõpuks soojalt, kahetsewalt ja kurwalt kõlanud.

Ka teised ei rääkinud sõnagi. Muhemi rind kiskus walusalt kokku. Aino hinges ärkas midagi arusaamatat ja imelikku elule. Natukese waikimise järele küsis ta:

„Ma ei saa aru, kelle silmad oliwad märjad?“

„Üliõpilase silmad“, wastas Kulno.

„Aga kes ärkas siis ülesse?“ küsis Muhem.

„Muidugi mõista üliõpilane“, seletas Kulno.

„Ja sina?“ küsis Muhem jällegi.

„Jah, aga mis tegite Teie?“ küsis ka Aino.

„Mina… mina magasin rahulikult edasi“, ütles Kulno.

„Mitte midagi ei saa ma aru“, pahandas neiu, kuid sellest pahandamisest kostis hoopis muud wälja: tung millegi järele wärises neiu hääles. Muhem ei tundnud seda wärinat, temale oli see wõõras.

„Asi on siiski wäga lihtne“, seletas Kulno. „Mina nägin seda unes, et üliõpilane niisuguse unenäo nägi.“

Muhem naeris.

„Ärge naerge“, palus Aino Muhemit ja pööras siis Kulno poole:

„Siis tähendab — üliõpilasega ei sündinud mitte nõnda, waid ta nägi seda ainult unes?“

„Nojah, saage ometi aru: see üliõpilane, keda mina unes nägin, nägi unes, et temaga nõnda juhtus, ja see unes nähtud üliõpilane oli oma unenäost nõnda liigutatud, et ta märgade silmadega enne üles ärkas, kui ta omale nooruses unistatud raamatud osta wõis“, seletas Kulno.

Muhem naeris jällegi.

„Ja raamatud jäiwadki ostmata?“ päris Aino.

Nüüd hakkas ka Kulno naerma ja wastas:

„Ostmata jäiwad jah, ta ärkas ju enne ülesse.“

„Waesekene, mul on tast kahju“, rääkis Aino õrnalt. „Tema unistused ei läinud ialgi täide.“

„Terwe konks seisab selles — ta oleks pidanud edasi magama“, tähendas Muhem asjalikult. Kulno hakkas naerma. Ta häälest kostis kerge äritus, kui ta naljatades ütles:

„Tähendab: minu üliõpilane oli liig kerge unega.“

„Ja Te wõite naerda?“ hüüdis Aino.

„Ma häbenen ju nutta“, wastas Kulno.

„Pimedas ei näe seda keegi“, wastas Aino.

„Teie tunnete seda.“

„Ma ei räägi seda kellegile.“

„Nutke, nutke, Jerusalemma tütred ja pojad“, ütles Muhem pühalikul toonil, „ja ärge kartke mitte, sest waata pimedus on suur ja udu on paks ning teie pisaraid ei näe keegi.“

„Teie olete täna wäljakannatamatad“, rääkis Aino.

„See tuleb pimedusest“, tähendas Kulno. „Kas ma ei pane mitte lampi põlema?“

„Minu pärast mitte“, wastas Muhem.

„Ei ole waja“, ütles Aino.

Pimedas tundsiwad noored inimesed, kudas nägemata käsi peenikest wõrku kudus ja seda nende ümber koomale wedas. Kus jääb ta küll peatama?

Kui nad aga pärast üheskoos wälja läksiwad, ei olnud laternatulede walgusel enam midagi tunda. Wõrk ühes kuduwa käega oli nähtawasti jäljetult kadunud.